Lugemise väljakutse grupp 10 - 2025 november - vanad inimesed
Eelmisest aastast jäi 11 võlga väljakutsetesse, mida planeerisin täielikult täita (suur, Väljakutse grupp 10, Eesti Raamat 500 ja Ulme). Väljakutse grupp 10 saab selle raamatuga nüüd täidetud, jääb siis veel viimane pingutus suure väljakutsega. Ehk on tuttuusi väljakutsetesse mittesobivaid ahvatlusi vähem, nii, et on võimalus ka vanemaid raamatuid lugemisse võtta.
Selle raamatu teemasse sobitumine on tegelikult nii ja naa. Vanus on selline suhteline asi. Kui küsida nii alla kolmekümneselt, siis ta väidaks kindlasti, et tegemist oli siin loos vanade inimestega. Aga kui ma nüüd vaatan, et tegelased olid nii umbes viis aastat minust vanema ja ma ennast ei taha kuidagi veel vanaks inimeseks nimetada, aga see punkt oli vaja täita ja üle 60-seid peetakse meil ju enamasti siiski vanemaealisteks inimesteks. Seega läheb siia punkti alla, pole miskit parata.
See raamat oli hoopis midagi muud, kui algselt arvasin. Raamatu lugu ei ole filosoofiline pensioni- või sotsiaalteaduslik teos, vaid musta huumori ja krimi elemendiga ilukirjanduslik romaan, kus peategelasteks on kolm sõbrannat, kes plaanivad oma abikaasad likvideerida, et saada nende elukindlustusraha ja realiseerida unistus ideaalsetest kuldsetest aastatest. Nende abikaasad on aga samal ajal ise välja mõelnud salajase plaani, mis omakorda satub kokku nende naiste kavatsustega ja olukord kisub üha keerulisemaks. Segu mustast huumorist, krimist ja sotsiaalsest satiirist, mis räägib sellest, kuidas ootused kuldsele pensionieale võivad viia ootamatult tumedate otsusteni. Pensioniplaan ei tähenda ainult rahalist kindlust, vaid on sümbol vabadusest ja tüdimusest pikkadest abieludest. Tegelased ei ole must-valged. Nende motiivid on nii absurdsed kui ka kohati kummaliselt äratuntavad ajast kui esmane kirg kaob ja elu vallutab rutiin, kui kaovad väikesed tähelepanu avaldused ja pisiasjad hakkavad järjest enam ärritama. Kui selleasemel, et asjad selgeks rääkida, üritatakse teise eest raskusi hoopis varjata, kui peetakse paljut iseenesestmõistetavaks ja pigem arvatakse, mida teine arvab, kui et talt küsida ja uurida. Kui pikkadest vestlustest saavad vaid mõnelauselised konkreetsed elusituatsioonide teavitused. See raamat ei anna lihtsaid vastuseid ega moraalseid õpetussõnu. Ta kajastab pigem inimloomuse kompromisse ja absurdsusi olukorras, kus traditsioonilised arusaamad vanemaealisusest, turvalisest tulevikust ja suhete dünaamikast lagunevad oma ootamatutes suundades. See on huumoriga läbi põimitud jutustus, mis sunnib mõtlema nii rahalise kindluse tähtsusest meestele ja naistele kui ka sellest, millised kompromisse inimesed on valmis tegema, et oma unistuste eest seista, isegi kui vahendid nende unistuste täitumiseks võivad olla moraalselt küsitavad. Ja mis on ikka tegelikult elus oluline, mida ei märka igapäevaelu pealispinna all kui ollakse juba aastakümneid koos elatud. Ja naisena meeldis mulle muidugi enim raamatu viimane lause: "Mu naisel oli õigus.".
Kohati mulle tundus see raamat olema ikka väga üle vindi keeratud, absurdne. Samas oli selles raamatus ikka omajagu elutõdesid sees. Kohati pani see raamat ohkama, kohati oleks tahtnud kellelegi virutada, samas järgmine hetk jälle naersid ja nautisid. Pigem see on selline raamat, mida lugedes tunnetad ühtemoodi ja peale lugemist hakkab neid mõtteid ja kihte sealt veel välja imbuma. Igatahes sellist pensioniplaani endale küll ei kavanda ja ei soovita teistele ka, aga lugeda võib, kui sellist absurdema huumoriga raamatuid lugeda armastad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar