Peredvižnikud

2./232. Vene realistlik maalikool. Peredvižnikud

Autor: Julius Genss

Kirjastus: NSVL kunstifondi Eesti Vabariiklik osakond 1949

94lk./334lk./40568lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #1 (ajalugu)

Ootan iga kuu vahetusel huviga uusi teemasid. Ja esimesel kuupäeval kõnnin nagu kuutõbine mööda tuba. Uued teemad on selles suhtes põnevad, et mis nad nüüd välja mõtlesid, mis nüüd on võimalik sinna teemasse leida, mida põnevat on avastada. Aga kõige huvitavam ja põnevam uue teema välja tulemisel on, et mis imelikke ja veidi vähem imelikke raamatuid kõike on võimalik mu isiklikust raamaturiiulist leida. Kuna mul on suur huvi just vanade ja veel vanemate raamatute vastu, siis leian ikka mõne, mis on vähemalt 50 aastat vana. Ja mida ma enamasti üldse ei mäleta, et see mul on. Kui eelmise teema jaoks otsisin, siin pidin ju nägema, aga iga kuu alguses on täielik valiknägemine - näengi vaid teemasse sobilikke raamatuid. Selle kuu kodune üllatusleid oli see peredvižnikute raamat. Ja lugema hakates jõudis mulle kohale, mida see peredvižnikud tähendab. No ma ikka mingil määral räägin vene keelt, aga siiani oli see minu jaoks vaid nimi, ma üldse ei mõelnud, et selle otsesele tõlkimisele. Vahel on mõne nime taga ikka vägagi lihtne taust. Peredvižnikud olid Venemaal tegutsenud Rändnäituste Ühingu liikmed. Ühing asutati Peterburis 1870. aastal Grigori Mjassojedovi, Ivan Kramskoi, Vassili Perovi ja Nikolai Ge initsiatiivil. Peredvižnikute eesmärgiks oli tutvustada ja propageerida Venemaal vene realistlikku kunsti. Selleks organiseeriti ühingu liikmete töödest rändnäitus, mida eksponeeriti suuremates linnades. Viimane näitus toimus 1923. Nende teosed olid väga realistlikud ning sageli kujutasid lihtsate vaeste inimeste olukorda, mitte vaid ülikuid. Igapäeva elulised ja looduse maalid, sekka ka portreid. Mida võib raamatule puuduseks tuua - maalidest räägiti tekstiosas, aga maalid ise olid taga (kui olid). Oleks võinud olla tekstiga ühendatud, siis oleks hulga enam aega maalide silmitsemisele pühendanud. Muidugi arvestades, et raamat ilmus 1949, siis olid maalide repod kõik mustvalged. Ja muidugi ei saanud kohati mööda kuidagi Stalini ajastust, aga kui see kõrvale jätta kui lihtsalt oma aja nähtus, siis kunstnikest ja maalidest oli täitsa asjalik jutt. Ja nende loome peamine aeg jäi ju ikka enne revolutsiooni aega. Maalidel on näha tolleaegse Venemaa realistlikku olukorda ja nende uurimine aitab kaasa ajaloo mõistmisele. Maale võib lähtuvalt kohalolevast ajastust ju erinevalt mõtestada, aga visuaalne pilt annab ikka rohkem õiget teavet edasi kui vaid sõnad.

 

Madu oli kavalam kõigist loomadest väljal

1./231. Rästikuvälu

Autor: Eet Tuule

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

240lk./240lk./40474lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 september: Raamat kirjastuselt Eesti Raamat 

Peamine tegevuspaik - Kullamaa ja Üdruma kant on mulle küllaltki teada. Peale selle lugemist tahaks sealt kandist hoiduda, sest rästikud ei ole kindlasti mu lemmikute hulgas. Ja kui veel seal kusagil välul kõnnivad ringi tiigrid ja ninasarvikud ja veel mingid olendid, siis metsa igatahes ei julge minna. Olgu, tegemist ei ole siiski dokumentaaljutustuse vaid ulmejutustusega, seega ei pea kõike tõe pähe võtma. Samas oli raamat kirjutatud nii, et tundus täiesti reaalne lugu olema. Foto väikesest poisist koos enesekindla hoiakuga mehe ja kauni naisega paneb Tarmo sageli mõtlema selle üle, kes küll on see õnnelik perekond pildil ja ka selle üle, miks talle lapsepõlves vanemate armastust ei jagunud. Alles kolmekümne kahe aastasena, pärast pereisa surma, saab ta kinnitust aimusele, et on tegelikult kasulaps. Koltunud fotost saavad alguse sündmused, mis viivad mehe salapärasele Rästikuvälule – kohta, mis on püsinud muutumatuna paljude aastate jooksul ja kus juhtub ebaharilikke asju. Küllaltki aeglase kulgemisega jutustus, väga põnevaks ei läinudki, suur osa oli ettearvatav. Meeldis, et kõik toimus ikka kohalikul Eestimaal, mitte kusagil anonüümses paigas. Tegelased samas ei olnud kõik lõpuni minu jaoks päris usutavad, eriti kuna tegevus toimus tänases päevas, mitte mitukümmend aastat tagasi, kui mobiilsus ja internet polnud veel sedavõrd kättesaadavad igaühele. Raamat oli kergesti loetav, magama ei pannud, hinge kinni hoidma ka mitte. 

September 2024 kokkuvõte

Raamatuid: 19

Lehekülgi: 3640

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 121

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 192

 

Kõige õhem raamat: 63

Kõige paksem raamat: 304

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud: 2

Muid väljakutseid loetud:

. Koduriiul 1

. Kolmjalga 8

. Soome kirjandus 2

. Ulme kirjandus 3

. Eesti ajalugu 1

. krimikirjandus 1

. LuuleViis 0

Väljakutse vabasid loetud: 1

Loetud kirjanikke:   18

Enim loetud kirjanik: Timo Parvela (2)

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 16

Enim loetud kirjastus: Helios (2), Koolibri (2), Tammerraamat (2)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 6

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (7)

 

Vanim raamat ilmunud: 1983

Uusim raamat ilmunud: 2024

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 4

Raamatukogust laenatud: 14

Loetud e-raamatuid: 1

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,37

10 palli saanud raamatud: Veealuse maailma õhtuõpik, Väike viperus

 

Patuga või patuta merel seilamas

19./230. Patud merel

Autor: Klaus Hympendahl

Tõlkija: Peeter Rast

Kirjastus: Tammerraamat 2007

248lk./3640lk./40234lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #8 (ajalugu)

Taas üks raamat, mis ise parajal hetkel täiesti juhuslikult (ma ei mõelnud sellel hetkel üldse lugemisele, rääkimata sellest teemast) ennast mulle näppu sättis ja vaatasin - ohoo meri! seetähendab ju siis vett! Tutvustus tundus ka sedavõrd huvitav, et võtsin kähku lugemisse. Väga huvitav raamat. Pani nii mõnelegi asjale mõtlema, millele ei ole varasemalt mõelnudki selliselt. 

Teame ju kõik, et omal ajal kestsid merereisid kuid ja isegi aastaid, mitte ei liikunud laevad kaks korda päevas edasi-tagasi sadamate vahel. Ja eks ka tänapäeval on neid laevu, mis kuude kaupa merel. Nüüd ehk pole enam siiski nii, et meremehi üldse kaldale merereisi ajal ei lubata isegi kui laev on kusagil sadamas, sest muidu lasevad mehed jalga. Seda siis eriti sõjalaevade puhul, kus mehi ei lastud maa ligidalegi. Aga mis siis juhtus seal laeval, naisteta maailmas. Kui laev oli täis elujõus noori seksuaalselt aktiivseid mehi. Polnud ju võimalik oma seksuaalvajadusi kuhugi sadamasse maha jätta ja siis aasta pärast tagasi tulles neid sealt üles korjata ning jätkata katkenud kohalt. Muidugi olid kohati sadamad oma teenindava personaliga. Raamatus oli välja toodud sadamalinn, kus 60 tuhande elaniku seas elas ka 20 tuhat prostituuti. Kus nõudlus, seal ka pakkumine. Mida üks meremees ikka tegi, kui vahel harva kusagil sadamas maale sai. Enamus läks kõrtsi ja ... Kusjuures, et asi ikka kombeline oleks, siis paljudel meremeestel olidki oma niinimetatud naised sadmates, kellega nad olid "abielus" niikaua kuni maal viibisid. Siis nad läksid ja järgmisel maabunud meremehel oli võimalus naisega "abielluda". Öeldaksegi ju, et meremehel on naine igas sadamas. Raamatus oli ka rõhutatud, et sel ajal ei olnud seks mingi tabu teema, et ainult pimedas ja teki all salaja. Kõik kõis ikka enamasti avalikult, hea kui veidi privaatsemas nurgas. Häda ei andnud häbeneda, kui ikka privaatset kohta polnud, siis polnud ja ära sellepärast midagi ei jäänud. Mitmed peatükid olid ka meremeeste ja pärismaalannade vahelisest läbikäimisest. Kuidas läbi ajaloo on aegajalt merel purjetanud ka ujuvad bordellid. Ning siis muidugi kui pikkade kuude kaupa ei olnud muud kui vaid meeste omavaheline seltskond, siis kui palju tekkis neil omavahelisi suhteid, millal see oli karistatav ja millal täiesti igapäevane normaalsus. Mitmed peatükid olid piraatidest ja sealjuures piraatlannadest. Kui meheriietes naised jõudsid meremeeste maailma ja sageli hakkasid neid meestevägesid ka juhtima. Miski pole selles veepealses maailmas olnud võõras ja kordasaatmatu. Keda selline ajalooline teema huvitab, selle soovitaks lugeda küll. 

Mida jõid eestlased kesk- ja varauusajal?

18./229. Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal

Autor: Inna Põltsam-Jürjo

Kirjastus: Argo kirjastus 2020

238lk./3392lk./39986lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #7 (ajalugu)

Vett ei joo ja jala ei käi... Tundub, et jala ikka käisid, aga ega vett küll eriti ei joodud, sest vesi oli tihti roiskunud või sisaldas haigust tekitavaid baktereid. Aga mida ja kui palju siis ikkagi joodi. See raamat annab korraliku ülevaate.

Raamat Eesti joogikultuurist kesk- ja varauusajal käsitleb kohalikke jooke ja joomiskombeid ajavahemikus umbes 1200–1800. Eesti joogikultuur kesk- ja varauusajal oli mitmekesine ja mitmetahuline, peegeldades oma ajastu sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist konteksti. Aeg, mil Eesti alad kuulusid erinevatele võimudele mängis olulist rolli kohalike jookide arengus ja tarbimiskommetes. Joogikultuur ei piirdu pelgalt jookide valmistamise ja tarbimisega, vaid hõlmab ka laiemat kultuuriliste ja sotsiaalsete tähenduste ringi, milles peegelduvad inimeste väärtushinnangud ja suhtumised. Eesti joogikultuur oli peamiselt mõjutatud kohalike toorainete ja traditsiooniliste valmistamisviiside kaudu. Õlu valmistati enamasti odrast või rukist. Joogide valmistamine ja tarbimine oli tihedalt seotud igapäevaeluga. Õlu oli jook, mida tarbiti igas vanuses ning peaaegu igas olukorras, eelkõige asendas õlu vett. Kohalikud traditsioonid ja retseptid muutusid ajas, kuid mõned joomise kombeid püsisid. Ürituste ja pidustuste käigus oli joomine sageli seotud rituaalide ja kombetega, mis tugevdasid kogukonna sidemeid.  Joogikultuur ei ole eraldi nähtus, vaid see on tihedalt seotud majanduse ja sotsiaalsete suhetega. Joogid, sealhulgas õlu ja viin, olid olulised kaubad, mis aitasid kaasa kohaliku majanduse arengule. Samas oli sageli väga reguleeritud, kes üldse tohtis õlut või viina valmistada ja eelkõige seda turustada. Alkohoolseid joogid olid ka kingituste nimekirjas esireas. Ning üllatavalt palju toodi erinevaid alkohoolseid jooke sisse. 

Eesti joogikultuuris peegelduvad erinevad suhtumised alkoholisse. Alguses oli kõrge alkoholitarbimise hindamine levinud, kuid aja jooksul hakkas rõhk asetuma mõõdukusele ja kainusele. 17. ja 18. sajandil, mil Euroopa laiemalt hakkas liikuma karskuse ja tervisliku eluviisi suunas, mõjutas see ka Eestit. Üha enam hakati väärtustama mõõdukat joomist ja seostama alkoholi negatiivseid tagajärgi, nagu liialdamine, sotsiaalsed probleemid ja tervisemured.

Raamat oli huvitav ja lihtne lugemine. Eks ma suurelt osalt teadsin juba seda ka varasemalt loetud raamatutest, aga sain ikka midagi uut ka teada. 

Igapäevane vesi hämmastab teadlasi!

17./228. Looduslik vesi ja hämmastavad imeveed

Autor: Hergi Karik

Kirjastus: Koolibri 2006

144lk./3154lk./39748lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #6 (populaarkirjandus)

Esmalt lugedes raamatu pealkirja mõtlesin, et ohoo kas jälle mõni uhuuteadlane kirjutab imevetest, mis kõiki ja kõige ravib. Aga ei, raamatu autoriks osutus keemik, Tallinna Ülikooli (Tallinna Pedagoogilise Instituudi) õppejõud, teaduskonna dekaan, professor ja raamatu kirjutamise ajal emeriitprofessor. Hergi Kariku (1929-2012) sulest on ilmunud mitmeid keemia alaseid raamatuid.   

Asusin siis lugema ja teine mõte tuli, et kuidas ikka erineb "hea õpetaja" staatus kooliõpilase ja hilisema täiskasvanu vaates. Keskkooli aja keemiaõpetaja oli hea õpetaja, st. meie ei seganud teda ja tema ei seganud meid. Vähemalt enamuse ajast. Minu puhul väljendus koolikotti pakkides keemia tund seda, et tuli juturaamat kotti pakkida. Kas keemia raamat ja vihik ka said, see polnud enam üldiselt oluline. Hinde saamiseks oli igas tunnis mõned õpilased, kes said teha eelmise tunni materjali peale tunnikontrolli ja lahendada mingeid ülesandeid. Oli võimalik minna vabatahtlikult või siis juba said ise aru, millal järg sinu kätte hakkab jõudma. Seega igaks tunniks õppima ei pidanud. Millegi pärast mulle tundub, et igatahes vett käsitleva tunni kohta ma vastamas ei ole käinud. Tegelikult kui ausalt tunnistada, siis ega ma sellest keemiast üldse eriti midagi ei mäleta. Juturaamatud olid hulga põnevamad. Seega lugema asudes oli korra juba mõte, et ei, see raamat ei ole nüüd küll mulle, sest mu olematud keemiaalased teadmised ei abista raamatu lugemisel. Kohati tõesti jäigi mulle selle raamatu lugemisel tekst sama arusaamatuks kui ma oleks seda hiina keeles lugenud. Kuid siis enne kui ma lõpliku loobumise oleks teostanud (no ma ei oska ikka raamatuid pooleli jätta kuidagi), läks asi põnevaks ja huvitavamaks ja ma hakkasin asjadest üha rohkem aru saama. Ei, mitte mu keemia alased teadmised ei muutunud korraga hulga paremateks, vaid autor jõudiski nende igasuguste hämmastavate vete juurde. Ja need olid nüüd kirjutatud ka lihtinimesele enamvähem arusaadavas keeles. Et millal ja kus ja kuidas need avastati. Mida need endast kujutavad. Miks need on keemikute jaoks huvitavad ja hämmastavad. Kes tõsiteadlastest on neid uurinud ja mis tulemusi saavutanud. Mida väidetakse nende vete raviomaduste kohta ja kui palju sellest on ka teaduslikult ära tõestatud. Ja mida vastupidist oskavad teadlased selle kohta öelda. Sageli pidi autor siiski tõdema: efekt on küll avastatud, kuid probleem on täpisteaduslikult läbi töötlemata. Nii mõnedki järeldused ja katsetulemused on siin ebaselged ja põhjendused pole piisavad. Millistest hämmastavatest imevetest siis oli juttu siin raamatus: kerge vesi, raske vesi, üliraske vesi, nullvesi, hõbevesi, kuldvesi, vaskvesi, magnetvesi, eluvesi, surmavesi, eritingimustel aktiveeritud vesi, degaseeritud vesi, ülivoolav vesi, o-vitamiin, jäävesi, Nariwa imevesi. Mõnest veest olin kuulnud, enamikest mitte või siis polnud aimu, mis selle nime taga täpselt on. Paljud vee omadused on ebaharilikud. Nüüdisajal tuntakse enam kui 40 anomaalset vee omadust, millest mõnigi ei tundu tõepärane, näiteks Mpemba efekt, mille kohaselt soe vesi jäätub kiiremini kui külm vesi. Ent ometi on see nii. Ja huvitav oli teada saada, kes oli see Mpemba, kes selle efekti avastas (oh ei see polnud üldse kuulus teadlane vaid lihtne koolipoiss). Ma sain jupp maad targemaks kuigi sama palju jäi ka segaseks. Seega pigem ikka soovitaks vaid sellisele lugemisemasohhistile või siis heade keemiateadmiste ja huviga inimesele. Ainus, mis raamatust läbi kuvas oli, et autori viljakad uurimisaastad olid jäänud nõukaaega ja seega allikad, mida ta kasutas, olid väga suures määras just kaldu venekeelse koolkonna poole.

Mis juhtub kui tulnukas võtab üle inimkeha

16./227. Väike viperus

Autor: Johannes Kivipõld

Kirjastus: Eesti Raamat 2020

203lk./3010lk./39604lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 september: Raamat kirjastuselt Eesti Raamat 

Raamat meenutas kohe algusest peale veidi raamatut Gurbilt teateid ei ole. Aga mulle meeldis eestimaine variant isegi enam. Selline raamat, kus kogu aeg oli suu muigvel lugedes. Igatahes minu huumorisoonega läks väga hästi ühele lainele. Kaks tulnukat - Jarek ja Bleak - varastavad Skooni kivi ja põgenevad siis korrakaitsjate eest tagasihoidliku arenguga planeedile - Maale. Tulnukate uus kehastus pole teps mitte see, mida nad ootasid. Kuidas naasta koduplaneedile ja viia lõpule oma kuritegu, kui sind kammitseb boheemlastest vanemate beebitüdruku keha? Ja kuidas edendada (mitte tuksi keerata) maailmakuulsa laulja karjääri kui sa ei oska isegi alguses rääkida, laulmisest rääkimata ning sul pole aimugi, mis elu üks popartist üldse elab. Tulnukad kaotavad üksteist silmist ja peavad jõudma kokku. Siin jäi mulle veidi arusaamatuks, et kuidas nad järsku erinevatele maakera pooletele sattusid kui nad teleportreerusid ühele ja samale kontserdile? Või jäi mul lugedes midagi kahe silma vahele, sest lugemine oli väga kiire ja sorav, leheküljed muudkui lendasid. Mulle meeldis ja soovitan neile, kellele meeldib selline absurdsem ja mustem huumor. Realistidel mitte lugeda. Ma igatahes plaanin nüüd selle kirjaniku teoseid veel lugeda.

Mõrva haripunkt on juba silmapiiril

15./226. Haripunkti poole

Autor: Agatha Christie

Tõlkija: Ehte Puhang

Kirjastus: Hotger 1994

183lk./2807lk./39401lk.

Lugemise väljakutse 2024: 51. Autor/raamat, kes on inspireerinud rooside aretajaid: autori/tegelase nimi on antud roosisordile

Tavaliselt algavad krimkad mõrvaga ja kulgevad siis süüdlase leidmise suunas. Kuid kumb on loo haripunkt, kas mõrv või mõrvari paljastus? Christie selles raamatus on haripunktiks kindlasti mõrv. See ei toimu raamatu alguses. Alguses kulgeb kõik rahulikult, kui mõrvasepistus algab plaani välja mõtlemisest kuus kuud enne mõrva ning selle vaikne kuid pidev täideviimine, et mõrv saaks teoks. Muidugi on ka selles raamatus uurimine ja tõe välja selgitamine oma mitmete keerdu ning pöörangutega. Kuid olulisem on siiski, mis viis mõrvani, mis oli see motiiv ja sisemine sund mõrvaril, mis olid need olukorrad, mille juures üks viis teiseni. Ja millise geniaalse plaani ta enda arust välja nuputas ja teoks tegi. Aga kas geniaalne mõrvaplaan on alati geniaalne kui mängus on tundmatud suurused, kes või mis mingil hetkel võivad asjad segi ajada?

Septembris mr. Treves, silmapaistev Londoni advokaat, peatub mugavas hotellis, mitte kaugel leedi Tresiliani kodust Gull's Pointil. Leedi Tresiliani majja on kogunenud veider seltskond: Nevile Strange, tuntud sportlane ja lord Tresiliani pärija, tema kaunis naine Kay ja tema lahutatud naine Audrey ning perekonna vana sõber Thomas Royde, kes on saabunud Malaisiast puhkusele. Tagaplaanil asub äraostmatu ajakirjanik MacWhirter. Nii ongi valmis lava räpase mõrva jaoks ja sündmused hakkavad armutult koonduma. 

Üks Christie krimka, kus tegelasteks ei ole ei miss Marple ega Poirot. Poirot küll mainitakse siin loos korraks uurijaks oleva superintent Battle'i poolt. Ütleks, et mulle meeldis see isegi rohkem kui need Marple ja Poirot poolt uuritavad lood. Kuidagi veidi teistsuguse ülesehitusega raamat.
 

Mered ja ookeanid sisaldavad vett

14./225. Mered ja ookeanid

Autor: Elizabeth Cranford

Tõlkija: Jane Tooman

Kirjastus: Koolibri 2020

63lk./2624lk./39218lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #5 (lastekirjandus)

Rohkete illustratsioonidega raamat annab ülevaate maailmamerest, selle päritolust ja arengust, loodete tekkest, ookeanide mõjust Maa kliimale. Suur osa raamatust on pühendatud mereelustikule ja mitmesugustele elupaikadele, nagu ookeanipõhja mustad tossutajad, korallrahud, mangroovisood. Aga ka inimtegevus neis paigus. See on nüüd selline raamat, mis räägib kõigest ja kokkuvõttes väga vähe millestki. Minu jaoks tundus see info olema liiga hüplik, kaootiline ja vähene, et sellest oleks saanud tulla mingi korralik teadmine. Samas lastele muidugi võis ta just olla sobilik, et saada mingitki aimu mereteemast. Võib olla lihtsalt lugesin ka vales järjekorras, need eelmised sama teemalised lasteraamatud olid lihtsalt sedavõrd asjalikud ja tugevad ees ja seepärast tundus see raamat jääma nõrgaks. Kuid piltide peal oli väga palju uudistamist ja vaatamist. Raamatukogu raamat, mis minu kätte lugeda jõudis oli küll laste poolt lausa ribadeks loetud, seega tundub, et see raamat on huvi tekitanud ja seda on põhjalikult uuritud. Lihtsalt mina sain eelnevatest juba sedavõrd suured teadmised, et see enam ei suutnud mind üllatada ega vaimustada. 
 

Veealune maailm kihab elust

13./224. Veealuse maailma õhtuõpik

Autorid: Liisa Randmaa, Kalle-Mart Suuroja, Kai Salm, Arno Põllumäe, Kirill Anjutin, Vladimir Karpin

Kirjastus: Hea Lugu, Eesti Meremuuseum 2020

252lk./2561lk./39155lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #4 (populaarteadus)

Selle raamatu teemadeks olid merearheoloogia, meregeoloogia, merefüüsika, merebioloogia, hüdrograafia, navigatsioon ja merekeskkonnakaitse. Ega ma väga palju neist ühestki midagi ei tea, samas kõigist ikka midagi teadsin ka. Nüüd siis tean oluliselt rohkem ja mõnele asjale oskan ehk veidi teisest seisupunktist vaadata kui seni. Mis oli selle raamatu kõige kõigem ahaa punkt - et keskkonna kaitse puhul me räägime kogu aeg plastist, füüsilisest veereostusest, kliimasoojenemisega kaasneval keskkonna muutusel, aga see raamat oli esimene, kus ma sain teada, et on veel üks merede reostus - müra. Kalad on ju vakka ja ei räägi meie arust, seega ega nad siis ei kuule ka. Aga veeloomastik tegelikult on võimeline tegema hääli ja neid kasutama ning ka kuulma. Seda, et inimene neid hääli sageli ei kuule, ei ole nüüd küll loomastiku viga, pigem ikka inimese piiratuse probleem. Ja kui nüüd inimene oma mürarikaste laevade ja muude asjadega (naftaplatvormid näiteks) vette lähevad, siis nad rikuvad sealse normaalse keskkonna ära. Ja vee all levib heli hulga paremini kui maa peal. Mõttekoht, mida peaks rohkem inimestele veel teadvustama. 

Kui me loeme, et tegemist on õpikuga, siis tavaliselt järeldame koheselt, et tegu on millegi keerulise ja igavaga. See õhtuõpik ei olnud ühte ega teist. Väga ladus lugemine, huvitav, hariv ja täiesti tavainimesele loetav. Ei pea olema mingeid eelteadmisi sellest valdkonnast. Õpik, mis sobib niisama lugemiseks, mille eesmärgiks pole millegi konkreetse õppimine vaid lihtsalt oma silmaringi ja teadmiste avardamine. Soovitan kõigile lugeda.

Vesi kui meie elu allikas ja oluline ressurss

12./223. Vesi. Raamat maailma tähtsaimast ainest

Autorid: Laura Ertimo ja Satu Kontinen

Tõlkija: Kadri Jaanits

Kirjastus: Tammerraamat OÜ 2021

152lk./2309lk./38903lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #3 (lastekirjandus)

Raamat avab vee tähtsuse kogu planeedi ja inimkonna kontekstis. Raamat sobib nii noorematele lugejatele kui ka täiskasvanutele, kes on huvitatud vee olulisusest keskkonnas ja elus üldiselt. Kuna tekst on üsna tihe ja mitte just väga lastepärane, siis mitu korda tuli isegi mõte, et kui seal mõned kohad ära muuta, siis võib see olla ikka suurte või vähemalt suurematele lastele mõeldud raamat. Samas meeldis ka see, et lasteraamatuna ei olnud see ninnu nännuks kirjutatud, vaid oli kirjutatud asjalikult ja sügavamalt teavet jagavana. Kui jätta ära need paar kohta, kus lugejale öeldi, et sinu vanavanemate lapsepõlve ajal, siis muidu oli täiesti ok. No mind ajas jah see vanavanemate lapsepõlve jutt nati naerma, kuna sel juhul oleks esimene kosmosereis toimunud juba eelmise sajandi alguses. 

Raamat käsitleb vee teekonda kogu selle erinevates vormides – pilvedest ookeanideni, külmunud jääpankadest vihmapiiskadeni. Teose fookuses on vee unikaalsed omadused ja see, kuidas vesi mängib keskset rolli looduse ökosüsteemides, kliimas ja inimühiskondades.Kuidas vee molekulaarne koostis mõjutab elu Maal.Kliimamuutuste mõju vee tsüklile ja veevarudele. Inimtegevuse mõju mageveevarudele ja ookeanidele.Vee seos energiaga. Miks siis ikka sel meie veekeral, vabandust, maakeral, siis vesi ikka on oluline. Raamat "Vesi.Elu alus" ja see raamat olid üsna sarnased oma sisult, lihtsalt selles raamatus oli üritatud seda teha lastele kergemalt arusaadavamas vormis. Ja veel üks väga huvitav asi selle raamatu juures - selles raamatus oli kõik sinine! Kogu tekst ja pilt, kas sinine valgel või valge sinisel. Vaid üks värv läbivalt kogu raamatus. Kerge sinise mürgitus muidugi tuli, aga sellegi poolest vahva kujunduse mõte.

Halloween on tulekul!

11./222. Üksildane oktoobriöö

Autor: Roger Zelazny

Tõlkija: Juhan Habicht

Kirjastus: Varrak 2001

253lk./2157lk./38751lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 september: Veiko Belials soovitab

"Üksildane oktoobriöö" on lugemiseks ideaalne sügisesel ajal, eriti kui otsid midagi, mis on natuke müstiline, aga mitte liiga õudne. Kuigi ma sattusin seda nüüd lugema veidi vara, mitte oktoobris nagu raamatu tegevus toimub. Raamat ühendab tumedate toonidega lugu kergeks ja vaimukaks jutustuseks, mis hoiab meeleolu kergena, hoolimata kurjakuulutavast sündmuste arengust. Raamat on üles ehitatud kuu igapäevastele sissekannetele, mis algavad oktoobri esimesest päevast ja kulmineerub Halloweeni ööga. Seega võib seda raamatut kannatlik lugeja lugeda ka nagu Halloweeni advendikalendrit - igal oktoobri päeval ühe peatüki. Mina küll ei oleks seda suutnud, sest raamatut oli raske käest panna, no ma ühe peatüki veel. Isegi siis kui peatükis mitte midagi väga erilist ei toimunud, siis kuidagi ootusärevus ikka tõusis ja pinge kasvas. Järk-järgult avanevad tegelaste plaanid, mõistatused ja mäng reeglid. Kõik osalised on omavahel seotud müstilise võitlusega, kus panused on suured, kus kõik saavad aru, et koostöö ja üksteise usaldamine on kasuks, kuid keegi ei tea, kas teine osaline on tegelikult sõber või vaenlane, avaja või sulgeja, see, kes tahab iidsed jõud valla päästa või nende sissetungi lõpetada ja nad taas oma allmaailma sulgeda. Loos osalevad tuntud tegelased kirjandusest ja müütidest. Peategelane on koer nimega Snuff, kes on ustav kaaslane oma peremehele Jackile – viimane on seotud kurikuulsa Rappija Jacki (Jack the Ripper) legendiga. Sündmuste keskmeks on Snuff, kes räägib loo oma vaatevinklist, oma arusaamadest, mis kohati paneb lugeja muigama. Mulle tegelikult meeldiski enam see kulgemine, teekord sündmuseni, mis iga päevaga tõstis pinget ja mingil määral selgitas, kes on kes ja mida on üldse oodata, mis võib tulla. Mulle meeldis, selline lahe lugemine, parajalt kerge, humoorikas ja fantaasiarikas. Kõiki tegelasi ei osanud aru saada, kust nad pärit võivad olla, selles osas aitas järelsõna mõned asjad paika sättida. Selle raamatu nautimiseks ei pea ulmefänn olema.

Kas gorilla võib hüpoosi all tappa inimese?

10./221. Irvitava gorilla juhtum

Sari: Perry Masoni lood

Autor: Erle Stanley Gardner

Tõlkija: Jana Linnart

Kirjastus: Tänapäev 2024

272lk./1904lk./38498lk.

Kui mu käest küsitakse, kes on minu lemmik krimka kirjanik, siis juba üsna palju aastaid vastan  Erle Stanley Gardner. Nüüd avanes võimalus taas midagi temalt lugeda. Mulle meeldib Perry Masoni stiil kohtus ootamatult kõik hoopis teise valgusesse panna pluss leida mingid asitõendid, mida keegi teine pole osanud tähele panna. Selles loos küll lõpplahendus ei saabunud Masoni lugudele tüüpiliselt kohtus, kuid muidu oli küll kõik nii, nagu tema tüüpilistes lugudes. Kuid kõik sai alguse juhusest, nagu paljud asjad siin elus. Aga kui keegi üritab midagi Masonilt kätte saada iga hinna eest, siis on juba selge, et ta sellest asjast ilma jääb ning Mason asub asja uurima, sest uudishimust temal juba puudust ei ole. Ja kui asi tundub kahtlane, siis see kindlasti seda ka on ning mõistatused meeldivad Masonile, eriti nende lahendamine ja pole ühtegi, mida ta ei suudaks lahendada. Muidugi vaesed Della Street Paul Drake, kes siis võivad unustada sageli magamise ja söömise kui Mason on mingi jälje üles võtnud. Nii ka selles loos, kus on olulised tegelased mitu gorillat ja hüpnoos.

Vesi, see üks kõige olulisemaid maakeral

9./220. Vesi. Elu alus

Autor: Mark Niemeyer

Tõlkija: Kersti Lossmann

Kirjastus: Sinisukk 2009

192lk./1632lk./38226lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #2 (populaarteadus)

Vesi. Me kõik teame, mis see on. Samas, kas ikka teame? Kust tuleb vesi, see meie igapäevaselt kasutatav asi? Kui palju seda üldse maakeral on ja kuidas see tekib? Ah, et ei tekigi, vaid ainult ringleb? Aga siis ei tohiks seda ju niisama raisata, sest ühel hetkel see võib ju niimoodi otsa saada! See on väga hea raamat, annab väga täiusliku ülevaate sellest, mis asi see vesi on, kus teda leida võib, mis saab, kui see peaks otsa saama, kuidas elu muutub, kui meil enam seda igapäevast vett kusagilt võtta pole, mis saab, kui vee tase ja temperatuur seoses kliimamuutusega muutub. Vee erinevad olekud ja tsüklid. Maa all, maa peal ja taevas. Kes ei saa kuidagi elada ilma veeta. Kui palju vett kannab inimene iga päev endaga kaasa ilma ühegi nõuta. Kuidas inimene on vee pannud enda kasuks tööle ja kui hea peremees ta on olnud. Kas vesi aga laseb ennast alati orjastada, või on ta ikka inimesest tugevam ja osavam ning teeb mida tahab?

Minu arust oli väga põhjalikult selle raamatu kirjutamisel kõik kohad ja asjad läbi mõeldud ja ma küll ei suutnud välja mõelda midagi, millest oleks võinud veel kirjutada, et kus või milline vesi veel olla võiks. Ja nagu pealkirigi ütleb, vesi on elu alus. Kui pole enam vett, pole ka enam mitte mingit elu. Seega peame olema veele tänulikud, et maakeral üldse elu tekkis. Ka inimesi ei oleks ilma veeta. Seega peaks inimesed rohkem mõtlema vee hoidmisele, et seda ka tulevikus ikka olemas oleks, et elu saaks jätkuda.
 

Ka varjud võtavad maailmas võimust?

7./218. Varjud Auroria

Sari: Varjud #2  

Autor: Timo Parvela

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Helios 2023

155lk./1293lk./37887lk.

 

8./219.  Varjud Krampus

Sari: Varjud #3 

Autor: Timo Parvela

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Helios 2023

147lk./1440lk./38034lk.

 

Soome kirjanduse väljakutse september: Soome ulme

 

Selle teemaga ei olnud mitte mingit mõtlemist, teadsin kohe, et loen seda sarja edasi. Teise osa lõpus ei olnud seda võimalik pooleli jätta, seega sai kohe ka kolmas loetud. Mulle on siiani meeldinud kõik Timo Parvela raamatud ja see sari ei ole kindlasti erand, pigem läheb veel lemmikuks. Laste ulme, aga sellisel tasemel, et kõlbab lugemiseks ükskõik millises vanuses. Teises osas Pete ja Sara seiklevad Aurorias. Varem nii üksmeelsed hõimud: päkapikud, maa-alused, trollid ja hiiehallid on nüüd omavahel vaenujalal. Keda võivad inimlastest sõbrad usaldada maal, kus kõik kõiki kahtlustavad? Milliseid saladusi peidab endas jõuluvana igivana päevaraamat? Ja mida saab Uudit teada oma vanemate kohta? Kolmandas osas Pete ja Sara naasevad Auroriast inimeste maailma, kus valitseb viha ja igaüks on ainult iseenda eest väljas. Sõbrad ei kaota siiski lootust, kuna endine jõuluvana on jätnud neile ülesandeks talle järglane leida. Salapäraste kuljuste abil peavad nad lisaks oma maailmale päästma ka Auroria kuningriigi. Millise kuju on Krampus seekord võtnud ja kas Varjuvürsti on ülepea võimalik kukutada? Kõik see nõuab lastelt palju, nad peavad olema julged ja osavad, ei tohi tagasilöökide tõttu vaprust kaotada, peavad kokku hoidma ja avastama, keda võib ja keda mitte usaldada. 

Mis saab maailmast kui varjuderiik võtab võimust ja kui palju meie poliitikas ja igapäeva elus on neid inimesi, kes on oma varju kaotanud või varjude isandale maha müünud? Reaalses elus on see veel raskem, sest seda ei saa kindlaks teha vaadates neid päikesepaistel, kuna siis paistavad neil mingid libavarjud ja petavad teised ära. See on nüüd selline raamat, kus laps loeb välja ühte ja suur inimene hoopis midagi muud. Ridades on kirjas üks ja ridade vahel hoopis rohkem. Mulle väga meeldis see sari, soovitan lugeda ja ärge üldse vaadake, et see oleks nagu lasteraamat.

30 sekundit ja kõik teada ookeanidest

6./217. Ookeanid 30 sekundiga

Sari: Teadmised 30 sekundiga  

Autor: Jen Green

Tõlkija: Helje Heinoja

Kirjastus: Pikoprint 2016

95lk./1138lk./37732lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #1 (lastekirjandus)

Ei tahtnud alguses uskuda, et 30 sekundiga on võimalik midagi ookeanidest teada saada, aga 30 korda 30 sekundiga küll. 30 peatükki, iga 30 sekundiga. Tegelikult kui kõrvallehe pilte ka uurisid, siis kulus ikka rohkem kui 30 sekundit peatükile. Ja kõik oluline ookeanidest sai tõepoolest käsitletud. Nii vees, vee peal kui vee ääres. Nii hea kui halb. Nii minevik, olevik kui tulevik. Lastele hea lihtne sissejuhatus teemasse. Kui esmased teadmised olemas ja huvi tekkinud, siis saab ju alati sügavamalt uurima hakata. Raamat on kirjutatud lihtsalt ja ladusalt, kergesti loetav. Suured pildid teisel lehel on heaks selgituseks teksti juurde. Visuaalne pool annab alati tekstile palju juurde, eriti laste raamatutes ja teemades, mis ei ole veel hästi selged. Peaaegu iga peatüki juures on ka väike eksperiment, mis kindlasti lasele veel selgemaks teeb, kuidas ja miks miski ikka toimub. Mulle midagi eriti uut teadmist juurde ei tulnud, aga hea teema alustuseks väike kordamine.   

 

Kas tehisintellektil saavad olla tunded inimeste vastu?

5./216.  Pahupidi pööratud

Sari: Orpheuse raamatukogu 2022/7 (65) 

Autor: Alastair Reynolds

Tõlkija: Tatjana Peetersoo

Kirjastus: Fantaasia 2022

304lk./ 1043lk./37637lk.

Ulmekirjanduse väljakutse september: Veiko Belials soovitab

Kuigi lõpp läks kosmiliseks ära kätte, siis see raamat meeldis mulle. Algas vaikselt 18.sajandi lõpus purjetamisega mööda Norra rannikut otsides ühte teatavat lõhet. Peategelaseks Silas Coade, abikirurg viienda järgu ühemastilisel purjekal Demeter, kes lisaks arstiametile on ka tegev kirjanikuna. Ja tema juttudes on ulmelised asjad sees, nagu näiteks aurulaev. Kuid järgmisel hetkel ongi Demeter muutunud aurulaevaks, mis otsib salapärast jäist laguuni Patagoonia ranniku lähedal 19. sajandi lõpus. Ja see pole veel lõplik sõiduvahend Silasel. Igas loos on samad tegelased, sarnased situatsioonid, kuid igakord midagi enamat kui eelmises loos. Lugu lähebki sellises kaks sammu edasi, üks tagasi tempos kuni lõpuni. Aga huvitav ja põnev oli. Ja nii mõndagi lõpu poole ei osanud oodata. Suurem osa raamatust selline realistlik seiklusjutt, alles lõpus keeras ära ulmeliseks. Seega just selline, mis mulle fantaasiakirjanduse juures meeldib. Ja see tehisintellekti teema on mulle juba pikka aega huvi pakkunud. Tehis ja tunded, see on üks tõsine teema tegelikult, kas masinal saavad ikka olla tunded? Aga kui masinõppega on võimalik kõike õppida, miks siis mitte tundeid? Mina igatahes soovitan lugeda ja ka neil, keda kosmoseulme ei vaimusta, aga seiklusjutud meeldivad.

2013.aastal toimus Itaalias 122 naisetapu juhtumit!

4./215. Aadama küljeluu

Sari: Rocco Schiavone sari  #2

Autor: Antonio Manzini

Tõlkija: Cathy Laanela

Kirjastus: Toledo 2018

280lk./739lk./ 37333lk.

Lugemise väljakutse 2024: 21. Raamat Itaalia kirjanikult

Schiavone asub lahendama oma teist mõrvajuhtumit. Koduabiline leiab koristama minnes, et  korter on segi pööratud ja lambikonksu küljes ripub majaperenaise surnukeha. Esmapilgul näib tegu olevat enesetapuga… või on see hoopis luhtaläinud sissemurdmine või veel midagi muud? Kas jõhkralt otsekohest ja küünilist, kuid samal ajal tundliku intuitsiooniga aseprefekt Rocco Schiavonet on võimalik valejälgedele juhatada? Mis ikkagi toimus ja miks? Kas vahel mõnele kuriteole võib olla pehmendavaid asjaolusid? Ja kas mõni kuritegu on kuritegu või hoopis nõrgema poole kättemaks jõuetuses? Ka Roomas minevikus toimunu ei jäta Roccot puutumata üleval põhjas. Kui seadus on jõuetu, kas siis omakohus võib asja lahendada? Kas üks politseinik peab alati järgima seadust? Rocco ja tema kohatised teod panevad ikka Itaalia politsei tegevuse vägagi küsimärgi alla. Maffia on selle riigi ikka täiesti ära väänanud ja seda mitte ainult kurjategijate osas vaid ka võimu osas. 

Lugedes tekkisidki kahetised tunded. Ühelt poolt, et hea, et naiste vastu vägivalda kasutajad ikka oma teenitud karistuse saavad, aga samas, kas ikka kõik vahendid selleks on lubatud, ka need, kus astutakse seadusest lihtsalt kui segavast faktorist üle? 

Kui palju selles loos oli kirjaniku fantaasiat ja kui palju tõde, teab ehk vaid ainult autor. Samas järelsõnas ta märgib, et aastal, millal ta selle raamatu kirjutas, toimus Itaalias 122 naisetapu juhtumit. Kuni see arv nulliks ei taandu, ei saa me oma riiki tsiviilseks riigiks nimetada. 

Samas kui palju jääb teadmata naiste vastu toime pandud vägivalda, sest naised ise ei räägi, meditsiiniasutused ei edasta teavet või lihtsalt on ümbritsevad isikud ükskõiksed. Loodetavasti ikka asi paraneb iga aastaga ja juhtumiste arv on tänaseks, võrreldes raamatu kirjutamise 2013.aasta seisuga, läinud langusesse.

Kuidas olla edukas vananemisel

3./214. Avameelselt vananemisest. Võidab see, kes oskab vanaks saada

Autor: Kai Saks

Kirjastus: Tervisekirjastus 2019

292lk./459lk./37053lk.

Koduriiuli väljakutse september: Sel raamatul mu riiulis on järjehoidja vahel. Alustasin kunagi, aga ta on ikka veel lõpetamata!

Uhh, see läks küll nüüd üle noatera. Mul oli sellele kategooriale vastavaid raamatuid riiulis täpselt üks! No mis teha, kui olen selline lugeja, kes raamatuid pooleli ei jäta. Ja kui mõne ikka olen mingil ajal jätnud, siis seda raamatut lihtsalt enam mu riiulis ei ole ka, rääkimata järjehoidjast seal vahel. Aga kuna selle aasta üks suure väljakutse teema oli "Raamat, mis jäi eelmisel aastal lõpetamata" ja ma 31.detsembril lõpetasin viimase pooleli oleva raamatu lugemise, siis kiiruga haarasin 5-6 raamatut lugemist ootavate raamatute virnast ja lugesin kõigil esimese lehekülje läbi ja järjehoidja vahele. No, et ikka oleks sinna teemasse midagi panna. Nüüdseks on kõik teised raamatud läbi loetud ja kuhugi teemasse paigutatud, aga see raamat ühel hetkel rändas öökapilt riiulisse tagasi, et küll ma ükskord loen, kui aega muude väljakutsetega saan. Nüüd siis päästis päeva, või õigemini kuu. 

Mida teevad kõik inimesed samal ajal? Vananevad. Vanaks ei saada äkki, see protsess algab juba inimese sünniga. Mõnel inimesel läheb see vananemise protsess valutumalt, teisel keerulisemalt. Mõni tunnistab juba üsna noorelt, et on nüüd vana, teine ei taha ka kõrges eas sellega leppida. Tegelikult on kogu elu ettevalmistus vanaduseks, et seda siis vääriliselt hinnata. Nendele, kes on «osanud» vanaks saada, seda isegi koos haigustega, on kingituseks ilus pikk rahuloluaeg elu lõpus, kus on aega selgust saada nii iseendas kui maailma asjades. 

Selles raamatus on juttu sellest, kuidas elukaare jooksul muutuvad meie keha ja vaim, suhtumine iseendasse ja ühiskonna suhtumine meisse ning kuidas nende muutustega võimalikult valutult toime tulla. On ka soovitusi, kuidas hoiduda enneaegsest vananemisest, mida teha sagedasemate vanaea haiguste ärahoidmiseks, kuidas märgata esmaseid haigustunnuseid ja kust otsida abi. Haigustest vanemas eas ja erinevatest füsioloogia muutustest oli minu arust isegi liiga palju selles raamatus juttu. Kuidas tulla toime iseenda või kellegi teisega kui tema keha hakkab alla andma. Samuti oli pikalt juttu dementsuse sündroomiga inimestest ja kuidas käituda kui sinu lähedast see tabab. Tegelikult ega ikka ei kujuta lugedes seda täpselt ette ja eks iga inimene on ka erinev. See on katsumus kindlasti ka kõikidele kõrval seisjatele ja võib olla isegi suurem. Mina ei ole sellega kokku puutunud, sest meie peres on olnud need vanemaealised alati need kõige teravamad pliiatsid ja parema mäluga kui noorem põlvkond. 

Alguses võiks seda raamatut lugeda noorem inimene selleks, et saada aru, kes need vanemaealised sellised siis ikka on ja miks nad sageli on just sellised nagu nad on. Vanemas eas võiks seda raamatut lugeda selleks, et aru saada, mis minuga toimub, kas see ongi normaalne ja kuidas oleks parem ja edukam vananemisel. Kuna ma olen kõike seda just eelmisel aastal ülikoolis õppinud, siis mulle selles raamatus midagi uut ei olnud. Lihtsalt sattus nüüd nii hästi mu lugemislauale, et tuletas kõike suvel äraunustatut järgmisel nädalal algavaks uueks kooliaastaks meelde.

 

Unustatud Eesti krimi

2./213. Mõrv Metsamõisas

Sari: Meisterdetektiivid

Autor: Vassili Randmets

Kirjastus: Kuldsulg 1995

103lk./167lk./36761lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse september: Eesti autori krimka

Raamatu tutvustuses on kirjas: "Selle kriminaalromaani lugejat ootavad kaks mõistatust: esiteks tavapärane - kes on kurjategija? ja teiseks tavatu - kes on autor? Sest V. Randmetsa nime ei leia entsüklopeediatest ega biograafilistest leksikonidest, raamatukogudes pole tema teisi teoseid. Oli see ehk varjunimi? Või jäi edukalt debüteerinu üheainsa raamatu autoriks?". 

See pani muidugi kohe otsima, kes see Vassili Randmets siis oli. Tuli välja, et täiesti eksisteerinud inimene ja kelle kohta on ajalehtedes ikka mitmeid artikleid. Elas aastatel 1900-1984. Legendaarne muhulane nagu artiklis kirjas. Omandas Tartu ülikoolis 2,5 kõrgharidust: majandusteaduskonnas kaubanduse erialal (1926, cum laude), õigusteaduses (1932), seejärel aga õppis filosoofiateaduskonnas kaheksa semestrit rahvaluulet (ei lõpetanud). Piiril asunud Muhu keskkooli rajamise initsiaator, kool sai keskkooli õigused 1946. aastal. Vastuolulisem on Randmetsa tegevus üliviljaka kirjamehena: käsikirja jäid tema 56 romaani, 12 näidendit, 11 kodu-uurimust ja hulk artikleid. Kuigi ta oma belletristikat korduvalt ka kirjastamiseks pakkus, ei peetud selle kunstilist taset vastuvõetavaks. 1937 anti välja kirjastuse Kaja poolt tema kriminaalromaan “Mõrv Metsamõisas”. Selle raamatu kohta ei saanud nüüd küll öelda, et see poleks tasemel olnud. Täitsa Eesti krimikirjanduse tasemel. Ei midagi erakordset, aga täitsa loetav. Mõrv toimub, armastust leidub, uurijad on nii politsei poolt kui kogemata asjasse segatu, kahtlusaluseid on mitu ja need muutuvad loo käigus, küsimusi tekitavad nii mõrvatu kui tema kaaslased (naine, tütar) ja kurjategijad sogavad ka vahepeal ikka vett. Arvestades, et see raamat on kirjutatud pea sada aastat tagasi, siis ma ütleks, et hästi kirjutatud, ei jää tänastele krimidest maha üldse. Eriti kui arvestada, et siis polnud peale lauatelefoni, mis käis läbi keskjaama ja oli kergesti pealtkuulatav, muid tehnilisi abivahendeid saada ning uurijad pidid vaid oma aju kasutama kõige väljaselgitamiseks. Selles suhtes oli hea, et kuu algas pühapäevaga ja siis ei saanud kohe raamatukokku tormata, pidi kõigepealt oma kodust raamaturiiulit tuulutama ja nii sai leitud ka see riiuli sügavusse peitunud raamat siia väljakutsesse.

Smuulist ja Randmetsast ehk Vastuseks Katrin Pautsile

Vassili Randmetsa elust 1.osa 

Vassili Randmetsa elust 2.osa 

Vassili Randmetsa elust 3.osa

Vassili Randmetsa elust 4.osa 
 

Kunstnik põrgust ja taevast ühekorraga

1./212. Eduard Viiralt. Inimene ja nägemus. Loodus ja fantaasiad

Koostanud: Tõnis Vint

Kirjastus: Kunst 1983

64lk./64lk./36658lk.

Eesti ajaloo väljakutse september: Eesti kujutav kunst ja kunstnikud.

Mulle meeldis selle raamatu avalause: " Viiralt - saatanluse selgeltnägija ja valgusingellik kunstnik". Tema tööd on jah põrgust taevani, vahepeal maa peale ka ära eksivad. Pean tunnistama, et minu lemmikkunstnike hulka ta ei kuulu, kuid tal on mõned väga head tööd. Olgu, ju tal on neid häid töid ikka hulga rohkem, kui neid, mis mulle meeldivad. Selles raamatus oli nii ühte kui teist. Teksti oli vähevõitu, rohkem räägib ju kunstnikust ikka tema teosed kui jutt. Kuid tema kunstnikuteekond oli ka raamatus ilusti kirjas. Vaieldamatult on te Eesti kujutava kunsti tiptegijate seas. Lugedes jäin mõtlema, et mis temast oleks saanud, kui ta oleks pidanud piirduma Eestimaaga, kui ta poleks saanud minna edasi Pariisi õppima ja kunsti tegema? Kas temast ikka oleks tulnud kuulus Eesti kunstnik? Mulle on alati tundunud, et Viiralt elas kunagi väga väga ammu ja nüüd ta sünniaastat vaadates avastasin, et mu vanaisa oli tema sündides mõne kuune... ja vanaisa oli ju minu lapsepõlve aegne, kes mitte ei elanud väga väga ammu. Kuidas lähedane ja kauge võivad olla inimese jaoks hoopis erinevas proportsioonis ajas paigutatud.
 

August 2024 kokkuvõte

 Raamatuid: 25

Lehekülgi: 5517

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 178

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 221

 

Kõige õhem raamat: 33

Kõige paksem raamat: 460

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud: 1

Muid väljakutseid loetud:

. Koduriiul 2

. Kolmjalga 10

. Soome kirjandus 2

. Ulme kirjandus 4

. Eesti ajalugu 1

. krimikirjandus 4

. LuuleViis 0

Väljakutse vabasid loetud: 1

Loetud kirjanikke:   25

Enim loetud kirjanik: -

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 17

Enim loetud kirjastus: Argo (4)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 5

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (13)

 

Vanim raamat ilmunud: 2000

Uusim raamat ilmunud: 2024

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 3

Raamatukogust laenatud: 19

Loetud e-raamatuid: 3

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,16

10 palli saanud raamatud: Tuttav või tundmatu?, Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis

Taksonautide töömailt lõbusalt ja kurvalt

25./211. Elu läbi taksopeegli

Autor: Alan Adojaan

Kirjastus: Pilgrim 2015

159lk./5517lk./36594lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 juuli: Selle raamatu esikaanel on kasutatud vähemalt kahte erinevat fonti

Takso on märgiliselt mitmefunktsiooniline ja mitmetähendusliku olemusega. Takso kui ühenduslüli algpunkti ja eesmärgi vahel, takso kui abivahend kuskile jõudmiseks, kõikvõimalikes kohtades käimiseks, kuskilt tulemiseks. Takso kui olukorra või aja päästja, teinekord ka elupäästja – seda nii kaudses kui vahel ka lausa otseses mõttes. Taksot võib vaadelda kui laeva, mis kruiisib erinevate maailmade vahel – maailmast, kus asud praegu, maailma, kuhu soovid minna. Selle sümboolse laeva kiiluvees segunevad veealune ja veepealne maailm. Veealune ehk allmaailm: kus toimuvad hämarad asjad, patuelu ning öised sündmused, kus elavad koletised ja veidrad elukad, ja veepealne maailm, kus käiakse töö ja kodu vahet, aetakse igapäevaseid asju ja elatakse igati kombekalt ning kõik tundub normaalne ja inimesed ontlikud. Taksolaeva kaptenil, kes algelist teleporditeenust pakub, on samuti palju rolle, mida tööpäeva jooksul tuleb sujuvalt sisse-välja lülitada. Taksojuht peab olema teenindaja, probleemilahendaja, abiline, psühholoog, kriisitöötaja, ja nagu siinsetest lugudestki lugeda, tuleb esineda veel kümnetes väga kummalistes rollides. Taksojuhid peavad tegelema seksiteenuste otsijatega, veavad surnuid, päästavad lemmikloomi ja võtavad vastu sünnitusi.

Autor on läbi aastate küsinud ja kuulanud erinevaid taksojuhtide mälestusi erikummalistest, ohtlikest ja lõbusatest juhtumistest. Lugeda oli üsnagi lõbus. Millest puudust tundsin - aastaarvudest (kasvõi umbkaudsetest) lugude juures. Sest taksondus on ju kardinaalselt muutunud ja seda oli ka lugudest tunda. Ühes loos nad suplesid rahas ja järgmises käis vingumine kuidas ei tule ots otsaga välja. Ühes loos polnud veel mobiiltelefone ja järgmises oli juba äpp kasutusel. Aga eks juua täis inimesed, kes olid peamised nende lugude peategelased, ole ikka läbi aastakümnete sama targad (loe lollid). Ja nagu mitmedki ütlesid, lollidelt peabki raha ära võtma. Seega avaldasid mõned juhid ka oma mitte nii ausaid tegusid, samas kui teised olid ja jäid läbinisti ausateks. Samuti pole see keeleprobleem nüüd küll kuidagi vähemaks jäänud, pigem ikka hullemas, samas äpiga sõites polegi vaja juhil enam reisijast aru saada, gps viib ju kliendi poolt sisestatud kohta ära. Samas oli lõbus lugu, mis kirjeldas Tallinna tänavate nimede väänamist ja pööramist ning siltide veerimist. Oli paremaid lugusid, oli kehvemaid, aga kiiresti läks see raamat. Sain jälle ühe vana võla kaelast ära. Nüüd veel sellesse väljakutsesse mai kuu raamat jäänud, no kohe kuidagi ei taha õnnestuda selle lugemine... 

 

Kass, kes oli kuningas või kuningas, kes oli kass?

24./210. Kass, kes oli kuningas Salomon

Autor: Mall Jaakson

Kirjastus: SE&JS 2013

96lk./5358lk./36435lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 august: Raamat, mille seljal, esi- või tagakaanel on autori pilt.

Autori pilt on tagakaanel. Kass pildil ei ole Salomon ja kuningas vist ka pole, aga siiami kass küll nagu raamatus tegutsev kass Salomon. Omapärane raamat. Esmapilgul vaatad, et luuletus, aga tegelikult on proosatekst lühilausetes, mis on igaüks ise realt kirjas. Selline spiraalne tekst, mis läheb läheb edasi ja siis läbib taas mõne punkti, milles oli juba olnud. Korduvad motiivid erinevates olukordades ja üks olukord erinevas kohas meenutatud. Põhiliselt kassist, aga ka muid kohti ja olukordi ja ajaloolisi tegelasi on sisse põimitud. Ning kassidest on üsna palju pilte sees. Selline kerge lugemine.

 

Liivahaldjas Psammead

23./209. Viis last ja tema

Autor: Edith Nesbit

Tõlkija: Terje Täpsi

Kirjastus: Härmametsa Talu Kirjastus 2000

148lk./5262lk./36339lk.

Lugemise väljakutse 2024: 7. Klassikaks peetav lasteraamat, mida sa pole veel lugenud

Mitte ainult, et ma pole lugenud, ma polnud isegi kuulnud sellest raamatust enne, kui see minuni juhuslikult jõudis. Aga raamatu kaanel on väide, et kuulub lastekirjanduse klassika hulka. Edith Nesbit (1858–-1924) on maailmas hinnatud ja korduvalt avaldatud lastekirjanik. Tema sulest on ilmunud mitmeid kogupere- ja võlujutte. Esmakordselt ilmus see raamat 1902.aastal ja on triloogia esimene osa. Tegelasteks viis ühe pere last: Robert, Cyril, Anthea, Jane ja Talleke (tal oli päris nimi ka, aga keegi ei kutsunud teda sellega). Ainsana oli kirjas Tallekese kohta, et ta oli kahe aastane poiss. Teiste laste vanused puudusid, aga nad olid juba üsna iseseisvad tegutsejad ning tassisid seda kaheaastast aegajalt süles ringi, seega väga väikesed ei saanud enam olla. Kuid nende tegevus ja juhtumised olid siiski hästi lapselikud, seega pakuks, et vanim poistest, kes "peaaegu mehemõõdu välja andis" oli ehk kusagil 12-13 aastane. Lapsed kolivad uude kohta elama, see asub maakohas ja kirjelduse järgi tundub ikka trööstitu paik olema. Ühel pool maja ja aeda on mahajäetud kruusakarjäär, teisel pool kriidikaevandus. Kui ühes peatükis taheti lõket teha, siis mitte kusagil ei olnud mitte mingit puitu, mida oleks saanud kasutada. Seega tühi liiv ja igav väli ja seal keskel üksik valge maja viie lapse, ema, isa ja kahe teenijaga. Aga kui lapsed lähevad kruusakarjääri (kirjelduse järgi siiski pigem liivakarjäär) avastama, siis satuvad nad imelise olendi peale. Tehisintellekt üritas raamatusse toodud kirjelduse järgi seda mulle üles joonistada. Ega raamatus oleva pilt ka palju selgem pole. Igatahes üks kummaline olend, aga tema võimuses oli iga päev täita mõni laste poolt soovitud soov. Aga nende soovidega oli nii, et kas ei osanud lapsed õigesti soovida, mõni soov lipsas välja kogemata või lihtsalt pingutas liivahaldjas üle. Igatahes lõppesid kõik soovid nii, et lapsed said pragada, sattusid sekeldustesse ja lõpuks ootasid nad pingsalt päikeseloojangut, sest siis soovi mõju kadus ja kõik oli taas endine. Täitsa tore raamat oli. Lisaks väikesele põnevusele ja seiklustele ka veidi moraliseeriv ja väärtushinnanguid lugevates lastes hariv. See on muidugi väga omas ajas ja tänapäeva lapsed ei pruugi üldse selle raamatuga haakuda. Aga mulle meeldis, lapsed oli lapselikult toredad ja Psammead omamoodi nunnu toriseja.   

 Esimene katse kui ma ütlesin, et joonista liivahaldjas kruusakarjääris.

Teine katse, kui palusin joonistada liivahaldjas Psammeadi.

See oli üks nunnumatest variantidest, mille ta suutis mulle joonistada.