Juan Gómez-Jurado põimib oma romaanis osavalt ratsionaalse mõtlemise, sünged õudused ja emotsionaalse sügavuse, mis hoiab lugejat pidevalt ärkvel ja ärevil. Peategelane Antonia Scott on eraklik ja egotsentriline, justkui omaenda mõtete vang. Päeval peidab ta end korteris, öösiti haiglas. Järk-järgult avaneb lugejale tema traagiline minevik, mis selgitab seda isoleeritust. Tema ellu siseneb politseinik Jon Gutiérrez, mees, kelle karjäär on pärast läbikukkunud pettust niidi otsas rippumas. Kui salapärane Mentor teeb talle ettepaneku, mis võib päästa ta teenistuse, on tema ülesandeks veenda Antoniat taas tegutsema hakkama. Lugu areneb kiire tempos, täis ootamatuid pöördeid, salapäraseid motiive ja vägivalda. See on põnevik, kus autor ei piirdu pelgalt sündmustiku edastamisega, ta süveneb tegelaste psühholoogiasse, näidates, kuidas nende haavad ja varjatud hirmud kujundavad nende otsuseid. Kuna tegemist on sarja avateosega, saab lugeja põhjalikuma pildi mõlemast peategelasest ja nende taustast. Need pole sugugi tüüpilised detektiivid ega korravalvurid: Antonia on nagu tulnukas teisest maailmast, oma erandliku ülikõrge intellektiga, samas kui Gutiérrez on soe, maalähedane ja omajagu kohmakas südamlik mees. Kas ja kuidas nad omavahel toimima saavad, peab ise lugema. Raamat on täis vägivalda, aga see ei olnud otseselt selline, mis oleks südame pahaks ajanud, vaid adrenaliini pani lakke kargama. Päris neile, kellele vaid muhekrimid meeldivad, siiski ei soovitaks, ikka selline karmim ja verisem lugu on. Loodetavasti tulevad järgmised osad ka juba varsti eesti keeles ilmale. Hispaania krimi on mulle üsna võõras, seega hea, et meil ikka tutvustatakse ka erinevate riikide krimikirjandust, mitte vaid USA, Suurbritannia ja Rootsi, mis ilmselgelt domineerivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar