Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
Helget tulevikku tuli ikka sõjajärgsel põlvkonnal pikalt oodata
Ammused ajad Tartu Ülikoolis
Essee "Enesediskrimineerimine"
Erinevalt rassi- ja soostereotüüpidest, millega puututakse kokku identiteedi kujunemisel rühmadesse kuuluvusega, omandatakse vanuse stereotüübid aastakümned enne sellesse vanusesse jõudmist. Nooremad inimesed võtavad automaatselt kasutusele vanusestereotüübid ja ei pane nende paikapidavust kahtluse alla. Kui inimene jõuab vanaduseni, siis need stereotüübid on suures osas temasse juba kinnistunud ja tal võib puududa kaitsevõime tõrjuda negatiivsete stereotüüpide mõju enesehinnangule. (Levy et al., 2002) Diskrimineerimise üks vorm on enesediskrimineerimine. Laiema kogukonna negatiivne suhtumine vanemaealiste võimekusse võib muuta vanemate inimeste suhtumist enda võimetesse. Kogukonnas esinevad stereotüüpsed nägemused saavad aluseks vanemaealiste enesediskrimineerimisele. (Wooden et al., s.a.) Vananemise enesestereotüübid keskenduvad kognitiivsete ja füüsiliste võimete langusele (Levy et al., 2002). Vanemad inimesed hakkavad iseennast alahindama või tõrjuma. Nad võtavad sisemiselt omaks üldlevinud negatiivsed eelarvamused, mis seostuvad vanemaealistele omistatavate piirangutega. Nad tajuvad tugevamalt oma füüsilise ja vaimse võimekuse vähenemist ning sotsiaalset piiratust. Stereotüüpide levimist mõjutab massimeedia, mis sageli eelistab noori inimesi ja laseb vanemaealistel paista ühekülgselt jõuetute ja abitutena.
Enamiku inimeste arvamused eri teemade kohta ei ole juhuslikud, vaid moodustavad teatud terviku. See viitab, et inimestel on maailma kohta oma väärtushinnangud ja tõekspidamised, mis kujundavad nende seisukohti erinevates küsimustes. (Sowell, 2022) Inimese enesenägemus muutub ajas sõltuvalt enesetundest, tema ümber toimuvast, ümbritsevatelt kuuldust. Isiku arusaamad iseendast sõltuvad palju sellest, kes nad usuvad end olevat. (Huntington, s.a.) Kui tal on kehv enesehinnang ega pea end väärtuslikuks, siis ta ei kasuta oma potentsiaali ning kipub ennast diskrimineerima (Sheppard, 1981). Negatiivsed ootused võivad realiseeruda. Kui inimesel on millegi kohta negatiivsed ootused, siis on tõenäolisem, et see ka juhtub. Kui tal on teadmine oma geneetilisest riskist, siis see võib iseenesest muuta tema füsioloogiat ja käitumist, suurendada haiguse riski. Kui inimene usub, et tal on halvad eeldused ja ta on seetõttu määratud kannatama halba tervist, siis ta ise aitab seda oma mõtete jõul luua. (Brendborg, 2022, lk 292) Sarnane efekt on ka suhtumisel vanadusse. Isiklikud ebaõnnestumised või terviseprobleemid võivad süvendada enesediskrimineerimist, sest vanemaealised isikud hakkavad ennast tajuma kui koormat või ebaõnnestujat ja näevad peamise põhjusena just enda vanust.
Sotsiaalsete probleemide selgitamisel on kiusatus kasutada tegurit, mis seletaks kõike. Olgu selleks teguriks siis geenid, rassism, tervislik olukord või vanus. Tuleks rohkem uskuda fakte, kui oletusi või stereotüüpe. Olukorrad, kus vähemedukatesse rühmadesse kuuluvad inimesed on olnud edukad ja väga edukad, on peaaegu alati olnud sellised, kus nad on pidanud pingutama teistega võrdselt, kus neile ei ole tehtud hinnaalandusi ja valitsenud on halastamatu konkurents. (Sowell, 2022) Samas, kas edukus on ainus kriteerium, mis on oluline? Inimestele on omane täiuseihalus, võrdlemine oma saavutusi teistega ning omaenese väärtuse samastamine enda edukusega. Inimene tahab kohe olla edukas, sageli just vanemas eas unustades, et kõigepealt tuleb palju energiat ja aega panustada enesetäiendusse. Selle pinnalt on kerge tekkima kehv enesehinnang, mis võib põhjustada enda diskrimineerimist, kus enda oskuste ebapiisavuse tunnistamise asemel hakatakse süüdistama selles hoopis enda vanust või tervislikku seisundit. On ju vana tõde, et miski või keegi peab alati süüdi olema ja see ei saa ometi olla sina ise. Väga kerge on süüdistada vanust, eriti kui stereotüüpiliselt on seda inimesele terve elu sisendatud.
Enesediskrimineerimine vanemas eas võib kaasa tuua mitmesuguseid negatiivseid tagajärgi, mis mõjutavad füüsilist või vaimset tervist ning heaolu. Neile omistatud stereotüüpe uskuvad vanemaealised inimesed kogevad suuremat stressi ning seega ka suuremat riski terviseprobleemide süvenemiseks. Vanemaealised võivad vähendada sotsiaalseid suhteid ja kontakte kuna arvavad, et neid ei aktsepteerita või nad segavad nooremaid isikuid, olles koormaks. Negatiivsed enesehinnangud võivad vähendada nende elukvaliteeti ja võimet nautida elu. Ühes uuringus leiti, et vanemad inimesed, kes uskusid vanemaealiste kohta käivaid negatiivseid stereotüüpe, elasid lühemalt ning nende füüsiline ja vaimne tervis halvenes kiiremini võrreldes nendega, kes ei omistanud endale neid stereotüüpe (Levy et al., 2002). Enesediskrimineerimine vanemas eas mõjutab inimese vaimset heaolu. Uuringud on näidanud, et vanemad inimesed, kes tunnevad end oma vanuse tõttu diskrimineerituna, võivad kogeda suuremat stressi, ärevust ja depressiooni, mis võib halvendada nende elukvaliteeti (North & Fiske, 2012).
Eduka vananemise käsitluses on oluline inimese enda positiivne suhtumine vananemisse jatööturul aktiivsesse rakendumisse. Enesediskrimineerimine ehk vanuse tajumine takistava tegurina vähendab töötamise tõenäosust pensionieas. See võib põhjustada negatiivset enesehinnangut, passiivsust ning kibestumist. (Paes, 2019) Vanemaealise enesehinnangut tõstab väga kui ta tunneb, et teda vajatakse. Isiklik kogemus, et kui koju pensionile jäänud töötajat kutsutakse tagasi ajutiselt töötama mingiks perioodiks, siis muudab see teda uhkeks, et teda vajati ning teda kutsuti tagasi. Samuti räägib ta kõigile kuidas tema vanad ülemused temaga on hiljem suhelnud, seda isegi kui see oli vaid mõne sõnaline õnnitlus mingi tähtpäeva puhul. Kui aga töölt on lahkutud ebakõladega ning uut tööd ei ole saadud, siis peale mõnda ebaõnnestunud katset võib tekkida tunne, et teda ja tema teadmisi ning oskuseid ei vajata. Kuna nooremana uue töö leidmine ei valmistanud raskusi, siis võidakse järeldada, et põhjuseks on just tema vanus, mitte mingid muud põhjused. Iga järgnev äraütlemine võib süvendada enesekindluse ja -hinnangu langust. Inimene kibestudes võib hakata edaspidi ennast diskrimineerima ning loobuda töö otsimisest, millega seoses võib lõppeda sotsiaalne suhtlemine kaudsema ringiga, ka ümbritseva kogukonnaga.
Vahel võib mõni asi tunduda kõrvalseisjatele enesediskrimineerimisena, kui inimene väidab, et ta ei saa mingi asjaga hakkama, aga tegelikult on see inimese selge tunnetus ja arusaam oma võimetest. Võib olla mõnikord ta saabki sellega suure pingutusega hakkama, aga see põhjustab talle kas tugevat füüsilist ebamugavust või tekitab suurt stressi. Seega peaks alati vaatama, kust läheb piir enesediskrimineerimise ning objektiivse enesehinnangu vahel. Nagu kõikides valdkondades, nii tuleb ka potentsiaalse enesediskrimineerimise juures vaadata asjadele konkreetse inimese seisukohast ning olukorrast. Vahel võib mõni asi olla mõne inimese puhul enesediskrimineerimise alla kuuluv samas kui teise inimese puhul on see põhjendatud arvamus.
Üks põhjus, miks vanemaealised end diskrimineerivad on kindlasti teadmatus, hirm asjadega mitte hakkamasaamises. Seega on vahel lihtsam ennast diskrimineerida kui tunnistada oma hirme. „Hirm ei ole müür, vaid udu, millest saame läbi minna“ kirjutab Elli H. Radinger oma raamatus „Vanade koerte tarkus“ (2019). Hirm kuulub elu juurde, samas ei pea see takistama tegutsemist. Võib karta ja ikkagi teha seda, mis on vajalik. Kui hirmu endale tunnistada muutub inimene enesekindlamaks ja õpib toime tulema erinevate olukordadega. (Radinger, 2019) Saades positiivse tulemuse oma hirmude ületamisel, siis järgmisel korral on ta enesehinnang kõrgem ning seega väheneb tulevikus ka enesediskrimineerimine. Sageli sõltub hirmude ületamine sellest kuidas ümbritsevad suudavad inimest motiveerida või toetada. Alati ei jätku vanemaealistel enesemotivatsiooni pingutamiseks, et mitte minna kergemat vastupanu teed ning lüüa käega ja lastagi enda eest ära teha. Võib kohata ka sellist suhtumist, et kuna olen vana, siis nooremad peavadki minu eest need asjad ära tegema, mida mina ei oska, millega mina pole varasemas elus kokku puutunud. Vanemaealiste abistamisel ning õpetamisel võib esineda see oht, et kogemata võib seda enesehinnangut veelgi madaldada. Kui vanemaealisel mingi tegevus mitmendal korral vaatamata püüdmisele ei õnnestu, siis on lihtne võtta ja aidata ise teda sellest kohast edasi. Nähes kui lihtne ja kerge see oli noorema abistaja käes süvenebki arvamus, et olles vana ei saada sellega hakkama. Ei nähta, et probleem oli esmakordselt tehtavas harjumatus tegevuses, mida noorem abistaja on tihti teostanud ja seega juba harjunud seda tegema.
Enesediskrimineerimine vanemas eas on oluline valdkond, millele on vaja pöörata tähelepanu. Suutes vähendada vanusega seotud negatiivseid stereotüüpe ning julgustades vanemaid inimesi säilitama positiivset suhtumist iseendasse, võib paraneda nende tervis ja heaolu. Aktiivselt vananemise võimalused toetavad inimese kõikide eluperioodide väärtustamist ja suhtumise kujunemist vanusesse ja vananemisse (Paes, 2019). Kui inimene ei diskrimineeri ennast, siis on ta tõenäolisemalt teadlik oma võimetest ja potentsiaalist ning on rohkem rahul oma eluga. See võib viia parema enesehinnangu ja enesekindluseni. Ta on avatum uutele võimalustele ja väljakutsetele, suhtumisele teistesse inimestesse ja erinevatesse vanuserühmadesse. Tekib suurenenud valmidus õppida uusi oskusi ja omandada teadmisi. Inimene võib olla avatum enesearengule ja elukestvale õppele. Positiivne enesehinnang võib suurendada elurõõmu ja sisemist motivatsiooni. Enesediskrimineerimine võib tugevdada ühiskondlikke stereotüüpe ja diskrimineerimist. Kui enesediskrimineerimist vähendada, siis on võimalik vähendada ka ühiskondlikku ebaõiglust.
Mida saaks ära teha enesediskrimineerimise ennetamiseks, et kõigi eluiga võiks pikeneda ja nad võiksid elada tervemana, edukamana ja rahulolevamana? Esmalt tuleks tõsta teadlikkust ning hakata muutma stereotüüpe ning alustada sellega juba varakult, lapseeast peale. Meedias tekitada asjalik kuvand vanematest inimestest. Tõsta esile positiivseid vananemisega seotud külgi. Kaasata vanemaealisi erinevates projektides, põlvkondade vahelises õppes ning avalikkuse kujundamises. Arendada sotsiaalseid võrgustikke, kaasata vanemaealiseid kogukondadesse, võimaldada neile tugevat sotsiaalset toetust. Edendada seenioritööd tegevate inimeste oskusi ning teadmisi. Pakkuda rohkem võimalusi erinevateks õpeteks ilma vanusepiiranguteta ja erinevaid õppevorme. Märgata rohkem inimesi enda ümber. Inimestele, kes kannatavad enesediskrimineerimise või vanuselise diskrimineerimise all, pakkuda vaimset tuge ning vajadusel psühholoogilist abi.
Enesediskrimineerimise vähendamiseks soovitaks eelkõige alustada igaühel iseenda mõtlemise muutmisega, küll siis muutub ka maailm meie ümber. Elli H. Radinger soovitab: „Ärge hoidke end tagasi. Ilmutage vaimustust vähimategi asjade suhtes ning naerge oma kaasinimeste jahmatuse üle. Te ei tunne end mitte ainult muretumana, vaid tajute ka ilu enese ümber ja tunnete rõõmu lihtsatest asjadest.“ (2019)
Kasutatud kirjandus:
Brendborg, N. (2022). Meduusid vananevad tagurpidi. Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem. Rahva Raamat AS.
Levy, B. R., Slade, M. D., Kunkel, S. R., & Kasl, S. V. (2002). Longevity increased by positive self-perceptions of aging. Journal of Personality and Social Psychology, 83(2), 261–270. https://doi.org/10.1037//0022-3514.83.2.261
North, M. S., & Fiske, S. T. (2012). An Inconvenienced Youth? Ageism and its Potential Intergenerational Roots. Psychological bulletin, 138(5), 10.1037/a0027843. https://doi.org/10.1037/a0027843
Paes, T. (2019). „Raske on olla ‘mängust väljas’“ vanemaealiste töötute tööhõivevõimet mõjutavad tegurid Põlva maakonna näitel. Magistritöö. Tallinna Ülikool.
Radinger, E. H. (2019). Vanade koerte tarkus: Kuidas jääda rahulikuks ja näha olulist ehk mida me hallkoonudelt õppida võime. Tänapäev.
Sheppard, N. (1981). Equity from an Aging Specialist’s Perspective. Research and Development Series No. 2140.
Sowell, T. (2022). Diskrimineerimine ja erinevused. Postimees kirjastus.
Wooden, M., VandenHeuvel, A., & Cully, M. (s.a.). Barriers to Training for Older Workers and Possible Policy Solutions. Flinders University of South Australia, National Institute of Labour Studies
Hispaania kirjanduse klassika
Mida tõi endaga kaasa Eesti Wabariik?
Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis (#1)
Eesti Wabariigi tulekuga muutus ka elu Eestis. Toiduharjumused ja etikett, puhtus ja ilu ning arusaamad õigest ja korralikust kodust sünnitasid esimesel iseseisvusajal elavat avalikku arutelu. Survet viisipäraselt välja näha, käituda ja tarbida avaldasid nii riik kui kodanikuühendused, aga järjest enam ka äri ning reklaam. Nii mõnedki algul uudsed ja harjumatud maitsed, seltskondliku suhtluse vormid või kehaharjutused said ajapikku enesestmõistetavaks. Ometi püsisid visalt vana eluviisi „saarekesed“ ja kihistused. Hõõrdumised moodsa elulaadiga kohanemisel peegeldasid nii sotsiaalseid kui põlvkondlikke erijooni. Uute ja vanade moraalsete tõekspidamiste põrkumine väljendus eriti selgelt naiste kuvandi ja eneseteadvuse muutumises ning sellega kaasnenud kultuurilahingutes.
Raamatus ongi peamine tähelepanu toitumuse muutumisel/muutmisel, kodumajanduse õppimisel, seltskonnaelu kujunemisel, viisakal käitumisel, kodusisustusel, isiklikul hügieenil ning tervisespordiga tegelemisel. Raamatut lugedes tuli nii mõnigi asi tuttav ette ja siis jõudis minuni, et see on ju minu ema (s.1928) lapsepõlv, minu vanavanemate (s.1897 ja 1901) nooruspõlv ja ma olen kodus neist asjust kuulnud räägitavat küll ning mõned asjad on ju ka meil alles sellest ajastust. Pealegi on meie kapid vanaisa tehtud, kes just 20-30ndatel töötas mööblitislerina. Mööblile on pühendatud mitmed peatükid selles raamatus. Mõnda asja oli aga kummaline lugeda, pole kas enne ostselt sattunud seda lugema või siis pole osanud asju sedamoodi vaadata ja saadud teabetükke omavahel ühendada. Raamat on väga ladusalt loetav ning huvitavalt kirjutatud. Kõikides peatükkides on infot piisavalt, mitte liiga vähe, aga ka mitte liiga palju kokku surutud nagu sageli juhtub. Mulle meeldis ja soovitan isegi siis kui otsest ajaloohuvi ei ole.
Mittediskrimineerimine diskrimineerib
Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#9)
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #5 (vabatahtlik)
Sotsiaalteadus on elav teadus, selle taga on elavad inimesed. Lugemisse jõudis see raamat kuna koolis on aine "Vanuselise diskrimineerimise vähendamine" ja oli vaja kirjutada essee enesediskrimineerimisest. Avastasin, et kuigi diskrimineerimine on tänapäeval populaarne sõna, siis eesti keelseid raamatuid selle kohta polegi. On küll mingid Euroopa Liidu brošüürid ning Eesti uurimused, seadused jne ning paar raamatut, kus käsitletakse soolist diskrimineerimist, aga sellist üldharivat raamatut ongi vaid see üks, mille läbi lugesin. Selle sarja raamatutes ei ole kunagi veel pettunud. Ja kõik on pannud asjade üle järele mõtlema, vahel ka teise nurga alt nägema kui üldiselt tavaks on. Selle raamatu autor on mustanahaline USA majandusteadlane ja sotsiaalteoreetik, seega raamat on veidi Ameerika ning mustanahaliste keskne, aga on välja toodud ka sarnased jooned Euroopa valgete kogukondadega. Kui ühe lausega raamat kokku võtta, siis mittediskrimineerimine on vahel diskrimineerivam kui diskrimineerimine. Vaatluse all siin raamatus on just see, et Ameerikas püütakse igas valdkonnas võrdsusele ja suures hirmus rassismi ja diskrimineerimise süüdistuse saamisel tehakse otsuseid, mis pealtnäha tunduvad võrdsed, aga kui hakata võrdlema tegelikke numbreid (neid, mida üks majandusteadlane igati armastab), siis tuleb välja, et asi on hoopis vastupidine. Tema seisukoht oli, et kõik ei peagi kõiges võrdsed olema. Nii isikute piires kui ühiskondlikult. Selleks et olla edukas, ei ole vaja vaid ühte eeldust, selleks on vaja, et oleks mitu erinevat eeldust ning need teeksid kõik omavahel koostööd ühes kindlas edu suunas. Lisaks tuleks arvestada ka erinevate rahvusrühmade huvide ja tradistioonidega. Ameerikas üritatakse kõrvaldada erinevaid rahvusrühmade lõhesid tegevusalades, st. et oleks võrdselt nii valgeid, mustanahalisi kui asiaate. Autor küsib: "Miks peaks lõhede kõrvaldamine olema eesmärk, kui eri inimesed ja rühmad ei taha samu asju või ei tähtsusta neid lõhesid ühtemoodi? Miks peaks Ameerika asiaatide tohutu "alaesindatus" profikorvpallis olema "lõhe", mis tuleb tingimata likvideerida, kui asiaadid ei ole selle spordiala vastu kaugeltki nii suurt huvi kui mustanahalistel?" Autor toob hästi palju erinevaid näiteid nii sellest, kui likvideeriti mustanahaliste edukas kool, kus olid paremad tulemused kui segakoolides, sest võrdselt pidi koolides olema ju rasse! Kuidas mõned Ameerika ettevõtted kulutavad miljoneid, et pääseda alusetustest ebavõrdsuse ja rassismilise diskrimineerimise süüdistustest. Juba varasemalt on kõrvu jäänud just see Ameerika hirm saada süüdistus rassismis, eks see ole neil ajalooline taak. Samas autor toob välja ka ajaloost üllatavaid fakte, mis ei ole sugugi kooskõlas tavakäsitlusega. Kui raamatu autor oleks valge, siis oleks ta kindlasti saanud süüdistuse rassismis ja seda raamatut poleks avaldatud. Jälle üks diskrimineerimise vorm! Raamat oli lihtsalt loetav, keerulistest asjadest oli autor suutnud kirjutada arusaadavalt ja ka mingeid kuivi majanduse arve ja võrrandeid seal pole. Mõtlema paneb see raamat kindlasti ja nägema veidi teistmoodi asju isegi siin Eestimaa pinnal, kus sellist ajaloolist rassismi taaka ei ole. Soovitan lugeda, minu üks selle aasta topi ülemisse otsa jõudev raamat.
Suhtlus- ja nõustamisoskused sotsiaal- ning kogukonnatöös: inimeste toimevõimekuse arengu toetamine
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #4 (soovituslik)
Iga abistaja saab olla keerukasse olukorda sattunud inimese lootuse hoidja. Ka sel hetkel, kui inimene on kaotanud lootuse parema tuleviku suhtes. Nii kõlab raamatu põhisõnum. „Lootuse hoidjale“ esimeses osas on ülevaade neist protsessidest, mida raskustesse sattunud inimene kogeb. Lugeda saab haavatavusest, personaalsest taastumisest, kogukonnaga seotusest, toimevõimekusest ning eneseregulatsiooni muutusest. Teises osas tuleb juttu nüüdisaja sotsiaalala abistaja või kogukonna arendaja jaoks olulistest põhimõtetest, nagu lootus, kohalolu, tugevuste keskmes hoidmine, avatud dialoog, empaatia, ja lisaks on sissevaade suhtlusoskustesse. Raamatu kolmanda osa moodustavad nõustamise protsessi üheksa alaetappi, ülevaated coaching’ust, kogukondlikkusest ja kestlikkusest.
Raamat on kirjutatud selges ja arusaadavas keeles. Autor kasutab mitmeid näiteid ja praktikaid, mis aitavad lugejal mõista keeruliste olukordade olemust ja nendes toimetulekut. Raamatu põhisõnum on, et iga abistaja saab olla keerukasse olukorda sattunud inimese lootuse hoidja. Lootus on oluline tegur, mis aitab inimesel rasketest olukordadest üle saada ja oma elus edasi liikuda. Raamat on mõeldud kõigile, kes töötavad sotsiaalvaldkonnas, aga miks ka mitte kõigile, kes töötavad-suhtlevad inimestega. See annab teadmisi ja oskusi, mis aitavad abistajatel olla tõhusamad ja toetada inimesi nende toimevõimekuse arengus. Mõnes kohas võib olla liigselt teoreetiline. Natuke targemaks ikka sai.
Kuuba transvestismist
Septembri kokkuvõte
Pilt: tehisintellekt hotpot.ai |
Muusikapäev toob endaga alati tasuta kontserdid
Linn, mis on kaotatud või hoopis varastatud?
Etendus: Narva - linn, mille me kaotasime
Kes need baltisaksa mõisnikud siis ikka olid?
Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#8)
Kuna teise kohustusliku raamatu, Revali ja Peterburi vahel lugemine kohe kuidagi ei tahtnud edeneda (eks ma järgmine kuu üritan ikka selle läbi kuidagi saada), siis võtsin vahele teise Argo kirjastuse baltisaksa seeriasse kuuluva raamatu. Selle lugemine edenes kenasti ja mulle see raamat väga meeldis.
Eesti alale 13. sajandi alguses saabunud ristisõdijatest, kaupmeestest ja vaimulikest kujunes aegamööda siinne ülemkiht – baltisaksa aadel. Järgnevate sajandite vältel valitsesid nad Eesti- ja Liivimaad ning kujundasid siinset elu, loobumata oma eesõigustest ka siis, kui need alad läksid Rootsi riigi ja hiljem Vene impeeriumi valdusse.
Alguses oli üldine jutt mõisatest, mõisaelust, aadelkonna elukorraldusest, matmiskommetest ja paljust muust, mis oli omal ajal mõisaelu ja baltisakslaste igapäevaellu kuuluv. Seejärel räägiti kuulsatest baltisaksa suguvõsadest. Mitte neist, kus oli mõni üksik kuulus kuju, vaid neist, kus ikka põlvkondade kaupa oli neid, kes paistsid silma. Peatükid suurte suguvõsade – Pahlenite ja Fersenite, Bergide ja Uexküllide, Buxhoewedenite ja Grünewaldtide ning mitmete teiste kohta. Kuulsad eelkõige just oma sõjamehe tee poolest kuuludes kas Rootsi või Venemaa kõrgemasse sõjaväelisse juhtkonda olenevalt siis, milline riigikord Eestimaal parasjagu valitses. Enamus siis tsaaririigi truud alamad ja sõdisid mitmetel rinnetel Venemaa eest. Selles osas oligi mulle natuke arusaamatu, et kelleks nad ennast pidasid. Saan aru, et eestimaalasteks, aga kui palju nad ennast sakslasteks pidasid, sest suguvõsad olid ju enamuses pärit ikkagi Saksamaalt, mis sellest, et käesolevad põlvkonnad olid sündinud ja kasvanud Eestimaal. Õppimas käidi ju suures osas Saksamaa kõrgkoolides ja kodune keel oli saksa keel. Aga sõjas võideldi Saksamaa vastu Venemaa koosseisus. Paljud baltisaksa aadlisuguvõsad said omale muidugi ka vene harud, sest abielluti venelannadega kui oldi Peterburis sõjaväes. Ja nii mitmelgi kuulsal venelasel on mingi haru baltisaksa päritolu. On saanud küll lugeda või kuulda mõnest silmapaistvast suguvõsa liikmest siin või seal, aga selliselt sugupuuna ritta pandult kõigist kuulsatest ja vähem kuulsatest järgemööda, oli väga huvitav lugeda, tekkisid seosed ja arusaamad neist suguvõsadest. Minu jaoks olid põnevad mõlemad osad, nii üldine kui suguvõsade kaupa. Soovitan lugeda, kellel veel baltisakslaste vastu huvi. Ladus lugemine.
Kogukonnatöö ja kirik
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #3 (soovituslik)
Üks selle raamatut autoritest on minu õppejõud, kes õpetab, mis see kogukond üldse on selline. Loengus soovitas läbi lugeda selle raamatu paar peatükki, sest need rääkisid just sellest, millest ka loeng oli. Eesti keeles on üldse väga vähe raamatuid kogukonnatöö kohta, seega tuli õlekõrrest haarata ning inglise keelele vaheduseks ka veidi omas keeles teadmisi hankida. Aga nagu ikka, kui ma raamatut lugema hakkan, siis ikka algusest lõpuni. Suurem osa oli küll väga kiriku ja koguduste keskne, aga kogudus on ka üks kogukonnatöö vorme. Nagu erinevate autorite peatükkidega (artiklitega) raamat ikka, oli huvitavamaid ja oli kesisemaid peatükke. Aga mingeid mõtteid sain ka kohustuslikult soovitatavate peatükkide välistest peatükkidest.
Eesti kullasepakunst
Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#7)
Raamat jäi juhuslikult raamatukogus silma, kohe kontrollisin, jee, baltisakslane!
Joseph Kopf oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese kolmandiku silmapaistvaim kullassepp Tallinnas. Kopfi kullassepatööstuse hiilgeajad jäid esimese Eesti Vabariigi aastatesse. Töökoda sai tuntuks eelkõige lauahõbeda, ehete, aga ka ordenite masstootmisega. Kõige enam tõid siiski kuulsust individuaaltellimused. Kopfilt telliti sageli kingitusi Tallinna ja Eesti Vabariigi külalistele. Kopfi kuulsaimate tööde hulka kuulub ka Vene troonipärija Aleksei hõbeportree aastast 1915, mis oli kavas kinkida tsaar Nikolai II-le tema 1917. aastaks plaanitud visiidi puhul. Kopfi töökojas valmistati ka EV presidendi ametitunnus – Riigivapi teenetemärgi ordeni kett, mille kavandas kunstnik Paul Luhtein.
Lisaks Kopfi eluloole ja tema töökoja tutvustusele oli raamatus väga palju tema tööde näidiseid koos parameetrite ja kirjeldusega. Jäi silma, et algusaastatel ta kasutas palju Venemaal tehtud toorikuid (pokaale jne), millele ta siis lisas kaunistused ja graveeringud. Hilisemast ajast tööd olid juba tervenisti valminud tema töökojas. Oli lihtsamaid, aga ka väga uhkeid ja ilusaid töid.
Tutvustava teksti lõpus sai mulle selgeks, miks see raamat nii kangesti kippus raamatukogus mu lugemisse. Ma ju alguses aadressi järgi üldse ei mõelnud, mis majast jutt käib ja siis jõuti tänapäeva, et pragu on seal majas... oi ma olen ju korduvalt seal tema töökoja ruumides viibinud! Seal nendes ruumides on juba astaid olnud ka minu poja ateljee. Ta küll kulla ja hõbedaga eriti ei tegutse, rohkem rauaga mässab. Aga tore, et maja on endiselt ehte ja muid kunstnikke ning seppasid täis ja võib olla mõnest saab ka mingil alal kunagi Eesti suurkuju, nagu sellest baltisaksa kullassepast.
Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem
Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#8)
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #2 (vabatahtlik)
Molekulaarbioloog Nicklas Brendborg viib meid reisile maakera
kaugeimatest nurkadest teadusuuringute viimase sõna juurde, et selgitada
kõike, mida loodusel ja teadusel on pakkuda vananemise müsteeriumi
lahendamiseks. Miks inimese organism vananeb ja kas kõik looduse poolt loodu vananeb samamoodi või on looduses müsteeriume, mis ei ole tavapärane vananemine. Kes elavad kauem kas suured või väikesed (hüpotees: naised elavad kauem, sest nad on väiksemad kui mehed kuna liigisiseselt elavad kauem väikesed, samas kui liikidena elavad kauem just suured). Autor lahkab erinevaid teaduslikke eksperimente, mida on aegade jooksul üle maailma teaduslabaratooriumides tehtud. Massiliselt on oma elu jätnud hiired, rotid, paljastuhnurid ja muud loomad ning putukad. Mõned varem kui looduse poolt oleks määratud, kuid mõned seevastu elasid kauem. Kuid ikkagi ei ole leitud seda ühte, millest oleneb vananemine, mida saaks inimkonna juures muuta, et nad elaksid kauem ja mitte ainult kauem vaid ka tervematena. Sest paljud haigused suudab noor organism tõrjuda kuid vananev, juba pidurduv organism enam mitte nii edukalt. Hästi palju juttu DNAst, rakkudest, mikrobioomist ja muust pisikesest. Üllatavalt lihtsalt ja arusaadavalt oli sellest kõigest kirjutatud. Aga mis oli lõpptulemuseks? Et kuigi teadlased otsivad palehigis seda, mis peataks vananemise, siis selle komponente on leitud, aga organism on tervik ning kui muuta midagi paremaks, siis kindlasti kõrvalnähuna muutub samas midagi halvemaks. Näiteks suureneb vähirisk. Seega tuleb rahulikult oodata, ehk mõned põlvkonnad edasi on teadus juba piisavalt arenenud või siis ikkagi polegi mõtet taga ajada surematust. Olgu, surematust ei aetudki selles raamatus taga, pigem ikka võimalust tervemana ja täisväärtuslikumana elada pikemalt. Seega hetkel pole muud soovitada, nii mul kui autoril, et sööge tervislikult, eriti palju puu- ja köögivilju, magage piisavalt, liikuge palju ja intensiivselt, vältige nakkuseid, hoiduge pikaajalise stressi, depressiooni ja üksinduse eest, hoidka vaim virge ning lugege palju raamatuid. Ka seda raamatut võib täitsa lugeda kuigi see ühtegi retsepti mida te ei tea, ei anna. Olgu, ühe tegelikult andis: vanusega tekkivat ohtlikku vererõhutõusu on võimalik ära hoida. Pole vaja teha muud, kui džunglisse kolida ja toitu odaga küttida. ;)
Eestlaste kõrval ja eestlaste vastu vabadussõjas
Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#6)
Sel aastal olen vist Vabadussõjast lugenud rohkem kui kogu oma eelneval elul kokku. Seekordselt siis kolme baltisakslase silme läbi. Kolm erinevat lugu. Esimene Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918–1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Kui eelnevalt loetud lõpetasid Eestimaalt venelaste väljatõrjumisega, siis selles raamatus oli palju kirjutatud ka lahingutest Venemaa territooriumil. Uus info minu jaoks. Küll oleks kangesti tahtnud näha kõrvale mingeid kaarte, mis külas või kohas tegevus toimub. Need külanimed ei öelnud midagi. Seega läks lugemine ka vaevalisemalt ja üldse oli minu jaoks veidi kuivavõitu see jutt, ei tahtnud kuigi ladusalt lugemine minna. Teine osa läks juba emotsioonirikkamaks mu jaoks ja kohe edenes lugemine paremini. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Kolmas osa oli aga hoopis erinev. Kui teised kaks sõdisid eestlastega koos, siis krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega. Aga eelnevalt oli pikalt kirjas Läti vabadussõda bolševike vastu, kus Landeswehril oli suur roll. Kirja oli pandud väga emotsioonikalt, lugedes oli tunda tema tundeid ühes või teises olukorras: õudust, hirmu, eufooriat, segadust, arusaamatust, tüdimust. Just selle viimase osa tõttu tasub seda raamatut lugeda! Ja palju me ikka Läti Vabadussõjast teame?
Puhtaim aadlimaa terve maamuna peal
Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#5)
Eestis on kunagi mõisaid olnud: 874 era- ehk rüütlimõisat, 165 kroonumõisat, 22 linnamõisat ja 13 rüütelkondade valduses seisnud mõisat, lisaks veel sadakond pastoraati ehk kirikumõisat. Tegu on olnud maaga, kus Esimese maailma- sõja eelõhtulgi püsis suurem osa varast ja võimust ikka veel mõisnike käes, või nagu on tõdenud baltisaksa ajaloolane Reinhard Wittram: "Eestimaa provints - too puhtaim aadlimaa terve maamuna peal." Eesti ajalukku on mõisad ja mõisnikud jätnud sügava jälje. Mõisad kui baltisaksa kultuuri iseloomulikemad mälestised. Kes teab, milliseks oleks mõisate saatus kujunenud kui neid ei oleks 1919. aasta maaseadusega riigistatud ning 1939. aastal ei oleks baltisakslased suures osas Eestist lahkunud. Nõnda leidub ka praeguses Eestis vaevalt mõnd teist liiki arhitektuurimälestisi, mida aeg oleks rohkem räsinud kui endisi mõisasüdameid. Enamik käesolevaraamatu fotosid pärineb ajast, kui taevas mõisate kohal püsis veel üpris pilvituna, sest muidu oleks pidanud panema raamatusse väga palju pilte varemetest. Kuigi oleks tahtnud näha tolleaegsete piltide kõrval siiski ka seda, millises seisus need olid raamatu väljaandmise ajal. Eriti kuna nii mõnegi mõisa kohta on teadmised, et peale raamatu väljaandmist 20 aasta jooksul on nii mõnigi mõisasüda taastatud ja ülesehitatud. Kuid kindlasti on ka neid, mis on rohkem hävinenud. Iga pildi juures on tutvustus, kelle omand see mõis on olnud, millal on teada olevalt esmane mainimine ja mis sellest mõisast sai peale 1919.aastat ning mis seisus on see raamatu väljaandmise ajal. Nendest jutukestest jäi veidi väheks, väga kuiv info oli ainult, aga eks see oligi üldine raamat vaid 250st mõisast jaotatult maakondade kaupa. Kel rohkem huvi saabki lugeda teistest mõisate raamatutest.
Vananemine kogukonnas ja kogukonnata
Lugemise väljakutse: 35. Antoloogia (ükskõik, kas siis nt mingi perioodi, regiooni, žanri või teema kaupa koostatud)
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #1 (kohustuslik)
Uurisin esmalt wikist, mis siis täpselt see antoloogia on. "Antoloogia ehk valimik on valitud tekstide kogu, mis on koostajate poolt koondatud kui teatavat valdkonda esindav parim valim. Antoloogiad võivad esindada ka mingi teadusharu parimate tekstide valimit." Seega on lisaks õpikule see raamat ka antoloogia, sest siia on koondatud gerontoloogia parimate asjatundjate asjalikumad tekstid. Gerontoloogia ehk vananemisteadus on bioloogia haru, mis uurib organismide vananemise põhjusi ja mehhanisme. Järgmised kaks aastat hakkab mu lugemislaual olema hulganisti raamatuid, mis on seotud vananemisega või kogukonnaga või vananemisega kogukonnas või kogukonnatööst vananevas ühiskonnas. Esialgu üritaks neid siis veel lugemata väljakutsete punktide alla ka kuidagi paigutada.
Lugesin just Aivar Mäe artikli pealkirja, see meeldis sedavõrd, et artiklit ennast ei hakanudki lugema: „Kui sa oled juba päikeseloojangueas – nimetame seda nii, siis pead hakkama midagi täiesti uut õppima.“ Mina ennast selles eas olevaks veel ei tunne, aga eks ma olen ka mitu aastat noorem veel ning paraku meestele saabub see päikeseloojang enamasti varem ka kui naistele. Täiesti uude valdkonda aga sisenesin selle aasta alguses ja nüüd seoses sellega hakkasin ka seda uut asja õppima. Õppima kuidas seda päikeseloojanguiga meeldivamaks muuta kuidas seda pikendada tervemana elatuna. Eriti kuna eakate inimeste osakaal rahvastikus üha suureneb, jõudes mõnede aastate pärast 25%ni rahvastikust. Kõigest sellest räägib ka see raamat. Mida me saame teha, et pikeneks tervena ja toimetulevana elatud eluiga? Miks üldse inimene vananeb ja kas seda on võimalik peatada? Mis vahe on vananemisel ja haigustel? Kuidas toetada eakaid inimesi nii, et nende elurõõm säiliks ning elu oleks elamist väärt ka väga vanas eas? Kas ja kuidas peaks eakad inimesed õppima ja miks see vajalik on. Põlvkondade vaheline õpe ja koostöö. Laialdast sihtrühma silmas pidades on püütud eriala probleemid lahti seletada nii, et need oleksid mõistetavad ka tavalugejale ja õppijale. Kuna raamatus on väga paljude erialaspetsialistide peatükid, siis on nende stiilid kõrvutatavad. Eks teemad ole ka erinevad ja mõnda valdkonda ongi raskem tavainimese keeles selgitada kui teist, aga ikka oli erinevate autorite peatükke väga erinev lugeda. Mõni kasutas palju spetsiifilisi sõnu, teine seletas lahti lihtsalt ja arusaadavalt. Mõnda lugesid ja närisid, teine oli nii huvitavalt ja ladusalt kirjutatud, et ei märganudki kui peatükk läbi. Eks mõnda peatükki sealt raamatust tuleb veel korduvalt lugeda kuna on mitmes aines kohustusliku kirjanduse osa. Eestis on vananemise ja kogukonnatöö alaseid raamatuid üpris vähe kirjastatud, enamus kirjandust on kahjuks vaid inglise keeles.
Kas mõrtsukbot on mõrvar?
Ulmekirjanduse väljakutse september: Mairi Laurik soovitab
Mõrtsukbot – nii nimetab end vaikselt ja endamisi üks planeediekspeditsioone turvav android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et inimesed ta rahule jätaksid, et ta saaks oma turvise tumendatud visiiri taga seebiseriaale vaadata. Ta on aga sunnitud turvama teadlaste meeskonda ühel planeedil, kus peagi selgub, et ta peab teadlaste kaitseks mängu panema kõik oma turvamisoskused.
Võiks arvata, et mõrtsukbot on mingi tundetu robot, kes hävitab kõike oma ümber emotsioonitult. Aga tegelikult on see väga inimlik häbelik tagasihoidlik armas südamlik inim-robot, kellele lugeja hakkab kohe kaasa elama. See tegevustik seal raamatus ei olnud midagi erakordset või isegi paeluvat, aga tasus lugeda just selle mõrtsukboti pärast, tema vaadete ja mõtlemise pärast. Mulle meeldis. Teine osa on ka eesti keeles olemas ja loodetavasti õnnestub varsti oma lugemisse sokutada.
Baltisakslased - kes nad ikkagi olid?
Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#4)
Raamatuke
sisaldab katkendeid umbes 100-leheküljelisest tööst pealkirjaga
«Baltisakslased», mille on koostanud kaks baltisakslast - ajaloolane
vabahärra Arved von Taube (1905-1978) ja publitsist Erik Thomson
(1915-1990). Pealkirja all «Ühe omapärase kogukonna saatus ja
traditsioonid» ilmus teos 1973. ja 1991. aastal. Autorid püüdsid selgitada
baltisakslaste eripäraste omaduste väljakujunemist ajaloolise arengu
taustal. Raamat on muidugi kirjutatud sakslaste nägemuse kaudu, millega eesti nägemus kohati vastuoluliselt põrkub. Meie nägemus Saksa orduvägede maabumisest on ikka midagi muud kui sakslaste oma. Ning ka mõisate äravõtmine Eesti Vabariigi alguses peale Vabadussõda puudutab eestlasi ning sakslaseid vägagi erinevatelt poolustelt. Kuid vahel ongi huvitavam näha tuttavat ajalugu ka veidi teise vaatenurga alt. Raamat on sedavõrd hästi lühendatud, et pole aru saadagi, et midagi oleks puudu selles. Kõik on peatükkide kaupa kajastatud alates keskajast kuni teise maailmasõjani. Ja eks neid kuulsaid ning edukaid baltisakslasi ikka siia Eestimaale on jätkunud. Kusjuures baltisakslased kutsusid ennast eestimaalasteks, mitte sakslasteks. Eestlased ja eestimaalased ja venelased. Lühike lugemine, aga väga kontsentreeritud ja andis kenasti lühiülevaate mitte ainult baltisakslastest vaid üldse Eestimaa ajaloost. Teavet oli selles raamatus tunduvalt rohkem kui arvata võis. Soovitan täiesti lugeda.
Kõndisime valgusega Kadriorus, valgus kannatas vaikides, mina jõrran siiani
Mis: Valgus kõnnib 2023 "Pimeduse värvid"
Millal: 16.09.2023
Kus: Kadrioru park
Mõned pildid ja videod ürituselt, tegin seekord üsna vähe vaid kõige eredamast mu jaoks.
Mõte on üritusel ilus, aga kuna inimesed ei oska sellisel üritusel üldse käituda, siis tuleks see üritus kas kusagil mujal teha (kindlasti mitte ka Pae pargis!) või hulga väiksemal moel. Igatahes sellisena see Kadrioru parki ei sobi, pargist ja selle töötajatest on lihtsalt kahju, kes peale selle metsiku loomakarja ülekäimist peavad hakkama kõike taastama. Võib olla on loomakarjaks selle inimmassi nimetame tegelikult vale, see diskrimineeriks liialt loomi, kes siiski oskavad teistega arvestada ja kellel on käitumisreeglid ning nad sellest kinni peavad. Kahjuks paljudel inimestel, kes eile Kadriorus viibisid, seda ei olnud. Ja ei saa öelda, et noorus on hukas, sest täpselt sama targad (loe lollid) olid nii noored, keskealised kui vanemad inimesed. Kui keegi läheb ükskõik kuhu välismaale ilusasse parki, kas talle tuleb pähe kõndida üle lillepeenra või hoopis seista keset seda? Isegi pimedas? Vaevalt küll, sest loomulikult nad austavad seda kohta. Aga miks siis ei peeta lugu oma riigi ilusatest asjadest ja nende inimeste tööst, kes selle on loonud? Luigetiigi ääres olevat suurt ja imeilusat pikka lillepeenart teavad kõik. Kõik on seal jalutanud ja imetlenud ja päevasel ajal nagu ei tule kellelegi pähe otse üle trampida, sest teerada on mõni meeter kaugemal. Aga nüüd mitte vaid mõned, aga suurte kampadena inimesed marssisid sellest üle. Seda oli väga valus vaadata. Samuti pole inimesed kuulnud midagi parema käe reeglist. Huvitav, kui autoga sõidavad, siis küll ei trügi mööda vasakpoolset rada sõitma vaid vastutulev rada jäetakse ikka vastutulevatele autodele. Olgu, aeg ajalt ikka mõni ei taha jätta, aga see lõppeb valusalt enamasti. Aga kui kõnnid, siis pole ju vahet kus pool teest sa kõnnid - parema käe reegel on nõrkadele ja küll nad eest ära tõmbuvad kui sa ikka otse neile peale marsid. Eriti hea on seda teha lapsevankritega, sellega saad ju massist ikka läbi surutud. Ja kui kedagi tuttavat kohtad, eriti kui on kokku nii 5-6 inimest, siis mitte mingil juhul ei tohi võtta rääkimiseks ometi tee äärde, vaid vestlema peab jääma otse keset teed, vaadaku need inimesed kes mööda seda teed kõnnivad ise, kuidas mööda saavad, teeääred on ju vabad, nemad blokeerivad ainult tee keskkosa ära. Vist vanaks jäänud, aga mind ausalt järjest enam selline kultuuritus ja teistega mitte arvestav käitumine kohutavalt on häirima hakanud. Õnneks koertega oli ikka suhteliselt vähe napakaid sinna kohale tulnud, ju ehk kartsid, et massid tallavad nende kullakallikesed ära. Parkimise kaosest parem ei räägigi. Keegi ütles hästi: Valgus kõndis Kadriorgu, kõik teised tulid autoga (olgu, meie ka ikka kõndisime, aga noh, meil oleks autoga ka pikem maa olnud kui jala). Ühesõnaga, üritus ise oli väga ilus, idee superhea, aga pigem oli see pärlite sigade ette viskamine kahjuks.
Kuus tundmatut kunstnikku said tuntuks
Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#3)
Artiklikogumik koondab peamiselt 2006. aasta sügisel korraldatud kunstiajaloo seminari «Keskplaanil» ettekandeid. Raamat tutvustab baltisaksa kunstnikke: Johannes Hau (1771-1838), August Matthias Hagen (1794-1878), Konstantin von Kügelgen (1810-1880), Carl Alexander von Winkler (1860-1911), Sally von Kügelgen (1860-1928) ja Erna Brinkmann (1899-1967). Tutvustatakse nende elulugusid ja loomingut. Lisas on iga kunstniku mõnede maalide pildid. Pean taas tõdema, et peale Johannes Hau olid teised nimed mulle võõrad ja Haust teadsin ka põhiliselt just eelmisel kuul loetud panoraamade raamatu põhjal. Kõik tutvustatud kuus kunstnikku olid vaieldamatult andekad ja nende maale oli meeldiv vaadata. Hea oli ka neist rohkem teada saada. Kõige enam meeldisid mulle Carl von Winkleri tööd, ka raamatu kaanel on just tema töö - Pühavaimu kiriku hoov 1900.aastast. Samas jäin mõtlema, et kui olen vaadanud Eestist tehtud maale või siis ka muid, mida Eestis on muuseumides saanud vaadata või isegi välismaa kunstimuuseumides, ega ma ei mõtle kunagi kunstniku rahvusele. Sest pole ju vahet, kas mõne imeilusa Eestimaast tehtud maali autor on nüüd eestlane, baltisakslane, sakslane või venelane. Tähtis on minu jaoks, et ta on seda teinud hästi ja mulle meeldib. Eks see meeldivus ole subjektiivne igal inimesel, aga mulle siiski meeldivad eelkõige realistlikud maalid ja joonistused, kus on võimalikult täpselt kujutatud originaal. Ja need siinses raamatus kajastatud baltisaksa kunstnikud on just selle stiili esindajad.
Esemed tutvustavad ajalugu
Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#2)
Raamat keskendub baltisaksluse kõrgajale 18. ja 19. sajandile ning 20. sajandi algusele. Väljaande lehekülgedele on valik muuseumikogudes olevatest esemetest, mille puhul on teada, et eseme tellijateks ja omanikeks, loojateks ja tarbijateks on olnud baltisakslased, eelkõige siis erinevatest mõisatest pärit olevad esemed. Kui on teada kindel ajalooline isik, kelle oma mingi ese oli, siis on juures lühidalt, kes ta oli. Juhul kui ese on seotud mingi mõisaga, siis kes olid seal mõisnikud ja milline oli mõisa saatus. Lisaks on iga eseme juures tema teekond muuseumi ja millises muuseumis hetkel seda säilitatakse. Esemed võivad vahel vägagi palju jutustada olles ise tummad. Hea, et ikka säilivad esemed ja kirjad kaugetest aegadest, sest näha esemeid reaalselt on ikka midagi muud, kui vaid lugeda nende kirjeldusi. Isegi pilt ajab asja ära. Raamat oli asjalik, aga jäi minu jaoks liiga õhukeseks, oleks tahtnud hulga rohkem esemeid näha ja samas ka iga eseme juures veidi rohkem lugeda.
Ernst Kühnert, arhitekt
Pilt: Eesti Rahva Muuseumi pildiait |
Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#1)
Väljaanne annab põhjaliku ülevaate peamiselt Tallinnas tegutsenud silmapaistva baltisaksa arhitekti Ernst Gustav Kühnerti loomingust, mille põhiosa langeb 1920.–1930. aastatesse. Ajaloohuviline Kühnert kohandas kaasajale vastavaks palju Tallinna vanalinna maju ning oli aktiivne kirikute jt. muinsuskaitseobjektide restaureerija. Kühnerti kodu oli Süda tänava alguses, kuhu tema isa istutas Tallinna kultuurilukku põlistunud hõlmikpuu. 1930. aastate alguses katsetas Kühnert moodsama arhitektuuriga, projekteerides Rakvere saksa koolimaja. Ta on ka Merivälja ja Klooga aedlinnade planeerija ning Nõmme laiendusplaani autoreid.
Miks ma siis neid maju Tallinnas ei tea, millest siin raamatus juttu oli, ikka enamust tean. Arhitekti nime aga kuulsin lugedes esimest korda. Nagu minu käest peale raamatu lugemist autori või tõlkija nime ei tasu eriti küsida, nii, ei tasu ka arhitektidede või restaureerijate nimesid küsida, mulle lihtsalt ei taha nimed kuidagi meelde jääda. Aga kui ma nüüd järgmine kord selle arhitekti nimega kokku puutun, siis ma vähemalt tean, et lugesin temast raamatut. Raamatus oligi tema tööd, nii need, mis eluvalgust nägid, kui need, mis vaid paberile jäid ja kirjeldus tema tööelust, isiklikust elust oli vähem. Raamat oli hariv ja ehk ikka midagi jäi külge ka.