November 2024 kokkuvõte

 

Raamatuid: 19

Lehekülgi: 3249

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 108

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 171

 

Kõige õhem raamat: 48

Kõige paksem raamat: 476

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud: 2

Muid väljakutseid loetud:

. Koduriiul 0

. Kolmjalga 6

. Soome kirjandus 1

. Ulme kirjandus 7

. Eesti ajalugu 1

. krimikirjandus 2

. LuuleViis 0

Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke:   17

Enim loetud kirjanik: Michael Moorcock (3)

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 13

Enim loetud kirjastus: Fantaasia (5)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 7

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (7)

 

Vanim raamat ilmunud: 1999

Uusim raamat ilmunud: 2024

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 3

Raamatukogust laenatud: 15

Loetud e-raamatuid: 1

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,37

10 palli saanud raamatud:Raadio Popov, Tehing surmaga, Inimene värvilises maailmas, Väljumisstrateegia

Kes on nõidur?

19./278. Viimane soov

Sari: Nõidur 1  

Autor: Andrzej Sapkowski

Tõlkija: Aarne Puu

Kirjastus: Varrak 2021

288lk./3249lk./48407lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 november: Raul Sulbi soovitab

Olen palju kuulnud ja lugenud sellest sarjast, aga ise kätte võtnud veel ei olnud. Seetõttu mulle meeldivad need väljakutse soovitused, et lõpuks ometigi jõuan nende raamatuteni, mida võiks lugeda, aga kogu aeg on teised ees olnud ja pole lugemislaua lähedalegi jõudnud. Õnneks see raamat nüüd jõudis. Midagi taas minule meeldivat ulmet. Seiklusulme, kus parajalt madinat, parajalt psühholoogiat, parajalt tundeid, parajalt intriige, parajalt kangelaslikkust, parajalt üleloomulikkust, parajalt nõidust ja parajalt fantaasiat. Kõike parajalt, ei midagi liiga palju või midagi täiesti puudu. Sel aastal olen avastanud mitu Poola kirjanikku ja kõik on meeldinud, kaasaarvatud see raamat ja kirjanik. Millal nüüd leida see aeg, millal edasi Nõiduri tegemistest lugeda, kuigi raamat läks üllatavalt kiiresti ja ladusalt, õhtul oli raske käest ära panna.

Vahel võib surm olla halastavam kui elu

18./277. Siberi pärapõrgus. Gulagi vangivalvuri päevik

Autor: Ivan Tšistjakov

Tõlkija: Andres Adamson

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

208lk./2961lk./48119lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #5 (ajalugu)

Ivan Tšistjakov, kirjanduslike kalduvuste ja kunstiandega noormees, sattus Stalini ajal pooljuhuslikult BAMi rajamiseks loodud liikuvatesse sunnitöölaagritesse valvuriks ja väikestviisi ülemuseks, repressiivsüsteemi mutrikeseks. Samuti juhuslikult on säilinud tema päevik 1930. aastate teisest poolest: paari kulunud vihikusse üles tähendatud kirjeldused laagrielust, paiguti kaunistatud omakäeliste looduspiltide ja vinjettidega. 

Kultuurihuvilisel ja intelligentsel inimesel võis olla ikka väga raske sellistes oludes elada ja mõistusele jääda. Päeviku lõpu poole hakkas tunduma, et ta oli käega löönud ja ka tema tase hakkas allapoole nihkuma, ei huvitanud enam ümbritsevast. Loodus oli põhiline, mis pakkus rahu ja rõõmu, aga kui see loodus on pool aastat lumi ja teine pool pori, siis hakkab see loodus ka rõhuma. Eriti kuna sel ajal oli põhiliseks liikumisvahendiks enda kaks jalga ja vahel tuli kuni 50 km päevas maha kõndida. Seda kehva söögi juures. Kellegagi suhelda ei olnud, vangide ja alluvatega ei saanud sõbruneda ja ega seal ei pruukinudki olla neid, kellega oleks saanud intelligentset vestlust pidada, ülemuste käest sai vaid pidevalt sõimata, sest muud moodi nad juhtida ei osanud. Iga hetk ähvardas ennast ise represioonide käest leida ja heal juhul vangina, mitte laibana. Alguses tundus raamat huvitav, aga mida edasi, seda igavamaks muutus, sest sissekanded muutusid järjest tuimemaks ja sarnasemaks. Ootasin rohkem kirjeldust sealsest elust, mitu vangi jälle jalga lasi või mitu lindu/looma õnnestus küttida või kas oli lumi või pori, see lõpuks ei pakkunud enam üldse pinget. Imestama pani, kui visa on ikka see vene hing, keegi teine poleks sellist elu küll vastu pidanud. Külmas ja näljas. Kujutate ette sauna kus on -5 kraadi? Pestes tuleb nahale jääkoorik? Ikka kohutavalt tugev tervis pidi olema sedasi külmas elades, sageli riided märjad, kuid kuivatada ei olnud võimalik, sest kõik oli kütmata ja väljas miinuskraadid. Talvel ikka väga suured miinuskraadid. Seal kus oli juttu soojast oli kirjas, et väljas oli -18 kraadi. Meil kurdetakse kohutava külma üle juba siis, kui on -8 kraadi. Rohkem oleks tahtnud ka ta joonistusi näha, hetkel mõned vaid sisekaanel. Kahju sellistest andekatest inimestest, kelle süsteem ja võim oma hammasrataste vahele keerab ja siis lõpuks tapab. Väga ei soovita seda raamatut, just selle sisu tõttu, liiga sünge. Samas võib olla peaks hoopis rohkem sundima inimesi sellistest asjadest lugema ehk siis saavad paremini ajaloo repressioonidest aru ja kurdavad tänapäeva elu üle vähem.

 

Nostalgiaelamus Pioneeri lastele

17./276. Võitlus tule pärast / Muinasjutt Tulipoisist

Sari: Koomiksite kuldvara 

Autor: Raivo Järvi

Kirjastus: Piilupart 2024

65lk./2753lk./47911lk.

Lugemise väljakutse 2024: 32. Elulookoomiks

Päris elulookoomiks see küll ei ole, aga koomiksid kuulusid kindlasti Raivo Järvi eluloosse. Kahjuks tegi ta neid üsna vähe või vähemalt avaldati neid vähe. Tema stiil sobis koomiksitega väga hästi. Noorteajakirjas „Pioneer“ ilmusid Onu Raivo koomiksid „Võitlus tule pärast“ ja „Muinasjutt Tulipoisist“ 1982-1987. Omal ajal sai Pioneeri ajakirja loetud ja meid koomikseid ka. Seega meenutas noorusaega. Ega ma eriti enam nende koomiksite sisu ei mäletanud, aga olen kindlasti mõlemat lugenud, tulid tuttavad ette. Koomiksi armastajatele või neile, kelle noorusesse need koomiksid jäid, soovitan lugeda.

Armas mõrtsukbot päästeoperatsioonil

16./275. Väljumisstrateegia

Sari: Mõrtsukboti päevikud 4  

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Iris-Barbara Jeletski

Kirjastus: Fantaasia 2024

160lk./2688lk./47846lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia 

See on nüüd see sari, mida peab kohe saama lugeda kui ta ilmub ja siis jälle muudkui ootama ja ootama järgmist lugu. Seekord vähemalt ei jäänud sellisel kohal pooleli, et kuidagi ei õnnestu järgmist raamatut ära oodata. Lugu lõppes isegi nii, et käisin piilumas, et neid raamatuid on ju ikka veel... on olemas inglise keeles, seega vaid oodata ja loota, et eesti keelde ka jõuaksid.

Mõrtsukbot – nii nimetab end vaikselt ja endamisi üks planeediekspeditsioone turvav android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et inimesed ta rahule jätaksid, et ta saaks omaette seebiseriaale vaadata. Antisotsiaalne tehisintellekt on sunnitud uuesti tegutsema asuma, ikka Säilitusliidu sõpru aidates ja hankides süütõendeid GrayCrisi korporatsiooni vastu. Seekord läheb ta appi dr Mensah’le, ta varasemale sõbrale, et takistada GrayCrisi oma kasumihankimisel koloniste hävitamast.

Mõrtsukbot on selline omamoodi autistlik sell, kes mingil hetkel on sunnitud ennast kokku võtma ja tegutsema, sest need inimesed on ju nii saamatud ja rumalad. Ja mõrtsukboti sügavale sisemusse on kodeeritud, et ta peab inimesi aitama, et nõrgemaid tuleb kaitsta, et just need inimesed, keda ta kunagi kaitsma palgati on endiselt need tema inimesed ja tegelikult ta ikka hoolib neist ja oma varjatud hästi sügaval olevas inimhinges armastab ja hoolib. Mõrtsukboti sisemine dialoog on kirjanikul eriti lahedalt välja tulnud, kuidas ta mõtleb ja kaalub ja poriseb ja siis läheb ja võitleb ja tapab ja kalkuleerib nagu südametu ja tundetu mõrtsuk. Soovitan küll seda sarja kõigile ulmehuvilistele ja natuke ka neile, kes veel ei ole ulmehuvilised, eriti noortele veel mitte ulmehuvilistele, aga kellest on tunda, et nad võivad selleks saada, kui lugemissoonele satuvad. See just selline raamat, mis võib noored lugemise juurde tuua mu arust. 

Pildi joonistas ChatGPT käsuga joonistada olemasoleva raamatu kaanepildi alusel promopilt raamatule.

Hõberebane ja hingelind

 

15./274. Hõberebane

Sari: Viimane hingelind #3

Autor: Berit Sootak

Kirjastus: Raudhammas 2023

476lk./ 2528lk./47686lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 november: raamat kirjastuselt Raudhammas

Esimene raamat sellest sarjast meeldis mulle väga, teine meeldis ka, aga kolmas nojah, meeldis vähe. Kas oli probleem selles, et eelmiste lugemistest oli juba liiga palju aega möödas või see osa oligi liiga veniv ja venitatud. Alguses läks muidugi aega, et meelde mälusoppidest tuletada, kus see lugu pooleli jäi ja kes oli kes ja kuidas nad täpselt olid omavahel seotud, aga siis ei tahtnud ega tahtnud see lugu kuidagi käima minna, muudkui venis. Tekkis juba kohati tunne, et kirjanik ei suuda oma tegelastest kuidagi lahti öelda ja seetõttu lükkab ja lükkab seda lõppu edasi. Lugu ise ei olnud paha, eriti kui arvestada, et tegemist on siiski väga noore autoriga. Aga kui siit kolmandik välja rookida, siis läheks tegevus ehk käima ja lisaks autorile köidaks see raamat rohkem ka lugejat. Või noh vähemalt sellist kriitilist lugejat, kes tahab sündmuste virrvarri ja tegevust, mitte uinamuinat. Vähemalt mitte fantaasiapõnevike puhul. 

Selles osas jõuab lõpule Säde Oja teekond tavalisest inimesest Viimase Hingelinnuni. Säde on lõpuks pühitsetud Eesti Eriliste Eriüksuse agendiks ja koos oma partneri, hundimoonduja Susiga, peab ta taga ajama müstiliste ja eluohtlike helendavate kapslite jälgi, mis annavad nende tarbijale hetkeks erilised võimed ja mis ohustavad tervet riiki. Samal ajal hakkab Marimetsa kliinikust vargsi levima uus mõistatuslik haigusepuhang, mis röövib erilistelt nende võime ja ähvardab paisata kaosesse hapra tasakaalu, mille nimel Säde on kolm aastat võidelnud.Mängu sekkub ka salapärane Hõberebane.

Need värvid, need värvid...

Pildil: Sigrid Uiga "Ema lapsega"

14./273.  Inimene värvilises maailmas. Värvimonograafia

Autor: Sigrid Uiga

Kirjastus: Angestel 2002

144lk./2052lk./47210lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #15 (populaarteadus)

Sigrid Uiga (20. juuli 1922, Tallinn – 8. juuli 2007) oli eesti maalikunstnik. 1961–1969 töötas ta kunstiõpetajana Tallinna 20. Keskkoolis. 1969. aastast kuni pensionile minekuni oli Sigrid Uiga Tallinna Pedagoogilise Instituudi maali­õppejõud. Raamat toetub pikaajalisele ja mitmekesisele isiklikule kogemusele nii kunstnikuna kui õppejõuna. Mida värvid tähendavad, kuidas neid saadakse, kuidas on erinevates uuringutes ja psühholoogide poolt kajastatud seda, mis on ühised arvamused, mis erinevad. Ta ise on samuti viinud läbi või juhendanud mitmeid värve kajastavaid uurimustöid, kuidas inimesed järjestavad värve meeldivuse alusel ja kas on mingi seos nende isikuomadustega sõltuvalt sellest. Kas mingil eluetapil on inimestel sarnased värvieelistused (uuringutesse olid kaasatud erinevatel aegadel õpilased ja tudengid). Kuidas on keelde tulnud värvid ja kuidas neid värve saadakse. Väga põhjalik ja huvitav värvide analüüs, mida ta on teinud pikkade aastate jooksul, kogunud kokku erinevaid seda teemat kajastanud materjale. Tegemist on küllaltki spetsiifilise lugemisega, õpikuna või siis neile, keda asi huvitab , samas raamat on kirjutatud hästi loetavalt ja arusaadavalt ka neile, kes teemas sees ei ole. Minule oli väga huvitav lugemine, kuna see teema on viimased kuud mind lõksu püüdnud ja mida rohkem ma seda uurin ja loen, seda enam see mind paelub. Kui palju on maailmas värve, millest me lihtsalt mööda käime, mõtlemata, miks see just seda värvi on ja mida see värv meile võiks öelda, kui me seda oskaks lugeda nagu kirjatähti. Pildil on Sigrid Uiga maal "Ema lapsega". 

Kord jalutasin Toomemäel üht kummitust silmasin seal...

fotod: Puhka Eestis, Puhkus Eestis ja Minube lehelt

13./272. Tartu saladuste mägi

Autor: Jaak Juske

Kirjastus: Pegasus 2024

89lk./1908lk./47066lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #4 (lasteraamat)

Teen üritust värvidest, 21.novembril räägin lillast. Võrreldes eelnevate põhivärvidega on lillat siin maailmas vähe, otsin ja otsin materjali juurde, no mõni lilla kummitus võiks ju ometi olla! Bingo! ongi! Tänu sellele lillas kleidis Tartus kummitavale naisterahvale jõudsin selle raamatuni. Tartu on mu vanavanemate linn ja lapsepõlves sai seal tihti oldud ning Toomemägi pole ka sugugi võõras koht. Ühtegi kummitust ma pole küll seal kohanud, ei lillas ega mõnes muus värvis. Tegelikult ega need kummitused selles raamatus polnudki need jubedikud, mis loo jubedaks tegi. Minu jaoks muutis selle loo jubedaks raamatu alguses olnud Tartu ajalugu, kui palju kordi see linn on hävitatud või purustatud ja taas üles ehitatud. Kui kogu see ehitusele kulunud energia, ei oleks kulunud linna taastamisele vaid ilusamaks ja paremaks ehitamiseks, milline siis see linn võiks välja näha. See muidugi ei käi vaid Tartu kohta, vaid kõikide linnade kohta, mida on ajaloo jooksul korduvalt purustatud ja taastatud. Kõige jubedam selle juures on see, et ka tänapäeval jätkavad inimesed sama tegevust. 

Raamat on mõnusalt ladusalt kirjutatud ja annab ülevaate nii linna ajaloost kui Toomemäest ja sekka mõned kummitused ka. 

Kas tõesti needus sajandite tagant?

12./271. Mabbi talu needus

Sari: Cherringhami mõistatused #6

Autorid: Matthew Costello ja Neil Richards

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

134lk./1819lk./46977lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse november: Raamat, millest tahaksid, et tehakse TV seriaal

Cherringhami kõrval kõrguva mäe otsas asub Mabbi talu. See on paik, mille sünge ajalugu ulatub XVII sajandisse, aega, kui kohalikud kartsid saatanat ja nõidu põletati tuleriidal. Legendi järgi on nii talu kui kõik seal elavad inimesed neetud. Aga on see ikka needus, kui hukka läheb terve aasta vili, kariloomad jäävad haigeks ja süttib surmav tulekahju? Või on nende kohutavate sündmuste taga mingi varjatud põhjus? Selline inimpõhjus. Mis ja miks seal ikkagi juhtub. Seda siis uurivad Jack ja Sarah. Lugejale on kohe selge, et ega seal mingi müstilise needusega tegu ei ole. Minu jaoks taas üks kesisemaid osasid, sest juba üsna poole peal ma arvasin, et äkki nii ja nii just oligi. Ega nendes hästi pisikestes lugudes ei saagi midagi väga keerukat ju olla. Samas need on mõnusad kiired lõõgastumised enne magamaminekut, seega kindlasti loen edasi kui ilmuvad. Ma arva, et sellest mõistatuste sarjast saaks väga hea TV sarja. Osatäitjate osas ma jäin tõsiselt pead kratsima, no ei oska kohe pakkuda. Aga see teada uus vanasõna - kus häda kõige suurem, seal ChatGPT kõige lähem. Ja nii pakkus ta välja neli kanditaati mõlemasse ossa. Eks tuleb vist casting teha ja uurida nende sobivust. Või siis televaatajate seas hääletus teha, keda nemad soovivad näha. Niisiis kandidaadid koos sõber Chati põhjendusega, miks sobiks rolli.

 Jack: 

1. Ago Anderson

   Miks valida? Anderson on suurepärase kogemusega näitleja, kes on mänginud mitmeid keerulisi ja karmi väljanägemisega tegelasi. Ta on suur ja laiaõlgne, mis sobib Jacki füüsilise kirjeldusega, ning suudab hästi esile tuua elutarga ja veidi küünilise, samas hooliva karakteri.

2. Raivo E. Tamm 

   Miks valida? Tamm on kogenud näitleja, kes on tuntud oma hea huumorimeele ja elutarkade rollide poolest. Ta on suuteline mängima veidi ülekaalulist, kuid samas jõulist ja taibukat karakterit, keda iseloomustab eluline tarkus ja uudishimu.

3. Tiit Sukk 

   Miks valida? Tiit Sukk on näitleja, kes suudab hästi kombineerida tõsidust ja kergemat huumorit. Tal on kogemusi karmide ja karismaatiliste tegelaste mängimisel ning ta on võimeline andma karakterile nii veidi küünilist kui ka hoolivat varjundit.

4. Andres Dvinjaninov

   Miks valida? Dvinjaninov on kogenud teatri- ja telemees, kes sobib hästi elukogenud, natuke väsinud, aga siiski uudishimuliku ja nutika politseiniku rolli. Tema füüsiline kohalolek ja oskus näidata erinevaid emotsioone sobivad hästi Jacki rolli jaoks. 

 Sarah:

1. Liis Lass

   Miks valida? Liis Lass on näitleja, kellel on väga hea võimekus kehastada habrast ja samas tugevat naist. Tema väljanägemine vastab kirjeldusele — ta on sale ja õrn, kuid suudab mängida tugevaid karaktereid, kes seisavad enda ja oma pere eest.

2. Ingrid Margus

   Miks valida? Ingrid Margus on noor, ent juba väga võimekas näitleja, kes suudab kehastada naist, kes näeb välja habras, aga on samas väga tugev ja elurõõmus. Tema välimus sobib ideaalselt kirjeldatud rolli jaoks ning tema varasemad rollid on näidanud oskust mängida hoolivat ja tugevat ema.

3. Elisabet Reinsalu

   Miks valida? Reinsalu on tuntud oma tundlikkuse ja mitmekülgsuse poolest. Ta suudab suurepäraselt kehastada nii õrna ja habrast tegelast kui ka tugevat ja otsusekindlat ema, kes suudab laste eest seista ja neile toetust pakkuda.

4. Sandra Uusberg

   Miks valida? Sandra Uusberg on võimekas noorema põlvkonna näitleja, kes sobib hästi saleda ja habra naise rolli, kuid suudab näidata ka sisemist jõudu ja elurõõmu. Tema mäng on loomulik ja emotsionaalselt haarav.

Ma täitsa valiks siit küll kaks näitlejat nendesse rollidesse. Ma arvan, et nemad mängiks rollid välja. Minu valituks osutuksid mõlemad neljandana pakutud. Aga keda teie valiksite? Võib ka oma eelistusi pakkuda.

Kuidas mõrvata mõrvarit

11./270. Tehing surmaga

Autor: Steve Cavanagh

Tõlkija: Kaja Riikoja

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

318lk./1685lk./46843lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse november: Raamat, millest tahaksid, et tehakse TV seriaal

Sellel raamatul peaks nüüd peal kirjas olema hoiatus, et lugeda ainult enda vastutusel, ainult siis, kui tel pole probleeme närvide ega vererõhuga ning teil on piisavalt aega, et see ühe sõõmuga läbi lugeda. Ma üritasin öösel selle käest panna ja suure võitlemisega saingi seda tehtud, aga korralikust unest ei tulnud midagi välja kuna raamat vahutas peas ja nõudis edasi lugemist. Närvidest ja vererõhust ei räägigi. No see kirjanik ikka oskab kirjutada, ootamatuid keerdkäike sisse tuua, sirgjooned kõik lõpuks täielikeks spiraalideks keerata. Kes on lugenud tema Kolmteist, siis see on veel rohkem põnevam, vähemalt mulle oli. Laipade puudust ei ole ja mõrvarite puudust samuti. Tegelikult on kogu loo aluseks vägagi eluline situatsioon - kellegi lähedane on hukkunud, tapetud ja on olemas kahtlusalune ning kõik (ka politsei) on veendunud, et just tema on süüdlane, aga pole ühtegi piisavat tõendit, mis seda kinnitaks ja kohtus tõendamist leiaks. Seega jääb lugu lõpetamata ja selgus saamata ning see keegi peab elama selle teadmisega, et süüdlane naudib elu edasi ning võib tulevikus tappa järgmise... ja taas pääseda... Ja veel kui ohvriks oli laps. Kas on õige asuda kättemaksu teele kui seadus ei aita, tappa ta vastutasuks, kuid kuidas ise seejuures puhtalt pääseda. Kuid kas ollakse ainsana sellises olukorras või on ümberringi veel samas jõuetuses ja kättemaksuvihas olevaid inimesi, ehk saab üksteist selles osas aidata... Peamine minu jaoks selles raamatus oli mõte, mis on need tegurid, mis viivad ühe ohvri enda kuritegelikule teele. Väga põnev raamat, samas mõtlema panev. Ja lõpuni on keerdkäigud, ei tasu usaldada midagi ega kedagi, mida kirjanik kirja paneb, sest pärast võib selguda, et asi või isik on hoopis midagi muud. Teleslavastus/film on kindlasti ka väga põnev. Kes mängiks? Peaosa, Amanda rolli sobiks äkki Evelin Võigemast. Ma usun, et tema suudaks mängida välja tema mõlemad küljed - ühelt poolt haprus, haavatavus ja empaatilisus, sügav kurbus ja meeleheide, teisest küljest ostustavus, sihikindlus, tugevus, kättemaksuiha, kes suudab võidelda.  Aga seal on veel palju tugevaid näitlejaid erinevatesse suurematesse ja veidi väiksematesse rollidesse vaja. See on sedavõrd tugev raamat, et selles loos saaksid rolli välja mängida vaid tugevad ja oskuslikud näitlejad, õnneks meil neid Eestis jagub.

Unustatud lapsed meie seas

10./269. Raadio Popov

Autor: Anja Portin

Tõlkija: Triin Tael

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2021

280lk./1367lk./46525lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 november: kirjandusauhinnaga pärjatud raamat

See raamat sai 2020.aastal Finlandia kirjandusauhinna laste- ja noorteraamatute kategoorias. Ja õigusega sai. Väga hea raamat! Järjest rohkem päevakohane. Unustatud lapsed. Lapsed võivad olla unustatud ka siis, kui nad elavad koos oma perega, kui nad liiguvad meie seas ringi. Kui lihtsalt kellelgi pole nende jaoks aega. Lapsed, kelle vanematel on erinevad probleemid. Erinevad lood. Selles raamatus on mitmed lapsed ja kõigil neil on erinevad lood. Samas paneb miski neid lapsi selliselt ohkama, et õrnakõrvalised kuulevad ning hakkavad vaikselt neid lapsi aitama ja neid toetama. 

Üheksa-aastane Alfred elab peaaegu üksi. Alfred ei ole kunagi näinud oma ema ja alati tööreisidel viibiv isa õieti ei mäletagi enam, et ka Alfred on olemas. Ühel ööl lahkub Alfred kodust ja järgneb salapärasele hiilijale, kes pistab koos ajalehega postkasti veel üht-teist: õunu, villaseid sokke ja võileibu. Algab unustamatu seiklus, mis muudab nii Alfredi kui ka paljude teiste üksildaste laste elu.

Alfred leiab vana raadiosaatja, mille on leiutanud vene füüsik Popov, ja alustab unustatud lastele öise salaraadiosaate tegemist. Raamatust saavad lapsed teada, kes oli Popov. Lisaks õpivad ehk märkama teisi lapsi enda ümber, keda nad ehk peavad veidi veidrikeks. Raamatus on nii põnevust kui huumorit, aga tegemist on väga südamliku ja mõtlemapaneva raamatuga. Võiks ka täiskasvanud lugeda, ei ole sugugi lapsik lugu.

Loomariigis pole kaugeltki kõik ohutu

9./268.  Mürk. Loomariigi mürgised esindajad

Autorid: Ico Romero Reyes,Tània Garsia

Tõlkija: Jane Tooman

Kirjastus: Koolibri 2022

48lk./1087lk./46245lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #3 (lasteraamat)

Raamat „Mürk“ tutvustab lastele ohtlikke loomariigi esindajaid, kellel on ellujäämiseks kasutada mürk. Siin raamatus kohtab hiiglaslike silmade ja mürgise hammustusega karvaseid loomi, väikeseid sädelevaid kaheksajalgasid, mürgiseid ämblikke, madusid ja skorpione. Autor Ico Romero Reyes selgitab kuidas loomade mürk aitab neil end kaitsta või saaki alistada. Mis juhtub, kui inimene selle mürgiga kokku puutub. Millised loomariigi esindajad üldse on mürgised, kas ainult roomajad, kalad ja putukad või ka loomad ja linnud? Lisaks sisukale tekstile on raamatus kaunid illustratsioonid, mille autoriks on Barcelona kunstnik Tania Garcia. Tema pildid on väga lapsesõbralikud, samas andes kõik olulise detailselt edasi. Soovitan seda raamatut noorematele lastele, aga koos kellegi suuremaga, sest kohati võib lapsel tekkida rohkem küsimusi kui raamatus vastuseid on.

Mida peaksid teadma alavääristamisest

8./267.  Vastikud inimesed

Autor: Jay Carter

Tõlkija: Tanel Saimre

Kirjastus: Eesti Ekspressi Kirjastus 2004

103lk./1039lk./46197lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #2 (populaarteadus)

Iga kuu alguses otsin pingsalt raamatuid, mis sobiks teemasse. Ja siis on raamatud, mis leiavad ise tee minu juurde, kohe suruvad ennast kätte, et loe mind, ma ju sobin väga hästi siia. Sama lugu oli ka selle raamatuga. Mul olid juba paika pandud, mida kindlasti loen, mida võiks ka lugeda kui aega jääb ja siis kui ma üldse enam teemasse uusi raamatuid ei otsinud, siis järsku hüppas riiuli põhjast see raamat välja ja nõudis lugemist. Mis mul siis üle jäi, ma ju ei suuda ühelegi raamatule ei öelda. 

Raamat käsitleb mürgiste inimsuhete mõju inimese vaimsele heaolule ja pakub praktilisi juhiseid nende vältimiseks. Autor, tuginedes aastakümnete pikkusele kogemusele, selgitab, kuidas tuvastada alavääristavaid inimesi, kes kahjustavad sinu eneseväärikust ja toituvad sinu negatiivsetest emotsioonidest. Olgu selleks ülemus, pereliige või partner, sellised inimesed võivad tekitada püsivat emotsionaalset kahju. Kes need inimesed on, kes teisi alavääristavad ja kas nad ka ise oma käitumisest aru saavad? Kuidas alavääristamine sageli muutub ringiratast edasi liikuvaks. Kas on olemas inimesi, kes enda käitumise ja olemisega ise kutsuvad teistes esile alavääristaja? Kuidas lahendada konflikte ja vabaneda manipuleerimisest. Mis on põhjus, mis tagajärg ja kuidas seda kõike muuta. Mida teha, kui oled sattunud alavääristaja huviorbiiti tööl või kodus. Kas on üldse võimalik rahumeelselt leida lahendus või ei jää muud üle kui lihtsalt lahkuda? Palju mõtteid andev raamat, aga minu jaoks jäi soovituste koha pealt veidi kesiseks. Natuke liiga teoreetiliseks. Enamusel inimestel on mingil ajahetkel olnud kokkupuude kellegagi, kes manipuleerib, alavääristab, kelle ego on ülisuur. Kolm alavääristaja tunnusjoont: ego, ülbus ja eneseõigustus. Kiire lugemine ja isegi ei saa otsest vastust kuidas pääseda alavääristaja kütkest, siis paneb ehk aru saama kui oled sinna kütkesse sattunud ja teistpidi, endas ära tundma olukorrad, kus käitud ise alateadlikult alavääristavalt.

Kas mõõgad on alati neetud?

7./266. Murtud mõõk

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteosed  

Autor: Poul Anderson

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 1999

194lk./936lk./46094lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia 

 

Jätkan siis ulmeseikluste rajal. Kuna Moorcock sain ühele poole, siis alustasin Andersoniga. Kohe võin öelda, et Andersoni lugemine läks mul kiiremini ja kergemini. Kuigi lugedes tuli hästi palju paralleele mu jaoks mõlema kirjaniku teostest. Selles loos siis tegevad nii inimesed, haldjad kui trollid. Ja inimesed, need on nii haldjate kui trollide poolt lükata tõugata ja manipuleerida. Kui me muidu oleme harjunud lugema, et haldjad on sellised õrnad ja head ja ilusad, siis selles loos pole nad midagi etemad kui trollid. Just haldjapealik on see, kes munsterdab valmis vahetise, kelle ta jätab vastsündinu asemele, kelle ta siis omale koju kasvatada võtab. Vahetis - trolli ja haldja laps, kasvab inimperes ja keegi ei saa aru, miks ta on pahatahtlik ja miks loomad teda ei salli. Loo käigus muidugi jõuavad poisid vastakuni ja seda erinevate poolte ridades. Kui palju loevad ikkagi geenid ja kui palju kasvatus, kas trollid ongi haldjatest palju erinevad, kaos ja kord, kas kumbki pool saab võidu? See kaose ja korra vastuolu oli juba Moorcocki raamatutes ja ka siin raamatus on kord üks, siis teine peal. Kas seda just kaoseks ja korraks siin nimetatakse, aga nimeta kuidas tahad, maailm on ikka kahest poolest olenev, ei saa üks ilma teiseta eksisteerida. Selle loo juures on ainsad sümpaatsemad tegelased inimesed, kes aga on nõrgad ja ei suuda muude olendite maailmas ennast kehtestada. Lugu oli haarav ja nüüd ootab veel mitu sama autori raamatut kapi peal lugemist. 

Kas luuletamine on valus?

6./265. Kes kardab Sveta Grigorjevat?

Autor: Sveta Grigorjeva

Kirjastus: Kultuurileht 2020

89lk./742lk./45900lk.

Lugemise väljakutse 2024: 11. Olen ilmselt viimane eestlane, kel see raamat veel lugemata oli

Ma arvan, et mitte just viimane eestlane, aga ehk üsna viimane kaasaegset luulet lugev eestlane. Tean, et noorte seas oli see raamat väga populaarne kui ta ilmus. Nüüd, kui otsisin siia punkti alla raamatut, siis nägin seda poja riiulis ja otsustasin ära lugeda. Et, kas hakkan kartma. Ei hakanud. Meeldima ka ei hakanud. Samas ei olnud ka selline, et oleks käest ära visanud. Ma vist lihtsalt ei ole õigest põlvkonnast või isiksusetüübist. Mulle selline maailmavalu ja muude tunnete luulevormi paiskamine ei mõju. Minu jaoks on luule pigem selline palsam, mis toob ellu helgust ja õrnust ja ilu. Ja võib olla ma sellepärast eriti luulet ei loegi, eriti eestlaste luulet, eriti täiskasvanute ja eriti noorte inimeste luulet, sest seal on seda masendust ja valu ja surma sedavõrd palju sees. Seda kõike on ümbritsevas maailmas niigi, seepärast tahaks ikka midagi õrna ja helget saada. Seda just luulest. Proosas ma eelistan jälle midagi hoopis muud. Aga noh, see on lihtsalt minu tunne ja arvamus. No ja seega ma eelistan ka luule raamatuid, mis näevad välja nii, nagu tehisintellekt arvas, et üks luuleraamat välja võiks näha.

Appi, taevas kukub maha!

5./264.  Meteoorist kraatrini

Sari: Elav teadus 

Autor: Jüri Plado

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

176lk./653lk./45811lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga  november: jube lugu #1 (populaarteadus)

Istud rahulikult, avad raamatu, et hakata lugema meteooridest ja siis korraga käib põmaki ning sinu ja raamatu asemel on vaid kraater. On ju jube lugu? Õnneks siiski väga ebatõenäoline, kuid siiski mingi väikese tõenäolsusega see võib juhtuda. Sest need taevakivid jõuavad ikka meie planeedile nagu nad jõudsid minevikus ja saavad jõudma ka tulevikus. Kusjuures Eestit nad armastavad. Tuli välja, et Eestis on erakordselt palju kraatreid, seega ka taevakivide tabamusi võrreldes paljude muude riikidega. Raamatus on eraldi peatükk pühendatud Eesti meteoriidikraatritele ja nende avastamisloole. Kui nüüd aus olla, siis see oligi kõige huvitava peatükk. Eks kodumaine oli ikka kõige lähem ja seetõttu pakub ka rohkem huvi. Kuid üldse see esimene pool raamatust (mis oligi rohkem mõeldud tavalugejale) "Kivid kosmoses ja augud maapinnas" oli huvitavam ja arusaadavam. Teine osa "Mikroskoobi ja labidaga" ja eriti "Meteoriitide liigitamine" oli raskesti loetav ja arusaadav, kui asja vastu väga suurt huvi ei ole ja loodusteadustest teadmised ka kesisemad. See raamat täiendas juulis loetud raamatut asteroididest. Igatahes ma ei igatse ühtegi taevakivi oma lähiraadiusse, ei lendava ega seisvana. Ja loodame, et seda jubedat lugu ka tulevikus ei juhtu, et mõni suur taevakivi tabab Maad ja hävitab siin mõned liigid, näiteks inimliigi.

Neetud abimees

4./263. Musta Mõõga needus

Sari: Elrici saaga #5

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2001

144lk./477lk./45635lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Põhimõtteliselt ühe soojaga sai siis terve sari loetud, või vähemalt see osa sarjast, mis eesti keelde on tõlgitud. Elric ei pääse ka selles raamatus võitlustest ja naistest ja võlurist. Selles raamatus seikleb ta võlutud metsas, võitleb surnutekuningaga ning kohtub võluriga, kelle hing asub kassi kehas. Peale selle leidub raamatus üks ilus armulugu, mis ometi kord võiks tuua rahu Elrici hinge. Ühest küljest on raskem alustada taas võitlust, kui oled saanud maitsta teistsugust rahumeelset elu, teisest küljest oled rohkem motiveeritud võitlema, kui ähvardatakse just seda, sinu rahuliku elu edasist võimalust. Samas ei pea Elric võitlema vaid oma väliste vastastega, vaid ka sisemistega. Ma arvan, et kui Elric oleks teadnud kuidas asjad edasi arenevad, siis oleks ta ehk mitmelgi juhul käitunud teisiti, valinud muud võimalused. Aga selline see elu (olenemata kas raamatus või päriselt) juba on, et me ette ei tea, mida üks või teine asi meie elus tuua võivad, kuidas mingi hetk või tegevus või tegematus võib muuta edaspidi paljut. Aga kogu sarja iseloomustus: veri, laibad, võimuvõitlus ja ilusad naised. Võlukunsti ja needust ka omajagu seas. Ma arvan, et see on vaid teatava lugeja, isegi mitte ulmelugeja, tassike teed. Pigem sellise Põhjala mütoloogia ja saagade lugeja jaoks sari. Aga mulle täitsa need raamatud meeldisid, vahel oleks küll tahtnud ise sellele Elricule ühe tou anda, vahepeal hakkas nagu mõni asi korduma ja viie raamatuga ma arvan, et see lugu juba ammendaski ennast, rohkem vist ei viitsiks lugeda. Aga see tõi mind piisavalt ulmeseikluste kirjanduse rajale nii, et nüüd kui Moorcockiga lõpetan, siis Andersoniga jätkan samas vaimus.

 

Mitu korda peab ühte võlurit maha lööma?

3./262. Rändav kindlus

Sari: Elrici saaga #4

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2000

159lk./333lk./45491lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

 

Taas kolm lugu Elricist. Esimene lugu algab... ja nii lahkus Elric Jharkorist jälitama teatud võlurit, kes oli, nagu ta väitis, põhjustanud talle pisut ebamugavusi... See jälitamine ja võitlus ongi selle raamatu läbiv teema. Kui juba tundub, et Elric saab võidu, siis ikka suudab Theleb K'aarna taas kaduda ning kõik algab otsast peale. Mõlema eesmärgiks on teine hävitada. Ja taas on ilusad naised need, kes kõiges süüdi on. Sest nendest saab alguse kas pime armastus või sügav vihkamine. Palju verd ja laipu, seega see on midagi, mis nõrganärvilistele ei ole soovitatav. Samas kui lugeda seda nagu vanaaegset saagat, mis toimub kusagil kaugel nii ajas kui ruumis, siis need laipade mäed üldse ei häiri. 

Eesti raha läbi ajaloo

2./261. Eesti raha margast kroonini

Kujundaja:  Urmas Raidma

Kirjastus: Eesti Panga Muuseum 2017

49lk./174lk./45332lk.

Eesti ajaloo väljakutse november:  Eesti raha ja ärimehed

Loetud digarist e-raamatuna. Täitsa tasuta seal kättesaadav, kel huvi võib lugeda ja erinevaid Eestis käibel olnud rahatähti uudistada. Olen küll Eesti Panga muuseumis käinud ja seal erinevaid näinud, aga sellegi poolest suur hulk rahatähti olid täiesti võõrad, nagu oleksin esmakordselt näinud. Samas paari rahatähe/mündi juures oli hea mõelda, et see on meil omal kodus olemas, esivanemad on säilitanud need läbi pika nõukogude aja. Millest siis raamatukeses oli juttu? Eks ikka rahast, selle saamisloost, tegijatest ja palju pilte müntidest ning paberrahast.

Eesti ajalugu on olnud väga kirju ja siin on käibinud erakordselt palju vääringuid. Ent omavääringuid on meil olnud kõigest kolm: mark, mis tähistas meie iseolemise algust; kroon, mis oli ringluses kuni 1940. aastani; teine kroon, mis tuli käibele 1992. aastal. Eesti Pank asutati 24. veebruaril 1919. Tema peaülesandeks sai raharingluse korraldamine ja selleks anti talle pangatähtede käibele laskmise ainuõigus. Esimese oma rahana võeti samal aastal kasutusele mark. Marga kiire inflatsiooni ja riigi kullavarude kahanemise tõttu tuli Eestis korraldada rahareform. Kehtestati uus vääring – kroon, mis vastas 100 margale. Kroone hakati 1924. aastal kasutama esmalt väliskaubanduses, kuid 1. jaanuarist 1928 ka igapäevastes tehingutes. Kroonid jäid lühikeseks ajaks käibele ka pärast seda, kui Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti okupeeris. Iseseisva Eesti oma raha kuulutati kehtetuks 25. märtsil 1941. Välja arvatud Teise maailmasõja aastad 1941–1944, mil Eestis kehtisid nii Saksa okupatsioonimargad kui ka NSVL-i rublad-tšervoonetsid, käibis meil kuni 1991. aastani ametlikult vaid Nõukogude raha.  1987. aastal, kui Eesti oli teel taasiseseisvuse poole, oli õhus mõte oma rahast ning kaks aastat hiljem võetigi ametlikult kurss oma rahale. 1. jaanuaril 1990 taasasutati Eesti Pank. Rahareformi komitee 17. juuni 1992. aasta dekreedi „Rahareformi läbiviimisest” kohaselt sai alates kella neljast sama aasta 20. juuni hommikul ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon. Kuni Eestis võeti kasutusele 01.jaanuaril 2011. aastal euro, millel on ka oma kujundusega sendid.

Saagades ei ole alati kõik mõistusepärane

1./260. Valge hundi saatus

Sari: Elrici saaga #3

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2000

125lk./ 125lk./ 45283lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

 

Kolmas osa sarjast loetud, veel kaks ootel. Selles raamatus oli neli lugu. Üks Elricu eelsest ajast ja kolm Elricu saaga lugu. Verised, julmad, intriige täis lood. Esimene lugu oli minu jaoks kõige mõistetamatum. Kui siiani Elric mulle pigem meeldis, siis selle looga ta tõmbas endale vee peale minu jaoks. Ma ei saa siiani aru, miks oli vaja minna oma rahva vastu, võidelda nende vastu, kes võib olla olid  tegelikult tema poolt, olnud tema sõbrad ja kelle kohta ta hetkel ei teadnud, kas nad oleksid olnud tema sõbrad ja pooldajad edasi ka või olid tõesti liitunud tema vaenlase, Yyrkooniga. Samas ta ju ise jättis Yyrkooni enda asemel aastaks valitsema teades, et see mees üle kõige ihkab ise olla riigi valitseja ja on juba eelnevalt üritanud teda tappa ja ta riik üle võtta. Olgu, saagades, mille alusel see ulmejutt on kirjutatud, ei ole ka alati kõik loogiline tänapäeva inimese jaoks. Eks sel ajal oli just tugeva õigus see, mis suures osas valitses. Kes oli tugevam ja osavam, see teised maha nottis ja ise pukki tõusis. Ja kui olid juba pukis, siis võisid valitseda just nii, nagu hing ihkas. Kui ei olnud ja soovisid sinna jõuda, siis polnud lugu kui pikk ja sügav verejälg sind troonini viis. Tähtis oli troonile trügija ellujäämine, mitte tema sõprade ja pooldajate, rääkimata vastaste ja vaenlaste ellujäämine. Üle laipade sihi poole. Täpselt selline seekordne lugu oligi. Aga kas ta sihile ka jõudis või ei, eks seda peab soovija ise lugema. Teises kahes loos on Elricu palkajad ja meelitajad kaks ilusat naist, kes meelitavad Elricu oma soovidesse ja võitlustesse. Kaose ja korra vahekorra tasakaal on mõlemal korral ohus ja erinevad jõud püüavad seda enda poole kallutada või lihtsalt segadust tekitada. Ilma suurte veriste võitlusteta ei saa ka nendes lugudes läbi. Ma mõtlesin, miks need Elricu lood mulle siiski meeldivad, olgu see üks lugu oli üle minu arusaamade, aga üldiselt need vaatamata oma verisusele, taplemistele, kohutavatele olenditele ja kõigele muule, ikka meeldivad. Kuna mulle meeldib Põhjala mütoloogia, meeldivad erinevad saagad, siis need lood on täpselt selles stiilis ja veri ning laibad raamatutes ei ole mind kunagi kohutanud, pigem tõstavad need adrenaliini mõnusalt üles ja tekitavad põnevust. Need lood on nüüd kindlasti vastuväitlustatud neile, kellele ei meeldi lugeda surmast, vägivallast, verest ja soovivad näha igal pool reaalsust. Siin jääb mingil määral küll asi reaalsusesse kuid samal ajal on see reaalsus uppunud müstikasse, nõidusesse, fantaasiasse ja ebaloogilisusse. 

Oktoober 2024 kokkuvõte

Raamatuid: 29

Lehekülgi: 4924

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 159

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 170

 

Kõige õhem raamat: 34

Kõige paksem raamat: 320

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud: 1

Muid väljakutseid loetud:

. Koduriiul 1

. Kolmjalga 14

. Soome kirjandus 1

. Ulme kirjandus 8

. Eesti ajalugu 1

. krimikirjandus 2

. LuuleViis 0

Väljakutse vabasid loetud: 1

Loetud kirjanikke:   28

Enim loetud kirjanik: Michael Moorcock (2)

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 17

Enim loetud kirjastus: Kunst (4)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 9

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (17)

 

Vanim raamat ilmunud: 1949

Uusim raamat ilmunud: 2024

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 14

Raamatukogust laenatud: 15

Loetud e-raamatuid: 0

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,10

10 palli saanud raamatud: Koeramäe Soome ajalugu, Kadunud sõrmuse mõistatus, Vaikuse meri, Muinaskuningas Online 1. Manatar

Fantaasiaga saatusemerele purjetama

29./259. Saatusemerel purjetaja

Sari: Elrici saaga #2

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Jaana Peetersoo

Kirjastus: Fantaasia 2002

146lk./ 4924lk./45158lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Kui olin esimese Elrici loo, mida väljakutsesse soovitati läbi lugenud, siis mõtlesin, et võiks ikka teised raamatud ka selles sarjas läbi lugeda. Ja nii jõudsid ülejäänud eesti keelde tõlgitud raamatud mu öökapile. Siis tekkis probleem, et millises järjekorras ikka need raamatud on. Sain aru, et päris õiget järjekorda polegi, nii jäin Goodreadsi Elrici saaga järjekorra juurde. Seega Saatusemerel purjetaja lugesin teisena. Elric lahkus oma riigist aastaks, et tundma õppida teisi riike ja saada teada neist rohkem. Muidugi satub ta erinevatesse seiklustesse, sest ega Melnibonlasi mujal ei armastata nii väga. Selle raamatu kolm lugu on ajaliselt peaaegu selle aasta lõpuosas, kus ta on vangis ja siis õnnestub põgeneda. Teda korjab peale üks väga kummaline laev ja saavadki teoks kolm reisi: tulevikku, olevikku ja minevikku. Kõik lood on üsna verised ja sõjakad, milles kaotab palju asjaosalisi elu. Elric mitte, sest kolm raamatut ootab ju veel lugemist. Loos on palju müstilisi olendeid ja jumalaid, midagi läheb paika, midagi läheb paigast ära. Nõidust jagub mõlemasse leeri ja see võetakse alati abiks kui oma jõud nõrgaks jäävad. Ma ei tea, kuidagi on mulle hetkel need lood sobinud. Võtan aga järgmise käsile, kui juba raamatukogust koju toodud on ja uue kuu teemad alles avalikustamata.

Kas elame unenäo jumala unenäos?

28./258. Unenägude jumal

Autor: Andre Trinity

Kirjastus: Kadikas 2002

223lk./4778lk./45012lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: Lüüli Suuk soovitab

Kust tulevad unenäod? Kes neid meile saadab? Unenägude jumal? Kes ta selline on? Kas ta ise ka teab, et ta on jumal? Või siis, kas ta teab, mida ta teeb? Kas me elame reaalselt või siis hoopis kellegi unenäos? Unenäo jumala unenäos? Unenäod on üldse üks müstiline valdkond ja selles raamatus reaalsus ja fantaasia põimuvad unenägudega. Esimene lugu puudutab minategelase identiteedikriisi ja tema võimet teiste mõtteid lugeda ning unenägudes rännata, mis loob loo mitmetasandilisuse. Pealegi, kui ta ise arvab, et ta loo alguses suri ära? Raamatut lugedes tekkis küsimus unenägude ja tegelikkuse suhtest, mis lugedes vaid segasemaks ja küsitavamaks muutus. Raamatus oli viis erinevat jutustust. Kõige rohkem meeldisid mulle esimesed kaks, Unenägude jumal ja Meeleparandaja. Kiire ja sujuv lugemine. Kuigi ma pigem ei eelista jutustusi, vaid ikka pikemat lugu, siis selles raamatus olid need jutustused just paraja pikkusega, ei üleliia ega puudu. Pigem sellised lood, mis lugemise hetkel olid ühel tasapinnal ja hiljem hakkavad kusagil taustal oma elu elama, no unenägudes trikitama. Kokkuvõttes mulle meeldis, hea, et lõpuks sain põhjuse see raamat läbi lugeda.

Õppimine on raske töö, ka kunsti õppimine

27./257. Kunstiõpik gümnaasiumile

Autorid: Jaak Adamson, Andres Adamson

Kirjastus: Argo 2002

211lk./4555lk./44789lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #14 (populaarteadus)
 

Kas õpik just on populaarteadus, aga lasteraamat see pole kohe kindlasti. Isegi mul oli seda väga raske lugeda, kohutavalt palju keerulisi ja võõraid sõnu. Mulle isiklikult tundub, et gümnaasiumi õpikus oleks võinud ikka asi lihtsamalt kirja pandud olla. Saab ju keerulistest asjadest rääkida ka lihtsalt, nii, et kõik lugejad, olenemata oma varasematest teadmisest aru saavad. Üks hea õpik võiks olla arusaadav ka siis, kui keegi suur ja tark seda kõrval lahti ei seletaks, kui lihtsalt seda lugeda. Selle õpiku tekst oli küll väga keeruline ja seda isegi siis, kui selgitati lihtsaid asju. Samas ülesehistus  oli hea. Lihtsamatest vormidest keerukamateni, morfoloogiast läbi süntaksi ekspressiooni ja analüüsi. (kujutamisvahenditest läbi kunstiteose ülesehituse ehk kompositsiooni väljenduslikkuse ja analüüsini - neile, kes eelmisest lausest aru ei saanud, tõlge eesti keelde). Iga peatüki, mis ei olnud väga pikk, lõpus olid praktilised ülesanded, mida siis said õpilased ise katsetada ja proovida, mis pidid neile õpitud teadmised kinnistama. Ülesandeid oli küll küllaltki vahvaid ja need oli üsna üksipulgi lahti selgitatud koos näidetega pildilisel kujul. Minu jaoks veidi liiga palju kollaaži, aga sain aru, et seda on lihtsam tunnis organiseerida kui klassis on palju õpilasi korraga tunnis. Ise ma praktilisi ülesandeid järgi ei katsetanud küll. Ma arvan, et kui selle teksti saaks lihtsamaks ära toimetada (rohkem lihtsamasse eesti keelde tõlkida, et need 7 lehekülge olulisemaid võõrmõisteid ei oleks lahti seletatud raamatu lõpus vaid saaks lihtsalt arusaadavaks juba iga peatüki käigus), siis oleks see üks väärt õppimise raamat mitte ainult gümnaasiumi noortele vaid igas eas algajatele kunstihuvilistele.

Oma advokaadi usaldamine on kindlasti keelatud!

26./256. Sihvakasääreliste modellide juhtum

Sari: Perry Masoni lood

Sari: Meisterdetektiivid  

Autor: Erle Stanley Gardner

Tõlkija: Aino Jõgi

Kirjastus: Kuldsulg 1995

173lk./4344lk./44578lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 oktoober: raamat, mis on kollaste või oranžide kaantega

Minu jaoks oli sel korral tegu ühe nõrgema Perry Masoni looga, kuid huvitav oli ikkagi. Kuidagi ehk liiga klitšilikud tegelased olid seekord mängu toodud. Perekonna lugu, kus kõik arvasid, et keegi on süüdi ja siis lavastasid asja nii, nagu paistaks, et hoopis nemad on süüdi. Ja ära mitte kunagi usalda oma advokaati, mis sellest, et ta üritab sind võllast või vangist päästa! See on kohe rangelt keelatud, vähemalt Perry Masoni lugudes küll. Samuti, kui sa midagi arvad ja kahtlustad, siis viimane asi, mida teha on maha istuda ja asjaosaliste vahel asi selgeks rääkida. Loomulikult ei saa seda teha, sest siis poleks ju lugejal midagi lugeda, kõik laheneks iseenesest juba paari lehekülje jooksul ära. Neid sihvakasäärelisi modelle oli loos kolm, kõik riburadapidi ühe mehe armumised. Kuritegu sai ka muidugi lahenduse, sedakorda taas kohtus, kus viimasel lõunal jõudis viimane killuke infost Masonini ja ta selle loo puzzle kokku pani. Ja politsei jäi taas lolliks, nagu nendes lugudes ikka. Kiire, kerge lugu, põnevust ikka veidi ka.