Armastuslugude väljakutse märts: kaanel ei ole ühtegi inimest
Raamatusse on koondatud lühijutud vanemaealistest inimestest, kelle elud on põimunud ühte õendusabi kliinikusse. Kokku kolmeteistkümne patsiendi lood, igaüks oma unikaalse loo ja saatusega, kuid kõik seotud ühise kogemuse kaudu – erinevatel põhjustel on nad sattunud hooldusele. Need lood räägivad haigusest, vananemisest ja haavatavusest, kuid samas on need ka lood armastusest. Armastusest, mis on kestnud aastakümneid, armastusest mehe ja naise vahel, kes on vanaduse jõudes tõega silmitsi, et ei suuda enam hoolitseda teise eest ja kelle jaoks on piinavalt raske edasi elada ilma teise poole läheduseta. Armastus vanemate ja laste vahel, täiskasvanud laste, kes on nüüd iseseisvad, kuid kelle jaoks on vanemad olulised. Armastusest, mis elab ja tunneb teise inimese valu ja haigust nagu enda oma. Armastusest, mis paneb tegutsema ja toob tagasi eluisu. Need lood ei anna õpetussõnu ega paku lihtsaid lahendusi. Nad on lood elust enesest, autor on ammutanud inspiratsiooni päriselust, kuid muutnud need kirjanduslikult terviklikeks ja mõtlemapanevateks. Samal ajal autor kiidab järjest õendusabi kliinikut ja hooldekodu ja selle töötajaid. Ma ei väida, et see tunnustus poleks kohane, kuid see kordamine tundub kohati enesekiitva toonina kuna autor ise töötab arstina. Raamat räägib inimlikkusest ja haavatavust ning armastusest ning oli üldiselt väga hea lugemine. Koos vananemine on üks suure armastuse väljendusi ning kindlasti on koos elatud pika elu armastus väga ilus ja sügav, teistsugune kindlasti kui noorena, aga palju tugevam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar