Halloween on tulekul!

11./222. Üksildane oktoobriöö

Autor: Roger Zelazny

Tõlkija: Juhan Habicht

Kirjastus: Varrak 2001

253lk./2157lk./38751lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 september: Veiko Belials soovitab

"Üksildane oktoobriöö" on lugemiseks ideaalne sügisesel ajal, eriti kui otsid midagi, mis on natuke müstiline, aga mitte liiga õudne. Kuigi ma sattusin seda nüüd lugema veidi vara, mitte oktoobris nagu raamatu tegevus toimub. Raamat ühendab tumedate toonidega lugu kergeks ja vaimukaks jutustuseks, mis hoiab meeleolu kergena, hoolimata kurjakuulutavast sündmuste arengust. Raamat on üles ehitatud kuu igapäevastele sissekannetele, mis algavad oktoobri esimesest päevast ja kulmineerub Halloweeni ööga. Seega võib seda raamatut kannatlik lugeja lugeda ka nagu Halloweeni advendikalendrit - igal oktoobri päeval ühe peatüki. Mina küll ei oleks seda suutnud, sest raamatut oli raske käest panna, no ma ühe peatüki veel. Isegi siis kui peatükis mitte midagi väga erilist ei toimunud, siis kuidagi ootusärevus ikka tõusis ja pinge kasvas. Järk-järgult avanevad tegelaste plaanid, mõistatused ja mäng reeglid. Kõik osalised on omavahel seotud müstilise võitlusega, kus panused on suured, kus kõik saavad aru, et koostöö ja üksteise usaldamine on kasuks, kuid keegi ei tea, kas teine osaline on tegelikult sõber või vaenlane, avaja või sulgeja, see, kes tahab iidsed jõud valla päästa või nende sissetungi lõpetada ja nad taas oma allmaailma sulgeda. Loos osalevad tuntud tegelased kirjandusest ja müütidest. Peategelane on koer nimega Snuff, kes on ustav kaaslane oma peremehele Jackile – viimane on seotud kurikuulsa Rappija Jacki (Jack the Ripper) legendiga. Sündmuste keskmeks on Snuff, kes räägib loo oma vaatevinklist, oma arusaamadest, mis kohati paneb lugeja muigama. Mulle tegelikult meeldiski enam see kulgemine, teekord sündmuseni, mis iga päevaga tõstis pinget ja mingil määral selgitas, kes on kes ja mida on üldse oodata, mis võib tulla. Mulle meeldis, selline lahe lugemine, parajalt kerge, humoorikas ja fantaasiarikas. Kõiki tegelasi ei osanud aru saada, kust nad pärit võivad olla, selles osas aitas järelsõna mõned asjad paika sättida. Selle raamatu nautimiseks ei pea ulmefänn olema.

Kas gorilla võib hüpoosi all tappa inimese?

10./221. Irvitava gorilla juhtum

Sari: Perry Masoni lood

Autor: Erle Stanley Gardner

Tõlkija: Jana Linnart

Kirjastus: Tänapäev 2024

272lk./1904lk./38498lk.

Kui mu käest küsitakse, kes on minu lemmik krimka kirjanik, siis juba üsna palju aastaid vastan  Erle Stanley Gardner. Nüüd avanes võimalus taas midagi temalt lugeda. Mulle meeldib Perry Masoni stiil kohtus ootamatult kõik hoopis teise valgusesse panna pluss leida mingid asitõendid, mida keegi teine pole osanud tähele panna. Selles loos küll lõpplahendus ei saabunud Masoni lugudele tüüpiliselt kohtus, kuid muidu oli küll kõik nii, nagu tema tüüpilistes lugudes. Kuid kõik sai alguse juhusest, nagu paljud asjad siin elus. Aga kui keegi üritab midagi Masonilt kätte saada iga hinna eest, siis on juba selge, et ta sellest asjast ilma jääb ning Mason asub asja uurima, sest uudishimust temal juba puudust ei ole. Ja kui asi tundub kahtlane, siis see kindlasti seda ka on ning mõistatused meeldivad Masonile, eriti nende lahendamine ja pole ühtegi, mida ta ei suudaks lahendada. Muidugi vaesed Della Street Paul Drake, kes siis võivad unustada sageli magamise ja söömise kui Mason on mingi jälje üles võtnud. Nii ka selles loos, kus on olulised tegelased mitu gorillat ja hüpnoos.

Vesi, see üks kõige olulisemaid maakeral

9./220. Vesi. Elu alus

Autor: Mark Niemeyer

Tõlkija: Kersti Lossmann

Kirjastus: Sinisukk 2009

192lk./1632lk./38226lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #2 (populaarteadus)

Vesi. Me kõik teame, mis see on. Samas, kas ikka teame? Kust tuleb vesi, see meie igapäevaselt kasutatav asi? Kui palju seda üldse maakeral on ja kuidas see tekib? Ah, et ei tekigi, vaid ainult ringleb? Aga siis ei tohiks seda ju niisama raisata, sest ühel hetkel see võib ju niimoodi otsa saada! See on väga hea raamat, annab väga täiusliku ülevaate sellest, mis asi see vesi on, kus teda leida võib, mis saab, kui see peaks otsa saama, kuidas elu muutub, kui meil enam seda igapäevast vett kusagilt võtta pole, mis saab, kui vee tase ja temperatuur seoses kliimamuutusega muutub. Vee erinevad olekud ja tsüklid. Maa all, maa peal ja taevas. Kes ei saa kuidagi elada ilma veeta. Kui palju vett kannab inimene iga päev endaga kaasa ilma ühegi nõuta. Kuidas inimene on vee pannud enda kasuks tööle ja kui hea peremees ta on olnud. Kas vesi aga laseb ennast alati orjastada, või on ta ikka inimesest tugevam ja osavam ning teeb mida tahab?

Minu arust oli väga põhjalikult selle raamatu kirjutamisel kõik kohad ja asjad läbi mõeldud ja ma küll ei suutnud välja mõelda midagi, millest oleks võinud veel kirjutada, et kus või milline vesi veel olla võiks. Ja nagu pealkirigi ütleb, vesi on elu alus. Kui pole enam vett, pole ka enam mitte mingit elu. Seega peame olema veele tänulikud, et maakeral üldse elu tekkis. Ka inimesi ei oleks ilma veeta. Seega peaks inimesed rohkem mõtlema vee hoidmisele, et seda ka tulevikus ikka olemas oleks, et elu saaks jätkuda.
 

Ka varjud võtavad maailmas võimust?

7./218. Varjud Auroria

Sari: Varjud #2  

Autor: Timo Parvela

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Helios 2023

155lk./1293lk./37887lk.

 

8./219.  Varjud Krampus

Sari: Varjud #3 

Autor: Timo Parvela

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Helios 2023

147lk./1440lk./38034lk.

 

Soome kirjanduse väljakutse september: Soome ulme

 

Selle teemaga ei olnud mitte mingit mõtlemist, teadsin kohe, et loen seda sarja edasi. Teise osa lõpus ei olnud seda võimalik pooleli jätta, seega sai kohe ka kolmas loetud. Mulle on siiani meeldinud kõik Timo Parvela raamatud ja see sari ei ole kindlasti erand, pigem läheb veel lemmikuks. Laste ulme, aga sellisel tasemel, et kõlbab lugemiseks ükskõik millises vanuses. Teises osas Pete ja Sara seiklevad Aurorias. Varem nii üksmeelsed hõimud: päkapikud, maa-alused, trollid ja hiiehallid on nüüd omavahel vaenujalal. Keda võivad inimlastest sõbrad usaldada maal, kus kõik kõiki kahtlustavad? Milliseid saladusi peidab endas jõuluvana igivana päevaraamat? Ja mida saab Uudit teada oma vanemate kohta? Kolmandas osas Pete ja Sara naasevad Auroriast inimeste maailma, kus valitseb viha ja igaüks on ainult iseenda eest väljas. Sõbrad ei kaota siiski lootust, kuna endine jõuluvana on jätnud neile ülesandeks talle järglane leida. Salapäraste kuljuste abil peavad nad lisaks oma maailmale päästma ka Auroria kuningriigi. Millise kuju on Krampus seekord võtnud ja kas Varjuvürsti on ülepea võimalik kukutada? Kõik see nõuab lastelt palju, nad peavad olema julged ja osavad, ei tohi tagasilöökide tõttu vaprust kaotada, peavad kokku hoidma ja avastama, keda võib ja keda mitte usaldada. 

Mis saab maailmast kui varjuderiik võtab võimust ja kui palju meie poliitikas ja igapäeva elus on neid inimesi, kes on oma varju kaotanud või varjude isandale maha müünud? Reaalses elus on see veel raskem, sest seda ei saa kindlaks teha vaadates neid päikesepaistel, kuna siis paistavad neil mingid libavarjud ja petavad teised ära. See on nüüd selline raamat, kus laps loeb välja ühte ja suur inimene hoopis midagi muud. Ridades on kirjas üks ja ridade vahel hoopis rohkem. Mulle väga meeldis see sari, soovitan lugeda ja ärge üldse vaadake, et see oleks nagu lasteraamat.

30 sekundit ja kõik teada ookeanidest

6./217. Ookeanid 30 sekundiga

Sari: Teadmised 30 sekundiga  

Autor: Jen Green

Tõlkija: Helje Heinoja

Kirjastus: Pikoprint 2016

95lk./1138lk./37732lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #1 (lastekirjandus)

Ei tahtnud alguses uskuda, et 30 sekundiga on võimalik midagi ookeanidest teada saada, aga 30 korda 30 sekundiga küll. 30 peatükki, iga 30 sekundiga. Tegelikult kui kõrvallehe pilte ka uurisid, siis kulus ikka rohkem kui 30 sekundit peatükile. Ja kõik oluline ookeanidest sai tõepoolest käsitletud. Nii vees, vee peal kui vee ääres. Nii hea kui halb. Nii minevik, olevik kui tulevik. Lastele hea lihtne sissejuhatus teemasse. Kui esmased teadmised olemas ja huvi tekkinud, siis saab ju alati sügavamalt uurima hakata. Raamat on kirjutatud lihtsalt ja ladusalt, kergesti loetav. Suured pildid teisel lehel on heaks selgituseks teksti juurde. Visuaalne pool annab alati tekstile palju juurde, eriti laste raamatutes ja teemades, mis ei ole veel hästi selged. Peaaegu iga peatüki juures on ka väike eksperiment, mis kindlasti lasele veel selgemaks teeb, kuidas ja miks miski ikka toimub. Mulle midagi eriti uut teadmist juurde ei tulnud, aga hea teema alustuseks väike kordamine.   

 

Kas tehisintellektil saavad olla tunded inimeste vastu?

5./216.  Pahupidi pööratud

Sari: Orpheuse raamatukogu 2022/7 (65) 

Autor: Alastair Reynolds

Tõlkija: Tatjana Peetersoo

Kirjastus: Fantaasia 2022

304lk./ 1043lk./37637lk.

Ulmekirjanduse väljakutse september: Veiko Belials soovitab

Kuigi lõpp läks kosmiliseks ära kätte, siis see raamat meeldis mulle. Algas vaikselt 18.sajandi lõpus purjetamisega mööda Norra rannikut otsides ühte teatavat lõhet. Peategelaseks Silas Coade, abikirurg viienda järgu ühemastilisel purjekal Demeter, kes lisaks arstiametile on ka tegev kirjanikuna. Ja tema juttudes on ulmelised asjad sees, nagu näiteks aurulaev. Kuid järgmisel hetkel ongi Demeter muutunud aurulaevaks, mis otsib salapärast jäist laguuni Patagoonia ranniku lähedal 19. sajandi lõpus. Ja see pole veel lõplik sõiduvahend Silasel. Igas loos on samad tegelased, sarnased situatsioonid, kuid igakord midagi enamat kui eelmises loos. Lugu lähebki sellises kaks sammu edasi, üks tagasi tempos kuni lõpuni. Aga huvitav ja põnev oli. Ja nii mõndagi lõpu poole ei osanud oodata. Suurem osa raamatust selline realistlik seiklusjutt, alles lõpus keeras ära ulmeliseks. Seega just selline, mis mulle fantaasiakirjanduse juures meeldib. Ja see tehisintellekti teema on mulle juba pikka aega huvi pakkunud. Tehis ja tunded, see on üks tõsine teema tegelikult, kas masinal saavad ikka olla tunded? Aga kui masinõppega on võimalik kõike õppida, miks siis mitte tundeid? Mina igatahes soovitan lugeda ja ka neil, keda kosmoseulme ei vaimusta, aga seiklusjutud meeldivad.

2013.aastal toimus Itaalias 122 naisetapu juhtumit!

4./215. Aadama küljeluu

Sari: Rocco Schiavone sari  #2

Autor: Antonio Manzini

Tõlkija: Cathy Laanela

Kirjastus: Toledo 2018

280lk./739lk./ 37333lk.

Lugemise väljakutse 2024: 21. Raamat Itaalia kirjanikult

Schiavone asub lahendama oma teist mõrvajuhtumit. Koduabiline leiab koristama minnes, et  korter on segi pööratud ja lambikonksu küljes ripub majaperenaise surnukeha. Esmapilgul näib tegu olevat enesetapuga… või on see hoopis luhtaläinud sissemurdmine või veel midagi muud? Kas jõhkralt otsekohest ja küünilist, kuid samal ajal tundliku intuitsiooniga aseprefekt Rocco Schiavonet on võimalik valejälgedele juhatada? Mis ikkagi toimus ja miks? Kas vahel mõnele kuriteole võib olla pehmendavaid asjaolusid? Ja kas mõni kuritegu on kuritegu või hoopis nõrgema poole kättemaks jõuetuses? Ka Roomas minevikus toimunu ei jäta Roccot puutumata üleval põhjas. Kui seadus on jõuetu, kas siis omakohus võib asja lahendada? Kas üks politseinik peab alati järgima seadust? Rocco ja tema kohatised teod panevad ikka Itaalia politsei tegevuse vägagi küsimärgi alla. Maffia on selle riigi ikka täiesti ära väänanud ja seda mitte ainult kurjategijate osas vaid ka võimu osas. 

Lugedes tekkisidki kahetised tunded. Ühelt poolt, et hea, et naiste vastu vägivalda kasutajad ikka oma teenitud karistuse saavad, aga samas, kas ikka kõik vahendid selleks on lubatud, ka need, kus astutakse seadusest lihtsalt kui segavast faktorist üle? 

Kui palju selles loos oli kirjaniku fantaasiat ja kui palju tõde, teab ehk vaid ainult autor. Samas järelsõnas ta märgib, et aastal, millal ta selle raamatu kirjutas, toimus Itaalias 122 naisetapu juhtumit. Kuni see arv nulliks ei taandu, ei saa me oma riiki tsiviilseks riigiks nimetada. 

Samas kui palju jääb teadmata naiste vastu toime pandud vägivalda, sest naised ise ei räägi, meditsiiniasutused ei edasta teavet või lihtsalt on ümbritsevad isikud ükskõiksed. Loodetavasti ikka asi paraneb iga aastaga ja juhtumiste arv on tänaseks, võrreldes raamatu kirjutamise 2013.aasta seisuga, läinud langusesse.

Kuidas olla edukas vananemisel

3./214. Avameelselt vananemisest. Võidab see, kes oskab vanaks saada

Autor: Kai Saks

Kirjastus: Tervisekirjastus 2019

292lk./459lk./37053lk.

Koduriiuli väljakutse september: Sel raamatul mu riiulis on järjehoidja vahel. Alustasin kunagi, aga ta on ikka veel lõpetamata!

Uhh, see läks küll nüüd üle noatera. Mul oli sellele kategooriale vastavaid raamatuid riiulis täpselt üks! No mis teha, kui olen selline lugeja, kes raamatuid pooleli ei jäta. Ja kui mõne ikka olen mingil ajal jätnud, siis seda raamatut lihtsalt enam mu riiulis ei ole ka, rääkimata järjehoidjast seal vahel. Aga kuna selle aasta üks suure väljakutse teema oli "Raamat, mis jäi eelmisel aastal lõpetamata" ja ma 31.detsembril lõpetasin viimase pooleli oleva raamatu lugemise, siis kiiruga haarasin 5-6 raamatut lugemist ootavate raamatute virnast ja lugesin kõigil esimese lehekülje läbi ja järjehoidja vahele. No, et ikka oleks sinna teemasse midagi panna. Nüüdseks on kõik teised raamatud läbi loetud ja kuhugi teemasse paigutatud, aga see raamat ühel hetkel rändas öökapilt riiulisse tagasi, et küll ma ükskord loen, kui aega muude väljakutsetega saan. Nüüd siis päästis päeva, või õigemini kuu. 

Mida teevad kõik inimesed samal ajal? Vananevad. Vanaks ei saada äkki, see protsess algab juba inimese sünniga. Mõnel inimesel läheb see vananemise protsess valutumalt, teisel keerulisemalt. Mõni tunnistab juba üsna noorelt, et on nüüd vana, teine ei taha ka kõrges eas sellega leppida. Tegelikult on kogu elu ettevalmistus vanaduseks, et seda siis vääriliselt hinnata. Nendele, kes on «osanud» vanaks saada, seda isegi koos haigustega, on kingituseks ilus pikk rahuloluaeg elu lõpus, kus on aega selgust saada nii iseendas kui maailma asjades. 

Selles raamatus on juttu sellest, kuidas elukaare jooksul muutuvad meie keha ja vaim, suhtumine iseendasse ja ühiskonna suhtumine meisse ning kuidas nende muutustega võimalikult valutult toime tulla. On ka soovitusi, kuidas hoiduda enneaegsest vananemisest, mida teha sagedasemate vanaea haiguste ärahoidmiseks, kuidas märgata esmaseid haigustunnuseid ja kust otsida abi. Haigustest vanemas eas ja erinevatest füsioloogia muutustest oli minu arust isegi liiga palju selles raamatus juttu. Kuidas tulla toime iseenda või kellegi teisega kui tema keha hakkab alla andma. Samuti oli pikalt juttu dementsuse sündroomiga inimestest ja kuidas käituda kui sinu lähedast see tabab. Tegelikult ega ikka ei kujuta lugedes seda täpselt ette ja eks iga inimene on ka erinev. See on katsumus kindlasti ka kõikidele kõrval seisjatele ja võib olla isegi suurem. Mina ei ole sellega kokku puutunud, sest meie peres on olnud need vanemaealised alati need kõige teravamad pliiatsid ja parema mäluga kui noorem põlvkond. 

Alguses võiks seda raamatut lugeda noorem inimene selleks, et saada aru, kes need vanemaealised sellised siis ikka on ja miks nad sageli on just sellised nagu nad on. Vanemas eas võiks seda raamatut lugeda selleks, et aru saada, mis minuga toimub, kas see ongi normaalne ja kuidas oleks parem ja edukam vananemisel. Kuna ma olen kõike seda just eelmisel aastal ülikoolis õppinud, siis mulle selles raamatus midagi uut ei olnud. Lihtsalt sattus nüüd nii hästi mu lugemislauale, et tuletas kõike suvel äraunustatut järgmisel nädalal algavaks uueks kooliaastaks meelde.

 

Unustatud Eesti krimi

2./213. Mõrv Metsamõisas

Sari: Meisterdetektiivid

Autor: Vassili Randmets

Kirjastus: Kuldsulg 1995

103lk./167lk./36761lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse september: Eesti autori krimka

Raamatu tutvustuses on kirjas: "Selle kriminaalromaani lugejat ootavad kaks mõistatust: esiteks tavapärane - kes on kurjategija? ja teiseks tavatu - kes on autor? Sest V. Randmetsa nime ei leia entsüklopeediatest ega biograafilistest leksikonidest, raamatukogudes pole tema teisi teoseid. Oli see ehk varjunimi? Või jäi edukalt debüteerinu üheainsa raamatu autoriks?". 

See pani muidugi kohe otsima, kes see Vassili Randmets siis oli. Tuli välja, et täiesti eksisteerinud inimene ja kelle kohta on ajalehtedes ikka mitmeid artikleid. Elas aastatel 1900-1984. Legendaarne muhulane nagu artiklis kirjas. Omandas Tartu ülikoolis 2,5 kõrgharidust: majandusteaduskonnas kaubanduse erialal (1926, cum laude), õigusteaduses (1932), seejärel aga õppis filosoofiateaduskonnas kaheksa semestrit rahvaluulet (ei lõpetanud). Piiril asunud Muhu keskkooli rajamise initsiaator, kool sai keskkooli õigused 1946. aastal. Vastuolulisem on Randmetsa tegevus üliviljaka kirjamehena: käsikirja jäid tema 56 romaani, 12 näidendit, 11 kodu-uurimust ja hulk artikleid. Kuigi ta oma belletristikat korduvalt ka kirjastamiseks pakkus, ei peetud selle kunstilist taset vastuvõetavaks. 1937 anti välja kirjastuse Kaja poolt tema kriminaalromaan “Mõrv Metsamõisas”. Selle raamatu kohta ei saanud nüüd küll öelda, et see poleks tasemel olnud. Täitsa Eesti krimikirjanduse tasemel. Ei midagi erakordset, aga täitsa loetav. Mõrv toimub, armastust leidub, uurijad on nii politsei poolt kui kogemata asjasse segatu, kahtlusaluseid on mitu ja need muutuvad loo käigus, küsimusi tekitavad nii mõrvatu kui tema kaaslased (naine, tütar) ja kurjategijad sogavad ka vahepeal ikka vett. Arvestades, et see raamat on kirjutatud pea sada aastat tagasi, siis ma ütleks, et hästi kirjutatud, ei jää tänastele krimidest maha üldse. Eriti kui arvestada, et siis polnud peale lauatelefoni, mis käis läbi keskjaama ja oli kergesti pealtkuulatav, muid tehnilisi abivahendeid saada ning uurijad pidid vaid oma aju kasutama kõige väljaselgitamiseks. Selles suhtes oli hea, et kuu algas pühapäevaga ja siis ei saanud kohe raamatukokku tormata, pidi kõigepealt oma kodust raamaturiiulit tuulutama ja nii sai leitud ka see riiuli sügavusse peitunud raamat siia väljakutsesse.

Smuulist ja Randmetsast ehk Vastuseks Katrin Pautsile

Vassili Randmetsa elust 1.osa 

Vassili Randmetsa elust 2.osa 

Vassili Randmetsa elust 3.osa

Vassili Randmetsa elust 4.osa 
 

Kunstnik põrgust ja taevast ühekorraga

1./212. Eduard Viiralt. Inimene ja nägemus. Loodus ja fantaasiad

Koostanud: Tõnis Vint

Kirjastus: Kunst 1983

64lk./64lk./36658lk.

Eesti ajaloo väljakutse september: Eesti kujutav kunst ja kunstnikud.

Mulle meeldis selle raamatu avalause: " Viiralt - saatanluse selgeltnägija ja valgusingellik kunstnik". Tema tööd on jah põrgust taevani, vahepeal maa peale ka ära eksivad. Pean tunnistama, et minu lemmikkunstnike hulka ta ei kuulu, kuid tal on mõned väga head tööd. Olgu, ju tal on neid häid töid ikka hulga rohkem, kui neid, mis mulle meeldivad. Selles raamatus oli nii ühte kui teist. Teksti oli vähevõitu, rohkem räägib ju kunstnikust ikka tema teosed kui jutt. Kuid tema kunstnikuteekond oli ka raamatus ilusti kirjas. Vaieldamatult on te Eesti kujutava kunsti tiptegijate seas. Lugedes jäin mõtlema, et mis temast oleks saanud, kui ta oleks pidanud piirduma Eestimaaga, kui ta poleks saanud minna edasi Pariisi õppima ja kunsti tegema? Kas temast ikka oleks tulnud kuulus Eesti kunstnik? Mulle on alati tundunud, et Viiralt elas kunagi väga väga ammu ja nüüd ta sünniaastat vaadates avastasin, et mu vanaisa oli tema sündides mõne kuune... ja vanaisa oli ju minu lapsepõlve aegne, kes mitte ei elanud väga väga ammu. Kuidas lähedane ja kauge võivad olla inimese jaoks hoopis erinevas proportsioonis ajas paigutatud.
 

August 2024 kokkuvõte

 Raamatuid: 25

Lehekülgi: 5517

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 178

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 221

 

Kõige õhem raamat: 33

Kõige paksem raamat: 460

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud: 1

Muid väljakutseid loetud:

. Koduriiul 2

. Kolmjalga 10

. Soome kirjandus 2

. Ulme kirjandus 4

. Eesti ajalugu 1

. krimikirjandus 4

. LuuleViis 0

Väljakutse vabasid loetud: 1

Loetud kirjanikke:   25

Enim loetud kirjanik: -

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 17

Enim loetud kirjastus: Argo (4)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 5

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (13)

 

Vanim raamat ilmunud: 2000

Uusim raamat ilmunud: 2024

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 3

Raamatukogust laenatud: 19

Loetud e-raamatuid: 3

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,16

10 palli saanud raamatud: Tuttav või tundmatu?, Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis

Taksonautide töömailt lõbusalt ja kurvalt

25./211. Elu läbi taksopeegli

Autor: Alan Adojaan

Kirjastus: Pilgrim 2015

159lk./5517lk./36594lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 juuli: Selle raamatu esikaanel on kasutatud vähemalt kahte erinevat fonti

Takso on märgiliselt mitmefunktsiooniline ja mitmetähendusliku olemusega. Takso kui ühenduslüli algpunkti ja eesmärgi vahel, takso kui abivahend kuskile jõudmiseks, kõikvõimalikes kohtades käimiseks, kuskilt tulemiseks. Takso kui olukorra või aja päästja, teinekord ka elupäästja – seda nii kaudses kui vahel ka lausa otseses mõttes. Taksot võib vaadelda kui laeva, mis kruiisib erinevate maailmade vahel – maailmast, kus asud praegu, maailma, kuhu soovid minna. Selle sümboolse laeva kiiluvees segunevad veealune ja veepealne maailm. Veealune ehk allmaailm: kus toimuvad hämarad asjad, patuelu ning öised sündmused, kus elavad koletised ja veidrad elukad, ja veepealne maailm, kus käiakse töö ja kodu vahet, aetakse igapäevaseid asju ja elatakse igati kombekalt ning kõik tundub normaalne ja inimesed ontlikud. Taksolaeva kaptenil, kes algelist teleporditeenust pakub, on samuti palju rolle, mida tööpäeva jooksul tuleb sujuvalt sisse-välja lülitada. Taksojuht peab olema teenindaja, probleemilahendaja, abiline, psühholoog, kriisitöötaja, ja nagu siinsetest lugudestki lugeda, tuleb esineda veel kümnetes väga kummalistes rollides. Taksojuhid peavad tegelema seksiteenuste otsijatega, veavad surnuid, päästavad lemmikloomi ja võtavad vastu sünnitusi.

Autor on läbi aastate küsinud ja kuulanud erinevaid taksojuhtide mälestusi erikummalistest, ohtlikest ja lõbusatest juhtumistest. Lugeda oli üsnagi lõbus. Millest puudust tundsin - aastaarvudest (kasvõi umbkaudsetest) lugude juures. Sest taksondus on ju kardinaalselt muutunud ja seda oli ka lugudest tunda. Ühes loos nad suplesid rahas ja järgmises käis vingumine kuidas ei tule ots otsaga välja. Ühes loos polnud veel mobiiltelefone ja järgmises oli juba äpp kasutusel. Aga eks juua täis inimesed, kes olid peamised nende lugude peategelased, ole ikka läbi aastakümnete sama targad (loe lollid). Ja nagu mitmedki ütlesid, lollidelt peabki raha ära võtma. Seega avaldasid mõned juhid ka oma mitte nii ausaid tegusid, samas kui teised olid ja jäid läbinisti ausateks. Samuti pole see keeleprobleem nüüd küll kuidagi vähemaks jäänud, pigem ikka hullemas, samas äpiga sõites polegi vaja juhil enam reisijast aru saada, gps viib ju kliendi poolt sisestatud kohta ära. Samas oli lõbus lugu, mis kirjeldas Tallinna tänavate nimede väänamist ja pööramist ning siltide veerimist. Oli paremaid lugusid, oli kehvemaid, aga kiiresti läks see raamat. Sain jälle ühe vana võla kaelast ära. Nüüd veel sellesse väljakutsesse mai kuu raamat jäänud, no kohe kuidagi ei taha õnnestuda selle lugemine... 

 

Kass, kes oli kuningas või kuningas, kes oli kass?

24./210. Kass, kes oli kuningas Salomon

Autor: Mall Jaakson

Kirjastus: SE&JS 2013

96lk./5358lk./36435lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 august: Raamat, mille seljal, esi- või tagakaanel on autori pilt.

Autori pilt on tagakaanel. Kass pildil ei ole Salomon ja kuningas vist ka pole, aga siiami kass küll nagu raamatus tegutsev kass Salomon. Omapärane raamat. Esmapilgul vaatad, et luuletus, aga tegelikult on proosatekst lühilausetes, mis on igaüks ise realt kirjas. Selline spiraalne tekst, mis läheb läheb edasi ja siis läbib taas mõne punkti, milles oli juba olnud. Korduvad motiivid erinevates olukordades ja üks olukord erinevas kohas meenutatud. Põhiliselt kassist, aga ka muid kohti ja olukordi ja ajaloolisi tegelasi on sisse põimitud. Ning kassidest on üsna palju pilte sees. Selline kerge lugemine.

 

Liivahaldjas Psammead

23./209. Viis last ja tema

Autor: Edith Nesbit

Tõlkija: Terje Täpsi

Kirjastus: Härmametsa Talu Kirjastus 2000

148lk./5262lk./36339lk.

Lugemise väljakutse 2024: 7. Klassikaks peetav lasteraamat, mida sa pole veel lugenud

Mitte ainult, et ma pole lugenud, ma polnud isegi kuulnud sellest raamatust enne, kui see minuni juhuslikult jõudis. Aga raamatu kaanel on väide, et kuulub lastekirjanduse klassika hulka. Edith Nesbit (1858–-1924) on maailmas hinnatud ja korduvalt avaldatud lastekirjanik. Tema sulest on ilmunud mitmeid kogupere- ja võlujutte. Esmakordselt ilmus see raamat 1902.aastal ja on triloogia esimene osa. Tegelasteks viis ühe pere last: Robert, Cyril, Anthea, Jane ja Talleke (tal oli päris nimi ka, aga keegi ei kutsunud teda sellega). Ainsana oli kirjas Tallekese kohta, et ta oli kahe aastane poiss. Teiste laste vanused puudusid, aga nad olid juba üsna iseseisvad tegutsejad ning tassisid seda kaheaastast aegajalt süles ringi, seega väga väikesed ei saanud enam olla. Kuid nende tegevus ja juhtumised olid siiski hästi lapselikud, seega pakuks, et vanim poistest, kes "peaaegu mehemõõdu välja andis" oli ehk kusagil 12-13 aastane. Lapsed kolivad uude kohta elama, see asub maakohas ja kirjelduse järgi tundub ikka trööstitu paik olema. Ühel pool maja ja aeda on mahajäetud kruusakarjäär, teisel pool kriidikaevandus. Kui ühes peatükis taheti lõket teha, siis mitte kusagil ei olnud mitte mingit puitu, mida oleks saanud kasutada. Seega tühi liiv ja igav väli ja seal keskel üksik valge maja viie lapse, ema, isa ja kahe teenijaga. Aga kui lapsed lähevad kruusakarjääri (kirjelduse järgi siiski pigem liivakarjäär) avastama, siis satuvad nad imelise olendi peale. Tehisintellekt üritas raamatusse toodud kirjelduse järgi seda mulle üles joonistada. Ega raamatus oleva pilt ka palju selgem pole. Igatahes üks kummaline olend, aga tema võimuses oli iga päev täita mõni laste poolt soovitud soov. Aga nende soovidega oli nii, et kas ei osanud lapsed õigesti soovida, mõni soov lipsas välja kogemata või lihtsalt pingutas liivahaldjas üle. Igatahes lõppesid kõik soovid nii, et lapsed said pragada, sattusid sekeldustesse ja lõpuks ootasid nad pingsalt päikeseloojangut, sest siis soovi mõju kadus ja kõik oli taas endine. Täitsa tore raamat oli. Lisaks väikesele põnevusele ja seiklustele ka veidi moraliseeriv ja väärtushinnanguid lugevates lastes hariv. See on muidugi väga omas ajas ja tänapäeva lapsed ei pruugi üldse selle raamatuga haakuda. Aga mulle meeldis, lapsed oli lapselikult toredad ja Psammead omamoodi nunnu toriseja.   

 Esimene katse kui ma ütlesin, et joonista liivahaldjas kruusakarjääris.

Teine katse, kui palusin joonistada liivahaldjas Psammeadi.

See oli üks nunnumatest variantidest, mille ta suutis mulle joonistada.

Linnuaju - kas totu või taibu?

22./208. Geniaalsed linnud

Sari: Looduse lood  

Autor: Jennifer Ackerman

Tõlkija: Helen Urbanik

Kirjastus: Tänapäev 2018

384lk./5114lk./36191lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #7 (populaarteadus)

Pikka aega on üldiselt arvatud, et linnud on lollid. Viimase kahekümne aasta jooksul on aga tulnud hulganisti näiteid linnuliikidest, kes on vaimselt võimelised primaatide sarnasteks saavutusteks. On lind, kes suudab emaste ligimeelitamiseks luua marjadest, klaasitükkidest ja õitest värviküllaseid kujundeid. On liik, kes lahendab klassikalise mõistatuse sama kiiresti kui viieaastane laps, ja liik, kes on lukkude lahtimuukimise ekspert. Kuidas aga mõõta lindude intelligentsust, nende taiplikust? Kas inimene oskab alati õigesti asjadest aru saada, sest teadupoolest linnud ei oska inimesele arusaadavalt asju lahti seletada. On küll linde, kes oskavad inimkeelt jäljendada ja muid hääli ka. Kuidas oskavad ikka linnud orienteeruda ja lennata tuhandete kilomeetrite taha kus nad pole võib olla veel kordagi käinud? Leida kodutee kusagilt täiesti võõrast paigast, kuhu inimene on ta viinud? Milline on linnu aju ja kuidas see erineb erinevatel linnuliikidel. Kas suurem aju on alati vajalik ning näitab suuremat taibukust? Kuidas on arenenud lindude värvitaju ja miks läik-lehtlalind armastab sinist ja vihkab punast? Kuidas emaslinnud otsivad omale just seda õiget kaasat ja mida vaesed isaslinnud kõik peavad ära tegema, et löögile pääseksid? Kes lindudest on parimad kohastujad inimeste poolt muudetava elukeskkonnaga ja mis saab neist, kes ei suuda nii hästi areneda? Tegelikult jäi selles raamatus palju küsimusi õhku, mida teadlased ei ole veel välja selgitada suutnud.

Selles sarjas ilmunud raamatud mulle meeldivad ja nüüdseks olen vist enamuse ka jõudnud läbi lugeda. Lindude raamat oli pikalt ootel, sest olen selle kohta kriitilist tagasisidet lugenud. Kuid kui pole ornitoloogiaga otseselt sinasõber ja enamus lindudest on lihtsalt mingi lind, siis mulle sobis lugeda. Huvitas pigem just see, kuidas üldse teadlased midagi teada on saanud, kuidas nad linde uurivad. Samas ei olnud see raamat nii lihtne ja kiire lugemine kui eelnevalt loetud loomalood. Kohati tundus nagu liiga pikalt ühe ja sama teema juurde kinni jäämine, nagu autor oleks endale üritanud teemat põhjalikult kirjutamise käigus selgeks teha.Aga looduse ja loomade huvilisele on see kindel sari, mida soovitada.

Loomad, kes on ajalooürikutes ja kunstis jäädvustunud

21./207. Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis

Sari: Acta Universitatis Tallinnensis. Artes  

Autorid: Juhan Kreem, Ivar Leimus, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo

Kirjastus: TLÜ Kirjastus 2023

208lk./4730lk./35807lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #6 (ajalugu)

Kui ma hakkasin sellesse väljakutsesse raamatuid otsima, siis selle raamatuga teadsin kohe, et seda ma tahan kindlasti lugeda. Kuid tuli välja, et ma polnud ainus lugemishuviline ja nii ootasin pikalt, kas saan ikka enne kuu lõppu raamatu kätte või ei. Sain. Lugemine ise oli nii nauditav ja huvitav, et peaaegu ühe päevaga sai loetud. Raamatus kajastati esiteks uurimust, kui palju on mingeid loomi nimetatud keskajal Liivimaal käibinud viies talurahvaõiguses, kolmes lääni- ja maaõiguses ning kolmes linnaõiguses. Osutus, et üldiselt vähe, eelkõige neid, kes kasulikud, olulised või väärtuslikud. Eelkõige siis hobused. Loomad olid üldiselt ühes pajas muu varaga. Teine peatükk uuriski Saksa ordu hobuseid, palju, millised ja kus. Kuigi keskaegsed allikad olid selles osas üpris napid ja puudulikud. Kuid mingi kaardi nende rohkusest/vähesusest ja paiknemisest saadi. Raamatus on ka tulemuseks saadud kaart. Kolmas peatükk uuris loomi, mida kingiti ja pärandati. Taas enamuses ikka hobuseid. Teised loomad olid muu vara hulka kuuluvad pärandamisel. Hobused olidki enamasti just sellepärast välja toodud, et neid kingiti või pärandati eraldi muust varast. Aga siia peatükki jõudsid ka mõned eksootilised imeloomad nagu kaamel või kalkun. Jah, kalkun oli imeloom, aga miks, seda peate ise raamatust lugema. Neljas oli loomad kaubanduses ja eks neid hobuseid ikka osteti ja müüdi taas kõige rohkem. Aga kellele ja miks neid ei müüdud ja palju need maksid, jääb taas lugeja enda teada saada. Viies peatükk rääkis loomadest, kes sattusid ärasöömiseks erinevatele toidulaudadele. Eelkõige muidugi pidulaudadele ja tähtsate tegelaste omadele, sest nende toidu ostmise tšekke on ikka omajagu arhiivis veel tallel. Seega ärge visake poe tšekke minema, mitme sajandi pärast teadlastel hea uurimistööd taas teha, mida praegusaja inimesed sõid. Parim fakt, mille teada sain oli, et kobras oli loom, aga koprasaba oli kala. No jutt ikka sellest sabast, mis loom kopra taga on niikaua kuni ta elus on. Aga kui maha löödi, siis paastu ajal kui liha oli keelatud süüa, siis kopra saba võis, sest see oli kala. Keskaegsetel inimestel oli hea loogika ja fantaasia. Muide, hülged olid ka kalad, neid võis ka paastu ajal süüa, aga neid sõid siiski peamiselt lihtsad rannainimesed, mitte nii väga ülikud. Viimane, kõige pikem on loomadest Liivimaal olevatel maalidel ja raidkividel. Kui muus osas oli raamatu kangelasteks kohalikud koduloomad, siis nüüd olid peategelasteks lõvid ja draakonid. Need, kes jaksasid deemonite vastu inimesi kaitsta ikka. Viimane oli tegelikult minu jaoks kõige igavam ja vähem uut infot sisaldav. Kuid üldiselt väga huvitav raamat oli kuidas on keskkaegne inimene suhtunud loomadesse, kes olid talle nii olulised, et seda kusagil kirjapildis või visuaalses vormis ära märkida/kujutada, kes olid teisejärgulised ja kes üldse tähtsusetud. See raamat jõuab kindlalt minu selle aasta parimate loetud raamatute nimekirja.
 

Alla 65 kohustuslik, mitte keelatud

20./206. Alla 65 keelatud

Autor: Jaak Aru

Kirjastus: Otto Wilhelm 2024

128lk./4522lk./35599lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #7 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #17 (vabatahtlik)    

Mis sellel raamatul õppimisega seost on? Esiteks õpin ma magistriõppes hetkel kogukonnatööd vananevas ühiskonnas ja see raamat on täpselt sellest, mida me esimene aasta õppinud oleme. Teiseks just täna lugesin Eesti Päevalehe artiklit, et miks meid ei õpetata vanaks saama? Igasugu muid asju õpetatakse, aga seda kuidas saada edukalt hakkama vananemisega ja mis see kõike võib kaasa tuua, seda mitte. Seetõttu, ma parandaks selle raamatu pealkirja ära. Alla 65 kohustuslik. Kui mitte varem, siis neljakümnendates tasuks küll juba seda raamatut uurima hakata, siis on veel võimalik oma elus mitmeidki asju muuta nii, et pensionäri staatusesse jõudes oleks valutum muutuseid vastu võtta või jätkata vanal moel. See on üpris pealiskaudne raamat tegelikult, puudutab küll paljusid valdkondi, aga pinnapealselt. Seega on just paras raamat teha algust teadmistega, mida elu edaspidi võib tooma hakata, kui jõuda vanusesse 65+. Lõpus viimane peatükk on tegelikult mõeldud neile, kes peavad maid jagama pessimistlike ennast diskrimineerivate vanemaealistega. Kuigi autor on töötanud eakate arstina ja seega erudeeritud mees, siis ta kasutab väga lihtsat keelt asjade kirja panemiseks ning kohati kasutab slängväljendeid nagu penskar. Kas te teate mis asi on reietamine? Ei tea, aga siis peategi selle raamatukese läbi lugema, et teada saada. Igatahes soovitan seda raamatut kui lühike algõpetus vananemisse ja lugeda siis, kui peate ennast veel nooreks, hiljem on juba hilja. Üldjoontes mulle raamat meeldis ja need super ägedad tehisaru poolt joonistatud pildid seal raamatus!!! Kuna ma olen selles teemas juba veidi edasijõudnum, mitte enam algaja, siis mulle jäi kohati liiga pinnapealseks, oleks tahtnud sügavamale sisse minna mõnda teemasse. Huumorit veidi oli, aga oleks tegelikult isegi oodanud veidi tugevamat ja mustemat kohati. Just tänu pealkirjale ja nendele piltidele. Ühesõnaga, soovitan lugeda. 

Artikkel: „Mind pole kellelegi vaja...“ Miks meid ei õpetata vanaks saama?
 

Kambriumi plahvatus ja selgrootud fossiilid

19./205. Imeline elu. Burgess Shale ja ajaloo olemus

Sari: Loodusteaduste klassikuid 5 

Autor: Stephen Jay Gould

Tõlkija: Oive Tinn

Kirjastus: Argo 2024

383lk./4394lk./35471lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #5 (populaarteadus)

Autor oli solvunud kellegi peale, kes nimetas paleontolooge margikorjajateks. No sel juhul on nad margikorjajad, kes tuvastavad, mis on margil selle liimipoolse külje järgi, ilma teist poolt nägemata. Palentoloogia on üldiselt mulle võõras teema kuigi ajalugu huvitab küll. Aga noh need kivistised, hallid ja igavad. Seda raamatut lugedes oli kahetine tunne. Huvitav oli sellest teemast lugeda ja kuidas üldse toimub palentoloogide töö (sorry, väga igavalt ja rutiinselt ja aega nõudvalt). Burgess Shalest polnud ma ka midagi oma elus kuulnud, nüüd siis vähemalt see lünk eemaldatud teadmistest. Samas nendest ebamaistest eelajaloolistest tuvastatud ja mitte nii hästi tuvastatud loomadest oli mu jaoks ikka veidi kole igav lugeda. Kuigi samas ma saan aru kuidas palentoloogidel võisid iga selle avastuse juures silmad põlema ja süda hüppama hakata küll. Seega läks mul selle raamatu lugemisega üksjagu aega, sest kohati ikka ei edenenud raamat sugugi. Viga muidugi minus, mitte raamatus. Õnneks oli sel rohkesti fantastilisi pilte, muidu vaid kirjelduste lugemisega oleks vist mul pooleli jäänud. Seega võib olla kui ma reaalselt seal kivististe ja nende väljapuhastatud tulemite seas oleks, siis äkki ei oleksi nii igav kui vaid lugedes. Ehk see ongi pigem visuaalne teema, mitte lugemise teema. Sest need tegelased seal piltidel olid küll ägedad. Eriti kui ma oma vaimusilmas nägin neid hulga suuremana veel. Saaks ikka õudsama filmi sealt vist kui see Jurrasic Park. Kuidas üldse geoloogilises ajaskaalas elurikkus kujuneb jäi aga ka peale seda raamatut ikka mulle täiesti müstiliseks teemaks. Minu arust on see läbi ajaloo lihtsalt suures osas oletuste rida olnud, kuidas keegi on suutnud veenvalt teistele seda ära seletada, kuid aja möödudes arvamused ja teadmised muutuvad ning asjad pannakse taas mingil muul moel järjekorda ning liikidesse ja hõimkondadesse ja ajastutesse.

Kas vahel võib kuritegu olla õigustatud?

18./204. Viimane Londoni rong

Sari: Cherringhami mõistatused #5

Autorid: Matthew Costello, Neil Richards

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

130lk./4011lk./35088lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi

Meeldiv vanahärra Otto Brendl, kes mängis igal suvel lastele nukulavastust, suri ootamatult südamerabandusse. Jack ja Sarah on esimesed, kes jõuavad kohale kui mees leitakse ning üritavad teda elustada kuid see ei õnnestu enam. Elustamise ajal näeb Jack midagi, mis paneb tal taustal ohutule põlema, et kas Otto oli ikka see, keda kogu Cherringham tundis. Kes ta tegelikult oli enne kui Cherringami saabus? Alguses süütuna tunduv uurimine võtab järjest rohkem tuure üles ja selgub nii mõndagi vanahärra minevikust. 

Tüüpiline kiire ühe õhtu lugemine, hea lõõgastumisraamat. Mõned asjad oli aimata, mõned asjad selgusid lugemise käigus alles. Seekordne lugu ei olnud väga ettearvatav, nii mõnigi keerdkäik oli loos. Ning lõpus jäi üles küsimus, kas vahel võib juhtuda, et mõni kuritegu on õigustatud, õigust saab mõista rohkem kui ühel moel? 

 

Müüdid ja teooriad loomade kohta läbi ajaloo

17./203. Ootamatu tõde loomadest. Voorivankritäis vääritimõistetuid

Autor: Lucy Cooke   

Tõlkija: Aldo Randmaa

Kirjastus: Varrak 2022

368lk./ 3881lk./34958lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #4 (ajalugu)

Läbi ajaloo on ilmunud tarku raamatuid, kus kirjas imelised ja mitte nii imelised loomad. Nendes raamatutes on olnud erinevaid teooriaid loomade kohta. Kui inimene nägi või kuulis mingist loomast, siis kunagi olid ta teadmised täis valgeid laike selle looma kohta. Aga kuidas ikka targas raamatus kirjutada, et ei tea. Tihti tekitasid segadust mitmete eri allikate poolt tulnud vastuoluline teave. Siis tuligi sinna panna kirja oma fantaasiad või teooriad nende loomade kohta ning ikka nii, et nii see ongi. Läbi ajaloo on järgmised loodusteadlased ikka vaikselt neid teooriaid üritanud ümber lükata. Vahel on see ilusti õnnestunud, seal samas on tekkinud loomauurijate vahel kahes või veel enamas leeris ikka korralikud sõjad. Mõned müüdid on aga jõudnud välja ka tänapäevani, kuigi nüüd päris utoopilisi asju vähemalt tarkadesse raamatutesse enam kirja ei panda. Käesolevas raamatus vaadatakse lähemalt kolmeteist looma-lindu-kala. Autor toob välja, millised müüdid ja teooriad on selle liigi kohta läbi ajaloo olnud, kuidas need on põrmustatud ja kelle poolt ning põrmustab ise veel viimasedki müüdid. Lisaks on nende teoorite ümberlükkamiseks ta uurinud põhjalikult neid loomi ning selgitab lihtsalt ja arusaadavalt, kuidas ikka tegelikult on. Kas laiskloom on ikka laisk loom. Kuidas angerjas kuulsat Aristotelest ninapidi vedas. Kuidas on lood kopra ja tema oskusega munandid endal ära hammustada, et küttide käest põgeneda. Kas hüaan on ikka ühel aastal isane ja teisel emane. Miks pani üks teadlane konnadele pükse jalga. Miks arvatakse, et toonekurg toob lapsi. Kuidas kirjeldada looma, keda pole ükski loodusteadlane veel oma silmaga näinud ja aluseks on vaid fantastilised kuuldud kirjeldused. Kas põder on kurvameelne loom ning pandad kehvad seksijad ning valivad sööjad. Ja kes on see iseäralikku laadi elukas, keda inimene ei saa vaadata ilma iseendale mõtlemata. Kõigile neile küsimustele saab vastused sellest raamatust ja veel paljudele teistele küsimustele ka. Inimestel on olnud tung pidada loomi inimese peegelpildiks ja otsustada nende kõlbluse üle religiooni või inimlike voorusnormide alusel. Seega on loomad, keda ajaloos peeti vooruslikeks ja need, kes said halastamatu hukkamõistu osalisteks. Soov loomi inimestada püsib visalt ka tänapäeval. Kui loomad ei ole sellised, nagu inimene tahab, siis näeb inimene viga vaid loomades, mitte enda käitumises, mitte selles, et ta on hävitanud loomade igipõlised elukohad ja looduslikud kooslused ning ei võimalda loomadel elada loomade seaduste alusel. 

Raamat oli huvitav, müüte purustav ja teadmisi erinevate loomade kohta andev. Autor on näinud vaeva, et kõikide nende loomadega, kellest ta kirjutab, ise kohtuda ja neid põhjalikult uurida.  Kirjutatud nii, et igaüks saab aru, ei pea olema loodusteadlane. Raamatus on ka pildid loomadest, erinevate uurijate poolt joonistatud läbi ajaloo. Mõned nende loomad näevad ikka väga fantastilised välja. Kuid eks teadus ja teadmised peavadki muudkui arenema ja uuemaks ning täiuslikumaks muutuma.

Rahus ja tasakaalus maailm - kas see on ulme?

16./202. Hingede aeg

Sari: Neetud taevakivi 3 

Autor: Tuuli Tolmov

Kirjastus: Fantaasia 2024

297lk./3513lk./34590lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Aulembi ja Säde seiklused saavad otsa. Kas neil õnnestub tuua maa peale tagasi rahu ja tasakaal. Eelmises osas Põhja nõid eksis ja Maaema peatamise katses hoopis tegi asja hullemaks ning elevate ja surnute vaheline piir kärises. Nüüd on maa täis Toonelast lahkunud kodukäijaid, külmkingi ja hingeudu. Kokkupuutel elavatega  viimased haigestuvad ja surevad. Ravi selle vastu ei ole. Kas kogu inimsugu hävib või suudavad noorukid maailma päästa ning mis on selle hind? Kolmas raamat seikluslikust etnofantaasia sarjast. Kolmest raamatust meeldis see mulle kõige enam. Kuidagi selgem ja konkreetsem oli lugu, osa tegelastest ka juba siitilmast lahkunud ning seetõttu vähem erinevaid liine kirja panna. Enam polnud ka teadmatust, mis siis maailmas ikka toimub ja millised on taevaisa, maaema, teiste jumalate, haldajate, surma ja inimeste vahelised jõujooned, tahtmised ning piirid. Palju oli Eesti mütoloogiat, aga ka Skandinaavia oma. Meeldis ka, et lõpus oli järelsõnana autor selgitanud oma inspiratsiooni allikaid, milliseid kohti pidas silmas, kui need loosse kirjutas ja kes on kes Eesti mütoloogias, keda ta kasutas antud sarjas. Raamatusari mulle meeldis, selline parajalt seikluslik, parajalt müsteeriline, parajalt reaalne, parajalt õudne. Loodetavasti maailmas ikka jääb tasakaal säilima.

On siin mänguasjapood või ei ole siin mänguasjapoodi?

15./201. Kadunud mänguasjapood

Sari: Gervase Feni krimilugu

Autor: Edmund Crispin

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

240lk./3216lk./34293lk.

Krimikirjanduse väljakutse 2024 august: ajalooline krimka

Aasta 1938. Richard Cadogan, luuletaja ja isehakanud elunautleja, jõuab oma vanasse ülikoolilinna Oxfordi, enda meelest lõõgastavat puhkust nautima. Paraku leiab ta juba esimesel ööl mänguasjapoes lamamas eaka naise surnukeha ja saab hoobi vastu pead. Teadvusele tulles avastab mees, et mänguasjapood on kadunud ja selle asemele on tekkinud toidukauplus. Politsei suhtub ta juttu arusaadavatel põhjustel skeptiliselt, kuid Richardi kunagine koolikaaslane Gervase Fen, Oxfordi ülikooli õppejõud ja amatöördetektiiv, teab, et tõde on sageli kummalisem kui kirjandus ning hakkab seda lugu vaikselt harutama. Kohati aeglase kulgemisega, siis kiiresti edasi tormav. Ühel hetkel jääb targutamisse kinni ja järgmisel läheb peadpööritavalt edasi. Raamat on esmakordselt ilmunud aastal 1946, seda annab raamatu stiilist aimata. Selline klassikaline eelmise sajandi esimese poole inglise krimilugu, filmilik, lugedes tekib kohe peas ettekujutus loost. Lemmikuks ei saa, aga lugeda täitsa kõlbas, segadust oli täitsa suur ports selles loos. Pigem neile, kellele meeldivad aeglased klassikalised inglise krimilood.

 

Hingevaras tassib taas tittesid sohu!

14./200. Härjasoo hingevaras

Autor: Lille Roomets

Kirjastus: Tänapäev 2024

208lk./2976lk./34053lk.

Krimikirjanduse väljakutse 2024 august: ajalooline krimka

Eesti oma ajalugu taas ühte krimiraamatusse kirja pandud. 1905.aasta jaanuar, just on toimunud Verine pühapäev ja kardetakse, et mässamine hakkab jõudma järsku nüüd ka Eestimaa pinnale. Abja-Paluoja kohalik urjadnik Ado Luuk on elanud siiani üpris vaikset elu. Ta tunneb kõiki enda piirkonna elanikke, vahel pigistab, vahel paneb silma kinni, vahel laseb asjal omasoodu minna. Talle meeldib tema töö ja seda eelkõige selletõttu, et seal on rahulik ja vaikne võrreldes koduga, kus viis pisikest last kasvamas. Kuid pärast Verist Pühapäeva määratakse talle abiliseks hoopis uute kommete ning meetoditega Max Rawell, kes toob endaga kaasa isegi jäljekoera. Luuk ei usalda Rawelli kartes, et tegemist on tsaaririigi spiooniga, kes ihaldab tema mõnusat ametikohta. Kuid kas järsku hakkas tegutsema rahvajuttudest tuntud Härjasoo hingevaras ning varastas mõned tited, vedades need sohu, või on tegemist mõne kurikaelaga? Kuid miks varastada üks titt, kui neid tittesid on niigi igal pool, ei saa lapserohke isa Ado Luuk aru. Kuid tuleb suure jaanuarikülmaga siiski välja minna ja asja uurima hakata ning üritada Rawelli endast kaugel hoida, samas teda uurimisse kaasates, et teine midagi ei kahtlustaks. Ladus lugu ja kuigi lugeja taipab enne urjadnikke, kes asja taga on, siis mõned nüansid jäid siiski ka raamatust avastada. Ja polnud see lugu midagi lihtlabane, ikka mitmeid keerdkäike oli sisse pikitud. Ladus kiire lugemine, mulle meeldis. Ja minu arust oli vägagi ajastutruu, vähemalt nii palju, kui ma sellest ajajärgust lugenud olen. 

Ulmeklassika

13./199. Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas

Autor: Douglas Adams

Tõlkija: Kati Metsaots

Kirjastus: Rahva Raamat 2022

207lk./2768lk./33845lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 august: Mann Loperi lugemissoovitused

Seda raamatut olen juba vägagi pikalt plaaninud lugeda. Kutsekooli üks meesõpetaja ükskord loengus viskas õhku killu, mille peale klass jäi imestunud nägudega teda vaatama. Tema vaatas siis vastu klassi sama hämmastunult, et kas siis keegi tõesti ei ole seda raamatut lugenud. Ei olnud. Siis plaanisin kindlasti seda kunagi lugeda. No nüüd siis aastaid hiljem jõudis lugemisjärg selleni. Seetõttu väga meeldivad need ulmekirjanduse soovitused, et sealt leiab nii klassikat kui uusi asju ning on põhjust lugeda asju, mis muidu kuidagi ei taha jõuda lugemisjärjega kätte, muudkui mingid muud raamatud jõuavad ennast vahele pressida. Ma enam ei mäleta, mis see kild tookord oli, äkki siis see „42“? Või oli midagi muud sellest või siis järgedest. Lihtsalt ei mäleta. Aga seda saan nüüd küll aru, miks just selle inimese jaoks võis see raamat olla kultusteos, täiesti temalik raamat.

Ütlen kohe ära, et mulle meeldis. Meeldis väga. Selline minu huumorisoonega sobiv naljakas absurdikas. Kohati pani mõtlema, et kas ajapikku muutub see raamat pigem rohkem või vähem absurdsemaks lugejatele. Sest paljud asjad mis seal olid, on ju hoopis teiseks muutunud, mõned reaalsemaks, mõned ebareaalsemaks.  

Arthur Denti jaoks oli see täiesti tavaline neljapäeva pärastlõuna, kuni tuldi tema maja maha lõhkuma. Üsna pea pärast seda lasti õhku terve planeet Maa, et teha ruumi Galaktika uuele kiirteele. Arthuri parim sõber on just äsja teatanud, et on tegelikult tulnukas. Ja praegu kihutavad nad mööda kosmost, kaasas vaid käterätt ja pealtnäha kahjutu raamat, millele on suurte sõbralike tähtedega kirjutatud: ÄRA SATU PAANIKASSE.

Aga paanikasse satuvad tegelased nii mitmelgi juhul, pole sellest raamatust sugugi niipalju kasu. Aeg ajalt on loogika mingil erilisel orbiidil, füüsikaseadused ümber kirjutatud ja ei kehti enam ning aeg keeratud ümber sõrme või galaktika. Aeg ajalt kerkivad keset absurdsust esile mõningad mõttekohad elu ja olu üle, võib olla mõnikord isegi sellises kohas, mida kirjanik ette ei plaaninud või ei osanud veel plaanida või siis plaanis kuidagi teisiti olenevalt ajast. Kas ka järgmised galaktilised reisid saab pöidlaküüdiga ette võetud, ei tea, aga hetkel kaldun arvama, et võiks ju. Loodetavasti keegi järgnevatest siis paneb oma soovituste nimekirja järgnevad osad.  

 

Jaapani varjundiga Eesti ulme

12./198. Hinged mõõgateral

Sari: Teaduse kaardivägi. Eesti ulmeromaan 5

Autor: Rait Piir

Kirjastus: Lummur 2021

368lk./2561lk./33638lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 august: raamat kirjastuselt Lummur

Neljast lühiromaanist koosnev antoloogia. Kaks neist kujutavad keskaegset Jaapanit ja selle mütoloogiast inspireeritud fantaasiamaailma, millest ei puudu ka samuraid, lahingud ja võimumängud. Kahes teises teoses viiakse lugeja aga Ceresele ja Veenusele – küberpungist, neuroliidestest ning transhumanismist läbipõimunud tulevikku.  

Küllaltki erinevad lood olid kõik. Need Jaapani ainetel meeldisid mulle rohkem. Parajad õudukad. Eriti see viimane Nukumeister. Nukud on üldse ühed kahtlased tegelased, eriti kui nad on hingega nukud. Lisaks see Jaapani auenesetappude asi, no see on minu jaoks ikka täielik müstika. Kosmose lood jäid minu jaoks veidi kesisemaks, lihtsalt kuna see maailm mind sedavõrd ei paelu. Seiklusi ja põnevust seal muidugi oli, ehk veidi liigselt verd ja peksmist ja muid selliseid värke ka. Kindlasti on neile omad fännid olemas.

Lugeda oli üldiselt üpris kerge ja ladus, ei olnud väga spetsiifiliseks ja keeruliseks isegi neid kosmose lugusid aetud, sai tavalugeja ka aru, mitte ainult suur ulmefänn. Jaapani stiilis õudukaid võiks isegi rohkem lugeda temalt. Need olid sellised reaalsuse ja fantaasia piiri peal hõljuvad lood, mis mulle eriti sobivad. Eriti see viimane lugu hakkas mul filmina silmade taga elama ja kohati isegi muutus minu fantaasianägemuses liigagi õudsaks kätte ära.