Lugemise väljakutse 2026: 47. Raamatu pealkirjas on mainitud mõnda ametit/eriala
Psühholoogiline põnevik, mis kulgeb vaikselt. Alguses peaaegu märkamatult. Nagu keegi, kes seisab ukse taga, naeratab viisakalt ja tundub täiesti ohutu. Ja siis on ta juba toas. Ning siis ei saa seda enam sealt välja. Alguses on vaid vihjed, et midagi läheb valesti, aga kui valesti ja kuidas valesti, see hargneb lehekülg lehekülje, peatükk peatüki järel lahti. Lugu algab näiliselt argiselt. Töötav naine, kaks väikest last, vanemaealised vanemad, kelle eest tuleb hoolitseda, abikaasa, kelle ambitsioonid on suured, aga kuidagi nendeni ei jõua. Midagi šokeerivat siin justkui pole. Pigem väsimus. Väsimus, mis sunnib otsima abi. Ja nii astubki lavale Elyse Woodley. Sarmikas, hoolitsev, empaatiavõimeline. Selline, keda tahaks usaldada. Või vähemalt tahaks uskuda, et võib usaldada. Majapidajanna. Fielding mängib väga osavalt kontrolli ja võimu teemaga. Kes kelle elu tegelikult juhib. Millal hoolitsemine muutub valitsemiseks. Ja kui palju peab üks inimene ise vastutama selle eest, kelle ta oma ellu lubab. See lause „Lõpuks saan süüdistada ainult iseennast“ ei ole lihtsalt meeleheitlik enesekaitse, vaid kogu romaani moraalne telg. Kuidas me sammhaaval loobume otsustusõigusest, sest nii on lihtsam. Vähem süümepiinu. Vähem ajakulu. Vähem vastutust. Kuni ühel hetkel avastame, et otsuseid teeb keegi teine. Eriti mõjuv on vanemaealiste tegelaste kujutamine. Vic ja Audrey ei ole dekoratsioonid ega süžee tööriistad. Nad on inimesed oma mineviku, uhkuse, hirmude ja väärikusega. Parkinsoni tõvega Audrey ei ole lihtsalt haige, vaid naine, kelle identiteet mureneb koos kehaliste võimetega. Vic seevastu on mees, kelle autoritaarsus on ühtaegu kaitsekilp ja nõrkus. Ning Elyse oskab seda suurepäraselt ära kasutada. Mitte jõuga, vaid pehmelt. Täpselt nii, nagu kõige ohtlikumad inimesed sageli teevad. Tempo on mõõdukas. See ei ole raamat, mis rabaks esimestel lehekülgedel. Pigem kogub see pinget aeglaselt, lastes lugejal ise märgata väikeseid nihkeid. Pilke, vaikusi, näiliselt süütuid žeste. Sa näed, mis hakkab juhtuma, aga ei suuda seda peatada. Täpselt nagu peategelane ise. See ei ole lihtsalt põnevik. See paneb küsima ebamugavaid küsimusi. Kui hästi me tegelikult tunneme inimesi, kelle oma koju lubame. Kui lihtne on võõral saada asendamatuks. Ja kui raske on tunnistada, et oht ei tulnud väljastpoolt, vaid meie enda tehtud otsusest. Mulle üldjoontes meeldis, kuigi vahel oleks mõnda tegelast tahtnud raputada, et mõtle enne, kui tegutsed, või et, ära usalda, või siis hoopis, et usalda oma sisetunnet, usalda, seda mida näed, mitte seda, mida kuuled! Aga eks tagantjärgi targad on kõik ja lugejal on hulga selgem vaatepilt toimuvale kui tegelastel. Algusest peale andis kirjanik vihjeid, et nüüd läheb see lugu rappa, et majapidajannaga on kahtlased lood. Ühest küljest tõstis see muidugi pinevust ja ootust, aga samas ma vist oleks tahtnud pigem ilma nende vihjeteta ise arusaada, et kus ja mis hakkas valesti minema, kus algasid vihjed ebakõladele, valedele. Natuke vist kirjanik alahindas ka lugejat, asi anti kandikul kätte enne kui lugeja sai seda ise avastada, aimata. Aga lugeda oli ikkagi küllaltki põnev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar