Lugemise väljakutse 2026: 51. Raamatu autoriks on teadlane
Raamat, mis räägib aju vabadusest ja ajuvabadusest. Kui palju on üldse inimene vaba oma otsustes. Kas see, kui inimene otsustab ise, ilma keelamiste või käskimisteta skrollida sotsiaalmeedias tunde, on ikka tema vaba tahe seda teha või manipuleeritakse inimest seda tegema? Hakkasin mõtlema, et kas ka neil, kes on raamatutest sõltuvuses ja muudkui vabatahtlikult loevad, on tegelikult see oma vaba tahe? Teame ju kõik, kuidas aeg ajalt raamatud meiega manipuleerivad ja lihtsalt ei lase kuidagi ennast kinni panna, vaid üks peatükk veel... kuni on ammu lugemise aeg läbi ja kõik plaanid uppis või öö magamata. Lugemine on lugemissõltlaste viis järjekordne dopamiini laks kätte saada. Sarnaselt nagu sotsiaalmeedia fännidel likedega või narkomaanidel uue doosiga. Kas ja kui palju kirjanikud ja kirjastused meiega manipuleerivad? Krimiromaanide lugejaid võib täiesti narkomaanidega võrrelda. Alguses muhekrimi väikesed ja üsna süütud doosid kuni sõltuvus on tekkimas, siis järjest karmimaks. Kuni pehmed krimid ei tekita enam uut adrenaliini ja dopamiini laksu, siis on vaja muudkui uusi ja verisemaid, julmemaid ja räigemaid kuni loetaksegi detailseid kirjeldusi psühhopaatide tegudest ilma silma pilgutamata. Kui sotsiaalmeedias ajavad postitajad taga like, et saada uut ergutust, kas siis need lugejad, kes iga aastaga loevad muudkui rohkem ja üritavad, et loetud raamatute arv ikka suurem oleks, on samas augus? Eriti need lugejad, kes loevad 300 ja rohkem raamatuid aastas? Kas mingil määral tõstab arvu ka see, et öeldes oma loetud raamatute arvu, siis ümberkaudu inimesed ahhetavad? Aga kui sel aastal ahhetavad 500-le, siis järgmisel aastal ju ei ahheta enam kui öelda, et vaid 100, või 300, seega on vaja veel rohkem, veel enam lugeda, et ikka eelmise aasta arvu ületada, et inimesed oleksid taas šokeeritud? Teine teema, mida raamat kajastas, olid mõtteaugud. Et jääme oma mõtteaukudesse kinni, me näeme vaid ühte ja sama ning otsime kinnitusi oma mõtetele. Leides need, kaevame üha sügavamale oma auku. Suhtleme järjest enam vaid nendega, kes on meiega nõus ja kui keegi teine meiega ei nõustu, siis pöördume tehisintellekti poole, kes on nii hästi kasvatatud, et peab inimesega nõus olema, teda kiitma, talle leidma tõendusi tema mõtetele. Ja kui ei leia, siis ta peab ju veidi hallutsioneerima ehk lihtsalt välja need mõtlema, et inimene ometi temaga rahul oleks. Kolmas teema selles raamatus ongi tehisintellekt. Kui ma selles osas mõne asjaga päris nõus ei olnud, erinevalt esimesest kahest teemast, siis selles tõdemuses olen sada protsenti temaga nõus, et tehisintellekt on tulnud, et jääda. Selles raamatus oli palju mille üle mõelda ja suures osas ma olen samal arvamusel. Lugeda oli lihtne, autor oskab kirjutada nii, et ka tavainimene saab aru, et isegi laps mõistab, mida tal öelda on. Eks kasuks on kindlasti see tulnud, et ta on palju lastele esinemas ja rääkimas käinud. Kui juba laps saab aru, siis on lootust, et ka täiskasvanu adub, millest jutt. Soovitan lugeda. Lihtsalt ja ladusalt mõtlema panevatest asjadest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar