Hiiuma mõrvalugude sarja 4. raamat. Emmastes põleb maja maani maha koos eaka vanapaari ja nende koeraga. Nad on ühe eelmistest osadest tuttava tegelase vanemad. Põleng kuulutatakse õnnetusjuhtumiks, kuid Josefiin on veendunud, et tegemist oli süütamisega. Ülemuse tahet trotsides hakkab ta asjaolusid välja selgitama omal käel, pannes sellega ohtu oma töökoha. Mõne aja pärast lõõmab saarel uus tulekahju. Kas need on ühe ja sama isiku kätetööd ja mis neid maju ning vanapaare ühendas? Kellele nad ette jäid ja miks? Lugu saab muidugi oma lahenduse, aga seekordses osas ma leian, et autor oli veidi jämedakoeliselt asja kallal. Mõned kohad olid sellised, kus tahaks öelda, et ikka mitte kuidagi ei usu. Ei usu, et päästeameti uurijad nii ebakompetentset tööd tegid ja et kurjategija, olgugi algaja, nii loll sai olla ja seda mitmes episoodis. Kuidagi väga kunstlikult ja vägivaldselt olid seekordsed pusletükid selles loos paika surutud. Eelmised osad meeldisid rohkem, olid usutavamad. Üks osa on sellest sarjast veel lugeda, eks näis, kas jõuan sel aastal veel või jääb järgmisse. Muidu jah, täitsa loetavad lood, aga seekord mõned detailid, nojah, ei usu lihtsalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar