Kui esimene Noodasaare mõrvalugu lõppes, siis ma arvasin, et sellega on nüüd kõik, lugu lahendatud. Tegelased minevikus ja olevikus tuvastatud, ära positsioneeritud, nende vahelised seosed välja joonistatud, saladused päevavalgele tiritud ja mõrvalood lahenduse leidnud. Kuid selles raamatus läheb asi edasi, tuleb välja, et esimeses vaid paigutati tegelased oma kohtadele ning selles loos algavad vangerdused ja muud liikumised. Tulevad välja uued tõendid ning tegevustik laieneb veel kaugemale nii ajas kui ruumis. Keskset rolli omab üks kunagine piljardilaud, mis nüüd pikki aastaid unaruses seisnud ja taas mänguväljale satub. Raamat läheb parajalt segaseks ja ausalt öeldes oli ebahuvitavam ka seetõttu, mõned kohad olid liiga kunstlikult välja mõeldud ja tavaeluolule vasturääkivad. Teine osa oli poole kehvem kui esimene ja ega see esimenegi midagi kiita polnud. Nüüd siis ehk võetakse lugu lõpuks kolmandas osas kokku, ehk seal läheb asi veidi paremaks, sest see teine raamat tundus rohkem asja segasemaks ajamises ja venitamises, et ikka triloogia kokku tuleks. Tegelikult oleks kogu loo saanud rohkem kokkupressida, tihedamaks pakkida, ülearune ballast üle parda visata ja kõik oleks mahtunud ilusti ühte raamatusse ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar