Kõdunev elu ja surm

12./108. Kõdulehed
Autor: Gabriel García Márquez 
Tõlkija: Ruth Sepp
Kirjastus: Varrak 2023
125lk./3787lk./26774lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuni: maagiline realism

Raamat surmast ja elust. Ilma eluta ei ole surma. Surm toob sageli välja, mis elu on inimene tegelikult elanud. Ettevalmistused matusteks ja kuidas need kulgevad ei ole sedavõrd seotud surma, kui eluga. Kuidas oled olnud elus, nii kulgeb ka su surma esimene etapp, matused. Just sellele keskendub see raamat, kus surnu on vaid tõuge, mitte tegelik peategelane. Tõeline peategelane on Macondo ise, linn, mille rahvas tuleb kokku, et otsustada, milline on ühe mehe surma tähendus. Märqueze kirjutamislaadile iseloomulikud elemendid on olemas: igaviku tunne, kus aeg ei liigu sirgjooneliselt, vaid seisab ja kordub; inimeste kirgede ja kahtluste läbitungimatus; poliitilise ja isikliku segunemine. Raamatu keskne sündmus on arsti surm ja tema matuste korraldamine. Arst on inimene, keda vihati ja keda kardeti, aga kes oli ka hädavajalik. Ta oli vajalik elus, ent isegi surnuna jääb ta kogukonnale koormaks, sest nüüd tuleb otsustada, kuidas teda ära saata. Kas austusega? Kas põlgusega? Kas vaikus on kergem tee? Märquez ei küsi ainult, kuidas matta surnut, vaid kuidas inimene üldse elab ja mida tema elu jätab endast maha. Surm näitab siin luubi all seda, mida elu varjas. Kui keegi oli tõeliselt elanud, siis tunnistavad seda ka tema matused. Kui aga elu oli möödunud vaikselt või vastupidi, teiste arvelt, siis paljastub see hetkega, kui laip lebab veel toas ja inimesed sosistavad.   Macondo  pole  lihtsalt  linn,  vaid  terve Ladina-Ameerika miniatuur, kus võim, mälu ja õiglus põimuvad. Surm ei ole ainult üksikisiku lõpp, see on ka kogukonna moraali lakmuspaber. Kui palju ollakse valmis unustama, kui palju ollakse valmis andestama? Kui palju peab inimene tegema elus, et tema surm ei oleks tühine? 

„Kõdulehti“ on sageli liigitatud maagilise realismi alla, sest see on Gabriel García Márqueze teos ja Macondo, mis hiljem „Sada aastat üksildust“ kaudu muutus maagilise realismi sümbollinnaks, ilmub juba siin. Siiski on „Kõdulehed“ pigem realistlik romaan, kus maagilise realismi tunnuseid leidub vaid aimatavalt. See pole veel klassikaline maagiline realism, vaid pigem selleni viiv raamat. Leidsin aga selle raamatu just maagilise realismi sildiga raamatuid otsides sellesse väljakutse punkti, kuid peale lugemist hakkasin kahtlema, kas ikka sobib siia või mitte, minu jaoks oli liiga palju realismi ja liiga vähe (või üldse mitte) maagiat. Esialgu paigutan siiski selle alla, kui tundub, et ikka ei sobi, siis jääb lihtsalt väljakutsevabaks.


 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar