Kui Adirondacki suvelaagrist kaob teismeline tüdruk, põrkavad kokku kaks maailma 1975. aasta augustikuu varahommik: laagri kasvataja avastab tühja voodi. Selle asukas Barbara Van Laar on kaduma läinud. Barbara pole tavaline kolmeteistaastane: ta on sellesama perekonna tütar, kes on suvelaagri omanik ja tööandja suuremale osale kohalikust elanikkonnast. Kusjuures see pole esimene kord, kui Van Laaride laps kaduma läheb. Barbara vanem vend kadus samamoodi neliteist aastat tagasi ja teda ei leitudki.
Ühe perekonnalugu, laiendatud perekonna, kuhu kuuluvad ka sõbrad, alluvad, pereliikmed. Ja siis muidugi uurijad, sest laps ju ikkagi kadunud. Ja seda teist korda. Perekond, kes suples rahas, aga mitte just empaatias. Loos on mitme inimese lugu tegelikult, mis peatükkide haaval kild killult välja kooruvad. Kadunud laste ema lugu, laagri kasvataja lugu, laagri direktorite lugu, perekonnapeade lood, ühe kurikaela lugu, esimese naisuurija lugu, mitme lapse lugu. Lood, mis on kõik natuke murtud, natuke katkised, natuke varjatud.
See on selline aeglane raamat, kus pearõhk on inimestel, mitte niivõrd sündmustel. Liigub tasapisi, viib su lahti rulluvatesse mineviku kihtidesse, kus iga uus pööre ei ole mitte pinge, vaid pigem mõistmine. Inimesed ei räägi otse välja, ja autor ka ei ütle, mis juhtus – ta laseb sul vaikselt kahtlustada. Mõnel juhul saad aru, et teadsidki juba, mõnel puhul avastad, et ei tulnud selle pealegi. Minu jaoks jäi veidi lahjaks, sest ootasin ikka kogu aeg seda krimipoolt, sest see raamat on ju välja kuulutatud krimina. Eks seal väike krimielement oli ka muidugi juures, aga pigem ma nimetaks seda psühholoogiliseks romaaniks, isegi naisteka poole kalduvaks, kindlasti mitte ei ole see põnevik.
Seega soovitaks pigem neile, kellele meeldivad psühholoogilised raamatud erinevate naiste elust ja sellised hästi kerged krimid. Ühe lapse loo suutsin ära aimata, teise loo käänak jäi avastamata. Raamat on iseenesest hästi kirjutatud, aga ei olnud otseselt see, mida tutvustuse alusel ootasin. Aga see ei tähenda, et raamat oleks halb – lihtsalt ma olin selle lugemiseks veidi valesti häälestunud. Võib olla tundus vaid mulle, aga minu arust selle kirjaniku stiil meenutas mingis osas Jojo Moyesi stiili ja ehk kui tema raamatud meeldivad, siis võiks ka see raamat meeldida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar