12./182. Pime maja
Autor: Jan-Erik Fjell
Tõlkija: Heidi Saar
Kirjastus: Eesti Raamat 2025
322lk./ 3141lk./43719lk.
Kunagine jõhker mõrv tuleb taas päevakorrale, kui pensionile jäänud
endine uurija, Norra politsei legend Harald Uteng võtab ootamatult
ühendust ajakirjanikuga. Ta tahab rääkida 17-aastase Malin Rekve mõrvast
Aremarkis kakskümmend aastat tagasi. Tundub, et miski selles loos on
hakanud teda vaevama, ta on asunud uuesti seda lugu üleskaevama ja
uurima. Paistab, et ta teab, kes oli tegelik mõrvar hoopis. Kuid enne
kui ta jõuab paljastusteni leitakse ta oma paadi juurest uppununa. Kas
see oli õnnetus? Kõik nagu viitaks sellele. Vanemkomissar Anton
Brekke, kes oli Malini surma ajal seal külas noor politseipraktikant ja
uuris koos Utengiga mõrva, ei kahtlusta Utengi surmas alguses midagi
kuritegelikku, kuni kuuleb avaldamata salvestist. Tasapisi hakkab
tekkima viiteid, et tol ajal mõisteti süüdi vale inimene. Lisaks
uurimisele ja tõe välja selgitamisele on loos selgelt kajastatud ka
politsei töö eetika, kui kaugele võib politseinik hallis alas liikuda,
kui palju kurjategijat mõjutada, palju asitõendite ja ütlustega
manipuleerida. Kui politseinik on kindel, et kahtlusalune teostas
kuritöö kuid puuduvad igasugused kindlad tõendid ja ülestunnistus selle
kohta, kas siis võib asitõenditega slikerdada, et kindel kahtlusalune
saaks süüdi mõistetud või jätta nagu on ja riskida, et kahtlusalune
paneb toime taas varsti uue samalaadse kuritöö ja rikub nii veel mõne
inimese elu või ka mitme? Aga kui ta on veendunud kuid siiski eksib? See
raamat ei olnud kerge kiire krimka, sellel oli veel mõtlemapanev
arutelu kiht juures. Lugu ise muidugi jõudis oma õige lõpuni ja ega
mõningased keerdkäigudki jäänud seal lõpu osas tulemata. Päris lõpp aga
ennustas järge sellele loole. Eesti keeles on see teine raamat Anton Brekke sarjast, Goodreadsi järgi seitsmes. Hetkel läks teine eesti keeles ilmunud raamat ka lugemisnimekirja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar