Ulmekirjanduse väljakutse 2025 oktoober: Lissel Lunden soovitab
Uurimislabor. Akvaarium. Üks aju, üks silm, kaks kõrva - kõik mis ühest elusast hingest on järgi jäänud ja nüüd see ongi uurimisalune elus hing. Peategelaseks ei ole tavaline inimene, vaid inimaju, kes on laboratooriumis „elus“. See on eemaldatud kehast säilitamas teadvust, tähelepanu ja emotsionaalsust. Mälu on mitmeid kordi elektrišoki meetodil puhastatud ja üritatakse näha, mida aju suudab õppida ja mida tunda. Kas on võimalik, et teadmised läheks lahku tunnetest. Mis on inimlikkus, mis on hing ja kas teaduslikud saavutused võivad viia inimese “elus olemise” absurdi äärealadele.Ühesõnaga tehisaru, kus pole mängus masinaid, vaid inimese enda aju. Teadussaavutuste humaansus või ebahumaansus. Kus kohast jookseb sellisel juhul piir või on need nii läbipõimunud, nagu inimese ajus tunded ja teadmised? Aju jälgib kõike enese ümber toimuvat ja elab läbi kõiki inimesele omaseid tundeid. Aga kas inimesed suudavad võtta akvaariumis hulpivat aju kui inimest, kui elavat hinge? Aeglase kulgemisega raamat, aga siiski pidevalt kulgeb. Tekst kulgeb pigem melanhoolselt ja mõtisklevalt, mõnikord külm, mehaaniline, objektiivne, teinekord aga erakordselt inimlik: hirmu, üksinduse, segaduse ja ängistusega. Mis tähendab olla elus, mis tähendab olla inimene ja kas teaduse edasiminek on alati hea. Ei olnud minu tavapärane lugemine ja lemmikuks ei saanud, aga lugeda võis ja mõttekonti oli, mida ehk isegi pärast lugemist hakkas rohkem tekkima, kui kogu pilt oli silme ees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar