Eesti Raamat 500 väljakutse august - Eesti krimikirjandus
Harglal ei tohi nii kaua uut osa kirjutada lasta. Nii palju laipu pole varasemalt tal veel olnud. Iga aastaga kirjutas vist üks - kaks laipa loosse juurde. Ja kangesti Poirot'lik tundus see ülesehitus seekord olema. Käib ja uurib ja lugeja saab vaid ebamääraseid killukesi ning siis lõpus kutsub kõik, kes veel ellu jäänud, kokku ning hakkab asju järjest plirts ja plärts üles lugema ja näitab ära, kes tegi ja miks tegi. Kuna laipu oli sedavõrd palju, siis hakkas kohati asi üsna sasipuntraks kätte minema, segadust tekitas muidugi veel ka see Johanneste rohkus, et millisest nüüd juttu, kas mõnest mahalöödust või mõnest ellujäänust. Ja eks kirjanik tahtiski eksitada lugejat nende Johannestega. Mis seal üldse toimus, seda ei osanud kohe kuidagi ära arvata, sest neid vihjeid, mis olid peamiseks aluseks, neid ikka avaldati peaaegu olematult. Selles osas on taas ajaloo taustal suur roll nagu esimestes raamatutes. Vahepeal jäi see ajalooloengu osa tunduvalt vähemaks, pearõhk oli ikka krimilool. Nüüd sellest raamatust sai taas teada palju ajaloo fakte, mis samas jälle selle krimiloo tempo alla võtsid. Tundub, et kirjanikul kulus suur hulk aega just nende ajalooliste faktide ülesleidmisele arhiividest ja nende loosse sobilikesse kohtadesse sisse kirjutamisele. Eesti ajalugu on muidugi hea teada, aga kas just keset krimilugu ja laipasid on kannatust sellesse süveneda. Melchiori poja lugu oli ka peamiselt tempo rahustamiseks vahele pikitud, sest ega seal midagi eriti edasi ei läinud. Ehk järgmises loos läheb see aktiivsemalt edasi ja saab ka mingi lahenduse poole liikuma. Seekord suures osas seisis paigal. Hetkel tundus suht võõrkehana seal Tallinna-Riisipere-Haapsalu loo vahel. Samas ilmus mängu uus tegelane, kes mängib rolli kahe Melchiori vahel. Tema roll avalikustati lugejale kenasti ära, samas kui vana Melchior jäi pimedusse ise kobama. Igatahes oleks viisakas nüüd järgmise osa kirjutamisega juba piisavalt kiiresti tegutseda, sest lugejatel on ju ka närvid ja ootused. Kel varasemad Melchiori lood juba loetud, siis kindlasti tasub ka seda osa lugeda. Kes pole veel alustanud, siis tasub vist järgmisi osi ära oodata, kes teab, palju kirjanikuhärral seekord aega uue osaga läheb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar