Lugemise väljakutse 2026: 28. Raamat, mille kaanepildil on puu
Raamat räägib kolmest noorest, kellest üks kaob. Ühest armastusest, mis osutub veaks. Ja mõrvast, mis ei jää minevikku. Lugu liigub mitme ajatasandi vahel. Enne ja pärast. Enne ja pärast Angela kadumist. Enne ja pärast kohtuistungit. Enne ja pärast vanglat. Ei mingit segadust, vaid aeglane pingestumine. Iga uus teadmine muudab varasema tähendust. Angela kadumine on algus, aga mitte keskpunkt. Loo keskpunktiks on Georgina. Tüdruku, kes armus valesse inimesse ja tegi seejärel terve rea otsuseid, mida ei saa enam tagasi võtta. Autor ei püüa Geod õigustada ega hukka mõista. Ta lihtsalt näitab, mis juhtub siis, kui lojaalsus ja hirm segunevad. Ja kui noor inimene usub, et vaikimine on sama mis kaitsmine. Minevik ei jää suletuks. Minevik tuleb kaasa olevikku. Isegi siis, kui seda on aastaid maha maetud, püütud unustada, püütud leida endaga lepitust, püütud hoiduda minevikust. Kas teismelisena tehtud valed valikud peavad jäämagi elu lõpuni kaasas käima, või on õigus alustada otsast peale ja kõik eelnev unustada? Aga kas sisemist süütunnet on üldse võimalik unustada? Kas karistuse ärakandmine võiks anda võimaluse alustada puhtalt lehelt või on ta ikka endiselt nii süüdi, et ei ole võimalik anda mingitki võimalust talle? Hillieri keel on lihtne ja täpne. Ta ei kirjuta üle ega selgita liigselt. Ta laseb sündmustel rääkida. Vägivald ei ole sensatsioon, vaid tagajärg. Vägivald ei lõpe teoga, vaid jätkub mälus ja suhetes. Kui leppida väikese vägivallaga, kas see sünnitab hiljem suuremat? Oluline ei ole ainult see, kes tappis, vaid see, kes teadis. Ja kui kaua saab teadmisega elada. See on krimilugu, mis ei keskendu tapja leidmisele, vaid vastutusele, teadmisele. Seda, kes tappis, teame algusest peale, aga loo jooksul selguvad detailid, kuidas see ikkagi toimus, kes oli milles süüdi. Kuidas hirm muudab väärtushinnanguid, eriti kui oled veel teismeline ja purjus. Kui kaugele võib minna, et saladusi hoida. Kui kaugele saab minna enne, kui inimene iseenda ära kaotab. Kui kaua saab endale valetada. Ja mis juhtub siis, kui minevik koputab uksele väga konkreetsete tõenditega. Raamat on tempokas, sünge ja mõjus. Mitte meeldiv, aga aus ja mõtlema panev. Teistmoodi krimi, psühholoogiline sisemuskaemus pigem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar