Tehisintellekt vallutas maailma!

11./197. Inglite linn

Sari: Teaduse kaardivägi. Eesti ulmeromaan 7
Autor: Mann Loper

Kirjastus: Lummur 2022

200lk./2193lk./33270lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 august: Mann Loperi lugemissoovitused või raamat kirjastuselt Lummur

See sobib nüüd mõlemasse kategooriasse. Mann Loper ise soovitab ja Lummuri kirjastuse poolt väljaantud raamat on ka.

Noorte fantaasiaraamat. Maailmalõpu raamat. Tehisintellekti ja masinate ülemvõimu raamat. Kunagi juhtus midagi ja masinad vallutasid maailma. Raamatus kutsutakse seda rikkeks. Inimesed on endiselt olemas, kuid neid on vähe ja nad peituvad kusagil oaasides, kindlustus, kuhu masinad oma jalga ei tõsta. Kuid selleks, et leida toitu ja muid vaja minevaid esemeid, peab minema linna prügimägedele. Hiigellinn, mis nüüdseks on varemetes. Hiigellinn, kus toimetavad masina, kes õgivad inimesi. Pead olema osav ja julge, et nende eest pääseda ning oma kogukonnale süüa ja tarbeesemeid hankida. Lonni on teismeline tüdruk. Juba tavaelus on teismelise elu keeruline, sa ei ole enam laps, ega ka veel täiskasvanu. Kord oodatakse sult lapsena, kord täiskasvanuna käitumist. Kuid kui sa oled suletud kindlusse ja ohtlik maailm väljaspool seda siiski tõmbab, siis on valikud rasked. Sind nähakse lapsena, sa pead toimetama igavate asjadega, kui samal ajal teised käivad väljas, muretsevad kogukonnale kraami ning neid nähakse kangelastena. Tüdruk koos kahe kaaslasega otsustab siiski ette võtta riskantse teekonna ja näidata, et nad on juba suured ning saavad hakkama, neist on kasu ja teised noorukid, ei saa enam üleolevalt neisse suhtuda. Kuid enne koju tagasi pääsemist läheb asi valesti ning Lonni on ainus, kes pääseb tagasi kaitsvate kindlusseinte vahele. Siiani oli tema see kõige arem ja nõrgem, keda kaaslased kaasa ässitasid ja togisid. Nüüd on tema maailm muutunud. Lonnit painab pidevalt mõte, mis seal linnas ikka toimus, miks see kujunes selliseks, nagu see on, kas mujal on ka veel inimesi järgi. Lonni on tüdruk, kes lihtsalt ei võta asju nii nagu need on, vaid üritab igati taustast aru saada, miks need on nii nagu need on.  

Küllalt põnev raamat. Seiklusi on küllaldaselt. Samas ei ole see lihtsalt seiklusraamat, siin on palju mõtlemist inimeseks olemise, väärtuste ja suhete vallas. Kas see ongi üks stsenaarium, mis võib inimkonda ees oodata? Või suudavad inimesed seda vältida ning muuta oma maailm paremaks ja helgemaks paigaks. Mulle tavaliselt need maailmalõpu raamatud eriti peale ei lähe, aga see oli küll hästi kirjutatud. Taust oli igati raamatu sõnumit toetav. 

Kuidas inimene suudab nägusid tuvastada

10./196. Tuttav või tundmatu? Näotuvastus psühholoogias ja õiguses

Sari: Elav teadus 45 

Autor: Kristjan Kask

Kirjastus: Argo kirjastus 2024

191lk./1993lk./33070lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #9 (populaarteadus)

Kui ma tavaliselt loen ikka niipidi, et enne teema ja siis raamat, siis seekord oli vastupidi. Teadsin, et tahan seda raamatut lugeda ja siis vaatasin, et oi, see sobib ju ilusti ohuteemasse. Raamat suures osas räägib ju kurjategijatest ja nemad on ühiskonnas ohuks. Samas see raamat tõi välja ka küsimuse, kumb on halvem, kas see oht, et kurjategija jääb tuvastamata või oht, et süütu inimene tuvastatakse kurjategijana ja peab kandma karistust kellegi teise eest. Ma ei tea kui palju seda Eestis juhtub, autor ei olnud seda raamatus välja toonud, aga Ameerikas on ikka väga palju neid, kes süütult aastaid ja aastakümneid trellide taga süütult istuvad, sest keegi kusagil tuvastas valesti, keegi jättis oma töö krrektselt tegemata, keegi kallutas tunnistajat jne. Kurjategija näotuvastuses mängib väga palju asju rolli. Millises olukorras see toimus, sageli ju halvas valguses, kiiresti, hirmuolukorras, mitu kurjategijat, maskides, liikumises, küljelt jne. Kui tegemist on relvasituatsiooniga, siis jälgitakse pigem relva kui kurjategija nägu. Ja see inimese mälu, see pole ju kunagi usaldusväärne, eriti veel pingelises olukorras. Raamatus on küll suuresti juttu eksperimentidest, kuid minu arust eksperiment laboritingimuses või reaalses olukorras toimuv kallaletung - need on ikka kaks erinevat asja ja suudad neid fikseerida erinevalt, samuti mällu salvestada erinevalt. Ning igakord kui mõne mälestuse mälust esile kutsud, siis paratamatult see mälestus veidi moondub. Ja mingid detailid paratamatult mälust hääbuvad. Seega kui usaldusväärne on mälu tundmatu näo suhtes, mida oled hirmusituatsioonis vilksamisi näinud kuude pärast, kui kurjategija peaks olema kinni võetud? Juttu oli ka fotorobotitest ja kuidas nende tulemusel on leitud kurjategijad. Kuidas kunagisest kunstniku joonistusest on fotorobotitega tehtavad näod väga palju edasi arenenud ja nüüdseks sageli vägagi tuvastatavateks muutunud. Huvitav oli ka see, kuidas näiteks piirivalvurid peavad suutma inimese ja tema dokumendifoto sarnasuse tuvastada. On küll juba kasutusel automaatsed tuvastajad, aga need ei pruugi inimest tuvastada kui tal on dokumendis aastate tagune foto (iga aastane passivahetus?). Igatahes kusagil lennujaamas üritasin ka ise sellisest automaadist läbi pääseda ja see suunas ikkagi läbi piirivalvuri mind, ju siis mu passipilt ei läinud kuidagi minuga kokku. Kuid tehnika areneb ja tehisintellekt samuti, seega ehk on tulevikus siiski lihtsam inimesi tuvastada ja kaob ära inimlik eksimisfaktor. Väga huvitav raamat, soovitan lugeda. Sain raamatust teada, et mul on assotsiatiivne prosopagnoosia, seega vabandust, kui ma ei tunne kedagi kogemata ära, keda peaks. 

Loomad, kes on käinud sõjas

9./195. 77 lugu lahingutes osalenud loomadest

Autor: Allan Espenberg

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2021

160lk./1802lk./32879lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #3 (ajalugu)

Ajaloost ja ka tänapäevast on teada palju loomi, kes on millegi huvitava, põneva, ebahariliku, kasulikuga hakkama saanud. Sellesse raamatusse on kogutud lood sellistest loomadest, kes on osalenud ja silma paistnud sõdades, lahingutes ja nendele sarnanevates olukordades. Muidugi pole kõik nendest loomadest alati ise lahingus osalenud vaid sageli lihtsalt olnud sõjatandril olevate meeste lemmikloomaks. 

Raamatus on kirjas selliste loomade lood: 29 koera, 17 hobust, 8 kassi, 4 tuvi, 3 siga, 2 ahvi, kaamelit, karu, lõvi ja elevanti, 1 kits, hani, kilpkonn, alligaator, pingviin ja eesel. Mulle olid suures osas need loomad kõik tundmatud. Osalesid erinevates sõdades läbi ajaloo, alates enne meie ajaarvamist ajast kuni tänapäevani. Koerad on ikka pigem olnud need, kes on otseselt sõdimisele kaasaaidanud, otsinud lõhkeainet ja peitunud vaenlasi. Hobused on viinud oma ratsanikud lahingusse ja seal neid kandnud. Tuvid on edastanud teateid kui muud sidevahendid on lakanud töötamast. Kaamelid ja elevandid on tassinud raskuseid. Kasside peamiseks ülesandeks on olnud laevades võidelda rottidega, aga ka olla lihtsalt lemmikloomaks. Paljud erilised loomad pole oma jalaga lahingusse tõstnud, nad on olnud lihtsalt maskotiks. 

Raamat muutus pikapeale veidi igavaks, sest ega midagi vapustavalt uut sealt ei tulnud, lood hakkasid mingil määral korduma juba. Kuidagi kuivalt oli kirjutatud ka minu arust ning nii mõnegi looma kohta tekkis küsimus, kas ta ikka on õiges raamatus. Aga kindel on see, et sellises depressiivses ja ärevas kohas nagu sõda või sõjaseisukord on vaja kedagi, kes aitaks sõduritel ennast maandada, neid seoks normaalse tavaeluga ning selleks on loomad väga head abivahendid. Vähemalt neile, kes loomi armastavad. Samas nii mõnegi loo puhul jäi kõlama inimese kalk loomus, kui hüljati neid abistanud loomad kui neid enam vaja polnud. Ei saa ju rääkida koerajuhi ja koera suurest ja heast ühendusest kui koerajuht peale sõjaolukorda ei kontakteeru enam kunagi selle koeraga ja laseb sel lihtsalt kusagil surra. Siia raamatusse on kogutud need loomad, kellel oli nimi ja kellest on jäänud maha märkmed, mälestused, filmid. Kuid kui palju on neid anonüümseid nimeta või nimega loomi, kellest midagi ei teata ja kes on aidanud inimesi sõdades. 

Kuidas maitseb Eestimaa?

8./194.  Eesti maitselaegas : toit, teadmised ja lood gastronoomilisest pärandist 

Koostaja: Raivo Kalle

Kirjastus: Universita di Scienze Gastronomiche 2021

157lk./1642lk./32719lk.

Eesti ajaloo väljakutse august: Eesti joogid ja söögid, köögid, sööklad ja restoranid

Ark of Taste kriteeriumite järgi loetakse pärandiks toodet, mis on elavas käibes olnud vähemalt ühe inimpõlve ehk 30 aastat. Sellesse raamatusse on koondatud 60 erinevat taime, looma, kala mida Eestis on väga pikka aega kasvatatud ja söödud, mis on jõudnud Ark of Taste nimekirja, aga ka mõned valmistooted nagu soolapekk, hapukurk, linnaseõlu, korp, kaeraküpsis, tangumakk, kama jt. Iga asja juures on kirjas mis ta on, kuidas teda kasutatakse toiduks, ajalooline, kultuuriline ja majanduslik tähtsus ning ohustatus. Enamus seal toodust on selline, mida olen söönud/maitsnud, aga ka mõned asjad mida veel pole. Kuid mõni maitse on selline, mida ikka ja jälle tarbin, sest see on sedavõrd hea. Samas mõne asja juures pani õlhu kehitama, kas ikka on selline põline toit, ehk siiski pigem selline, mis kunagi oli laialdasem ja nüüd üpris kadunud meie söögilaualt siiski. Raamat oli huvitav ja mõne sordi kohta sai uut ka teada.

Inimene ilma varjuta

 

7./193. Varjud 1. Kõlin

Autor: Timo Parvela

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Helios 2022

172lk./ 1485lk./32562lk.

Soome kirjanduse väljakutse august: Tove Jansson 110 - Soome kirjaniku lasteraamat

Kui oluline on, et sul oleks vari. Kas sa üldse paned tähele oma varju ja milleks see kasulik on? See on ju selline tühine asi ja kui selle üraandmisest sõltuks kellegi elu, siis poleks ju kahju seda ära anda, sellest ei muutuks ju midagi? Või ikka muutub? Pete Valo on ahastuses. Sara, tema parim ja tegelikult ainus sõber on raskesti haige ning paranemislootust ei ole. Viimases hädas sosistab kolmeteistkümneaastane Pete oma südamesoovi kaubamaja jõuluvanale kõrva. Talle lubatakse, et tüdruk paraneb, aga ainult ühel tingimusel: vastutasuks peab Pete loobuma oma varjust. See tundub nii suure kingituse eest tühiasi, aga peagi selgub, et seda on siiski palju rohkem, kui keegi oleks osanud ette kujutada. Seiklus läheb lahti, aga esimeses osas veel kuigi kaugele ei jõuta, vaja varsti ka järgmised osad lugemisse haarata... Ahjaa, varju võib ära anda ka palju vähema eest nagu botased või mobiiltelefon või ... Seega kui kohtad kedagi, siis piilu, kas temal on vari ikka olemas... Timo Parvela on kindlalt Soome kirjanikest minu lemmik. Lasteraamatud, aga alati põnevad ja naljakad lugeda ka täiskasvanule.

Kui muumisid saab liiga palju su ellu

6./192. Tove! Tove Janssoni teekond vabadusse ja maailma otsa

Sari: Soome supernaised 

Autor: Leena Virtanen

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Sinisukk 2024

33lk./1313lk./32390lk.

Soome kirjanduse väljakutse august: Tove Jansson 110 - Soome kirjaniku lasteraamat

Kui muumisid sai natuke liiga palju ja nad hakkasid juba muud elu ja loomingut takistama, siis asuski Tove koos oma elukaaslase Tootiga ümbermaailmareisile. Nende esimeseks sihtpunktiks sai Jaapan, kus Tooti ostis kitsasfilmikaamera, mis jäädvustas Tove ümbermaailmareisi: Hawaiil, iidsetes templites Mehhikos ja Ameerika Ühendriikides. Reisi ajal leidis Tove vabaduse ja inspiratsiooni loomaks uut. See on lugu julgusest ja innust asuda uuele teekonnale. 

Ega selles raamatus väga palju juttu ei olnud ja Tovest teada ei saanud. Asja tegid paremaks tsitaadid tema raamatutest ja kirjadest. Eks ta kirjutas Muumidesse sisse palju iseennast ja teda ümbritsevaid lähedasi inimesi. Kiire lugemine, aga ega midagi eriti teada ei saanud küll.

Kas karu kakab metsa alla või läheb WC-sse?

5./191. Kas karu kakab metsa all?

Autor: Huw Lewis Jones

Tõlkija: Triin Olvet

Kirjastus: Argo 2023

48lk./ 1280lk./32357lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #2 (lasteraamat)

Mis loom see karu on, mida ta sööb ja kuidas elab? Palju erinevaid karuliike üldse on ja kus nad elavad? Millised liigid on välja surnud, väljasuremise ohus ja milliseid on maailmas hetkel piisavalt. Väga huvitav ja äge karuraamat. Muidugi kakast on palju juttu, aga eks üks suur loom, kes palju sööb, see peab ka palju seda teist asja tegema. See raamat peaks nüüd küll iga väikese loomasõbra lugemislauale jõudma ja läbi uuritama. Tõsiselt vahva raamat toredate piltidega ning uute teadmistega. tegelikult, palju üks tavaline täiskasvanugi karudest õieti teab, seega ei tee paha ka täiskasvanutel veidi seda raamatut uurida.  

Kes elavad meie metsades?

4./190. Meie lapse loomaraamat. Imetajad

Autor: Marko Mägi

Illustraator: Grete Alt

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2021

104lk./1232lk./32309lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #1 (lasteraamat)

Lastele Eestimaa imetajatest, kellest suur hulk on mingid hiired või hiirelaadsed tegelased. Lihtsalt ja lastepäraselt, aga asjalikult ja teadmisi andvalt. Lapsed on vanaema juures maal ja kõrvaltalus elab sooloom (zooloog) Toomas, kes siis lastele imetajaid tutvustab ning laste lõpututele küsimustele vastab. Kus mingi loom elab, millest toitub, milline välja näeb. Paar pisilooma oli sellist, kellest ma kuulnud enne polnud, sai mõne lünga taas teadmistes kustutatud. Mõne looma kohta oli mõni fakt ka teadmata. Loomi ennast ma olen ikka natuke näinud ja seda looduses, mitte vaid loomaaias. Samas ma ei kipu sugugi nendega nende endi kodus kohtuma, samas ega loomad ka ei taha nii väga inimesega kohtuda, nende suurte ja koledate ohtlike ettearvamatute loomadega, kes ennast looduse krooniks peavad. Lasteraamat, mis oli täis tarkust loomade kohta, loodushuvilistele lastele soovitan küll. Pildid on ka raamatus ilusad, täpsed, mitte multifilmilikud.

 

Spordiklubist varastatud hinnalised kingad!

 

3./189. Kellegi teise kingades

Autor: Jojo Moyes

Tõlkija: Marge Paal

Kirjastus: Rahva Raamat 2024

460lk./1128lk./32205lk.

Minu jaoks oli see raamat nüüd täielik naistekas, just see, mida ma pean naistekaks. Täiesti roosa raamat, samas loetav, midagi kogu aeg toimub, erinevad karakterid, huumorit, suhteid, elusituatsioone, sõprust, armastust, vihkamist. Samas kohati usutav ja samas kohati tunne, et täielikult kusagilt väljaimetud ja kramplikult üritatud segasemaks või hullumeelsemaks ajada. Moyes kirjutab hästi, ladusalt ja mõnusalt. Samas võrreldes tema eelnevate raamatutega, millest olen nii mõndagi lugenud, siis see oli minu jaoks kohati veidi mitteusutav ja kohati veidi liiga roosa. Liiga tuhkatriinulik lugu oli kohati ja seda mitte ainult ühe tegelase puhul. Aga kuna see oli lugu erinevatest rikkusekihtidest pärit naiste elust, mis ootamatult kokku põrkasid omavahel, siis ega ma ei tea jah väga rikaste ja väga vaeste tegelikust elust midagi, äkki ongi nii, nagu seal raamatus kirjas. Samas ma arvan, et see raamat ei jää mulle meelde sedavõrd, nagu jäid eelmised loetud. Midagi mulle selles raamatus meeldis ja see köitis mind, samas midagi häiris pidevalt selle meeldimise kõrval. Natuke liiga tuhkatriinulik ehk minu jaoks.

Raamat saab alguse spordiklubis, kus lähevad kotid vahetusse. Ameeriklanna Nisha Cantor elab ülijõukate maailmakodanike elu kuni hetkeni, mil ta abikaasa teatab lahutusest ja jätab ta kõigest ilma. Kakskümmend aastat abielu ja mehe soovide järgi igati elamist ning nüüd ei kaota ta ainult oma kotti spordiklubis, vaid mees ei lase teda enam ka talle kuuluvaid asju hotellist võtta, jättes ta puupaljalt Londonisse maha. Nisha on kindlalt otsustanud oma glamuurse eluviisi juurde naasta, aga kuidas, seda ta esialgu ei tea, kui tal pole midagi, isegi ta kallid kingad läksid spordiklubis kaduma. Seda sellepärast, et oma elu madalpunkti jõudnud Sam Kemp võttis spordiklubist kogemata kaasa Nisha koti. Kuid Samil pole aega kadunud spordikoti pärast muretseda – ta on hõivatud iseenda ja oma pere vee peal hoidmisega. Sami mees kaotas pool aastat tagasi isa ja töö, millest peale on ta olnud tugevad depressioonis, kuid ta keeldub ravimeid võtmast ja terapeudi juurde minemast. Tütar on varsti kodust välja lendamas ja seega elab veidi teises maailmas kui Sam. Sami vanemate jaoks on Sam tasuta koristaja ja kõige organiseerija. Terve perekond istub Sami kukil ning naine teeb kõik mida teised soovivad. Tööl on uus šovinistist ülemus, kes leiab igas Sami tehtus ja tegemata jätmises vigu, nõuab võimatut ja teeb Sami elu igati võimatuks. Naine püüab igati, aga ikka on kõik valesti ning teda ähvardab lahtilaskmine. Nisha kõrge kontsaga Christian Louboutini kingi jalga proovides valdab teda ootamatu enesekindlus, mis viib ta arusaamisele, et midagi peab muutuma – ja see miski on tema ise. Raamatus on kaks lugu – Nisha ja Sami lugu, kohati põrkuvad, kohati jooksevad eraldi. Sam on minu jaoks usutavam kui Nisha, samas ega ma neid Nisha taolisi inimesi eriti ei tunne, Sami taolisi kohe kindlasti, eks seda Sami ole mingil määral minus endaski. Lisaks neile kahele naisele on peamiste tegelaste hulgas veel mitu naist, kellega nad oma elus kokku satuvad. Naiste vaheline sõprus ja solidaarsus ning naiste vaheline rivaalitsemine ja vihkamine. Peotäis meestegelasi satub ka sisse, aga nemad on taustajõud selles loos. See on ikka naise kirjutatud raamat naistest naistele.

Vadstenas rööviti tütarlaps!

2./188. Hinnaline saak

Sari: Krimilood Rootsimaal #1
Autor: Christoffer Holst

Tõlkija: Kadri Okas

Kirjastus: Foorum Kirjastus (Krimiraamat) 2024

301lk./668lk./31745lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse märts: need naabrid

Esimene osa uuest muhekrimi sarjast. Kuna autori eelmine saarestikumõrvade sari meeldis, siis sai kohe uuega tutvust tehtud. Peategelasteks on poolõed, ühe isa ametlik tütar ja sohitütar. Louise Collinsi elu sisuks on olnud karjäär. Tal on olnud omanimeline ajakiri ja see on olnud tema elus peamine. Nüüd on ta 70nene, hiljuti jäänud ootamatult leseks ning seejärel kaotanud töö ajakirja juures. Ta ei oska oma eluga midagi tarka enam peale hakata, ei oska puhata ning elada üksinduses. Kuid paarkümmend aastat tagasi ilmus ta ellu poolõde, kellest ta varasemalt midagi ei teadnud. Poolõde Lina on kolmkümmend aastat noorem ning ülirikas hotelli-magnaadist isa ei ole teda kunagi tunnistanud. Vaatama sellele, et õed on kasvanud üles väga erinevates oludes, on iseloomult erinevad, siis neil õnnestub omavahel sõbruneda ja muutuda lähedasteks. Neid ühendab huvi kõige vastu, mis on salapärane ja seletamatu. Kui sureb kingsepp, kelle töökoda on Lina delikatessipoe kõrval Stockholmi südalinnas, selgub, et vana mees pidas ka eradetektiivi ametit. Ja uudishimulik Lina ei suuda vastu panna ning uurib veidi naabrist jäänud kliendikaustu. Samal ajal on Vätterni järve äärsest Vadstena linnast öiselt maanteelt jäljetult kadunud noor tüdruk. Naisi hakkab see lugu huvitama ning nad ei jäta oma nina asjasse toppimata. 

See oli nüüd üks väga muhekrimi kui nii võib öelda. Seda uurimise ja nina toppimise värki oli ikka vägagi vähe võrreldes muuga. Pigem oli see perekonnalugu, kahe õe ja nende isa lugu. Kahe õe perekonna, nende kujunemise, töö, iseloomude lugu. Krimi oli selles raamatus õige vähe. Ma loodan, et see oli sissejuhatav raamat ning tulevikus järgmised osad muutuvad rohkem kriminaalsemaks ja tuleb ka üks korralik uurimine ikka, mitte vaid möödaminnes kuidagi ei lahene see krimipool ära. Seega soovitaks pigem neile, kes otsivad sellist suhete lugu, mitte kriminaalset lugu, kus on verd ja laipu ridamisi.