Hispaania kirjanduse klassika

5./192. Tormese Lazarillo elukäik

Sari: Klassikalised lood (Eesti Raamat) 

Autor:teadmata

Tõlkija: Jüri Talvet

Kirjastus: Eesti Raamat 1983

136lk./1092lk./ 42358lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse oktoober: Hispaania klassikaline kirjandus (ilmunud enne XX sajandit)

Esimene mõte teemat lugedes oli, et kas ma pean nüüd taas üritama "Don Quijote" lugema hakkama??? Üldiselt mul on vähe neid raamatuid, mida ma olen oma elus üsna alguses pooleli jätnud ja seda ma olen vist paar korda käest visanud juba küllaltki alguspooles. Öeldakse, mida noorena ei õnnestu lugeda, seda võid hiljem nautima hakata. No see raamat ei sobinud mulle ei noorena ega vanemana. Kunagi sai selle lasteversioon ostetud, peaks ikka vähemalt sellegi üritama läbi lugeda. Aga õnneks oli nimekirjas ka teine raamat, mis osutus mul kodus olemas olema. Klassikaliste lugude sarja raamatuid sai ükskord suur peotäis tasuta raamatute riiulist koju tassitud, et hea pisike kaasa võtta kui vaja kusagil aega parajaks teha. 

Anonüümne jutustus vaese nooruki seiklustest mitmesuguste isandate teenistuses. Ilmunud 1554 ja keegi ei tea, kes selle kirjutanud on, aga see pani aluse kelmiromaani žanrile. Raamatu lõpus on pikk artikkel "Tormese Lazarillo ja uusaegse realistliku romaani algus Euroopa kirjanduses" tõlkijalt. 

Lugeda võis, aga ega ta minu jaoks midagi väga erilist ei olnud. Natuke liiga üheülbane stsenaarium oli minu jaoks. 

 

Mida tõi endaga kaasa Eesti Wabariik?

 4./191. Moodsa elu õppetunnid

Autorid: Anu Kannike, Madle Uibo

Kirjastus: Argo 2022

304lk./956lk./42222lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#1)

Eesti Wabariigi tulekuga muutus ka elu Eestis. Toiduharjumused ja etikett, puhtus ja ilu ning arusaamad õigest ja korralikust kodust sünnitasid esimesel iseseisvusajal elavat avalikku arutelu. Survet viisipäraselt välja näha, käituda ja tarbida avaldasid nii riik kui kodanikuühendused, aga järjest enam ka äri ning reklaam. Nii mõnedki algul uudsed ja harjumatud maitsed, seltskondliku suhtluse vormid või kehaharjutused said ajapikku enesestmõistetavaks. Ometi püsisid visalt vana eluviisi „saarekesed“ ja kihistused. Hõõrdumised moodsa elulaadiga kohanemisel peegeldasid nii sotsiaalseid kui põlvkondlikke erijooni. Uute ja vanade moraalsete tõekspidamiste põrkumine väljendus eriti selgelt naiste kuvandi ja eneseteadvuse muutumises ning sellega kaasnenud kultuurilahingutes.

Raamatus ongi peamine tähelepanu toitumuse muutumisel/muutmisel, kodumajanduse õppimisel, seltskonnaelu kujunemisel, viisakal käitumisel, kodusisustusel, isiklikul hügieenil ning tervisespordiga tegelemisel. Raamatut lugedes tuli nii mõnigi asi tuttav ette ja siis jõudis minuni, et see on ju minu ema (s.1928) lapsepõlv, minu vanavanemate (s.1897 ja 1901) nooruspõlv ja ma olen kodus neist asjust kuulnud räägitavat küll ning mõned asjad on ju ka meil alles sellest ajastust. Pealegi on meie kapid vanaisa tehtud, kes just 20-30ndatel töötas mööblitislerina. Mööblile on pühendatud mitmed peatükid selles raamatus. Mõnda asja oli aga kummaline lugeda, pole kas enne ostselt sattunud seda lugema või siis pole osanud asju sedamoodi vaadata ja saadud teabetükke omavahel ühendada. Raamat on väga ladusalt loetav ning huvitavalt kirjutatud. Kõikides peatükkides on infot piisavalt, mitte liiga vähe, aga ka mitte liiga palju kokku surutud nagu sageli juhtub. Mulle meeldis ja soovitan isegi siis kui otsest ajaloohuvi ei ole.

Mittediskrimineerimine diskrimineerib

3./190. Diskrimineerimine ja erinevused

Sari: Postimehe Raamat 

Autor: Thomas Sowell

Tõlkija: Margus Enno

Kirjastus: Postimehe Kirjastus 2022

260lk./652lk./41918lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#9)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #5 (vabatahtlik)

Sotsiaalteadus on elav teadus, selle taga on elavad inimesed. Lugemisse jõudis see raamat kuna koolis on aine "Vanuselise diskrimineerimise vähendamine" ja oli vaja kirjutada essee enesediskrimineerimisest. Avastasin, et kuigi diskrimineerimine on tänapäeval populaarne sõna, siis eesti keelseid raamatuid selle kohta polegi. On küll mingid Euroopa Liidu brošüürid ning Eesti uurimused, seadused jne ning paar raamatut, kus käsitletakse soolist diskrimineerimist, aga sellist üldharivat raamatut ongi vaid see üks, mille läbi lugesin. Selle sarja raamatutes ei ole kunagi veel pettunud. Ja kõik on pannud asjade üle järele mõtlema, vahel ka teise nurga alt nägema kui üldiselt tavaks on. Selle raamatu autor on mustanahaline USA majandusteadlane ja sotsiaalteoreetik, seega raamat on veidi Ameerika ning mustanahaliste keskne, aga on välja toodud ka sarnased jooned Euroopa valgete kogukondadega. Kui ühe lausega raamat kokku võtta, siis mittediskrimineerimine on vahel diskrimineerivam kui diskrimineerimine. Vaatluse all siin raamatus on just see, et Ameerikas püütakse igas valdkonnas võrdsusele ja suures hirmus rassismi ja diskrimineerimise süüdistuse saamisel tehakse otsuseid, mis pealtnäha tunduvad võrdsed, aga kui hakata võrdlema tegelikke numbreid (neid, mida üks majandusteadlane igati armastab), siis tuleb välja, et asi on hoopis vastupidine. Tema seisukoht oli, et kõik ei peagi kõiges võrdsed olema. Nii isikute piires kui ühiskondlikult. Selleks et olla edukas, ei ole vaja vaid ühte eeldust, selleks on vaja, et oleks mitu erinevat eeldust ning need teeksid kõik omavahel koostööd ühes kindlas edu suunas. Lisaks tuleks arvestada ka erinevate rahvusrühmade huvide ja tradistioonidega. Ameerikas üritatakse kõrvaldada erinevaid rahvusrühmade lõhesid tegevusalades, st. et oleks võrdselt nii valgeid, mustanahalisi kui asiaate. Autor küsib: "Miks peaks lõhede kõrvaldamine olema eesmärk, kui eri inimesed ja rühmad ei taha samu asju või ei tähtsusta neid lõhesid ühtemoodi? Miks peaks Ameerika asiaatide tohutu "alaesindatus" profikorvpallis olema "lõhe", mis tuleb tingimata likvideerida, kui asiaadid ei ole selle spordiala vastu kaugeltki nii suurt huvi kui mustanahalistel?" Autor toob hästi palju erinevaid näiteid nii sellest, kui likvideeriti mustanahaliste edukas kool, kus olid paremad tulemused kui segakoolides, sest võrdselt pidi koolides olema ju rasse! Kuidas mõned Ameerika ettevõtted kulutavad miljoneid, et pääseda alusetustest ebavõrdsuse ja rassismilise diskrimineerimise süüdistustest. Juba varasemalt on kõrvu jäänud just see Ameerika hirm saada süüdistus rassismis, eks see ole neil ajalooline taak. Samas autor toob välja ka ajaloost üllatavaid fakte, mis ei ole sugugi kooskõlas tavakäsitlusega. Kui raamatu autor oleks valge, siis oleks ta kindlasti saanud süüdistuse rassismis ja seda raamatut poleks avaldatud. Jälle üks diskrimineerimise vorm! Raamat oli lihtsalt loetav, keerulistest asjadest oli autor suutnud kirjutada arusaadavalt ja ka mingeid kuivi majanduse arve ja võrrandeid seal pole. Mõtlema paneb see raamat kindlasti ja nägema veidi teistmoodi asju isegi siin Eestimaa pinnal, kus sellist ajaloolist rassismi taaka ei ole. Soovitan lugeda, minu üks selle aasta topi ülemisse otsa jõudev raamat.

Suhtlus- ja nõustamisoskused sotsiaal- ning kogukonnatöös: inimeste toimevõimekuse arengu toetamine

2./189. Lootuse hoidjale

Autor: Dagmar Narusson

Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus 2021

152lk./392lk./41658lk.

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #4 (soovituslik)

Iga abistaja saab olla keerukasse olukorda sattunud inimese lootuse hoidja. Ka sel hetkel, kui inimene on kaotanud lootuse parema tuleviku suhtes. Nii kõlab raamatu põhisõnum. „Lootuse hoidjale“ esimeses osas on ülevaade neist protsessidest, mida raskustesse sattunud inimene kogeb. Lugeda saab haavatavusest, personaalsest taastumisest, kogukonnaga seotusest, toimevõimekusest ning eneseregulatsiooni muutusest. Teises osas tuleb juttu nüüdisaja sotsiaalala abistaja või kogukonna arendaja jaoks olulistest põhimõtetest, nagu lootus, kohalolu, tugevuste keskmes hoidmine, avatud dialoog, empaatia, ja lisaks on sissevaade suhtlusoskustesse. Raamatu kolmanda osa moodustavad nõustamise protsessi üheksa alaetappi, ülevaated coaching’ust, kogukondlikkusest ja kestlikkusest.

Raamat on kirjutatud selges ja arusaadavas keeles. Autor kasutab mitmeid näiteid ja praktikaid, mis aitavad lugejal mõista keeruliste olukordade olemust ja nendes toimetulekut. Raamatu põhisõnum on, et iga abistaja saab olla keerukasse olukorda sattunud inimese lootuse hoidja. Lootus on oluline tegur, mis aitab inimesel rasketest olukordadest üle saada ja oma elus edasi liikuda. Raamat on mõeldud kõigile, kes töötavad sotsiaalvaldkonnas, aga miks ka mitte kõigile, kes töötavad-suhtlevad inimestega. See annab teadmisi ja oskusi, mis aitavad abistajatel olla tõhusamad ja toetada inimesi nende toimevõimekuse arengus. Mõnes kohas võib olla liigselt teoreetiline. Natuke targemaks ikka sai.

Kuuba transvestismist

 

1./188. Maskiball

Sari: Mario Conde sari. Neli aastaaega #3 

Autor: Leonardo Padura

Tõlkija: Maarja Paesalu

Kirjastus: Toledo kirjastus 2023

240lk./240lk./41506lk. 

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse september: Toledo kirjastus 10aastat!

Kolmas raamat siis sellest sarjast ja iga kord hakkab see Mario Conde mulle järjest rohkem vastu. No ei ole see minu maitse. Seda siis krimi osas. Kuuba eluolu kajastus on muidugi huvitav, aga eks nad ongi teistsuguse elustiili ja mõtteviisiga kui mina ja seega ei sobi ka see mulle isegi raamatus. Pealegi see homo ja transvestiitide teema pole just minu jaoks see, millest tahaks lugeda. 

Havanna metsast leitakse siidpaelaga kägistatud transvestiidi surnukeha. Teatraalset punast kleiti kandnud noormees osutub lugupeetud diplomaadi pojaks. Mõrva uurivale politseileitnant Mario Condele hakkab vähehaaval avanema seksuaalvähemuste varjatud ja ekstravagantne maailm, mis tema matšolikku ilmavaadet esialgu ärritab. Algab poliitiline ja erootiline, teatraalne ja literatuurne, poeetiliselt sentimentaalne ja poliitiliselt ebakorrektne teekond 1980ndate Havannas ja 1960ndate Pariisis, kus Conde teejuhiks saab legendaarne ja andekas, kommunistliku režiimi poolt oma kuulsuse tipul tühistatud dramaturg ja lavastaja Alberto Marqués – värvikas isiksus, kelle loo kaudu avaneb sotsialistliku Kuuba loomeinimeste keeruline saatus. 

Saan aru, et selles seerias peaks tulema veel üks raamat - neljas aastaaeg. Padura ja Conde pärast ei loeks seda, aga tõlkija pärast loeks küll. 

Septembri kokkuvõte

 

Pilt: tehisintellekt hotpot.ai

Raamatuid: 15

Lehekülgi: 2932

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 98 - esimest korda alla 100lk päevas, koolis käimine ikka ei sobi lugemise edendamiseks!

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 195

 

Kõige õhem raamat: 16

Kõige paksem raamat: 460

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud:1

Muid väljakutseid loetud:

. Lastekirjandus1

. Punktiir 9

. Saatusesepp 1

. Eesti Raamat 1

. Ulmetark 1

. Hispaania kirjandus0

Väljakutse vabasid loetud (koolilugemine): 1

Loetud kirjanikke: 15

Enim loetud kirjanik: -

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 12

Enim loetud kirjastus: Baltisaksa kultuuri selts (3)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 6

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (9)

 

Vanim raamat ilmunud: 1996

Uusim raamat ilmunud: 2023

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 2

Raamatukogust laenatud: 10

Loetud e-raamatuid: 3

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,07

10 palli saanud raamatud: -

Muusikapäev toob endaga alati tasuta kontserdid

Kontsert: Muusikapäev Euroopa Elamuskeskuses

Esinejad: Melissa Carita Ots (viiul) ja Ruta Kuļikovska (vioola), Eesti Panga kammerkoor

Kus: Euroopa Elamuskeskuses Tallinnas

Osaletud: 01.oktoober 2023

Kavas: Haydn, Gliere, Sibelius, eesti heliloojate koorimuusika

 

"Melissa Carita Ots lõpetas 2021. aastal Tallinna Muusikakeskkooli ja õpib hetkel viiulit Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias prof Mari Tampere-Bezrodny ja Kristina Kriidi viiuliklassis. Ta on osalenud edukalt ka klaveritrio koosseisuga rahvusvahelisel kammermuusika konkurss-festivalil “In Corpore” ja teinud kaasa paljudes erinevates koosseisudes sh Pärnu Linnaorkester, Üle-Eestiline Noorte Sümfooniaorkester, Virumaa Kammerorkester jt.

Ruta Kuļikovska on Läti päritolu vioolamängija, kes lõpetas 2023. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias bakalaureuseõppe Johanna Vahermägi vioolaklassis. Käesolevalt esineb ta erinevates kammermuusikaansamblites ning mängib sellistes kollektiivides nagu Pärnu Linnaorkester, Balti Põhjamaade Kammerorkester, Rahvusooper Estonia orkester jt. Alates 2022. aastast on ta vioolamängija orkestris Baltic Sea Philharmonic.

Eesti Panga kammerkoor alustas tegutsemist juba 1998. aastal. Kooris laulavad nii Eesti Panga kui ka Finantsinspektsiooni töötajad. Koori iga-aastased ülesastumised toimuvad Eesti Panga üritustel ning traditsiooniliselt osaletakse Eesti laulupidudel. Kontserte on antud lisaks Eestile veel näiteks Lätis, Poolas, Prantsusmaal, Ungaris, Portugalis ja Saksamaal, mitmedki neist Euroopa keskpankade kultuuripäevade raames.

Ligi 28-liikmelist koori juhatab dirigent Peeter Perens, kes on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koorijuhtimise ja ooperilaulu erialal. Ta on tihedalt olnud seotud laulupeo traditsioonide edasiarendamisega, olles olnud erinevatel üld ja noorte laulu- ja tantsupidudel mitmeid kordi nii sega-, mees- kui ka noormeeste kooride liigijuht ning 2019. aastal XXVII laulupeo „Minu arm“ kunstiline juht."

Tüdrukud mängisid hästi. Esimene kontserdipool oli väga nauditav. Hobikoori juures on hea kasutada kooriklassikat, sest laulud, mis kõlavad, kõlavad ka hobikooride puhul. Seega oli ka teine kontserdi pool täitsa mõnus ja kuulatav. 

Kontsert: Rahvusvahelise muusikapäeva ning eakate päeva auks pühendatud kontsert

Esinejad: Rahvusooper Estonia Noorte Meeskoor, koorijuht on Hirvo Surva ning klaveril saadab Andres Lemba

Kus: Lindakivi kultuurikeskus

Osaletud: 01.oktoober 2023

Kavas: eesti koorimuusika

Laulavad hästi ja ikka võimas on kui mehed laualavad, isegi kui need on noored mehed ja poisid. Muidugi on suur osa ka dirigendil, kes suudab ühiselt suure hulga poisse/mehi laulma panna ja kõlama sättida. Ja tore, et kooris on palju ka väiksemaid, kes alles on häälemurde läbinud ja alustavad selles kooris laulmist. Väga tore kontsert ja need Hirmo Surva vahekommentaarid olid samuti meeleolu tõstvad. 

Vananemist õppija kooliskretinism: nüüd on poliitkorrektne vanemaealine, mitte enam eakas.

 

 

Linn, mis on kaotatud või hoopis varastatud?

 

Etendus: Narva - linn, mille me kaotasime

Teater: Vabalava (etendus Kumus)

autor: Julia Aug

lavastaja: Julia Aug

Esietendus 02.detsember 2022

Vaadatud: 02.oktoober 2023

Näitlejad: Mirtel Pohla, Kristo Viiding (Eesti Draamateater), Ott Kartau, Loviise Kapper, Ragnar Uustal

"Ühe linna hävitamise lugu.

Sõjaeelne Narva oli väga ilus linn. Barokse vanalinna, kultuurielu ja inimestega – tõeline Põhjamaade pärl. See oli kaubanduse ja kaupmeeste, vabrikute ja tööliste linn. Piirilinn, mille tänavatel võis kuulda eesti, vene ja rootsi keelt.

Mis on sellest Narvast saanud? Mis juhtus 1944. aasta 6. ja 7. märtsil? Kes võttis vastu otsused Narva maatasa pommitada ja asendada unikaalsed ajaloolised hooned vaid mälestustega nendest? Tulemerest tuhaks saanud linn lükati kokku kui ehituspraht. Aga millised olid need inimesed ja nende lood, kes elasid Vana-Narvas?

Julia Augi uuslavastus “Narva – linn, mille me kaotasime” põhineb dokumentaalsetel materjalidel ja Narva linna legendidel. Lavastus soovib linnale tagasi anda mälu ja endise välimuse, sest sellel, kes ei mäleta oma minevikku, ei saa olla tulevikku."

Oli see nüüd juhuste kokkumäng või saatus, et ma sellele etendusele sattusin? Juhus, et töö postkasti potsatas reklaam koos sooduspiletite pakkumisega? Juhus, et Narva ei ole minu jaoks "mõttetu venelaste linn" nagu suurele osale eestlastele ja seetõttu olin Narvast rääkivast etendusest huvitatud? Kui see oleks rääkinud linnast, millega mul pole mingit sidet, siis vaevalt, et ma oleks pileteid ostnud. Aga jah, selle kolme aastaga, mis ma Ida-Virumaa vahet sõitsin, sai Narva mulle omaseks ja see linn ning tema saatus läheb mulle korda. Juhus, et etendus toimus mu lemmik "teatriruumis" Kumus, kuhu on väike jalutuskäik, mugav vaadata kuna eesistuja ei varja eespool toimuvat ja jalgadel on piisavalt ruumi? Kas juhus või juhused kokku õigel hetkel ongi saatus? Igatahes tore, et seda etendust vaatama sattusin, hooaja esimene etendus oli suur elamus ja tundub, et mitte ainult mulle, vaid ka mu (saatuse)kaaslastele, kes pidid minuga koos teatrisse tulema, kuna mina selle välja valisin. 

See oli nii linna lugu kui kogu Eesti inimeste lugu. Tegevuseks oli Narva, aga samas oleks see võinud juhtuda ka mujal, sest see oli inimeste lugu, kes jäid ajaloo rataste vahele, kes tahtsid elada, aga kelle saatust määrasid suuremad jõud, riigikorrad, sõda. Noorte armastajate lugu, kes ei mõelnud 1940 võimuvõitlustele, riigipööretele, sest nad olid armunud ja 17 aastasele oli see hoopis enam oluline. Armunud poissi, kes mobiliseeriti kohe sõja alguses punaarmeesse ja kes ei täitnud oma lubadust olla jõuluks tagasi, sest kaua see sõda siis ikka kesta võib - kaks nädalat, ehk paar kuud kõige enam. Aga ta ei tulnud tagasi ei selleks, ega ühekski järgnevaks jõuluks, temast sai tundmatu kangelane ühishauas. Narva esimene pommitamine sakslaste poolt, pommitades suures osas ujumas olevaid kaitsetuid naisi ja lapsi. Narva pommitamine punaarmee poolt kolmel järjestikusel päeval tundide kaupa, peaaegu tühja linna pommitamine, kus ei olnud enam peaaegu Saksa sõjaväge ega ka kohalikke elanikke. Pommitamine, mis muutis linna varemeteks. Kahe venna lugu, kellest üks sõdis Vene, teine Saksa poolel. Noorte meeste lugu Eestis neil aastatel, kus paljud isegi ei saanud valida poolt, kelle poolel nad sõdisid oma vendade vastu. Vene ja Saksa poolel oli peaaegu sama palju eestlaseid, kui paljud neid vabatahtlikult? kui paljud sunniviisiliselt? Ja lõpuks linna hävitamise lugu. Ei, pommitamine ei hävitanud seda linna. Varemed seisid püsti ja 70% sellest oleks olnud taastatav. Varemed seisid aastaid ja ootasid restaureerimist erinevates plaanides kuni ühel hetkel kellegi otsusel need varemed lihtsalt lükati kokku. Kellegi, kelle juured ei olnud Narvas, kes ei teadnudki seda linna enne seda, kui see linn oli muudetud varemeteks. Mõnes asjas ajalugu vaikib, eriti kui see ajalugu häbeneb hiljem iseennast. Muidugi pole seda linna võimalik enam kunagi sellisena ülesehitada nagu see oli kunagi enne sõda. Kuid ajaloost peaks õppima ning mitte hävitama seda, mida on võimalik taastada. Inimkond pole veel lõpetanud hävitamist ja karta on, et ei lõpeta mitte kunagi.

Kes need baltisaksa mõisnikud siis ikka olid?

15./187. Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal

Autor: Alo Särg

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

256lk./2932lk./41266lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#8)

Kuna teise kohustusliku raamatu, Revali ja Peterburi vahel lugemine kohe kuidagi ei tahtnud edeneda (eks ma järgmine kuu üritan ikka selle läbi kuidagi saada), siis võtsin vahele teise Argo kirjastuse baltisaksa seeriasse kuuluva raamatu. Selle lugemine edenes kenasti ja mulle see raamat väga meeldis.

Eesti alale 13. sajandi alguses saabunud ristisõdijatest, kaupmeestest ja vaimulikest kujunes aegamööda siinne ülemkiht – baltisaksa aadel. Järgnevate sajandite vältel valitsesid nad Eesti- ja Liivimaad ning kujundasid siinset elu, loobumata oma eesõigustest ka siis, kui need alad läksid Rootsi riigi ja hiljem Vene impeeriumi valdusse.  

Alguses oli üldine jutt mõisatest, mõisaelust, aadelkonna elukorraldusest, matmiskommetest ja paljust muust, mis oli omal ajal mõisaelu ja baltisakslaste igapäevaellu kuuluv. Seejärel räägiti kuulsatest baltisaksa suguvõsadest. Mitte neist, kus oli mõni üksik kuulus kuju, vaid neist, kus ikka põlvkondade kaupa oli neid, kes paistsid silma. Peatükid suurte suguvõsade – Pahlenite ja Fersenite, Bergide ja Uexküllide, Buxhoewedenite ja Grünewaldtide ning mitmete teiste kohta. Kuulsad eelkõige just oma sõjamehe tee poolest kuuludes kas Rootsi või Venemaa kõrgemasse sõjaväelisse juhtkonda olenevalt siis, milline riigikord Eestimaal parasjagu valitses. Enamus siis tsaaririigi truud alamad ja sõdisid mitmetel rinnetel Venemaa eest. Selles osas oligi mulle natuke arusaamatu, et kelleks nad ennast pidasid. Saan aru, et eestimaalasteks, aga kui palju nad ennast sakslasteks pidasid, sest suguvõsad olid ju enamuses pärit ikkagi Saksamaalt, mis sellest, et käesolevad põlvkonnad olid sündinud ja kasvanud Eestimaal. Õppimas käidi ju suures osas Saksamaa kõrgkoolides ja kodune keel oli saksa keel. Aga sõjas võideldi Saksamaa vastu Venemaa koosseisus. Paljud baltisaksa aadlisuguvõsad said omale muidugi ka vene harud, sest abielluti venelannadega kui oldi Peterburis sõjaväes. Ja nii mitmelgi kuulsal venelasel on mingi haru baltisaksa päritolu. On saanud küll lugeda või kuulda mõnest silmapaistvast suguvõsa liikmest siin või seal, aga selliselt sugupuuna ritta pandult kõigist kuulsatest ja vähem kuulsatest järgemööda, oli väga huvitav lugeda, tekkisid seosed ja arusaamad neist suguvõsadest. Minu jaoks olid põnevad mõlemad osad, nii üldine kui suguvõsade kaupa. Soovitan lugeda, kellel veel baltisakslaste vastu huvi. Ladus lugemine.
 

Kogukonnatöö ja kirik

14./186. Kirik keset küla : koguduse ja kogukonna koostöö

koostajad: Avo Üprus ja Ingmar Kurg 

kirjastus: Eesti Diakoonia 2022

194lk./2676lk./41010lk.

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #3 (soovituslik)

Üks selle raamatut autoritest on minu õppejõud, kes õpetab, mis see kogukond üldse on selline. Loengus soovitas läbi lugeda selle raamatu paar peatükki, sest need rääkisid just sellest, millest ka loeng oli. Eesti keeles on üldse väga vähe raamatuid kogukonnatöö kohta, seega tuli õlekõrrest haarata ning inglise keelele vaheduseks ka veidi omas keeles teadmisi hankida. Aga nagu ikka, kui ma raamatut lugema hakkan, siis ikka algusest lõpuni. Suurem osa oli küll väga kiriku ja koguduste keskne, aga kogudus on ka üks kogukonnatöö vorme. Nagu erinevate autorite peatükkidega (artiklitega) raamat ikka, oli huvitavamaid ja oli kesisemaid peatükke. Aga mingeid mõtteid sain ka kohustuslikult soovitatavate peatükkide välistest peatükkidest.
 

Eesti kullasepakunst

13./185. Eesti kullassepakunsti suurkuju Joseph Kopf 

Autorid: Kaalu Kirme, Anu Mänd

Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus 2004

208lk./2482lk./40816lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#7)
 

Raamat jäi juhuslikult raamatukogus silma, kohe kontrollisin, jee, baltisakslane! 

Joseph Kopf oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese kolmandiku silmapaistvaim kullassepp Tallinnas. Kopfi kullassepatööstuse hiilgeajad jäid esimese Eesti Vabariigi aastatesse. Töökoda sai tuntuks eelkõige lauahõbeda, ehete, aga ka ordenite masstootmisega. Kõige enam tõid siiski kuulsust individuaaltellimused. Kopfilt telliti sageli kingitusi Tallinna ja Eesti Vabariigi külalistele. Kopfi kuulsaimate tööde hulka kuulub ka Vene troonipärija Aleksei hõbeportree aastast 1915, mis oli kavas kinkida tsaar Nikolai II-le tema 1917. aastaks plaanitud visiidi puhul. Kopfi töökojas valmistati ka EV presidendi ametitunnus – Riigivapi teenetemärgi ordeni kett, mille kavandas kunstnik Paul Luhtein.

Lisaks Kopfi eluloole ja tema töökoja tutvustusele oli raamatus väga palju tema tööde näidiseid koos parameetrite ja kirjeldusega. Jäi silma, et algusaastatel ta kasutas palju Venemaal tehtud toorikuid (pokaale jne), millele ta siis lisas kaunistused ja graveeringud. Hilisemast ajast tööd olid juba tervenisti valminud tema töökojas. Oli lihtsamaid, aga ka väga uhkeid ja ilusaid töid.

Tutvustava teksti lõpus sai mulle selgeks, miks see raamat nii kangesti kippus raamatukogus mu lugemisse. Ma ju alguses aadressi järgi üldse ei mõelnud, mis majast jutt käib ja siis jõuti tänapäeva, et pragu on seal majas... oi ma olen ju korduvalt seal tema töökoja ruumides viibinud! Seal nendes ruumides on juba astaid olnud ka minu poja ateljee. Ta küll kulla ja hõbedaga eriti ei tegutse, rohkem rauaga mässab. Aga tore, et maja on endiselt ehte ja muid kunstnikke ning seppasid täis ja võib olla mõnest saab ka mingil alal kunagi Eesti suurkuju, nagu sellest baltisaksa kullassepast.

Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem

12./184. Meduusid vananevad tagurpidi

Autor: Nicklas Brendborg

Tõlkija: Eva Velsker

Kirjastus: Rahva Raamat 2022

320lk./2274lk./40608lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#8)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #2 (vabatahtlik)

Molekulaarbioloog Nicklas Brendborg viib meid reisile maakera kaugeimatest nurkadest teadusuuringute viimase sõna juurde, et selgitada kõike, mida loodusel ja teadusel on pakkuda vananemise müsteeriumi lahendamiseks.  Miks inimese organism vananeb ja kas kõik looduse poolt loodu vananeb samamoodi või on looduses müsteeriume, mis ei ole tavapärane vananemine. Kes elavad kauem kas suured või väikesed (hüpotees: naised elavad kauem, sest nad on väiksemad kui mehed kuna liigisiseselt elavad kauem väikesed, samas kui liikidena elavad kauem just suured). Autor lahkab erinevaid teaduslikke eksperimente, mida on aegade jooksul üle maailma teaduslabaratooriumides tehtud. Massiliselt on oma elu jätnud hiired, rotid, paljastuhnurid ja muud loomad ning putukad. Mõned varem kui looduse poolt oleks määratud, kuid mõned seevastu elasid kauem. Kuid ikkagi ei ole leitud seda ühte, millest oleneb vananemine, mida saaks inimkonna juures muuta, et nad elaksid kauem ja mitte ainult kauem vaid ka tervematena. Sest paljud haigused suudab noor organism tõrjuda kuid vananev, juba pidurduv organism enam mitte nii edukalt. Hästi palju juttu DNAst, rakkudest, mikrobioomist ja muust pisikesest. Üllatavalt lihtsalt ja arusaadavalt oli sellest kõigest kirjutatud. Aga mis oli lõpptulemuseks? Et kuigi teadlased otsivad palehigis seda, mis peataks vananemise, siis selle komponente on leitud, aga organism on tervik ning kui muuta midagi paremaks, siis kindlasti kõrvalnähuna muutub samas midagi halvemaks. Näiteks suureneb vähirisk. Seega tuleb rahulikult oodata, ehk mõned põlvkonnad edasi on teadus juba piisavalt arenenud või siis ikkagi polegi mõtet taga ajada surematust. Olgu, surematust ei aetudki selles raamatus taga, pigem ikka võimalust tervemana ja täisväärtuslikumana elada pikemalt. Seega hetkel pole muud soovitada, nii mul kui autoril, et sööge tervislikult, eriti palju puu- ja köögivilju, magage piisavalt, liikuge palju ja intensiivselt, vältige nakkuseid, hoiduge pikaajalise stressi, depressiooni ja üksinduse eest, hoidka vaim virge ning lugege palju raamatuid. Ka seda raamatut võib täitsa lugeda kuigi see ühtegi retsepti mida te ei tea, ei anna. Olgu, ühe tegelikult andis: vanusega tekkivat ohtlikku vererõhutõusu on võimalik ära hoida. Pole vaja teha muud, kui džunglisse kolida ja toitu odaga küttida. ;)

 

Eestlaste kõrval ja eestlaste vastu vabadussõjas

11./183. Baltisakslaste mälestusi Eesti Vabadussõjast

Autor: Heinrich von Dehn, Oswald Hartge, Alexander Stenbock-Fermor

Tõlkija: Agur Benno

Kirjastus: Argo 2023

328lk./1954lk./40288lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#6)

Sel aastal olen vist Vabadussõjast lugenud rohkem kui kogu oma eelneval elul kokku. Seekordselt siis kolme baltisakslase silme läbi. Kolm erinevat lugu. Esimene Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918–1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Kui eelnevalt loetud lõpetasid Eestimaalt venelaste väljatõrjumisega, siis selles raamatus oli palju kirjutatud ka lahingutest Venemaa territooriumil. Uus info minu jaoks. Küll oleks kangesti tahtnud näha kõrvale mingeid kaarte, mis külas või kohas tegevus toimub. Need külanimed ei öelnud midagi. Seega läks lugemine ka vaevalisemalt ja üldse oli minu jaoks veidi kuivavõitu see jutt, ei tahtnud kuigi ladusalt lugemine minna. Teine osa läks juba emotsioonirikkamaks mu jaoks ja kohe edenes lugemine paremini. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Kolmas osa oli aga hoopis erinev. Kui teised kaks sõdisid eestlastega koos, siis krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega. Aga eelnevalt oli pikalt kirjas Läti vabadussõda bolševike vastu, kus Landeswehril oli suur roll. Kirja oli pandud väga emotsioonikalt, lugedes oli tunda tema tundeid ühes või teises olukorras: õudust, hirmu, eufooriat, segadust, arusaamatust, tüdimust. Just selle viimase osa tõttu tasub seda raamatut lugeda! Ja palju me ikka Läti Vabadussõjast teame? 

Puhtaim aadlimaa terve maamuna peal

10./182. Eesti mõisad. Herrenhäuser in Estland. Estonian Manor Houses.

Koostanud Ants Hein

Kirjastus: Tänapäev 2004

272lk./1626lk./39960lk.

 

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#5)

Eestis on kunagi mõisaid olnud: 874 era- ehk rüütlimõisat, 165 kroonumõisat, 22 linnamõisat ja 13 rüütelkondade valduses seisnud mõisat, lisaks veel sadakond pastoraati ehk kirikumõisat. Tegu on olnud maaga, kus Esimese maailma- sõja eelõhtulgi püsis suurem osa varast ja võimust ikka veel mõisnike käes, või nagu on tõdenud baltisaksa ajaloolane Reinhard Wittram: "Eestimaa provints - too puhtaim aadlimaa terve maamuna peal." Eesti ajalukku on mõisad ja mõisnikud jätnud sügava jälje. Mõisad kui baltisaksa kultuuri iseloomulikemad mälestised. Kes teab, milliseks oleks mõisate saatus kujunenud kui neid ei oleks 1919. aasta maaseadusega riigistatud ning 1939. aastal ei oleks baltisakslased suures osas Eestist lahkunud. Nõnda leidub ka praeguses Eestis vaevalt mõnd teist liiki arhitektuurimälestisi, mida aeg oleks rohkem räsinud kui endisi mõisasüdameid. Enamik käesolevaraamatu fotosid pärineb ajast, kui taevas mõisate kohal püsis veel üpris pilvituna, sest muidu oleks pidanud panema raamatusse väga palju pilte varemetest. Kuigi oleks tahtnud näha tolleaegsete piltide kõrval siiski ka seda, millises seisus need olid raamatu väljaandmise ajal. Eriti kuna nii mõnegi mõisa kohta on teadmised, et peale raamatu väljaandmist 20 aasta jooksul on nii mõnigi mõisasüda taastatud ja ülesehitatud. Kuid kindlasti on ka neid, mis on rohkem hävinenud. Iga pildi juures on tutvustus, kelle omand see mõis on olnud, millal on teada olevalt esmane mainimine ja mis sellest mõisast sai peale 1919.aastat ning mis seisus on see raamatu väljaandmise ajal. Nendest jutukestest jäi veidi väheks, väga kuiv info oli ainult, aga eks see oligi üldine raamat vaid 250st mõisast jaotatult maakondade kaupa. Kel rohkem huvi saabki lugeda teistest mõisate raamatutest.

Vananemine kogukonnas ja kogukonnata

9./181. Gerontoloogia. Õpik kõrgkoolidele

Autorid: Kai Saks, Toivo Maimets, Riin Tamm, Raivo Uibo, Mati Pääsuke, Tiia Tulviste, Annely Soots, Luule Sakkeus, Tiina Tambaum, Marju Medar, Taimi Tulva, Anne Murov

Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus 2016

460lk./1354lk./39688lk.

Lugemise väljakutse: 35. Antoloogia (ükskõik, kas siis nt mingi perioodi, regiooni, žanri või teema kaupa koostatud)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #1 (kohustuslik)

Uurisin esmalt wikist, mis siis täpselt see antoloogia on. "Antoloogia ehk valimik on valitud tekstide kogu, mis on koostajate poolt koondatud kui teatavat valdkonda esindav parim valim. Antoloogiad võivad esindada ka mingi teadusharu parimate tekstide valimit." Seega on lisaks õpikule see raamat ka antoloogia, sest siia on koondatud gerontoloogia parimate asjatundjate asjalikumad tekstid. Gerontoloogia ehk vananemisteadus on bioloogia haru, mis uurib organismide vananemise põhjusi ja mehhanisme. Järgmised kaks aastat hakkab mu lugemislaual olema hulganisti raamatuid, mis on seotud vananemisega või kogukonnaga või vananemisega kogukonnas või kogukonnatööst vananevas ühiskonnas. Esialgu üritaks neid siis veel lugemata väljakutsete punktide alla ka kuidagi paigutada. 

Lugesin just Aivar Mäe artikli pealkirja, see meeldis sedavõrd, et artiklit ennast ei hakanudki lugema: „Kui sa oled juba päikeseloojangueas – nimetame seda nii, siis pead hakkama midagi täiesti uut õppima.“ Mina ennast selles eas olevaks veel ei tunne, aga eks ma olen ka mitu aastat noorem veel ning paraku meestele saabub see päikeseloojang enamasti varem ka kui naistele. Täiesti uude valdkonda aga sisenesin selle aasta alguses ja nüüd seoses sellega hakkasin ka seda uut asja õppima. Õppima kuidas seda päikeseloojanguiga meeldivamaks muuta kuidas seda pikendada tervemana elatuna. Eriti kuna eakate inimeste osakaal rahvastikus üha suureneb, jõudes mõnede aastate pärast 25%ni rahvastikust. Kõigest sellest räägib ka see raamat. Mida me saame teha, et pikeneks tervena ja toimetulevana elatud eluiga? Miks üldse inimene vananeb ja kas seda on võimalik peatada? Mis vahe on vananemisel ja haigustel? Kuidas toetada eakaid inimesi nii, et nende elurõõm säiliks ning elu oleks elamist väärt ka väga vanas eas? Kas ja kuidas peaks eakad inimesed õppima ja miks see vajalik on. Põlvkondade vaheline õpe ja koostöö. Laialdast sihtrühma silmas pidades on püütud eriala probleemid lahti seletada nii, et need oleksid mõistetavad ka tavalugejale ja õppijale. Kuna raamatus on väga paljude erialaspetsialistide peatükid, siis on nende stiilid kõrvutatavad. Eks teemad ole ka erinevad ja mõnda valdkonda ongi raskem tavainimese keeles selgitada kui teist, aga ikka oli erinevate autorite peatükke väga erinev lugeda. Mõni kasutas palju spetsiifilisi sõnu, teine seletas lahti lihtsalt ja arusaadavalt. Mõnda lugesid ja närisid, teine oli nii huvitavalt ja ladusalt kirjutatud, et ei märganudki kui peatükk läbi. Eks mõnda peatükki sealt raamatust tuleb veel korduvalt lugeda kuna on mitmes aines kohustusliku kirjanduse osa. Eestis on vananemise ja kogukonnatöö alaseid raamatuid üpris vähe kirjastatud, enamus kirjandust on kahjuks vaid inglise keeles.

Kas mõrtsukbot on mõrvar?

8./180. Kõik süsteemid punases

Sari: Mõrtukboti päevikud #1 

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Maarika Luts

Kirjastus: Fantaasia 2022

128lk./894lk./39228lk.

Ulmekirjanduse väljakutse september: Mairi Laurik soovitab

Mõrtsukbot – nii nimetab end vaikselt ja endamisi üks planeediekspeditsioone turvav android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et inimesed ta rahule jätaksid, et ta saaks oma turvise tumendatud visiiri taga seebiseriaale vaadata. Ta on aga sunnitud turvama teadlaste meeskonda ühel planeedil, kus peagi selgub, et ta peab teadlaste kaitseks mängu panema kõik oma turvamisoskused.

Võiks arvata, et mõrtsukbot on mingi tundetu robot, kes hävitab kõike oma ümber emotsioonitult. Aga tegelikult on see väga inimlik häbelik tagasihoidlik armas südamlik inim-robot, kellele lugeja hakkab kohe kaasa elama. See tegevustik seal raamatus ei olnud midagi erakordset või isegi paeluvat, aga tasus lugeda just selle mõrtsukboti pärast, tema vaadete ja mõtlemise pärast. Mulle meeldis. Teine osa on  ka eesti keeles olemas ja loodetavasti õnnestub varsti oma lugemisse sokutada. 

Baltisakslased - kes nad ikkagi olid?

 7./179. Baltisakslased Eestis ja Lätis : baltisakslaste ajaloo lühiülevaade

Autorid: Arved von Taube, Erik Thomson

tõlge: K. Uustalu

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts 1996

46lk./766lk./39100lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#4)

Raamatuke sisaldab katkendeid umbes 100-leheküljelisest tööst pealkirjaga «Baltisakslased», mille on koostanud kaks baltisakslast - ajaloolane vabahärra Arved von Taube (1905-1978) ja publitsist Erik Thomson (1915-1990). Pealkirja all «Ühe omapärase kogukonna saatus ja traditsioonid» ilmus teos 1973. ja 1991. aastal. Autorid püüdsid selgitada baltisakslaste eripäraste omaduste väljakujunemist ajaloolise arengu taustal. Raamat on muidugi kirjutatud sakslaste nägemuse kaudu, millega eesti nägemus kohati vastuoluliselt põrkub. Meie nägemus Saksa orduvägede maabumisest on ikka midagi muud kui sakslaste oma. Ning ka mõisate äravõtmine Eesti Vabariigi alguses peale Vabadussõda puudutab eestlasi ning sakslaseid vägagi erinevatelt poolustelt. Kuid vahel ongi huvitavam näha tuttavat ajalugu ka veidi teise vaatenurga alt. Raamat on sedavõrd hästi lühendatud, et pole aru saadagi, et midagi oleks puudu selles. Kõik on peatükkide kaupa kajastatud alates keskajast kuni teise maailmasõjani. Ja eks neid kuulsaid ning edukaid baltisakslasi ikka siia Eestimaale on jätkunud. Kusjuures baltisakslased kutsusid ennast eestimaalasteks, mitte sakslasteks. Eestlased ja eestimaalased ja venelased. Lühike lugemine, aga väga kontsentreeritud ja andis kenasti lühiülevaate mitte ainult baltisakslastest vaid üldse Eestimaa ajaloost. Teavet oli selles raamatus tunduvalt rohkem kui arvata võis. Soovitan täiesti lugeda.

Kõndisime valgusega Kadriorus, valgus kannatas vaikides, mina jõrran siiani

 

Mis: Valgus kõnnib 2023 "Pimeduse värvid"

Millal: 16.09.2023

Kus: Kadrioru park 

Mõned pildid ja videod ürituselt, tegin seekord üsna vähe vaid kõige eredamast mu jaoks. 

Mõte on üritusel ilus, aga kuna inimesed ei oska sellisel üritusel üldse käituda, siis tuleks see üritus kas kusagil mujal teha (kindlasti mitte ka Pae pargis!) või hulga väiksemal moel. Igatahes sellisena see Kadrioru parki ei sobi, pargist ja selle töötajatest on lihtsalt kahju, kes peale selle metsiku loomakarja ülekäimist peavad hakkama kõike taastama. Võib olla on loomakarjaks selle inimmassi nimetame tegelikult vale, see diskrimineeriks liialt loomi, kes siiski oskavad teistega arvestada ja kellel on käitumisreeglid ning nad sellest kinni peavad. Kahjuks paljudel inimestel, kes eile Kadriorus viibisid, seda ei olnud. Ja ei saa öelda, et noorus on hukas, sest täpselt sama targad (loe lollid) olid nii noored, keskealised kui vanemad inimesed. Kui keegi läheb ükskõik kuhu välismaale ilusasse parki, kas talle tuleb pähe kõndida üle lillepeenra või hoopis seista keset seda? Isegi pimedas? Vaevalt küll, sest loomulikult nad austavad seda kohta. Aga miks siis ei peeta lugu oma riigi ilusatest asjadest ja nende inimeste tööst, kes selle on loonud? Luigetiigi ääres olevat suurt ja imeilusat pikka lillepeenart teavad kõik. Kõik on seal jalutanud ja imetlenud ja päevasel ajal nagu ei tule kellelegi pähe otse üle trampida, sest teerada on mõni meeter kaugemal. Aga nüüd mitte vaid mõned, aga suurte kampadena inimesed marssisid sellest üle. Seda oli väga valus vaadata. Samuti pole inimesed kuulnud midagi parema käe reeglist. Huvitav, kui autoga sõidavad, siis küll ei trügi mööda vasakpoolset rada sõitma vaid vastutulev rada jäetakse ikka vastutulevatele autodele. Olgu, aeg ajalt ikka mõni ei taha jätta, aga see lõppeb valusalt enamasti. Aga kui kõnnid, siis pole ju vahet kus pool teest sa kõnnid - parema käe reegel on nõrkadele ja küll nad eest ära tõmbuvad kui sa ikka otse neile peale marsid. Eriti hea on seda teha lapsevankritega, sellega saad ju massist ikka läbi surutud. Ja kui kedagi tuttavat kohtad, eriti kui on kokku nii 5-6 inimest, siis mitte mingil juhul ei tohi võtta rääkimiseks ometi tee äärde, vaid vestlema peab jääma otse keset teed, vaadaku need inimesed kes mööda seda teed kõnnivad ise, kuidas mööda saavad, teeääred on ju vabad, nemad blokeerivad ainult tee keskkosa ära. Vist vanaks jäänud, aga mind ausalt järjest enam selline kultuuritus ja teistega mitte arvestav käitumine kohutavalt on häirima hakanud. Õnneks koertega oli ikka suhteliselt vähe napakaid sinna kohale tulnud, ju ehk kartsid, et massid tallavad nende kullakallikesed ära. Parkimise kaosest parem ei räägigi. Keegi ütles hästi: Valgus kõndis Kadriorgu, kõik teised tulid autoga (olgu, meie ka ikka kõndisime, aga noh, meil oleks autoga ka pikem maa olnud kui jala). Ühesõnaga, üritus ise oli väga ilus, idee superhea, aga pigem oli see pärlite sigade ette viskamine kahjuks. 

 

Kuus tundmatut kunstnikku said tuntuks

6./178. Kuus baltisaksa kunstnikku

Koostaja: Anne Untera

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts 2008

112lk./720lk./39054lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#3)

Artiklikogumik koondab peamiselt 2006. aasta sügisel korraldatud kunstiajaloo seminari «Keskplaanil» ettekandeid. Raamat tutvustab baltisaksa kunstnikke: Johannes Hau (1771-1838), August Matthias Hagen (1794-1878), Konstantin von Kügelgen (1810-1880), Carl Alexander von Winkler (1860-1911), Sally von Kügelgen (1860-1928) ja Erna Brinkmann (1899-1967). Tutvustatakse nende elulugusid ja loomingut. Lisas on iga kunstniku mõnede maalide pildid. Pean taas tõdema, et peale Johannes Hau olid teised nimed mulle võõrad ja Haust teadsin ka põhiliselt just eelmisel kuul loetud panoraamade raamatu põhjal. Kõik tutvustatud kuus kunstnikku olid vaieldamatult andekad ja nende maale oli meeldiv vaadata. Hea oli ka neist rohkem teada saada. Kõige enam meeldisid mulle Carl von Winkleri tööd, ka raamatu kaanel on just tema töö - Pühavaimu kiriku hoov 1900.aastast. Samas jäin mõtlema, et kui olen vaadanud Eestist tehtud maale või siis ka muid, mida Eestis on muuseumides saanud vaadata või isegi välismaa kunstimuuseumides, ega ma ei mõtle kunagi kunstniku rahvusele. Sest pole ju vahet, kas mõne imeilusa Eestimaast tehtud maali autor on nüüd eestlane, baltisakslane, sakslane või venelane. Tähtis on minu jaoks, et ta on seda teinud hästi ja mulle meeldib. Eks see meeldivus ole subjektiivne igal inimesel, aga mulle siiski meeldivad eelkõige realistlikud maalid ja joonistused, kus on võimalikult täpselt kujutatud originaal. Ja need siinses raamatus kajastatud baltisaksa kunstnikud on just selle stiili esindajad.

 

Esemed tutvustavad ajalugu

5./177. Baltisaksa esemed Eestis muuseumikogudes 

Autorid: Olev Liivik, Ants Hein, Tõnis Liibek

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis 2016  

96lk./608lk./38942lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#2) 

Raamat keskendub baltisaksluse kõrgajale 18. ja 19. sajandile ning 20. sajandi algusele. Väljaande lehekülgedele on valik muuseumikogudes olevatest esemetest, mille puhul on teada, et eseme tellijateks ja omanikeks, loojateks ja tarbijateks on olnud baltisakslased, eelkõige siis erinevatest mõisatest pärit olevad esemed. Kui on teada kindel ajalooline isik, kelle oma mingi ese oli, siis on juures lühidalt, kes ta oli. Juhul kui ese on seotud mingi mõisaga, siis kes olid seal mõisnikud ja milline oli mõisa saatus. Lisaks on iga eseme juures tema teekond muuseumi ja millises muuseumis hetkel seda säilitatakse. Esemed võivad vahel vägagi palju jutustada olles ise tummad. Hea, et ikka säilivad esemed ja kirjad kaugetest aegadest, sest näha esemeid reaalselt on ikka midagi muud, kui vaid lugeda nende kirjeldusi. Isegi pilt ajab asja ära. Raamat oli asjalik, aga jäi minu jaoks liiga õhukeseks, oleks tahtnud hulga rohkem esemeid näha ja samas ka iga eseme juures veidi rohkem lugeda. 

Ernst Kühnert, arhitekt

Pilt: Eesti Rahva Muuseumi pildiait

 4./176. Baltisaksa arhitekte Eestis: Ernst Kühnert

Autor: Karin Hallas-Murula

Kirjastus: Eesti Arhitektuurimuuseum 2010

96lk./512lk./38846lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#1)

Väljaanne annab põhjaliku ülevaate peamiselt Tallinnas tegutsenud silmapaistva baltisaksa arhitekti Ernst Gustav Kühnerti loomingust, mille põhiosa langeb 1920.–1930. aastatesse. Ajaloohuviline Kühnert kohandas kaasajale vastavaks palju Tallinna vanalinna maju ning oli aktiivne kirikute jt. muinsuskaitseobjektide restaureerija. Kühnerti kodu oli Süda tänava alguses, kuhu tema isa istutas Tallinna kultuurilukku põlistunud hõlmikpuu. 1930. aastate alguses katsetas Kühnert moodsama arhitektuuriga, projekteerides Rakvere saksa koolimaja. Ta on ka Merivälja ja Klooga aedlinnade planeerija ning Nõmme laiendusplaani autoreid. 

Miks ma siis neid maju Tallinnas ei tea, millest siin raamatus juttu oli, ikka enamust tean. Arhitekti nime aga kuulsin lugedes esimest korda. Nagu minu käest peale raamatu lugemist autori või tõlkija nime ei tasu eriti küsida, nii, ei tasu ka arhitektidede või restaureerijate nimesid küsida, mulle lihtsalt ei taha nimed kuidagi meelde jääda. Aga kui ma nüüd järgmine kord selle arhitekti nimega kokku puutun, siis ma vähemalt tean, et lugesin temast raamatut. Raamatus oligi tema tööd, nii need, mis eluvalgust nägid, kui need, mis vaid paberile jäid ja kirjeldus tema tööelust, isiklikust elust oli vähem. Raamat oli hariv ja ehk ikka midagi jäi külge ka.

Kolmikmõrv Šotimaa kolkakülas!

3./175. Tema verine sepitsus

Autor: Graeme Macrae Burnet

Tõlkija: Kalev Lattik

Kirjastus: Varrak 2017

320lk./416lk./38750lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse  september:

Natuke nõkerdamist oli selle lugemisega, sest muidugi ei mahu mul raamatud korralikult riiulisse, ikka on põigiti peale ka igale poole neid topitud, aga loetud sain ja tulemuseks vaatan, et saatusesepp oli taas üsna heatahtlik. Kui kuulda oli, et mõnedel on probleem, et riiulites ei ole lugemata saamatuid, siis minul on neid vist tuhat või paar. Igatahes minu riiulis on vaid mõned juba loetud raamatud ja need ka pigem ajaloo alla kuuluvad (kas siis sisult või ilmumisaastalt). Ma olen see, kes varustab ennast igaks juhuks järgnevaks sajaks aastaks ette ja mu raamatumagnetitega näpud muudkui tõmbavad raamatuid külge igasugu tasuta jagamise kohtadest. 

Raamat on ajalooline krimiromaan. Selles suhtes ei ole krimka, et me algusest peale teame, kes on mõrvar. Raamat räägib kuidas kulges uurimine/kohtuprotsess ja taustalugu, kes olid ohverid, kes mõrvar ja miks see selleni jõudis. On aasta 1869. Šoti mägismaa kolkakülas pannakse toime jõhker kolmikmõrv, mille eest vahistatakse Roderick Macrae nimeline 17.aastane noormees. Kohtualuse seletuskiri ei jäta tema süüs kahtlust, kuid läheb vaja Šotimaa helgeimaid seadusetundjaid ja psühhiaatreid, et selgitada, mis sundis teda nii halastamatult ja julmalt tegutsema. Tõde võib olla tinglik, tegevus toimub armutus keskkonnas, kus võimu kasutatakse meelevaldselt. Ajaloos võib paralleele tuua ka eesti pärisorjast talupidajaga, kelle elu muudeti niivõrd kibedaks, et ta astus lõpuks enda eest välja ning loomulikult sai ülirangelt karistada ka juhul, kui süütegu polnudki nii väga suur. Raamat kirjeldab Šotimaa viletsa küla igapäeva elu ja inimesi. Sünge raamat ja pigem soovitaks neile, keda huvitab ajalugu.

Tasa sõuad, kaugemale jõuad

 

2./174. Hilja ja rohelise maja suvi

Autor: Heidi Viherjuuri

Tõlkija: Helena Lemendik

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

80lk./96lk./38430lk.

Eesti Raamatu väljakutse september: ehitis/maja

Hilja on seitsmeaastane poisitar, kes elab remonti vajavas puumajas koos ema, isa ja kahe õega. Ka vanaisa lööb rohelise maja elus aktiivselt kaasa. Hilja on see keskmine õde, seega peab ta rohkem ise hakkama saama ja oma tegevusi välja mõtlema kuigi väga palju tehakse ka õdedega koos. Isa on bändis muusik ja seega sageli kodust ära. Kui kodus on, siis võib keset remonti tulla tal inspiratsioon ja see ei tohi ometigi kaduma minna. Seega mitmelgi korral saavad käest kukkunud tööjärje üle võtta vanaisa, naabrionu ja lapsed. Hilja suvi on täis tegevusi, mänge, rähklemist. Hilja tähendab soome keeles tasane, aga seda see tüdruk ei ole, ikka vaja ronida, spioone mängida või midagi muud korda saata. Lustakas lasteraamat, pigem ongi sobilik nii 7-aastastele. 
 

Üks ilus muinasjutt vaeslapsest

1./173. Võrratu õlgkübar

Autor: Ivi Küla (Virve Karjahärm)

Illustreerija: Ülle Meister

Kirjastus: Akadeemia trükk 1999

16lk./16lk./38350lk.

Lastekirjanduse väljakutse september: Ristsõna vastus (Ülle Meistri illustratsioonidega)

Muinasjutt vaeslapsest. Selline Tuhkatriinu loo moodi, kuid tänapäevasem - ei leidnud omale printsi vaid raha, millega ära elada. Kahtlaseid teise maailma tegelasi oli ka mängus. Ja kurja võõrasema asemel oli kuri naabritädi, kes ähvardas üüri maksmise pärast välja tõsta. Selline kaasaegne muinasjutt, või siis päriselu kirjeldus, mine võta kinni. Pildid olid hulga vahvamad selle loo juures kui lugu ise. Raamatut autor ise ei näinudki, see anti välja tema mälestuseks. Võib lugeda, aga võib ka lugemnata jätta, aga pilte tasuks kindlasti sellest õhukesest raamatukesest vaadata, sest neid on rohkem kui sellele mõnele leheküljele tegelikult tundub mahtuvat.

 

 

Augusti kokkuvõte

Pilt: Tehisintellekt

 

Raamatuid: 17

Lehekülgi: 3842

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 124

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 226

 

Kõige õhem raamat:72

Kõige paksem raamat: 392

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud: 2

Muid väljakutseid loetud:

. Lastekirjandus1

. Punktiir 10

. Saatusesepp 1

. Eesti Raamat 1

. Ulmetark 1

. Hispaania kirjandus 1

Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke: 17

Enim loetud kirjanik: -

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 12

Enim loetud kirjastus: Argo (3), Varrak (3)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 7

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (10)

 

Vanim raamat ilmunud: 1939

Uusim raamat ilmunud: 2023

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 5

Raamatukogust laenutatud: 7

Loetud e-raamatuid: 5

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,82

10 palli saanud raamatud:Orkaanis ja džunglis