Õppida, õppida, õppida!

25./118. Kuidas ma õppisin

Autor: Maksim Gorki

Tõlkija: Enn Murdmaa

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1951

36lk./3859lk./19800lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #5 (lasteraamat)

Vene kirjanik Maksim Gorki - Aleksei Maksimovitš Peškov (1868-1936) - on mitu korda kõnelnud ja kirjutanud raamatu suurest tähtsusest inimese elus. Raamatust kui võimsast teadmiste allikast kõneldakse ka Gorki käesolevas jutustuses. Biograafiline jutustus, kuidas ta tähed selgeks sai, kuidas õppis lugema. Tema vanaisa õppemeetodid (võmmud pähe) ei olnud nüüd küll väga professionaalsed vaadates tänapäevaseid trende, aga üpris kiiresti õppis poiss lugema nii vene keeles kui vanas kiriku slaavi keeles. Edasi jutustas poiss oma kooliaastatest. Kui ta oli siis sunnitud alustama oma töömehe elu teismelise poisina, siis olid raamatud just need, mille maailma ta põgenes. Jutustuses oli ka ümbritsevate isikute kirjeldused ja tema töö lihtsatele kirjaoskamatutele töömeestele raamatumaailma tutvustamisel. Lõpetuseks oli ajast kui ta juba oli kirjanik ja pandud koduaresti, kuidas siis ikkagi otsiti temaga kontakti, et saada raamatuid ja teadmisi. Andsin raamatu hiljem oma täiskasvanud pojale, alguses viskas kohe eemale, aga siis hakkas lappama ning lõigukesi lugema. Lõpuks hakkas naerma ja võttis koju kaasa, et loeb hiljem läbi. Raamat oli keskmisele ja vanemale koolieale kirjutatud. Tänapäeval kohe kindlasti ei trükitaks ühtegi sellise sisuga raamatut lastele. Ei, seal polnud midagi punast. Lihtne vene ajalooline elu - joomine, suitsetamine, peksmine jne. Aga selles osas ma Gorkiga olen täiesti nõus - raamatud on ühed ülitoredad asjad siin maailmas. 

See raamat jõudis nüüd täiesti huvitaval kombel minuni. Võiks öelda, et elu tõi selle mulle lugeda. Õppimise teema oli siia kuusse välja kuulutatud, mul olid raamatud juba välja mõeldud/olemas, mida lugeda ja siis sattusin tasuta raamatute riiuli juurde ja see raamat vaatas mulle sealt vastu. Kui ma oleks seal selle raamatuga kohtunud natuke varem - siis ma poleks isegi mõelnud selle raamatule, natuke hiljem, siis poleks enam viitsinud seda lugemiseks võtta. Aga tõesti, see raamatuke meeldis mulle ja pani nii mõnelegi asjale järele mõtlema.

Luuleviis mai

20./113. Kiri Maailmale

Autor: Emily Dickinson

Tõlkija: Doris Kareva

Kirjastus: Eesti Raamat 1988

94lk./3463lk./19404lk.

 

21./114.  Kuuvalge õhtulaul

Autor: Juhan Paju

Kirjastus: Anamnesia 2001

72lk./3535lk./19476lk.

 

22./115.  Uneskõndija

Autor: Katrin Väli

Kirjastus: Eesti Raamat 1990

112lk./3647lk./19588lk.

23./116. Valmid. Aisopose elu

Autor: Jean de La Fontaine

Tõlkija: Lauri Leesi

Kirjastus: Eesti Raamat 1993

96lk./3743lk./19684lk.

 

24./117.  Öö valgus

Autor: Eeva Park

Kirjastus: Eesti Raamat 1990

80lk./3823lk./19764lk.

Isiklik väljakutse: Luuleviis mai

Kiri maailmale sisaldab valiku ameerika metafüüsilise luule suurkuju, alles 20. sajandil laialdase tunnustuse võitnud luuletaja Emily Dickinsoni (1830-1886) loomingust. Eluajal ilmus temalt vaid 7 luuletust, kuid 1955.aastal anti välja tema luule kogumik, kus oli 1755 tema luuletust. See on üsna tüüpiline, et kes on oma ajast ees oma loomingiga, see saab kuulsaks alles hulk aega peale oma surma. Minu jaoks oli luuletustes liiga palju surma ja raskuse teemat. 

Kuuvalge õhtulaul on Juhan Paju luulelooming läbi aastakümnete. Vägagi erineva looming võrreldes tema kriminaalromaanidega. Kuigi mulle meeldisid mõlemad. Ja tuli mõte, et peaks ikka need Haapsalu krimkad millalgi taas järjest läbi lugema. 

Luuletaja neljas kogu Uneskõndija on kammerlik, sisekaemuslik, katse tungida reaalse ja irreaalse piirimaale.Mulle meeldis see kogu kõige vähem.

Valimik maailmakuulsa prantsuse kirjaniku, eeskätt aga Euroopa valmikirjanduse suurkuju Jean de La Fontaine'i (1621-1695) loomingust. Valmid olid varasemast tuttavad, aga mulle need meeldisid. Aisopose lugu oli proosas ja mulle tundmatu. Samas kui palju seal tegelikku lugu oli, sest ega keegi täpselt ei tea tema elulugu. Loo juurde oli ka ära märgitud, et mõned faktid ei ole kooskõlas ajalooga, just sel ajal elanud valitsejate nimedega. Aga huvitav lugemine oli ikkagi.

«Öö valgus» on 1950. a. sündinud autori kolmas raamat, ühtlasi teine luulekogu. See seisab koos elu- ja kujutlusmaastikest, millest õhkub rõõmu olevast ning äraigatsust. Taas üks luulekogu, mis päris hästi minu maitsega kokku ei läinud. 

Seekordsest lugemisest said mu lemmikuteks Juhan Paju luuletused ja Jean de La Fontaine'i valmid.

Kas eesmärk pühendab alati abinõu?

19./112. Mõrv novembris

Sari:  Uurija Wilkinsi krimisari

Autor: Simon Mason

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Varrak 2023

383lk./ 3369lk./19310lk.

 

Krimikirjanduse väljakutse 2024 aprill: tegutseb uurijatepaar

Selles raamatus on kaks uurijat R.Wilkins ja R.Wilkins. Ryan ja Ray(mond). Nad ei ole vennad ega isa ja poeg, isegi sugulased mitte. Ryan on vaesest perest pärit valgenahaline ja Ray rikkast perest pärit mustanahaline. Ryan käib tööl kottis dressipükstega ja näeb välja nagu hilisteismeline nolk, Ray käib ringi stiilsetes ülikondades ja näeb välja igati usaldusväärne ja soliidne. Ray on väga delikaatne ja poliitkorrektne, Ryan on vägagi tuttav distsiplinaarkaristustega, ta läheb kergesti närvi ja võib siis isegi käed käiku lasta. Tema jaoks on oluline tulemus, kuidas selleni jõuda, see on teisejärguline. Ray peab Ryani ohjes hoidma, samal ajal on ikkagi vaja jõuda ka mõrvarini, kuid on  aru saada, et paljud salgavad ja valetavad, ka olulised ja kõrgel kohal olijad. Kuidas siis neilt vajalik info kätte saada, et mõrvar paljastada? Barnabas Hallis kägistatakse rektori kabinetis noor naine. Ryan marsib Barnabase kolledžisse sisse, tegemata väljagi sealse tähtsust täis rektori ootusest, et teda koheldaks äärmise lugupidamisega. Miks oli surnud naine rektori kabinetis? Kas on vaid juhus, et mõrva õhtul võõrustati kolledžis šeik al-Medinat, valitsejat, keda seostatakse inimõiguste rikkumisega kodumaal ja jõleduste toimepanemisega teisteski riikides? Lisaks uurimisele on taustal ka mõlema Wilkinsoni eraelu, nende perekonnalood. Kui palju on seotud inimese lapsepõlv sellega, kes ta on täiskasvanuna. Mis on üldse oluline teise inimese juures, kas tema tugevused või tema puudused? Kas eesmärki (mõrvari leidmine) pühendavad kõik abinõud? Või peab politsei olema alti korrektne, viisakas ja mõistlik? Raamat oli vägagi huvitav ja põnev. Loodetavasti tõlgitakse ka järgmised osad eesti keelde.
 

Ajast, kui Haapsalus sai õpetajaks õppida

18./111. Enne ja pääle Stalini surma: Haapsalus õpetajaks õppimas, 1952–1956

Autor: Aare Laanemäe

Kirjastus: Argo Kirjastus 2017

112lk./2986lk./18927lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #4 (ajalugu)

See raamat tõi minus esile palju mälestusi. Ma küll ei olnud veel sündinudki sel ajal, kui raamatu autor seal koolis käis, kuid sama maja sai minu esimeseks koolimajaks. Siis oli ta Haapsalu 8-klassiline kool, mitte enam Pedagoogiline kool. Ja ka küllaltki palju raamatus nimetatud nii õpetajaid kui eriti õpetajaks õppijaid on mulle tuttavad, paljud neist minu õpetajad mingil hetkel olnud. 

Viimaseid aastaid tegutsenud Haapsalu seminar koondas nii õpilaste kui õpetajate näol väga ärksat ja esinduslikku seltskonda, noorusaeg on vähemalt tagasivaates enamasti ikka ilus ning noored – lihtsalt noored oma unistuste ja püüdlustega, millest osal oli määratud täituda, osal mitte. Kultuuriloolane ja ajaloodoktor Aare Laanemäe meenutab selles raamatus oma õpinguid Haapsalu Pedagoogilises Koolis aastail 1952–1956, hilisstalinismi ja sulale ülemineku ajajärgul. Raamatus on peatükid õpetajatest, kes tema ellu jälje jätsid ja eeskujuks olid kui ka koolikaaslastest. Nii edusammudest kui koolipoiste pahategudest. Kajama jäi nostalgiline meenutus oma kooliajast. Usun, et raamat on huvitav neile, kel autoriga ühised kooliajad või siis kokkupuude inimeste kaudu, kellest seal raamatus on juttu. Teistele võib ehk igavaks jääda, oleks soovinud veidi värvikamat kirjeldust, kohati tundus veidi liiga kuiv. Aga minu jaoks oli omamoodi nostalgiat tekitav raamat.

 

Pika ja täisväärtusliku elu saladused jaapanlaste moodi

17./110. Ikigai. Jaapanlaste pika ja täisväärtusliku elu saladused

Autorid: Héctor García, Francesc Miralles

Tõlkija: Riina Valmsen

Kirjastus: Pegasus 2016

167lk./2874lk./18815lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #3 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #14 (soovituslik)  

Paar päeva tagasi käis Haapsalu kolledžis loengut pidamas jaapanlanna, professor. Loengu teemaks oli vananemine Jaapanis, ikigai. Seetõttu soovitati natuke enne sellega tutvuda, et oskaks pärast küsimusi küsida. Seega saigi see raamat siis mulle nagu õpikuks. Minu jaoks ühest küljest küll õpik ikigai kohta, samas kui seda ikigai filosoofiat ja asju järgida, siis on see õpik kuidas edukalt tervena ja täisväärtuslikult vananeda. Kuidas elu oleks pikk ja täisväärtuslik. Eks Jaapan on küll meie elustiilist erinev ja nende mõtlemine samuti, kuid samas oli selles raamatus kirjas ikka peamised tõed, milleni ka läänemaailmas on jõutud: Ole aktiivne, liigu piisavalt, võimle, võta asju rahulikult, ära pugi kõhtu liiga täis, söö palju köögivilju ja meresaadusi, ümbritse ennast sõpradega, naerata, suhtle teiste inimestega, ära võõrdu loodusest, lõpeta virisemine. Lugemine oli huvitav, sest olles küll varasemalt kuulnud seda sõna, siis ma ei olnud kunagi uurinud, mis selle sõna taga on. Nüüd peale loengut sain aru, et nende endi jaoks on ikigai midagi, mille nimel elada, mis on tema elu eesmärgiks. Selleks on neli suunavat küsimust ja kui nad leiavad need, siis nende keskpunkt ongi ikigai. Need suunavad küsimused on: Mida sa armastad?, Mida maailm vajab?, Mille eest sulle makstakse? Milles sa oled hea? Samas sain aru, et neil omavahel sellest eriti ei räägita, see on midagi isiklikku mida järgitakse ning näiteks loengut pidanud professor, vanem daam ütles, et tema ikigaiks on tema töö. Jaapanlannaga oli kaasas noor meesprofessor, kes ütles, et ta nägi selles loengus ise esimest korda üldse sellist ikigai skeemi, see on ikka pigem läänemaailma inimestele selgitamiseks, et need aimu saaksid, millest jutt. 

Ikigai skeem

Kui kellelgi on huvi selle avatud loengu vastu, siis hetkel on see youtubis nähtaval. Toimub inglise keeles. 

Vanadaam mõrvati metroos!

16./109. Mõrv metroos

Sari: Briti Raamatukogu krimiklassika 

Autor: Mavis Doriel Hay

Tõlkija: Matti Piirimaa

Kirjastus: Tammerraamat 2024

272lk./2707lk./18648lk.

Lugemise väljakutse: 41. Kas või koer? Loe raamatut, mille pea- või tähtsaks kõrvaltegelaseks on kass või koer. Kirjuta tutvustusse ka, miks just see loom

Miss Euphemia Pongleton leitakse Belsize Parki metroojaama trepilt mõrvatuna. Ta on tema oma koera jalutusrihmaga kägistatud. Kuid kellel oli põhjust seda teha? Tagataustal hakkab politsei asja uurima, teave jõuab lugejani aga tegelaste omavahelistest jutuajamistest. Samas lugeja teab midagi muud kui uurija. Kõik salgavad, valetavad, muudavad asju, manipuleerivad. Ühed parajad valetajad need britid. Igatahes selles raamatus küll. Koer on parajalt tähtis tegelane siin raamatus, kellest on korduvalt juttu ja tema rihm oli mõrvarelvaks seekord. Miks koer? Juhus. See raamat just sobis siia teemasse. Tegelikult on mul kunagi nooruspäevil olnud nii kass kui koer. Hetkel pole kumbagi. Seega mul pole ausalt öeldes vahet, kumba mul pole, ei eelista kumbagi. Tegelikult tegin kunagi ühe testi, et oled koera või kassiinimene. Vastuseks sain, et äärmisel juhul kuldkala, aga ei soovitata tedagi. Selle tulemusega olen täitsa nõus. Mulle meeldivad tegelikult küll loomad, aga piltide peal või minust vähemalt kolme meetri kaugusel. 

Ma olen ühe sama kirjaniku raamatu samas sarjas varem ka lugenud, aga see raamat ei sobinud mulle kohe mitte kuidagi. Tundus kerge kiire lugemine, aga osutus tuimaks läbinärimiseks. Peaaegu mittemidagi ei toimunud. Kõik muudkui valetasid ja siis jäid oma valedega vahele. Raamat venis ja keel oli raskepärane. Kui tolleaegne Inglise keel oligi täis mister, missis ja misse, siis pragusel Eesti lugejal oli küll väga raske seda lugeda. Ja siis see sugulusastmete asi, see läheb nüüd küll tõlkija ja toimetaja kapsaaeda. Ma ei räägi siin sõnast sõtse, paljudele on kindlasti see sõna võõras, minu vanavanemad kasutasid, seega ma olen sellega tuttav. Aga, seda oli kohati valesti kasutatud! Mõrvatul oli vennapoeg Basil, kellele mõrvatu oli tõesti sõtse ehk siis isa õde. Aga mõrvatu õetütar Beryl kutsus teda samuti sõtseks, kuid temale oli ta tädi - ema õde. Sõtse on ainult isa õde, mitte ema õde. Ja siis lõpuks saabus Beryl koos tädimehega koju. Kuid see oli Basili isa, järelikult Beryli onu, ema vend, mitte tädimees! Beryli tädimees oleks olnud mõrvatu mees, kuid mõrvatu oli juhuslikult vanatüdruk ja tal polnud meest. Ausalt öeldes ma ei soovita seda raamatut, minu jaoks kole igav ja väga raskepärane keelekasutus.

Võimas hoone, mis meieni jõudnud vaid varemetena

15./108. Pirita klooster

Autor: Villem Raam

Kirjastus: Eesti Raamat 1984

48lk./2435lk./18376lk.

Eesti ajaloo väljakutse mai: Eesti arhitektuur ja ehitus

Pirita kloostri varemed tunneb vist igaüks Eestimaal ära. Aga kui võimas oleks, kui seda suursugust hoonet ei oleks Põhjasõja ajal hävitatud ning hiljem ehitusmaterjalina laiali tassitud. Üllatas, kui palju suudetakse ikkagi välja lugeda esialgsest ehitusest vaid varemete põhjal, kivid siiski räägivad oma loo, aga kas kogu loo? Lühiülevaade Pirita kloostri keerukast ehitusloost tugineb rikkalikel andmeil, mis on kogutud peaaegu poole sajandi jooksul kloostri varemeis pikemate või lühemate vaheaegadega toimunud väljakaevamistel. Oli enamuses see, mida juba varasemalt teadsin, aga oli ka uut. Raamat on küll pisike, aga väga sisutihe ja faktirohke. Ainus, mida selle raamatu lugemise juures oleks tahtnud - vaadata samal ajal 3D mudelit hoonest ja mitte varemetest, vaid just sellest esialgsest hoonest.

 

Kas terrorismi taga on veendumuse avaldamine või isiklik kättemaksuiha?

14./107. Ringi keskel

Sari: Eva Nymani sari 1 

Autor: Arne Dahl

Tõlkija: Heidi Saar

Kirjastus: Eesti Raamat 2024

347lk./ 2387lk./18328lk.

Kui terasetehase osakonnajuhataja leitakse Uppsala lähedalt oma põlenud BMW-st surnuna, peetakse seda õnnetusjuhtumiks. Kui aga toimub veel üks samalaadne plahvatus, saab politseikomissar Eva Nymanile selgeks, et see on osa millestki suuremast, millestki, mis on arvatavasti seotud käimasoleva kliimadebatiga. Tema postkasti hakkavad saabuma masinal toksitud kummalised kirjad maailma hävimisest ja keskkonnast. Evale tundub kirjade stiilist, et tegu võib olla tema endise ülemusega, kes peale ühte ebaõnnestunud politseioperatsiooni tõmbus elust eemale ja läks metsa elama. Ta muutus maailmalõpuks valmistujaks, erakuks. Kuid kus ta hetkel elab ja kas tõesti on tema selle kliimaterrorismi taga? Vihjed saabuvad ning sellest hoolimata ka järgmised inimohvritega plahvatused. Kas terrorist(id) saadakse enne järgmist plahvatust kätte? Võidujooks käib. Ja kes siis ikka on plahvatuste taga? Üks elus pettunud mees või keegi teine? Kas tegu on kliimaprobleemidele tähelepanu tõmbamisega või on plahvatuste taga hoopis isiklik kättemaksuiha? Mis paneb üldse ühe inimese terrorismiakte sooritama? Raamat oli just paraja paksusega. Ei olnud liigset tormamist, samas ei hakanud ka venima. Meeldis ka see, et lugejale avati pidevalt kaarte, ei jäetud vaid uurijate teada a la et ta sai nüüd täpselt aru, mis toimub, aga ta veel enne lõpplikku kokkukutsmist seda kellelegi ei avalikusta, mida ta leidis. Lugeja oli asjaga pidevalt kaasas ja isegi sammukese ehk ees, sest tema oma lugemiskogemuste varal sai kindel olla, et kui asi näeb välja kui part ja teeb häält kui part, siis see kindlasti ei ole part, seal peab mingi keerdkäik veel kirjanikul tulema. Põnevust oli piisavalt, samas ei olnud ka selline raamat, et üldse ei oleks saanud käest ära panna. Kellel lihtsatest tapmiskrimidest vaheldust vaja, siis täitsa soovitan seda raamatut. Paneb natuke ka mõtlema, et millest üldse võib terrorirünnak alguse saada, mis on selle tagapõhjuseks sageli. Ja siin ei ole muhekrimiga midagi tegemist, ikka täiesti verine ja psühholoogiline lugu on.

Mis seal arvutis ikka sees on?

13./106. Tere, Ruby! Teekond arvuti sisemusse

Autor: Linda Liukas

Tõlkija: Hels Hinrikson

Kirjastus: Hea Lugu 2017

96lk./2040lk./17981lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #2 (lasteraamat)

 

Rubyl on igav, aga õnneks mõjub isa arvuti alati imeasjana. Ühel päeval ei hakka arvuti tööle – kes leiaks üles kadunud kursori? Ruby ja valge hiir kukuvad arvutisse ning kohtuvad uute põnevate sõpradega. Meie maailma juhivad aina rohkem arvutid. Aga kuidas bitid ja baidid arvuti sisse tekivad? Kuidas elektrist saab loogika, kuidas loogika ühtesid ja nulle loob? Selle looga püütakse lapsi arvutiga tuttavaks teha. See on eelkooliealistele lastele, et teha tutvust arvutiga. Teine sama sarja raamat räägib programmeerimisest hästi lihtsalt. Selles tutvustatakse, mis seal arvutis on (aga võiks isegi peel rohkem rääkida) ja kuidas arvuti kahendsüsteemis töötab. Saab ka teha omale enda paberist arvuti. See on nüüd selline raamat, mida laps peaks kindlasti koos vanemaga uurima, ka siis, kui ta juba ise lugeda oskab, sest kõrvale oleks ikka vaja selgitust. Aga esmaseks arvuti maailma õppeks sobivad need kaks Ruby raamatut hästi.

Kuidas mõelda tõhusalt

12./105.  Tõhusa mõtlemise strateegiad

Sari: Edu võti

Autor: John Adair

Tõlkija: Triin Olvet

Kirjastus: Äripäev 2010

92lk./1944lk./17885lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #1 (populaarteadus)

 

Raamat, kuidas õppida ja arendada oma mõtlemist, et sellest ka kasu oleks. Mõtleme me ju kõik, tahame siis seda või ei, aga mõtlemine nii, et sellest midagi sünniks ja nii sünniks, et tulus oleks, on juba raskem. Siin raamatus antakse vajalikke teadmisi, et langetatud otsused oleksid parimad, probleemid lahendatud optimaalsel viisil ning tulevikuäri jaoks ülimalt vajalikud loovideed ja uuendused saaksid vabalt lennelda. Selleks läheb tarvis kolme liiki rakenduslikku mõtlemist: otsustamine, probleemilahendus ja loov mõtlemine. Otsuse langetamise tulemusel valime, millist tegevust rakendada. Probleemilahenduse eesmärgiks on tavaliselt lahendus, vastus või järeldus. Loomingulise mõtlemise väljundiks on aga uued ideed. Kuidas kasutada ajurünnakuid. Kasuks tuleb muidugi ka loogiline mõtlemine. Õppisin sel semestril lahenduskeskset teraapiat ja üllatavalt palju leidsin sarnasust ka selles raamatus. Teadvusta probleemi, kuid mõtle lahendusele. Leia üles ressursid nii endas kui teistes ning rakenda need lahenduse leidmisele. Raamatus oli ka kolm mõistatust, mille kallal oma mõistust teritada. Kaks esimest oli kastist välja mõtlemise strateegiaga, tundub, et kuigi ma leidsin mõlemale kastist välja lahendused, siis raamatu autoril olid veel paremad lahendused, seega mul on vaja mõtlemist veel tõhustada. Kolmanda mõistatusega, mis minu arust vajas pigem loogilist mõtlemist, sain aga kergesti hakkama ja tunduvalt lühema ajaga kui autor eeldas. Kuid samas selliseid mõistatusi olen korduvalt ka varasemalt lahendanud. Täitsa huvitav raamat oli ning kuigi ma siit väga palju uut juurde ei õppinud, siis kordamise seisukohast oli väga asjakohane. Ja kordamine on teadupoolest ju õppimise ema. Tundub, et mu lugemata raamatute riiulis on ikka mõned targad raamatud ka, lisaks suurele hulgale ilukirjandusele.

Durhamis ei ole tütarlastel turvaline üksi liikuda öösel!

11./104. Surm ootab Durhamis

Sari: Kitt Hartley Yorkshire´i müsteeriumid #4

Autor: Helen Cox

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

240lk./1852lk./17793lk.

Lugemise väljakutse 2024: 19. Raamat, mille tegevus toimub samas valdkonnas, kus sa töötad

Kui raamatukoguhoidja ja värske eradetektiiv Kitt Hartley Durhamis oma endist abi Grace Edwardsit külastab, saab ta teada lahendamata mõrvast. Aasta tagasi jäi kadunuks mehhaanikatudeng Jodie Perkins; kõne, mille ta oli teinud tudengiraadio saatesse, lõppes karjatusega. Kuigi tema surnukeha ei leitud, kahtlustakse siiski, et ta tapeti. Suurest soovist uurimises osaleda veenab Grace Kitti oma värskelt õpitud detektiivioskusi kasutades saladust lahendama. 

Võrreldes eelnevate raamatutega on selles osas küll raamatukogus tegevust vähem, aga selle eest toimub suurem osa tegevusest ülikoolis. Ülikoolis ma küll ei tööta, aga õpin nagu Grace'ki ja töötan raamatukogus nagu Kitt ja Grace enne õppima asumist. Seega on seoseid küll. Durhamis ma ise käinud ei ole, piltide pealt tundub küllalt armas linn olema, peaks plaani panema. 

Kui eelnevates Kitti lugudes on olnud suur osakaal politseinikust armsamal, siis selles loos teda peaaegu ei esinegi. Kitt ja Grace üritavad omal käel selgust majja tuua. Nagu ikka kahtlusalused vahetuvad ja tunduvad vägagi tõesed olema kuni mingi asjaolu toob esile järgmise kahtlusaluse. Mingil hetkel mul hakkas tunduma lõplik tegelane kahtlane, aga üldiselt ega ära ei arvanud küll. Lugu on taas selline muhe muhekrimi, kus vaatamata laibale ja kuriteole on tähelepanu pigem inimvahelistel suhetel ja eluolul, mitte sedavõrd kuritegudel. Mulle see sari meeldib vaatamata tema mõningastele puudustele (kohatistele ebausutavustele) ja ma juba ootan, millal Kitt taas tegutsema hakkab, eriti nüüd kui ta raamatukogu töö koormust on vähendanud, et saaks rohkem detektiivi tööle pühenduda.

 
 

Cherringhami on üks ütlemata ohtlik koht!

10./103.  Mõrv kuuvalgel

Sari: Cherringhami mõistatused #3 

Autorid: Matthew Costello, Neil Richards

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat, Krimiraamat 2024

128lk./1612lk./17553lk.

 

Krimikirjanduse väljakutse 2024 aprill: tegutseb uurijatepaar

Cherringhami heategevusliku jõulukontserdi kooriproovid on täies hoos. Siis juhtub midagi kohutavat: ühel lauljal on tekkinud kodus valmistatud koogile allergiline reaktsioon ja ta leitakse surnult. Jack kutsutakse täiendama hõrenenud ridadega koori ja ta veendub kiiresti, et Kirsty surm ei olnud mingi õnnetus. Sarah on temaga ühel nõul ja peagi on nad sukeldunud Cherringhami koori armukadeduse, rivaalitsemise ja kirgede keerisesse. Sarja kolmas raamat ja minu küll mõtleks hoolega enne järele kui mõnda Inglismaa väikelinna koliksin. Mõne aastaga ei jää sinna vist enam ühtegi loomulikku surma surnut. Eriti kui lubadus oli, et järgmised osad peaksid paarikuulise intervalliga järgnema. Eks selle sarja raamatud on sellised ühe õhtu lugemised. Lugesid, mõnus oli ja paari õhtu pärast enam ei mäleta, mida lugesid. Selletõttu on ka veidi hirm, et sarja väljaandmine vaibub ühel hetkel kuna tõlkimine ja väljaandmine ei too kasumit, aga lugejad jälle ei raatsi selle korraks mõnetunnilise lugemise eest sedavõrd palju raha välja käia. Mina küll isiklikult ei raatsi, samas lugeda on täitsa mõnus. Täitsa muhe krimi. Muhe uurijate paar on ka. Hetkel mul on tunne, et kirjanikepaar veel ei tea, kas armastusteema ka mängu tuua või ei vaatamata vanusevahele. Aga lugu ise meeldib ja jään juba järgmist osa ootama. 

Kaks vahvat plikat tegutsevad

 

9./102. Heinakübar ja Viltsuss

Sari: Heinakübar ja Viltsuss #1

Autor: Sinikka Nopola, Tiina Nopola

Tõlkija: Reet Grosberg

Kirjastus: TEA Kirjastus 2006

56lk./1484lk./17425lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 mai: Soome kirjaniku raamat, millest on Soomes tehtud film

Ma olen varasemalt ka Heinakübara ja Viltsussiga tuttav nende lugude kaudu, aga seekord sai kätte võetud siis kõige esimene lugu. Kuidagi on juhtunud nii, et seda ma pole veel lugenud, samas pole see mind ka siiani seganud. Lood on ikka pigem igas raamatus erinevad. Kusjuures nüüd olles lugenud ka esimese osa ära, siis mulle tundub, et see on kõige kesisem, vähem naljakam mu jaoks. Muidu on need mõnusad absurdikad lasteraamatud. Filmi ei ole näinud, aga andmebaas kinnitab, et see on juba 2002 aastast saadik olemas.Filmiplakatil olevad tüdrukud tunduvad väga armsakesed, just sellised, kes oma süütuslikes ja lapselikes naljades tunduvad nii nunnud, et ei saa nendega pahandada ka kui nad midagi kokku keeravad või ära kaovad. Raamatuillustratsioonid mulle ei meeldi, seal nad pigem kutskilised teismelised, kui väikesed tüdrukud. Tehisintellekt joonistas mu kirjelduse järgi ka oma/minu nägemuse tüdrukutest enne kui ma seda filmiplakatit olin näinud. Vahva humoorikas lastesari, soovitan ka suurematele, mitte vaid lastele. Üldse on Soome lastekirjanduses väga palju toredaid humoorikaid lastelikke raamatuid. Nopolate raamatud on üks kindla peale minek, kui tahta mõnusat humoorikat kiiresti loetavat raamatut lugeda.

Järjekordne mõrv lükkab pulmad edasi!

8./101. Mõrv Keyhaveni lossis

Sari: Stella ja Lyndy mõistatused 3 

Autor: Clara McKenna

Tõlkija: Nele Mikk

Kirjastus: Eesti Raamat 2023

269lk./1428lk./17369lk.

 

Ajaloolise kriminaalromaani tegevus toimub Inglismaal New Foresti piirkonnas 1905. aastal. Tegemist sarja kolmanda osaga. Isepäise Ameerika pärijanna Stella Kendricku ja vikont Lyndy Lyndhursti pulmadeni on kõigest paar päeva, kas nüüd läheb kõik nii, nagu noored plaanivad või tuleb neil taas mõne mõrva ja mõrvariga kokku puutuda? Nojah, juba pealkirigi reedab, et seal lossis on tegemist järjekordse mõrva, mitte pulmadega. Kes on need tegelased, kes pulmade nimel kohale jõuavad, nii kutsutult kui kutsumata. Ja mis salapärased tegemised ümberringi toimuvad, eks seal ole ikka ka taas hobused mängus. 

Tegemist sellise kergema ajaloolise krimilooga, kus tähtsal kohal nii armastus, hobused, võidusõit kui igasugused suhted ja isiksused. Peategelased on sümpaatsed, kuid mõnda kõrvaltegelast tahaks ikka kohe raputada. Tegevus toimub aristokraatlikul Inglismaal mis põrkub oma konservatiivsuses kokku uuendusliku Ameerikaga. Täitsa mõnusad kerged raamatud, saab aimu sajandi tagusest elust ning armastus-suhted on krimist ehk isegi olulisemal kohal. Kerge krimi austajatele soovitan väga. 
 

 

Kuidas väärinfo kahjustab tervist

7./100. Toit pole ravim

Autor: Joshua Wolrich

Tõlkija: Krista Eek

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

336lk./1159lk./17100lk.

 

Lugemise väljakutse 2024: 35. Raamat, kus on sees mõni toidu- või joogiretsept

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #13 (vabatahtlik) 

Dr Joshua Wolrichi eesmärk on toitumislolluseid kummutada. Ta teab omast käest, kui negatiivselt mõjuvad dieedid, ning usub, et igaüks meist väärib head ja elutervet läbisaamist oma keha ja toiduga. Kuid kuidas aru saada, et tegemist on järjekordse toitumislolluse või -hullusega, kui kõik väidavad, et nüüd see ja ainult see on see kõige olulisem ja õigem toitumise viis, ainult see päästab su elu, elad igavesti (või noh vähemalt 100 aastaseks) ning muutud üleöö saledaks, nooreks ja ilusaks. Ta selgitab, keda või mida sa võiksid uskuda kui kavandad oma toitumist. Tegelikult ei kirjutanud ta mitte midagi väga uut. Ta pani kirja kõik põhitõed: rohkem köögivilja ja puuvilja, vähem küllastunud rasva ja lisatud suhkruid. Kuid ta selgitas ilusti ja humoorikalt, miks kõik need dieedid ja toitumiskavad, kus minnakse äärmusse, kus välistatakse mingi toitainete grupp on läbinisti väärad. Läbi raamatu kõlas ütlemine: söö kõike, söö mitmekesiselt! Toit ei ole vaid süsivesikud, rasvad ja valgud, toit on on palju enamat. Ja selleks, et saada täisväärtulikult kõike, mida meie organismil on vaja, on vaja süüa hästi mitmekesiselt. Ja toit ei ole ravim! Erinevad toidud võivad küll toetada meie organismi, aga need ei ravi. Ja mingeid ajakirjanduses lubatud supertoiduaineid, mis kõikide maailma haiguste ja hädade vastu on, pole olemas. Viimane, mis sellest raamatust läbi kõlas kui ta lahkas erinevaid tehtud uuringuid, mis enamuses on tehtud kõik hiirte peal, mitte inimeste, et inimene ei ole hiir! Kui hiirte uurimisel võib miski tõesti tunduda, et on ühtemoodi, siis inimete uurimisel, nende peal katsetades ei ole kunagi saadud sarnaseid tulemusi. Eelkõige juba selle tõttu, ette hiirtega katseid tehes ei ole oluline, kas hiir ka selle katse ikka tõepoolest üle elab. Tegelikult siin raamatus otseselt toiduretsepte ei olnud, aga olid toitumisretseptid, mis on veel olulisemad kui toiduretseptid. Seda raamatut soovitan küll lugeda. Eriti kui on plaanis mõnda dieeti pidama hakata - kiiresti suveks saledaks stiilis.

 

Mõrvalugu mõrvaraamatust

6./99. Minu harakamõrvad

Sari:  Susan Ryeland #1

Autor: Anthony Horowitz

Tõlkija: Martin Leis

Kirjastus: Tänapäev 2022

544lk./823lk./16764lk.

Lugemise väljakutse: 49. Küsi omal vabal valikult kelleltki Lugemise väljakutse grupist raamatusoovitust (sõnumiga). Hiljem, enda raamatumuljet kirja  pannes, kirjuta ka, kellelt soovituse küsisid

Kui toimetaja Susan Ryeland hakkab lugema tuntud krimikirjaniku Alan Conway viimast romaani, pole tal mingit põhjust arvata, et miski oleks teistmoodi kui tavaliselt. Ta on Conwayga juba aastaid koostööd teinud ning tunneb tema detektiivi, Atticus Pündi, kes lahendab mõrvajuhtumeid unistes Inglismaa külades. Atticus Pündi sari, mis on kirjutatud Briti ajatute krimiklassikute vaimus, on tohutult menukas. Sellel ülipõneval raamatul, mida Susan loeb, on aga lõpp puudu! Ja ootamatult selgub, et menuautor on end oma häärberi katusetornist surnuks kukutanud. Toimetusse saabub tema hüvastijätukiri. Aga … miski nagu ei klapi. Susan hakkab lahendama korraga kahte mõrva, seda, mis raamatus jäi pooleli ning kirjaniku oma. Ta saab aru, et üks on seotud teisega, kui lahendab ühe, laheneb ka teine. Aga Susanil pole eriti oskusi kuidas peaks ühte mõrva lahendama, ning kas kirjaniku surm oli ikka enesetapp või mõrv? Kord tunduks nagu üks, siis teine.

Lugesin eelnevalt Horowitzi sarja „Hawthorne and Horowitz“ esimest raamatut, kus kirjanik oli ennast ise krimiuurija abilise rolli sisse kirjutanud. Seekord siis taas temalt ebatavalisem krimiraamat, raamat, mis sisaldab tegelikult kahte raamatut, kahte erinevat mõrvamüsteeriumit ja siis kuidas reaalne elu ja väljamõeldu on omavahel seotud. Kuidas kirjanik kirjutab oma raamatusse teda ümbritseva keskkonna ja inimesed. Kes ja mis on selgemalt äratuntav ja kelle tuvastamine võtab rohkem aega. Kuid üldjoontes saavad kirjanikud, ka krimikirjanikud, ikka inspiratsiooni reaalsest maailmast, mitte ei mõtle lihtsalt asju suvaliselt välja. Seega kui seda lugu lugeda, siis saab kaks raamatut korraga loetud ja kaks müsteeriumi korraga lahendatud. Kohati jäi see raamat minu jaoks venima. Raamatus olev raamat oli veidi tempokam, aga see raamatu reaalsus olev uurimine oli kohati veidi aeglane liiga. Samas ma saan aru, et autor üritabki Poirot või miss Marple stiilis neid raamatuid kirjutada ja seega on teadlikult võetud pigem rahulikumalt ja aeglaselt kulgev stiil, kus lugeja saab nii mitmedki asjad teada alles lõpulahenduse juures. Teine osa on ka ootel, aga hetkel on terve hulk õhemaid raamatuid, mis on kas väljakutsete jaoks või lihtsalt uutena kättesaadult vaja kiiremas korras enne läbilugeda.Seega soovitan selle sarja ette võtta juhul, kui teil on rahulikult aega lugeda.

Aprilli luuleviis, mis loetud siiski mais

1./94. Rõõm, naer ja luule

Autor: Weix

Kirjastus: autor ise 2001

59lk./59lk./16000lk.

 

2./95. Veel ju vist

Autor: Hasso Krull

Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus 2012

67lk./126lk./16067lk.

 

3./96.  Telg

Autor: Elo Vee

Kirjastus: Eesti Raamat 1990

63lk./189lk./16130lk.

4./97. Visitatsioon

Autor: Jaanis Prii

Kirjastus: autor ise 2000

43lk./232lk./16173lk.

5./98. Pesapuu

Autor: Eino Sepp

Kirjastus: Eesti Raamat 1986

47lk./279lk./16220lk.

Isiklik väljakutse LuuleViis aprill

 

Avastasin aprilli kokkuvõtet tehes, et see väljakutse ununes aprillis tegemata, mis siis muud, kui mai esimesel päeval kribinal krabinal kähku luuleraamatud ritta ja lugema. Ütleme nii, et ükski ei olnud sada protsenti minu maitse. Samas ka kõige kehvemad ei olnud. Weixi lugedes oli aru saada, et tegemist on noore autoriga, kelle esimesed luulekatsetused, kohati naivistlikud ja väga püüdlikud, mitte vabad ja loomingulised. Aga temast võib saada edaspidi täitsa luuletaja, kui huvi ja tahtmist jätkub. Kõige rohkem meeldis ehk Visitatsioon, lihtsalt haakusin selle stiiliga enim.

Aprill 2024 kokkuvõte

Raamatuid: 18

Lehekülgi: 3190

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 106

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 177

 

Kõige õhem raamat:30

Kõige paksem raamat: 422

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud: 4

Muid väljakutseid loetud:

. Koduriiul 1

. Kolmjalga 8

. Soome kirjandus 1

. Ulme kirjandus 1

. Eesti ajalugu 1

. krimikirjandus 1

. LuuleViis 0

Väljakutse vabasid loetud: 1

Loetud kirjanikke: 15

Enim loetud kirjanik: Luca Novelli (3)

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv:12

Enim loetud kirjastus:  Argo (5)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 7

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (7)

 

Vanim raamat ilmunud: 1997

Uusim raamat ilmunud: 2024

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest:7

Raamatukogust laenatud:9

Loetud e-raamatuid: 2

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,22

10 palli saanud raamatud: Kuuvalgus, Uruhiir, kes vaatas kuud, Eesti rahva rõivad, Tervislik toitumine

Tartu Ülikooli arstiteadusest

18./93. Kuno Kõrge- sisehaiguste professor

Autor: Margus Lember

Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus 2013

191lk./3190lk./15941lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga aprill: suurmehed #7 (populaarteadus)

Kuigi ma eelistan lugeda paberraamatuid, siis viimasel ajal on pidevalt ka üks e-raamat ikka lugemises, et täita ära väljaspool kodu sellised ajavahemikud, kus ei ole otsest mõtet raamatut kaasas kanda, aga võib tekkida olukord, et saab lugeda. Üritan siis ikka mõne väljakutse teema alusel selle raamatu otsida. Kuna silmapiiril ei olnud ühtegi sobilikku paberraamatut siia teemasse, siis lappasin läbi e-raamatud, aga ausalt öeldes valik oli väga kesine. Lõpuks valisin raamatu, et rohkem saada teada eesti oma suurkujudest ja pealegi arstidega puutume me ju alati kokku, tahame seda siis või ei. Paraku läks selle raamatu lugemine nüüd küll väga vaevaliselt. Ja lõppkokkuvõttes kui hakkan järele mõtlema, mida ma temast teada sain? Peaaegu mitte midagi. Jah, hea arst, väga suured teadmised ja oskused sisehaiguste osas, andekas inimene, hea õppejõud, kes tudengitesse hästi suhtus, tore inimene, aga edasi? Kui kakskümmend inimest kirjutab mälestusi kellesti, siis võiks ikka rääkida lugusid seoses selle inimesega. Hetkel olid vaid üks ühele sarnased kiidulaulud ja nii tekkis juba tunne, et me ei räägi inimesest vaid mingist arstiteaduslikust robotist. Sellest sain aru küll, et kõik vaatasid talle alt üles ja seda ka peale tema surma, nende kirjutajate jaoks oli ta mingi püha graal, keda nad on saanud näpuotsagi puutuda. Mis jäi aga kõikidest nendest mälestustest lugejale meelde - paarirealine lugu, kuidas ta kojuminnes akna alt möödudes kuulis, et teisel on sünnipäev ning naases, et teda õnnitleda ja alles siis läks koju. See väike seik andis palju rohkem teada inimesest kui lehekülgede pikkused kiidulaulud. Raamat on välja antud tema 100nda sünniaastapäeva puhul, aga tekkis korra küsimus, kelle jaoks see välja anti? Tavalugeja jaoks küll mitte, sest kohati olid lood täis arstiteaduslikke termineid, mida oli raske isegi kokkuveerida, rääkimata, et oleks neist midagi aru saanud. Tänu nõukogude korrale ei saanud Kuno Kõrge realiseerida oma potensiaali, olla maailmatasemel arst ja teadlane, aga vähemalt raamatu oleks võinud kirjutada mitte nii, et sellest jäi tunne, nagu nõukogude aja tsensuuri all olevast teosest, ilmus see ju siiski juba vabas Eestis. Uusn, et tegemist oli tõesti Eesti suurkujuga, aga paraku väga kehva raamatuga. 

Kirja ja trükikunsti ajalugu

17./92. Roosulest arvutitekstini

Sari: Asjade ajaloost 

Autor: Anita Ganeri

Tõlkija: Meeli Kalman

Kirjastus: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000

30lk./ 2999lk./15750lk.

Lugemise väljakutse 2024: 17. Sooduspakkumiselt soetatud raamat (või raamat, mis oli mõnes kampaanias müügis)

Teen tööl graafilise disaini ringi ja olen oma teemadega jõudnud tüpograafiani. Kiri ja selle ajalugu on minu jaoks väga põnev. Muidugi on see maailm palju suurem, kui siia väikesesse lastele mõeldud raamatusse mahub, aga mingi ülevaate lapsed siit kindlasti saavad. Kuna üritasin leida huvitavaid fakte ja pilte teema kohta, siis lugesin uuesti läbi ka selle raamatu. Tegelikult tuli mõte, et peaks vist teised selle sarja raamatud ka läbi lugema, saaks kiiresti ülevaateid mitme teema kohta. Vahel võib ka lasteraamatust uusi teadmisi ja huvitavaid fakte teada saada või siis mälusoppidest välja tuua.

Muinasjutumaa

16./91. Külaskäik muinasjutumaale

Autor: Marie Duval

Illustreerija: Liliane Crismer 

Tõlkija: Helle Michelson

Kirjastus: Egmont Estonia 2002

272lk./2969lk./15720lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 aprill: Selle raamatu seljal on teksti kõrval ka pilt.

Kuna kuu hakkas ära lõppema ning varem valitud siia väljakutsesse raamat, läks suurde väljakutsesse, siis vaatasin kiiresti oma lasteraamatute riiuli üle. Täiesti sobilik raamat leiduski. Selle raamatuga on nüüd nii, et kui sa ise ei oska midagi uut ja huvitavat välja mõelda ja kirja panna, siis alati on võimalus võtta suur hulk vanu aegumatuid muinasjutte ja teha neist lühikokkuvõtted. Üldiselt nagu tehisintellekt esialgu. Ise veel välja ei mõtle, kogub kokku teiste poolt kirjutatu ja teeb sellest kokkuvõtliku teksti. Siin raamatus on kõik kaunimad muinaslood kärbitud variandis, aga väikelastele täiesti sobilikus formaadis ja rikkalikult illustreeritud. Illustratsioonide koha pealt võib ka muidugi küsida, kas sellised disneylikud multifilmi tegelased on just kõige ideaalsem variant, või peaks väikelapsele pigem pakkuma realistlikumaid joonistusi, aga värviküllane ja detailirikkad pildid on küll ja usun, et pisikestele lastele meeldib. Suurmatele nostalgiat vanadest armsatest muinasjuttudest, mida juba lapsepõlveski kuuldud. 

 

Ka koomiksitega on võimalik ajalugu õpetada

14./89. Viikingikuningas Olav

Autor: Kaisi Pillart

Kirjastus: Argo kirjastus 2021

64lk./2633lk./15384lk.

 

15./90. Keiser Babur

Autor: Kaisi Pillart

Kirjastus: Argo kirjastus 2022

64lk./ 2697lk./15448lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga aprill: suurmehed #5-6 (laste)

Esiteks pean tänama Argo kirjastust nende raamatute eest, sain need ühe lastekirjanduse väljakutse eest. Kuna albumis olid need soovitustena olemas, siis tuli meelde need riiulist üles otsida. Alguses mõtlesin, et mis, koomiks, need ju pole mingid teabekirjanduse raamatud. Oleme ju ikka harjunud koomiksisse suhtuma kui alaväärtuslikku kirjandusse. Aga need raamatud üllatasid täiega. Sai täitsa ülevaate nii Olavist kui Baburist ning seda täiesti ajaloolisest seisukohast, mitte lihtsalt ilukirjanduslikuna. Olav oli muidugi tuttavam kuju, temast varasemaltki loetud, aga Babur oli mul ajaloos kuidagi kahe silma vahele jäänud ja tema kohta ma ei teadnud midagi. See hea, et nüüd ülevaate sain. Täiesti soovitan lastele, kes eriti lugeda ei armasta, need ikka tekitavad parajalt huvi ja kui juba huvi tekkinud, eks siis loetakse ka edasi. Igatahes minus tekitas ja ma juba uurisingi Baburi kohta juurde. 

Tervisliku toitumise õpperaamat

13./88. Tervislik toitumine

Autorid: Tagli Pitsi, Kristin Salupuu

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

272lk./2569lk./15320lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #12 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #12 (vabatahtlik) 

Taas üks raamat, mis jõudis juhuse läbi siia. Ei, ma ei otsinud raamatut teemasse tervis, ega ma pole ka hakanud pidama plaani oma toitumist tervislikumaks muutma (kuigi ega see halba ei teeks). Lihtsalt kolledžis sel semestril oli mul tervisliku toitumise aine ja õppejõuks Tagli Pitsi. Kuna oli vaja õppida testideks ja osaleda tervisepäeva läbiviimises, siis kogemata avastasin, et tal ka raamat sel teemal kirjutatud. Ja tegelikult see raamat ja meie slaidid oli täitsa üksühele. Raamatus muidugi enam juttu ka juures. Seega oli heaks kordamismaterjaliks seda raamatut lugeda lisaks loengutele ja slaididele. Nii see raamat loetud sai ja testid ka üpris kõrgetele hinnetele sooritatud. Nii, et teoorias olen ma nüüd üsna tugev, aga praktika tahab veel arendamist, et ma ei peaks vaid ütlema, et tehke mu sõnade, mitte mu tegude järgi. 

Raamat ise on kergesti loetav ka neile, kellel algteadmised selles valdkonnas puuduvad. Kuidas inimorganism toimib, mida ta vajab ja miks. Miks on oluline süüa mitmekesiselt ja mille jaoks ikka need valgud, rasvad ja süsivesikud vajalikud on. Rääkimata siis vitamiinidest ja mineraalidest. Miks me üldse sööme ja mis juhtub toiduga peale selle suhu panemist? Toidu -ja toitumissoovitused (kui sa ei tea, mis neil vahet, siis loe kindlasti seda raamatut). Kas peab jälgima vaid kilokaloreid, või on võimalik tervislik olla ka siis, kui kilokaloreid on rohkem, aga kõik makro- ja mikrotoitained on tasakaalus ning organismi jaoks olemas. Lisaks veidi ka liikumissoovitusi, toidu pakendite lugemise oskust ja toidu ohutuse alast teavet. Lõpus on ka mõned toiduretseptid, ühe nädala ideaalne menüü, kus kõik vajalik organismile on tasakaalus. Hea raamat ja hea õppejõud. Kiidan ja soovitan.

Kirjandusest enne meie ajaarvamist

12./87. Muistne kirjandus

Autorid: Aili Kiin, Märt Läänemets, Haljand Udam, Jaan Unt

Kirjastus: Koolibri 1997

160lk./2297lk./15048lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga aprill: suurmehed #4 (ajalugu)

Vanakreeka kirjandus, Rooma kirjandus, India kirjandus ja Hiina kirjandus. Kui Vanakreeka ja Rooma kirjanduse ülevaade oli peamiselt kuni meie ajaarvamise alguseni, siis India ja Hiina oma tutvustati pikemalt, kuni nende pärimusliku kirjanduse lõppaastateni ja see oli juba üsna vaid mõni sajand enne tänapäeva. Vanakreeka ja Rooma kirjandusest teadsin ikka ühte ja teist ning olin isegi paari teost lugenud. Hiina kirjandusest olen ka ühte-kahte mainitud raamatut lugenud, kuigi suur osa selle maa kirjandusest on üsna võõras mulle, aga India oli täielik tundmatu maa väljaarvatud Tagore, aga tema on juba ka uuemasse kirjandusse kuuluja. Ma ei ole sealt varasest ajajärgust midagi lugenud ja ausalt öeldes ka ei teadnud sellest midagi. Minu jaoks oli isegi veidi üllatav, et India kirjakultuur on sedavõrd vana ja margilise tähendusega kirjanduse ajaloos. Kui järele mõelda, siis olid kõik need religioonid teada ja iga religiooniga ju kaasneb ka mingid religioossed tekstid. Igatahes huvitav raamat ja silmaringi avardav oli ka. 

Mis sel raamatul ja tolle väga ammuse aja kirjandusel on tegemist suurmeestega? Aga see raamat oli täis suurmehi. Sest kui me teame 2000 ja rohkem aastat tagasi elanud inimest, seda, mida ta tollel ajal kirjutas, siis ta peab olema oma aja suurmees, muidu oleks järeltulevad põlved ta ammu ära unustanud. Ja raamat oli täis kuulsaid mehi (aga mitte ühtegi naist): Homeros, Aischylos, Sophokles, Euripides, Sokrates, Platon, Aristoteles, Caesar, Cicero, Vergilius, Horatius, Kalidasa, Tagore, Lali, Konfutsius, Lao-Zi, Mo-Zi, Meng-Zi, Xun-Zi, Zhuang-Zi, Guan-Zi, Guan-Zhong ja paljud teised. Mõned nimed tuttavad, teada, teised üpriski tundmatud või päris tundmatud. Aga seda mulle, mitte selleaegse kirjanduse ja suurmeestega kursis olevale inimesele. Mõnest inimesest oli pikemalt kirjutatud, mõne puhul vaid mõne sõnaga tema loomingust. Tegelikult oleks isegi rohkem tahtnud lugeda just nendest tundmatutest, sest nendest tuttavatest ma olen juba varasemaltki lugenud/kuulnud. Nende suurmeestega saab alguse meie maailma kirjalik kirjandus, enne neid olid küll suulised pärimused, aga paberile, pärgamendile või kuhugi muule kirjutamismaterjalid need ei jõudnud ja meieni otseselt pole säilinud. Kirjanduse huvilisele hea lühiülevaade, et põhjalikumalt ise edasi huvitavaid suurmehi ja nende loomingut uurima hakata.

Palgulusest lapse silme läbi

11./86. Tere tulemast eikuhugi

Autor: Elizabeth Laird

Tõlkija: Kristel Kriisa

Kirjastus: Glossus 2017

318lk./2137lk./14888lk.

Lugemise väljakutse: 40. 2024 - kultuuririkkuse aasta. Loe raamatut mõne teise rahva (kultuuri) kohta, kellest sa veel eriti midagi ei tea

Võtsin selle raamatu riiulist koduriiuli väljakutse jaoks, aga mida enam lugedes, seda enam hakkas kiusama mõte, et siia punkti alla sobiks see ideaalselt ja seega leidsin koduriiuli väljakutse jaoks ühe teise raamatu. 

Me kõik oleme kuulnud Süüriast ja põgenikest, kuid kui palju me teame tagapõhja, mis seal toimub. Kuidas näevad kohalikud elanikud seda ja kuidas eelkõige lapsed seda üle elavad, mis mõtted ja tunded neil on sellega seoses. 12-aastane Omar ning tema vennad ja õed on pärit Süüria ühest kaunimast linnast nimega Bosra. Omar ei huvitu poliitikast, tema ainus soov on saada suurena edukaks ärimeheks. Peagi aga langevad pommid, inimesed hukkuvad ning Omar ja tema pere on sunnitud kodust põgenema, kaasas vaid need asjad, mida kanda jaksavad. Kuhu nad ka ei põgeneks, sõja varjud jälitavad neid kõikjal ja nad on sunnitud võtma ette ohtliku teekonna ning kodumaalt põgenema. Kuhu aga minna, kui koju naasta pole enam võimalik? Mis saab kui laste ja täiskasvanute maailmad põrkuvad, kui lõppeb otsa lapsepõlv. Kui 12-aastane on sunnitud iga päev nii enne kui peale kooli töötama, et pere saaks kuidagigi toime ja kui isegi see karm lapsepõlv võetakse ära käest. Kuidas isa on peres see, kes kõike kamandab ja otsustab, aga mis juhtub, kui ta enam ei oska või suuda oma perekonna eest väljas olla, kui tema vaated elule ja riigi poliitikale ei ole enam vastuvõetavad tema lastele. Me oleme harjunud seda põgenike probleemi nägema ühest küljest - Euroopa inimeste küljest kui põgenikud nagu rohutirtsuparv vallutab maad. Selles raamatus oli aga välja toodud, miks see parv on liikuma läinud. Muidugi, on seal ka need majanduspagulased, nagu selleski raamatus enne sõda juba põgenes noor mees Euroopasse, et seal kergemalt ja suuremalt äri teha kuna kodumaal ei õnnestunud läbilöömine. Euroopas aga tema äritegevus soikus ja ju ta jäi abirahadele toetuma, sest eelkõige juba tekkisid kultuurilised konfliktid. Nemad on harjunud hoopis teistsuguste kommete ja traditsioonidega, kui Euroopa riikide põliselanikud. Ja mida rohkem neid saab, mida rohkem nad mingitesse paikadesse kontsentreeruvad, seda rohkem nad nõuavad ka asjade muutust nende harjumuste alusel. Aga see raamat paneb veidigi asjadele mõtlema ka nende vaatepunktist.

Kuna autor ise ei ole Süüriast, siis ma ei tea, kui täpne see lugu on, kui suures osas see vastab reaalsusele, aga usun, et päris laest ta seda siiski ei võtnud ja on teinud enne ikka uurimistööd ja vestelnud sealt pärit põgenikega. Üldiselt täitsa loetav raamat ja mingigi ettekujutuse sealsest elust andis, loodetavasti tõese.