Lugemise väljakutse 10 oktoober: ühesõnaline pealkiri
Seda raamatut lugedes on mõistlik panna selga kaitseülikond, sest raamatulehtede vahelt pidevalt tilgub, purskab, lendab, paiskub, voolab, pritsib, nõrgub, prahvatab verd, pisaraid, sülge, spermat, väljaheiteid, soolikaid, kõõluseid, luid, kolpasid ja muid inimkehaosi. Kui ma sel aastal ühe teise raamatu juures arvasin, et selle kirjanik ja lugejad peavad olema psühhopaadi kalduvustega, siis selle raamatu puhul kohe ei oskagi öelda, see oli ikka veel kangem kraam. Kohati tekkis juba tunne, et ütleks kirjanikule, stop!, aitab küll, lugejad on nüüd piisavalt aru saanud, et sel sarimõrvaril on täiesti puudu empaatia ja ta on täielik sadist. Saame aru, et kirjanik on teinud suure töö ära uurides erinevaid sarimõrvareid läbi ajaloo, aga kas ikka kõikide nende tüüpide teod tuleb üksikasjalikult raamatusse järjest kirja panna, läheks nüüd edasi ja hakkaks tema tabamisega lõpuks pihta. Ma küll raamatuid lugedes ei ole üldse nõrganärviline ja sellised raskemad ja verisemad krimid üldiselt ka sobivad, aga see raamat hakkas isegi mulle veidi liiast olema.
Uurijad Cara Elliott ja Noah Deakin liiguvad läbi tapatalgute, mille vahel esmapilgul puudub igasugune seos. Üks ohver on põletatud, teine pussitatud, kolmas piinatud viisil, mida keegi ei sooviks endale ette kujutada. Kuid mida rohkem laipu ilmub, seda selgemaks saab, et iga mõrv on hoolikalt lavastatud koopia ühest ajaloolisest juhtumist. Mõrvar ei tapa mitte lihtsalt, ta rekonstrueerib. Ja mida lähemale uurijad tõele jõuavad, seda lähemale liiguvad mõrvad ka nende endi eludele. Paralleelselt jookseb teine lugu, Jesse Ambrose, naine, põgeneb süüdistuse eest. Tema elu on kokku kukkunud: mees surnud, tütar vigastatud, nimi häbistatud. Kuid koos häbisse sattunud endise uurija Nate Griffiniga avastab ta seose, mis tõmbab joone läbi mõlema loo. Kõik on seotud. Mitte juhuslikult, vaid täpselt nii, nagu mõrvar seda soovis.
Ja siis kui jõuad lõppu ja selle tüübi tabamiseni ja tundub juba, et hea võitis taas ning kõik on korras, võid selle raamatu kinni panna ja unustada, siis saad viimastelt lehekülgedelt aru, et ei, lugu läheb edasi, sel raamatul peab olema järg, sest nii ei saa see ju ometigi lõppeda... Ja Goodreadsi vaadates selgub, et su tunne ei petnud sind ja selles sarjas on siiani ilmunud veel kolm raamatut, nii, et arvata võib, et verepidu veel jätkub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar