1./260. Valge hundi saatus
Sari: Elrici saaga #3
Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid
Autor: Michael Moorcock
Tõlkija: Eva Luts
Kirjastus: Fantaasia 2000
125lk./ 125lk./ 45283lk.
Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia
Kolmas osa sarjast loetud, veel kaks ootel. Selles raamatus oli neli lugu. Üks Elricu eelsest ajast ja kolm Elricu saaga lugu. Verised, julmad, intriige täis lood. Esimene lugu oli minu jaoks kõige mõistetamatum. Kui siiani Elric mulle pigem meeldis, siis selle looga ta tõmbas endale vee peale minu jaoks. Ma ei saa siiani aru, miks oli vaja minna oma rahva vastu, võidelda nende vastu, kes võib olla olid tegelikult tema poolt, olnud tema sõbrad ja kelle kohta ta hetkel ei teadnud, kas nad oleksid olnud tema sõbrad ja pooldajad edasi ka või olid tõesti liitunud tema vaenlase, Yyrkooniga. Samas ta ju ise jättis Yyrkooni enda asemel aastaks valitsema teades, et see mees üle kõige ihkab ise olla riigi valitseja ja on juba eelnevalt üritanud teda tappa ja ta riik üle võtta. Olgu, saagades, mille alusel see ulmejutt on kirjutatud, ei ole ka alati kõik loogiline tänapäeva inimese jaoks. Eks sel ajal oli just tugeva õigus see, mis suures osas valitses. Kes oli tugevam ja osavam, see teised maha nottis ja ise pukki tõusis. Ja kui olid juba pukis, siis võisid valitseda just nii, nagu hing ihkas. Kui ei olnud ja soovisid sinna jõuda, siis polnud lugu kui pikk ja sügav verejälg sind troonini viis. Tähtis oli troonile trügija ellujäämine, mitte tema sõprade ja pooldajate, rääkimata vastaste ja vaenlaste ellujäämine. Üle laipade sihi poole. Täpselt selline seekordne lugu oligi. Aga kas ta sihile ka jõudis või ei, eks seda peab soovija ise lugema. Teises kahes loos on Elricu palkajad ja meelitajad kaks ilusat naist, kes meelitavad Elricu oma soovidesse ja võitlustesse. Kaose ja korra vahekorra tasakaal on mõlemal korral ohus ja erinevad jõud püüavad seda enda poole kallutada või lihtsalt segadust tekitada. Ilma suurte veriste võitlusteta ei saa ka nendes lugudes läbi. Ma mõtlesin, miks need Elricu lood mulle siiski meeldivad, olgu see üks lugu oli üle minu arusaamade, aga üldiselt need vaatamata oma verisusele, taplemistele, kohutavatele olenditele ja kõigele muule, ikka meeldivad. Kuna mulle meeldib Põhjala mütoloogia, meeldivad erinevad saagad, siis need lood on täpselt selles stiilis ja veri ning laibad raamatutes ei ole mind kunagi kohutanud, pigem tõstavad need adrenaliini mõnusalt üles ja tekitavad põnevust. Need lood on nüüd kindlasti vastuväitlustatud neile, kellele ei meeldi lugeda surmast, vägivallast, verest ja soovivad näha igal pool reaalsust. Siin jääb mingil määral küll asi reaalsusesse kuid samal ajal on see reaalsus uppunud müstikasse, nõidusesse, fantaasiasse ja ebaloogilisusse.
