Lugemise väljakutse 2025: 21. 2025 on Eesti Raamatu Aasta. Loe kõige vanemat lugemata eesti autori raamatut, mis su kodus on või leiad raamatukogust/e-raamatuna
Tundub, et sel aastal ei õnnestu ka suurt väljakutset lõpetada, sest liiga palju on neid raamatuid, mis ei sobi teemadesse, aga mida kohe ja praegu ja kiiresti on tahtmine lugeda ning mitmed teemad üldse ei kõneta. Aga ainus enda pakutud teema, mis väljakutsesse hääletati, no seda ju ei sobi lugemata jätta. Teema saigi seetõttu välja pakutud, et mulle meeldivad hästi vanad raamatud, neil on omamoodi aura ja nüüdseks on mul juba terve riiulitäis neid kogunenud, millest paljud on siiski veel lugemata. Enamus ennesõjaaegseid raamatuid on siiski 1930ndatest, raamatuid, mis on välja antud enne Eesti Wabariiki on vaid mõni üksik. Kõige vanem eesti autori raamat, mis mul on kodus, on aastast 1894, autoriks Johann Voldemar Jannsen. See on aga juba loetud. Vanuselt järgmine eesti autori raamatuke saigi nüüd käsile võetud. Alapealkiri sellel raamatul on tõsine kujutus Eestirahwa elust. Tsensuur on oma lubakirja andnud augustis 1902, ilmavalgust nägi järgmise aastanumbri sees. Raamat on gooti kirjas, mis minu puhul annab raamatule vaid plusspunkte lugemisel juurde. Kuidagi need gooti kirjas raamatud suudavad mind paremini sinna ajastusse tõmmata. Raamat ise jutustab siis kahe naabrimehe tegemistest ja olemisest uue vallamaja taustal. Mehed on lapsest saadik koos kõrvuti kasvanud ja pigem olnudki mõlema pere lasteks, kui eraldi. Nüüd on täismehed, naised ja lapsed olemas ja ajavad oma valla asju. Vald aga on pikk ja pool valda tahaks, et tehtaks kaks valda, ikka kodule lähemale, et oleks mugavam asju ajada. Siin lähevad aga naabrimeeste suusad risti, üks ei taha valla poolitamisest kuuldagi ja ta on eluaeg harjunud, et sõber ja naabrimees, see vaikne ja tasane, teeb kõike nii, nagu tema ette paneb. Nüüd juhtub aga ennekuulmatu ja naabrimees võtab sõna ja see on risti vastupidi. Tänu talle otsustataksegi vald poolitada ja nende lähedale uus vallmaja ehitada. Kuidas see kõik naabrimehed riidu ajas ja mis sellest sai, no see on üsnagi tänapäevase elu sarnane, pole siin Eestimaal elanud vanematel aegade eestlastel eriti vahet tänapäevaste eestlastega. Ühesugused jonnijuurikad ja oskamatud leppimises siiani, kes näevad vigu vaid teistes ja mitte endas ning ei tunnista tõde ka siis, kui see neile suuril silmil otsa vaatab. Küllaltki huvitav lugemine tsaariaja tingimustest meie kodumaal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar