Ulmekirjanduse väljakutse 2026 aprill: fantaasia maailm
12-aastane Cato ei ole kunagi oma emaga kohtunud, sest ema suri tema sünni ajal. Isa on küll olemas, aga tegelikult justkui eemal, mõtetes kuskil mujal ja tütre jaoks kättesaamatu. Nii kasvabki Cato üsna üksildasena, otsides lohutust kung fu filmidest, fotograafiast ja oma küüliku seltskonnast. Ta on pahane maailma peale, kus tal ei ole olnud võimalust oma emaga koos olla ega teda tundma õppida. Ühel päeval satub tema kätte salapärane visiitkaart, mis juhatab ta mahajäetud kinno. See ei ole tavaline kino. Seal näidatakse kummalisi filme, mis viivad vaataja tagasi tema enda minevikku, mõnda olulisse ja tähenduslikku hetke. Iga film on just sellele inimesele mõeldud, tema enda mälestus, mida ta tahab uuesti läbi elada. Need on justkui ajarännakud isiklikesse mälestustesse, mis võivad olla nii lohutavad kui ka valusad. Sellise rännaku ette võtmine nõuab julgust. Veel rohkem julgust on vaja selleks, et tulla tagasi olevikku ja päriselt suhelda nendega, kes on jäänud kinni minevikku. See on väga hea raamat, mis kasutab fantaasiat ja ajarännaku ideed, kuid räägib tegelikult palju sügavamatest teemadest. Taustal on perekond ja suhted, igatsus ja üksindus, eelarvamused ja hoolimine, sõprus ja leppimine. Lugu näitab, kuidas laps hakkab mõistma, et ka tema vanem oli kunagi laps ning et see maailm ei olegi nii erinev, kui esialgu tundub. Samas puudutab raamat ka täiskasvanuks saamist, eluraskustele allaandmist, endasse tõmbumist ja unistamise unustamist. Kuigi teemad on kohati rasked, on need edasi antud väga hästi ja mõjusalt. Täiskasvanu loeb sellest loost välja palju rohkem kui laps, märkab nüansse ja kihte, mis nooremal lugejal võivad jääda varju. Just seetõttu julgen seda raamatut soovitada ka suurematele lugejatele, mitte ainult lastele.