See raamat liigub oma tempos ja eeldab, et lugeja liigub selles tempos kaasa. Lugu ei ava end korraga. Ta venitab, laseb mälestustel ja olevikul seguneda ning jätab mitmed küsimused tahtlikult ripakile. Just see tekitab pinge mis hoiab lugemas, et mis nüüd siis ikka edasi tuleb. See ei ole kiire lugemine, pigem selline aeglane spiraalne liikumine. Feldmanis ei suru tõlgendust peale, ta lihtsalt kutsub kaasa mõtlema ja lubab sul endal otsustada, mis on selles loos kõige olulisem. Sa loed ja korraga tekib imelik tunne et mis hetkes ma nüüd täpselt olen. Kas see on minevik. Või olevik. Ja mis vahe sel üldse on, kui mõtted ja mälestused töötavad omas rütmis. Tegelased on oma valikute keskel kohati üsna abitutes olukordades. Nad proovivad mõista, miks mõned asjad jäävad aastateks hinge pidama ja miks teised kaovad, nagu poleks neid olnudki. See raamat ei olnud halb, aga samas ei olnud ka otseselt minu maitse. Pigem minu jaoks raamat, mida varsti üldse ei mäleta, sest lugesin selle läbi nädal tagasi ja kui nüüd hakkasin kirjutama, siis pidin juba üle vaatama, millest seal üldse juttu oli. Hetkel tuli küll väikese abiga kõik veel meelde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar