Pilapasknäär revolutsiooni keerises


9./24. Pilapasknäär
Sari: Näljamängud # 3 
Autor: Suzanne Collins
Tõlkija: Evelin Schapel
Kirjastus: Tänapäev 2011
332lk./2232lk./6081lk.
 
Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab
 
„Näljamängude“ triloogia kolmas ja viimane osa, mis viis Panemi kodusõja keerisesse. Kui esimesed kaks raamatut keskendusid Näljamängudele ja ellujäämisele, siis selles osas oli fookuses revolutsioon, propaganda ja võimuvõitlus. Võrreldes eelmiste osadega tundus see aeglasem ja vähem kaasahaarav. Kolmas raamat keskendus rohkem revolutsiooni tagamaadele ja Katnissi rollile Pilapasknäärina – sümbolina, kelle abil mässajad rahvast motiveerisid võitlusse. Mässajad ja Kapitoolium olid selgelt vastandatud, kuid samas tundusid mõlemad pooled kohati must-valgetena ja väga sarnastena. Revolutsiooni tegelased, eriti 13. ringkonna juht Coin, ei äratanud usaldust, kuid nende tegelik taust ja motiivid jääid siiski vähem lahti kirjutatuks. Üks silmatorkavamaid muutusi selles osas oli Katnissi tegelaskuju areng – või pigem taandumine. Kui esimestes raamatutes oli ta tugev, sihikindel ja otsusekindel, siis siin tundus ta kurnatuna, kaotas oma initsiatiivi ja oli pigem mängukann poliitiliste jõudude vahel. Peeta ja Gale’iga  kolmnurk, mis varasemalt tekitas rohkem pinget, ei olnud enam nii kaasahaarav. Nooremana oleks ehk see armukolmnurk pakkunud rohkem huvi, kuid hetkel tundus Katnissi kõikumine kahe kuti vahel vähem olulisena, ei pakkunud eriti pinget. Tema tegelik võitlus iseendaga ja sellega, millisesse maailma ta tahaks kuuluda oli ka arvestades eelnevaid raamatuid kuidagi kaootiline, ebakindel, järjekindlusetu. Aga see ma arvan oligi pigem autori enda nägemus Katnissist, kui noorest, veel väljaarenemata tüdrukust, kes on sattunud elu hammasrataste ja võimuvõitluste vahele. Keda peetakse kohati kergelt manipuleeritavaks marionetiks ning kui ta vahelduvalt seda üritab mitte olla, siis tekitab see manipuleerijates segadust ja viha tema vastu. Lõpp ei pakkunud klassikalist kangelase võidukäiku, vaid pigem peegeldas seda, kuidas sõda ja poliitika jätavad kõik osalised katkisteks ja väsinuteks. Katniss ei saa täit rahu ning küsimus, kas revolutsioon tõi kaasa tõelise muutuse või lihtsalt uue võimu, jääb õhku. „Pilapasknäär“ ei ole halb raamat, kuid võrreldes triloogia varasemate osadega tundus see nõrgem. See kaotas osa oma tempokusest ja põnevusest, asendades selle poliitika ja propaganda teemadega, mis ei olnud enam nii köitvalt kaasahaaravad ning mõned süžeepöörded olid ettearvatavad. Võib olla kunagi võtan kätte ka eelloo(d), kuid hetkel jätkan teiste kodus olevate soovitustega.

 

Leegid tõusevad tuhast

8./23. Lahvatab leek
Sari: Näljamängud #2  
Autor: Suzanne Collins
Tõlkija: Evelin Schapel
Kirjastus: Tänapäev 2010
320lk./ 1900lk./5749lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Sarja teine osa. Esimese osa mängud ei lõppenud nii, nagu võim tahtis, Katniss kavaldas nad üle. Võim ei andesta. See võib olla surmav. Kui mängude võitjad on hetkel puutumatud, siis on ju võimalik neid survestada nende pereliikmeid ja sõpru ähvardades. Kas tõesti on Katniss süüdanud leegi, mis toob endaga kaasa ülestõusud näidates mängude kaksikvõitmisega, et on võimalik diktatuuri ülekavaldada ja panna nad tegema midagi, mida nad alguses ei ole plaaninud? Kuid elu ei ole enam sama ei neil endil, nende ringkonna inimestel ja üldse kogu riigis. Midagi hõõgub pealispinna all ja aeg ajalt viskab ka leeke välja, mis küll kiiresti summutatakse. Kuid siis mõtleb võim välja veel mõned variandid, kuidas rahvast maha suruda ning Katnissil on seal oma roll. Ta on sunnitud tegema seda, mida ta ei taha, kuid kas ka lõpuni? Või on ta muutunud ja muutunud on ka inimesed tema ümber? Keda usaldada ja keda mitte? Ega ei ole kerge usaldada eriti kui pidevalt oled jälgimises, iga su sammu ja juttu kuulatakse pealt ning pole teada, kas ja kuipalju võib üldse kedagi usaldada ning kõige olulisem, kui palju võib iseennast usaldada? Teine raamat meeldis mulle vist tsipake isegi rohkem kui esimene, siin oli pealispinna all rohkem liikumist ja kihte kui esimeses või siis olid nad pealispinnale lähemal ja rohkem nähtavaks muutunud. Mitte ainult lugejale vaid ka raamatu tegelastele. Kohe läheb ka kolmas osa lugemisse...
 

Võitlus elu ja surma peale

 

7./22. Näljamängud
Sari: Näljamängude triloogia #1
Autor: Suzanne Collins
Tõlkija: Evelin Schapel
Kirjastus: Tänapäev 2009
304lk./1580lk./5429lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Soovitatud triloogia esimene osa. See triloogia on ikka väga pikalt juba oodanud riiulis lugemist. Ma ei teagi, miks ma seda varem kätte võtnud ei ole, võib olla sellepärast, et seda on palju kiidetud ja mul tekib sageli siis tõrge lugemiseks. Aga oli täitsa huvitav ja põnev raamat. Usun, et oleksin nooremana veel rohkem seda nautinud, samas kindlasti veidi pinnapealsemalt lugenud, mitte püüdnud leida tagapõhja sealt alt, miks kirjanik mõned asjad just nii kirjutas. Võib olla isegi mõnes kohas otsinud mõtet või tagapõhja sealt, kuhu kirjanik seda ise ei mõelnud või mingit vihjet sisse ei põiminud. Nooremana ehk oleks mul ka kergem olnud leppida või siis, ei oleks sedavõrd tunnetanud, kui palju noori seal ikka oma elu kaotas, kui verine kogu see lugu oli. Samas ka tema 12. ringkonna elu oli juba piisavalt vägivalda täis, nagu ühes diktaatoririigis ikka. Kuidas tuli ka seal lastel ja noortel igapäevaselt võidelda oma elu eest, et mitte surra nälga. Kuid samas kuidas vastuhakk küll kobrutas pealispinna all, aga kõik alistusid sellele, kelle käes oli võim ja jõud. 

Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse eetris. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel.

Esimese osaga ei saa sündmused otsa, elu ei lähe paremaks, vägivaldne ühiskond surub pead tõstjad tagasi alla (tapab ära) ja teised on veel madalamad kui enne, lasevad diktatuuril valitseda, aga ikkagi kobrutab pealispinna alla hoopis rohkem otsides väljapääsu. Kas järgmises osas see selgub, miks ja kuidas on see kirjanikul lahendatud, sest lugematagi on selge, et nii see enam kesta ei saa, selline julmus ja võimukus ei kesta enam pikalt. Seega, tuleb kohe ka järgmised kaks osa lugemisse tõsta. 

Maailma hiigellinn Tamsalu

 

 
6./21. Novembriöö kirjad
Sari: Tänapäeva romaan 
Autor: Mairi Laurik 
Kirjastus: Tänapäev 2017
237lk./ 1276lk./ 5125lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Mulle selle aasta soovitused meeldivad. Kui eelmisel aastal soovitatutest ei olnud ma enamust lugenud ja ülejäänutest oli väga üksikud kodus olemas, siis selle aasta soovitustest on paljud loetud ja kodused raamaturiiulid tühjenevad märgatavalt, kui uue kuu soovitustest need välja otsin, mis kodus olemas ja ootasid, et ehk kunagi pääsevad lugemises löögile.  

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Praeguse Tamsalu kohale on püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Igal ööl, kui ta ei suuda magada. Igal novembri ööl ühe kirja. Igal ööl, et peletada eemale unetust ja valusid. Rääkida sellest kõigest, mis olnud, on liiga raske. Oma noorusest, tööelust, eelmistest armastustest, lapsevanema hirmudest, tehasest, sealsest elukorraldusest, ohtudest, surmadest, vigastustest, haigustest - mille kõige põhjustajaks on uus nanotehnoloogia. Sellest uskumatust elust, mis Tamsalu hiidlinnas toimub. Hiidlinnas, kus elab rohkem inimesi kui mujal Eestis kokku. Linnas, kuhu on tulnud elama inimesi üle terve maailma. Kuhu pääseb vaid rongiga läbi müüri ja tunnelite. Kus on linna sisenemisel passikontroll. Kus on sõjaväelise diktatuuri moodi kord. Kus keegi täpselt ei tea, mida kõike toodetakse, aga veel vähem, mida arendatakse ja mille kallal teadlased töötavad. Kuidagi on kõik seotud nanotehnoloogia ja pisikeste nanorobotitega. 

Mulle meeldis, kohati küllaltki õudne, kui on seda kõike oma fantaasias ettekujutada. Lugemine oli ladus ja suutis anda korraliku pildi kõigest sellest maailmast sealt. Ja naise elust ja valust. Tasub lugeda.


Lotovõit on saatanast!

5./20. Võidupilet
Autor: Adele Parks
Tõlkija: Piret Lemetti
Kirjastus: Eesti Raamat 2021
383lk./1039lk./4888lk.

Lugemise väljakutse 2025: 20. Raamat, mille kaanepilt sulle üldse ei meeldi ja lugema ei kutsu

See on nüüd jah selline kaanepilt, mis mind lugema ei meelita vaatamata sellele, et auto on kollane ja see meelitab tähelepanu. Selle raamatu suhtes on väga vastakad tunded. Kui ma olin jõudnud poole peale, siis tekkis mõttesse tunne, et mul on piisavalt kõrini sellest tropist pereisast ja ajudeta šopahoolikust tütrest ja mind üldse ei huvita mida nad kokkuostsid kuhjade viisi ja mis lolle käike nad muudkui tegid. Nii kõrini, et korraks tuli mõte isegi see pooleli jätta. Aga nagu ma ei tavatse raamatuid pooleli jätta, nii lugesin ka seda edasi, no natuke paremaks läks. Kui kaks kolmandikku oli loetud, siis hakkas peas vasardama uus küsimus - oot, aga see pidi ju olema kriminull, kus see krimi siis on? Võtsin ju selle Martinsoni eelmise aasta parimate krimkade nimekirjast (hmm, pealegi miks see seal oli, kui see on ilmunud juba 2021?). No lõpuks jõudsin ikka krimiosa ka ära oodata. See viimane veerand päästis selle raamatu minu jaoks üpris hävitavast hinnangust. Keerdkäike oli ikka mitmeid, kuigi mõned hammustasin läbi eelnevalt. Kokkuvõttes, ma ei taipa küll, kuidas see raamat üldse sai sattuda parimate krimide nimekirja, äkki mõni tehisintellekt tegi selle aasta nimekirja hoopis? Ainus moraal, mis sellest raamatust tuli - ära osta iialgi ühtegi lotopiletit kellegagi kahasse, olgu nad su nii head sõbrad kui tahes. Raha ajab alati kõik tülli omavahel. Ja alati on keegi, kes teistel naa üle kõrvade üritab tõmmata. Nii raamatus kui reaalses elus. Ja suur lotovõit on saatanast! Parem üldse mitte riskida ja lotopileteid osta.
Lexi ja Jake on koos oma sõprade, Pearsonide ja Heathcote’idega, viisteist aastat samu numbreid kasutades lotopileteid ostnud. Nad on õhtusöökide ajal, kala ja krõbekartulit süües, suvel grilli juures omavahel rääkinud kõigest – lastest, abielust, tööst, majadest ja elust – ja iga kord, kui võit on neist mööda läinud, oma ebaõnne üle ühiselt naernud. Aga ühel laupäevaõhtul juhtub midagi ootamatut. Sõpruskonda hakkavad tekkima mõrad. Keegi neist valetab. Ja siis tuleb ka lotovõit, mida keegi enam oodata ei osanud – nende aastate eest valitud numbrid osutuvad viimaks võidunumbriteks.

Londoni kõrgema seltskonna kriminull

4./19. Kes kahju kardab…
Sari: Detektiiv William Warwick 1  
Autor: Jeffrey Archer
Tõlkija: Peeter Villmann
Kirjastus: Varrak 2024
312lk./656lk./4505lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 veebruar: Raamatuselja luule + üks raamat sealt

Endalegi üllatuseks tuli see luuletamine seekord üsna kergelt välja. Kõigepealt võtsin kolm raamatukogu raamatut ja siis lasin silmadel üle koduse raamaturiiuli minna - osutus, et ei pidanudki nii väga kombineerima, heade sobilike pealkirjadega raamatuid oli üsna palju. Lõpuks siis tuli välja selline luuletus:

Mees, kes jooksis üle tänava
alastimaratonist ironmanini
ilma ainsagi sõnata.
 
Ohvrite ohver,
kes kahju kardab
taevastes kõrgustes.
 
Võidupilet
peidus su silme all
kuni su endale saan.
 
Lugemisse jõudis sellest virnast kriminull Kes kahaju kardab. Uue sarja esimene raamat. Saame tuttavaks järjekordse noore ja nutika kutiga, kellel on väga karismaatiline tippadvokaadist isa, kes loodab, et poeg asub tema jälgedes, kuid jälgedesse astub hoopis ta lesbist tütar. Aga poeg eelistab minna Londoni tänavatele pätte püüdma ja neid kinni panema, mitte advokaadina üritada neid karistusest päästa. Kuid esialgu läheb ta vanemate nõudmisel ülikooli ja saab sealt kunsti alase hariduse. Ülikooli lõpetamise järel alustab William karjääri, mis paneb paika kogu tema edasise elu – pärast õpipoisina pealinna tänavatel patrullimist saab temast Scotland Yardi kunsti ja antiikesemete üksuse detektiivkonstaabel ja arvata võib, et ta järgnevate raamatute jooksul ronib veel kõrgemale mööda karjääriredelit. Esimeses raamatus uurib ta Rembrandti hindamatu väärtusega maali vargust Fitzmole’i muuseumist ja samal on ta laual ka mõned väiksemad kuriteod. Lisaks sellele on vaja lahendada tal koos isa ja õega kunagine mõrv. Minu jaoks oli see esimene osa veidi selline sagrine, liigset ballasti täis. Muidugi andis sellega venitada raamatu mahtu ning sai mõned infokillud juurde, aga neid oleks saanud ka hoopis kompaktsemalt kirja panna. Seega oli minu jaoks veidi liiga laialivalguv see raamat, aga ehk on seda vaja järgmiste osade jaoks, et kui vundament on hästi lai all, siis õnnestub edaspidi sinna juba kõrgemaid torne peale ehitada. Esimene osa jättis veidi õlgu kehitama, aga mõtlen ikka sarjale vähemalt teise võimaluse anda, juhul kui ikka eesti keelde veel tõlgitakse. 

Mis vahe on draakonil ja lohel?

3./18. Väike draakon ja lohe Moneywald
Autor: Leelo Tungal
Illustraator: Kairit Krikk
Kirjastus: AS Kalev 2006
80lk./344lk./4193lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: draakonid, lohed

Nii kui uue kuu teemat nägin, tuli meelde, et mul oli ju kusagil ootel see Tungla raamat, mille pealkirjas olid mõlemad. Leidsin üles ja lugesin läbi. Lastefantaasiaga siis tegu, kus jõulujutus tegutsevad nii draakon kui lohe. Ühel õnnestub siis see hea tegelane olla ja teisel paha. Ja ikka see tüüpiline Grinchi jõulujutt, kus keegi üritab jõulud pihta panna ehk siis selles loos rahaks teha. Räägitakse ka kuidas Mullivaldist sai Moneywald ja kes on kommidraakon. Üks armas väike jõululooke, õnneks lugemise päeval oli korraks lumi maas, seega tuli veidi jõulutunnet lugemisse sisse. Lastele ja lastemeelsetele täitsa sobilik lugemine ning polegi oluline, kas parajasti on jõulud käes või ei. Juba autori nime nähes teadsin, et see saab olema üks kerge mõnus lugemine ja nii oligi. 
 

Vanim teadaolev eesti keelne luuletus


2./17.  Seal tähevõlvi all
Sari: Loomingu Raamatukogu 2024/18 
Autor: Reiner Brockmann
Tõlkija: Wimberg
Kirjastus: Kultuurileht 2024
72lk./264lk./4113lk.

Lugemise väljakutse 2024: 20. 2024.aastal Loomingu Raamatukogus ilmuv teos

Vaikselt tuleb ikka eelmise aasta väljakutsega ka lõpu poole nihkuda. Nüüd jääb veel lugeda 3 teemat 4 raamatuga. Ausalt, ei saa aru, mis fenomen see on, et igal aastal hääletatakse Loomingu Raamatukogu teema sisse. Tegelikult on ju see sama teema, ega siis aastaarv seda ei muuda. Peaks saama diskvalifitseeritud nagu ebaõigete võtetega sportlased. Kes tahavad, saaksid neid ju lugeda teiste teemade alla. Minu jaoks on jah paraku see üks teema, mis ei kuulu kindlasti lemmikteemade hulka. Isegi ei saa aru, ma ju loen küll neid LR asju, aga siis ma pigem ikka tahan valida teema või autori järgi, mida loen, mitte aastaarvu alusel. Nojah, eks ma pigem loengi jah neid varasemaid, nii enda sünniaegseid vihikuid. Ju need praegused ei ole veel piisavalt laagerdunud mu jaoks. Seekordne teos sattus täiesti juhuslikult mu lugemisse. Vaja oli leida Mirkost midagi lugeda, sest paberraamatut polnud võimalik pimedas bussis lugeda. Mõtlesin, et vaatan, kas saan mõne aegunud väljakutse punkti ometi sealt läbitud. Eelmise aasta loomingu raamatukogudest oli saadaval täpselt 1 raamat, seesama. Kui lugesin tutvustust, et tegemist on inimesega, kes elanud 17.sajandil, siis ma enam ei kahelnud, et pean lugema. Mul ju see kiiks, et vaja lugeda vanu ja veel vanemaid raamatuid. Kasvõi uustrükis. Pealegi algas Eesti raamatuaasta ja sel ajal sobis ju hästi lugeda teadaolevalt ajaloo esimese eestikeelse kunstluuletuse „Carmen alexandrinum Esthonicum…“ autoriga tutvust teha. Pean tunnistama, et Reiner Brockmanni (1609-1647) nime kuulsin elus esimest korda. Ei tea, et teda oleks kunagi kusagil õpikus nimetatud või laialdasemalt räägitud, temast kui olulisest isikust Eesti luules. Olgu, et tema looming ei olnud tänapäevaste arusaamade kohaselt ehk kõige kvaliteetsem, aga arvestama peab, et tegemist oli siiski sakslase, mitte eestlasega ja aastaks 1637. See, et üks sakslane soostus ära õppima eesti keele tasemel, et oli võimeline selles keeles luuletama ja ta seda ka tahtis teha, see on juba üks märkimisväärne olukord. Lisaks eesti keelele luuletas ta veel ka saksa, ladina ja kreeka keeles. Tema luuletused olid küll meile veidi harjumatud pühendusluuletused suures hulgas. Kirjutatud siis kellegi pulmad, matuste, lahkumiste, saavutuste puhuks. Riim veidi lihtsakoeline ja sõnumi täielikuks arusaamiseks vahel vaja teada nende tausta, kellele need luuletused ta kirjutas. Kuid need isikud ja nendega seotu on saanud ammu juba ajalooks. Seetõttu oleks tahtnud, et luuletuse juures oleks veidi enam olnud tausta lahti kirjutatud, mitte vaid nimed ja sündmus. Aga üldiselt mulle meeldis. Riimisepad meeldivad mulle ikka enam kui need vabavärslased. Ja nendest luuletustest oli tunda omaaegse eluolu ja suursugususe hõngu.

Raudmees jookseb maratoni


1./16. Alastimaratonist Ironmanini. Triatloni ilu
Autor: Janek Oblikas 
Kirjastus: Marathon100 2024
192lk./192lk./4041lk.

Lugemise väljakutse 2025: 6. Raamat, mida tahtsid möödunud aastal lugeda, kuid jäi ajanappusel lugemata

Seda raamatut oli plaan lugeda kohe, kui nägin, et selline raamat on kirjutamisel, aga läks ikka natuke aega, enne kui jõudsin lugemiseni.

See raamat algab sealt, kus eelmine, "Rabajooksust alastimaratonini", lõppes. Alastimaraton on võidetud ning ees ootab uus väljakutse – miks mitte saada raudmeheks? Just sellest teekonnast see raamat räägibki: selle võlust, valust ja ilust.Kõigest, mis sellele teekonnale jäi. Kõigest, mis sellel teekonnal abiks oli. Kõigest, mis seda teekonda takistas. Kõigest, mis ei tapnud ja tegi hoopis tugevamaks.See on lugu inimesest, kellele meeldib jooksmine, sportlik eluviis ja üha uued eesmärgid.

Kes võiksid seda raamatut lugeda? Kõik, kellel on harrastusspordi pisik juba veres – need, kes tunnevad end ära selles loos ning saavad autori kogemustega samastuda või talle vastu vaielda. Need harrastussportlased, kes veel ei ole julgenud endale raudmehe või raudnaise eesmärki seada, kuid mängivad juba triatloni mõttega. Kui keegi saab sellest raamatust inspiratsiooni oma piire nihutada, siis on see oma eesmärgi täitnud. Samuti need, kes igal aastal lubavad, et seekord hakkavad tõsisemalt spordiga tegelema – vähemalt uusaastalubadusena mõneks nädalaks –, võivad sellest raamatust motivatsiooni leida. See on tõestus, et kui üks inimene suudab, ei ole ka teistel põhjust alla anda. Samas tuletab see raamat meelde, et treenida tuleb mõistlikult – et vältida vigastusi ja kogeda rohkem spordi võlu kui valu. Ja siis on veel see viimane grupp – need, kes spordist suure kaarega mööda käivad ning isegi uusaastalubadustes ei julge endale liikumiseesmärke seada. Nemad võivad siit leida kinnitust, et sport ongi kahjulik – sest kui ei tee trenni, pole ju ka spordivigastusi! Tõsi, liikumise kasulikkusest räägitakse küll palju, aga… eks külmkapi ja diivani vahet käimine on ka ju omamoodi liikumine. Kui tervis jupsima hakkab, ehk siis jõuab lõpuks ka välisukseni.

Kuigi see raamat asub raamatukogus spordi ja kehakultuuri riiulis, võiks selle vabalt ka huumoriraamatute sekka sokutada. Siis oleks seal ka ometi üks tõeliselt naljakalt kirja pandud raamat. See on kirjutatud mõnusas, sarkastilises võtmes – musta huumoriga, mis keerab äpardused täiesti üle võlli. Kuidas muidu kõige kergemini äpardustest ja eksimustest üle saada, kui mitte esmalt iseenda üle naerdes? Ja äpardus või eksimus ongi madalam kui muru ja ei sekelda enam ringi hambad irevil. Muidugi, valu ei ole alati see tegelane, kelle üle lihtsalt naerda saab, tema on juba kraadi võrra tugevam tegelane. Teda tuleb vahel tõsisemalt taltsutada. Ja paraku on selles raamatus valust juttu täpselt sama palju kui võlust. Võib-olla kiirgab lugejale see valu veel tugevamini kui võlu. Millegi kogemiseks peab ikka seda pigem ise läbi elama. Valu kogemus on meil kõigil, samas kui spordivõlu kogemust ei pruugi olla. Raamat on väga ausalt ja avameelselt kirjutatud, võib öelda, et autor ei jooksnud pelgalt alasti maratoni, vaid ka kirjutas ennast selle raamatuga alasti. Siin on kirjas nii mõnigi teema, mida enamasti ei soovita üldsuse ette tuua, kuigi ehk peaks, et ümbritsev ühiskond oskaks paremini märgata ja arusaada. 

Kuigi üldjoontes ma teadsin autori raamatus kirjas olevaid lugusid juba varasemalt, siis ikkagi oli väga põnev lugemine ja kui ma olen pigem ikka selline lugeja, keda on raske raamatute juures nutma või naerma ajada, siis naerma ajas see raamat mind ikka vägagi mitmel korral ning suu oli pidevalt muigvel. Seda, et ta raudmees on, teadsin ennegi, aga see raamat näitas, kui kindlad ja samas kui haavatavad need rauad ja mehed tegelikult on.

Pildil olen koos raamatu autoriga oma koduõues, aasta oli siis 1976. 

2025 jaanuar kokkuvõte

 


Raamatuid: 15

Lehekülgi: 3849
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 124
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 257
 
Kõige õhem raamat: 92
Kõige paksem raamat: 544
 
Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 7
Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 2
Muid väljakutseid loetud:
. Lugemise väljakutse 10: 1
. Ulme: 4
. Hea Lugu: 1
Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke:   14
Enim loetud kirjanik: Stanislaw Lem (2)
meesautorid: 9
naisautorid: 4
segapaarid: 2
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 13
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (3)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 9
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Suurbritannia (4)
 
Vanim raamat ilmunud: 1962
Uusim raamat ilmunud: 2024
 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 3
Raamatukogust laenatud: 11
Loetud e-raamatuid: 1

Loetud lastekirjandus: 3
noortekirjandus: 0
täiskasvanutekirjandus: 12

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 6
ulme, fantaasia 5
ajalugu 1
muinasjutt 1
novellid 1
saagad 1
 
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,00
10 palli saanud raamatud: Reisija 23, Liivakell

Kas ka inimaju vajab draiverit?

15. Ajudraiver
Sari: Teaduse kaardivägi 9 
Autor: Joel Jans
Kirjastus: Lummur 2022
288lk./3849lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Sellest nimekirjast oli mul varasemalt loetud 5 ja pool raamatut. Nüüdseks siis loetud veel 1,5 raamatut ja üks raamat on veel olemas ja ootab lugemist. Ajudraiveri lugemise lõpetasin jaanuari viimastel minutitel. Kes arvab, et surmaga lõppeb kõik, kes arvab, et teispoolsuses läheb kõik edasi. Selles loos ei ole surm lõpp, vaid hoopis algus. Lugu saab alguse ajal kui kogu inimsugu on välja surnud ja tehisintellekt hakkab inimesi taastama. Küll virtuaalselt, aga surnust ärganud ise ei saa arugi alguses, et nad mingid tehised on. Elu läheks nagu sealt edasi, kus see kunagi pooleli jäi, aga tehisintellektil on suured ambitsioonid ja see plaanib elustada kõik inimesed, kes kunagi maailmas elanud on. Kui tänapäeva inimene saab juba aru sellest virtuaalsest maailmast, siis kuidas selgitada asja muinasaegsele, keskaegsele või kasvõi sajand tagasi elanud inimesele? Kas need inimesed vajaksid oma ajju draiverit, mis nad uuendaks? Tekivad vastuolud selles suhtes ka tehisintellektide endi seas. Juttu jätkub nii seiklusi, virtuaalmaailma kui inimsuhteid. Täitsa huvitav maailm oli, palju detaile oli minu jaoks paigas, samas jättis ruumi ka oma fantaasiale. Ja iga aastaga võib see raamat omapärasemaks muutuda vastavalt sellele kuidas tehisintellekti maailm meil kiirelt edasi areneb. 

Põhjamaade novelle

14. Sõnumid. Valik novelle
Autor: Tove Jansson
Tõlkija: Ülev Aaloe, Maarja Aaloe
Kirjastus: Nynorden 2016
160lk./3561lk.

Hea Lugu väljakutse: 1. kvartal - Tove Janssoni kirjutatud või illustreeritud raamat

Ei plaaninud sellest väljakutsest osa võtta, sest Tove Jansson seostub ikka eelkõige Muumidega ja Muumitrollide raamat (see suur, siniste kaantega) on üks kahest raamatust, mida ma olen erinevas vanuses üritanud lugema hakata ja siiski üsna peatselt kõrvale jätnud. Ja ma tõesti jätan mõne raamatu haruharva pooleli, rääkimata siis, et ma ei jõua algusest kuigipalju edasi. Ja just Muumid on üks neist raamatutest. Ma olen küll viimastel aastatel suutnud lugeda paari väikest raamatut Muumidest, peatükki siis suurest raamatust, aga ega ma vaimustunud ikkagi ei ole. Muidu tunduvad sellised nunnud tegelased olema, aga minu jaoks kole igavad ja aeglased. Seega esimene teema tõmbas minu jaoks väljakutsele kriipsu ja ma niikuinii üritan lugemist hetkel vähendada. Aga siis sattusin tasuta raamatute juurde ja kohe oli see raamat valmis mulle kätte hüppama ja seletas, et ta pole Muumid, ta ikka miskit muud. No olgu, olgu, sain saatuse vihjest aru ja vähemalt ühe raamatu lugesin siis nüüd siia väljakutsesse ära. Ega ma sellest ka nüüd ääretult vaimustusse ei sattunud, kuigi mõned lood, tuleb tunnistada olid ikka täitsa head. Sealsamas mõned jälle panid möhh ütlema, et noh, ei haakinud need minuga. Kuid nende paari väga hea loo pärast tasus ikka lugeda ja nüüd ma ei saa öelda, et ma selle väljakutsega ikka edasi enam ei lähe, äkki ma ikka leian veel paar raamatut siia lugemisse ja järgmise kuu teemad ehk on mulle meelepärasemad.

 

Valge pruut, valgete luikede kaaslane

13. Haapsalu krimka: Uppunud Pruut
Autor: Dagmar Raudam
Kirjastus: Dagmar Raudam 2024
167lk./3401lk.

Lugemise väljakutse 2025: 18. Raamat, mille tegevus toimub kuskil Eesti asulas

Aasta 1937. Haapsalu. Kuurort, kus hakkab juhtuma päris koledaid asju, millele väikekodanlik linnapea, juhmakas politseiülem, nutikas ettekandja ja värvikas linnaelanike galerii püüab lahendusi leida. Algab lugu pulmadega, kuid enne kui lõpeb, tuleb ikka ka matustel ära käia ja saladuskatte all võin öelda, et kui asi piirdub ühtede pulmadega, siis ühtede matustega ei piirduta. Taustal elu kolmekümnendate lõpul Eesti Wabariigi väikelinnas põigetega maale ja pealinna. Autor on üritanud (vähemalt mulle tundub) loo kirja panna tolleaegse malli järgi ja seega jääb lugu üsna must-valgeks, primitiivseks ning karikatuurseks. Lugejat ja tema fantaasiat ja teadmisi natuke alahinnatakse selles loos ja seega polnud minu jaoks just päris see, mida oleks tahtnud lugeda. Olen lugenud nii mõndagi raamatut, mis kolmekümnendatel välja antud ja kõik need ei olnud siiski nii liht(labased) lood tol ajal. Ehk on tegelasi ka liiga äärmuslikena kujutatud, eks ka siis olid inimesed veidi enam hallid, mitte niivõrd mustad ja valged, ehk siis mitte nii karikatuurselt pahesuse poole kaldu karakterid. Positiivseid tegelasi oli nagu ääretult vähe seal. Samas muidugi lugeda võis, nii hull ei olnud ja plussiks siis minu jaoks toimumiskoht, minu sünnilinn, kus kõik kirjeldatud paigad tuttavad. Tõsi küll veidi hilisemast ajast, samas ka tollane aeg fotodelt teada.


 

Magistritöö küsimustik. Palun abi!

Tere! Aeg teha üks väike heategu ja aidata tudengit! Minu nimi on Daire. Ma õpin Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis erialal Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas“. Hetkel olen jõudnud magistritöö kirjutamiseni. Teemaks on raamatukogu roll vanemaealiste digioskuste arendamisel. Seoses sellega uurin 60+ inimeste digioskuste taset, osalemist erinevatel koolitustel ja millisena nähakse raamatukogu, nende arvamust ja teadlikkust erinevatest teenustest. Nüüd vajan väga abi uuringule vastuste saamisega. Kui oled oma 60.ndat sünnipäeva juba tähistanud, siis palun vasta kindlasti mu küsitlusele. Kui Sa oled noorem, siis keegi Su lähedastest, sõpradest, töökaaslastest, tuttavatest on kindlasti juba selles eas. Palun jaga küsitlust neile või aita neil see ära täita. Mind huvitavad igasuguste digioskuse tasemega inimeste vastused, elukoht ja raamatukogu lugejakaardi omamine ei ole olulised. Tänan kõiki, kes saavad mulle abiks olla!

Mu küsitlus on leitav lingilt: bit.ly/digioskus

Kurikaelad öösel ei maga

12. Öine vahetus
Sari: Renée Ballardi krimisari 1  
Autor: Michael Connelly
Tõlkija: Evi Eiche
Kirjastus: Helios 2024
400lk./3234lk.

Lugemise väljakutse 2025: 39. Alusta uut raamatusarja - loe sarja esimene raamat

Oh, et neid pooleli sarju veel vähe oleks, aga kuidagi ei saa ju jätta järgi uurimata, mida see uus sari endast kujutab. Noor innukas Los Angelose naisuurija Renee Ballard. Kolleegide seas hinnatud uurija Ballard kaotab oma positsiooni, kui ta esitab ülemuse vastu seksuaalse ahistamise kaebuse, mille tagajärjel määratakse naine jaoskonnas põlatud öise vahetuse uurija kohale. Seal alustab ta paljude juhtumite uurimist, kuid ei lõpeta ühtegi, sest peab need igal hommikul üle andma päevase vahetuse uurijatele. Kuid mõnda juhtumit tahab ta kindlasti ise uurida ja mõnda ta kohe ei saa sekkumata jätta, sest teda lihtsalt sedavõrd üritatakse sellest kõrvale tõrjuda. Kuid öösel ei ole ju korraga suurlinnas juhtumas vaid üks kuritegu, neid tuleb ühel brigaadil ikka kohe mitu ette ja nii uuribki naine selles esimeses raamatus korraga ja kordamööda kolme lugu. Kui öödest tuleb nappus, siis ka oma uneajast päeval. Nutikust ja visadust tal jagub. Kaikaid kodaratesse loopijaid ka. Aga kes on see kõige osavam ja nutikam, no pole vist isegi lugemata raske ära arvata. Ütleme nii, et minu jaoks ei olnud midagi hüpersuperit selles raamatus, aga lugeda kõlbas ja kohati oli põnev ka. Mis mulle meeldis oli just see, et ta jagas ennast kolme erineva kuriteo vahel, mitte ei olnud vaid üks käsil või siis mingi sarimõrvar oma erinevate tegudega. Ikka erinevad kurikaelad erinevates kuritegudes. Ja mis te arvate, kas ta sai need lahendatud või ei? Teine osa sarjast on ka eesti keelde jõudnud ja plaanin kindlasti seda ka lugeda, sedavõrd sobis küll see sarja esimene osa.

Eneseotsingute raske teekond

11. Alkeemik
Sari: RAM-sari  
Autor: Paulo Coelho
Tõlkija: Anneli Tuulik
Kirjastus: Philos 2002
180lk./2834lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Pireti soovitustest on mul varasemalt loetud vaid 2 (Kääbik ja Harry Potter), aga 4 raamatut juba olid lugemise ootel riiulitel olemas. Kõige õhem siis pääses löögile krimiraamatute vahel, aga teised tõstsin ka juba lähijärjekorda. 

Ma ei ole kunagi lugenud ühtegi Paulo Coelho raamatut, mingi eelarvamus on olnud nende vastu. Riiulisse sattusid mõned kui poeg oma riiulit ükskord tühjendas. Ju siis nüüd oli see õige aeg teha esmast tutvust selle kirjanikuga. See on just see kõige olulisem minu jaoks väljakutsete juures, et tänu sellele ma ei loe ainult ühte kindlasse teemasse ja kindlaid autoreid, vaid saan kergemalt sirutada käe raamatute järele, mida ma muidu kuidagi ehk kätte ei võtaks. Või vähemalt mitte niipea ja kodused riiulid ei tühjene kuidagi. Seega andsin endale lubaduse, et loen sel aastal ulmekirjanduse väljakutses läbi kõik soovitatud või teemasse sobivad raamatud, mis mul endal olemas on ja siis võib olla ka mõne veel raamatukogust. Aga nagu näha, siis aasta alguses antud lubadusi ei suuda ma isegi jaanuaris pidada, nii, et pole vist mõtet mul neid üldse lubadagi, vähemalt mitte sel juhul kui asi puudutab raamatuid. Esimesed kaks raamatut ulmesse loetud raamatut olid ju ikkagi raamatukogust toodud. Ja see lubadus esimesel poolaastal vähemal määral lugeda vist ei taha ka kuidagi õnnestuda. 

Lugu jälgib karjapoiss Santiagot tema teekonnal läbi Põhja-Aafrika Egiptuse püramiidide juurde pärast seda, kui ta näeb unenäos, et leiab seal aarde. Teekond aardeni ei ole kerge ja sellel teekonnal tuleb järjest teha otsuseid, kas võtta vastu katsumusi või minna kergemat teed pidi, kas usaldada elu, et see lõpuks ikka viib välja aardeni või võtta asju ratsionaalsemalt ja mõelda vanasõnale, et parem varblane pihus kui tuvi katusel. Eks palju oleneb ka kodust, kuidas last julgustatakse oma teed minema, kartmata kukkumisi, julgustades ikka üles tõusma ja oma kutsumust järgima. Hirm on ju sageli just see, mis paneb inimese oma teelahkmetel minema kergemat ja kindlamat teed, mis paraku aga ei ole nii hiilgava tulevikuga kui ehk see raskem tee. Samas ei tea me keegi ette oma saatuse teekonda, äkki just selle raskema tee taga ei oota õnn, vaid mõne teise valiku juures. Hirm kannatuste ees on tihti hullem kui kannatus ise, aga kes meist ikka eelistab valida kannatust. Raamatus oli mitmeid kohti, mis panid mõtlema ja ehk veidi teise pilguga asjadele vaatama. Mulle raamat täitsa meeldis ja nüüd ehk jõuavad ka teised tema teosed kiiremini lugemisse, sest eelarvamus sai ümber lükatud.

Kas õnnetus või mõrv?

10. Surnukeha järves
Sari: Cherringhami mõistatused 7  
Autorid: Matthew Costello, Neil Richards
Tõlkija: Leena Suits
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024
136lk./2654lk.

Lugemise väljakutse:  28. Mida su sõber praegu loeb? Küsi järgi ja loe sama raamatut

See on nii tore sari. Ühe õhtu kerge lõõgastus. Kui uues osa raamatukokku jõuab, loeme kohe mõlemad ja seega tegelikult ma teadsin, mida ta loeb, ei pidanud küsimagi. Ja hakkame taas järgmist osa ootama. 

Cherringhami kihelkonnanõukogu on kutsunud Prantsusmaalt külla Bretagne’i rannaküla vanema Laurent Bourdaini, et tähistada pidustustega kahe küla vahel sõlmitud vastastikku kasulikke sõprussuhteid. Pidustused leiavad aset leedi Reptoni häärberis, millest tema lapselaps loodab kujundada maailmaklassi kuuluva konverentsikeskuse. Valminud on väärikale prantsuse külalisele vääriline mitmekäiguline õhtusöök. Õhtu edeneb ja vein voolab, aga mingil ajal on külavanem piduliste keskelt kadunud ja leitakse surnult hulpimas häärberi lähedalt järvest. Kõik näib viitavat õnnetusele, aga kui Jack ja Sarah juba mängus, siis on siililegi selge, et asi on õnnetusest kaugel ja ikka mingi mõrtsukatöö on taas toime pandud. Kes ja miks see on nii uurijapaari kui lugeja väljanuputada. Seekord jõudsin üsna kiiresti kahtlustama just õigeid tegelasi hakata. Kerge ja lihtne lugu keerulisematele krimilugudele vahepeale. Peategelased on hästi sümpaatsed, lugudes ei ole liialt palju vägivalda, seega sobivad lugeda ka nõrganärvilisematel ning neid pisikesi osi ei pea lugema kindlas järjekorras. Aga kuna kuna ma sattusin lugema seda sarja kohe eesti keelde tõlkimise algusest peale, siis mul läheb küll ilmumise järjekorras ja loodan, et tõlkimine jätkub, kuigi pean kohe tunnistama, et endale küll ei osta neid, sest vaid mõneks tunniks ühekordselt lugemist  osta - kahjuks ma pole nii rikas ja nii suure korteriga, et need lõpuks kõik ära mahuks. Aga passin küll peale, kas ja millal taas uut osa oodata. Seda eriti oma sõbra pärast, kes loebki krimkadest vaid kergeid muhekrimisid, mitte veriseid jubedaid lugusid ja kui tal tekib lugemises taas paus, siis tean, et kõige kergem on meelitada teda taas raamatu kätte võtma on tuttava muhekrimi sarja uue raamatuga. 

Liiva ajavool

9. Liivakell
Autor: Gareth Rubin
Tõlkija: Inna Feldbach
Kirjastus: Hea Lugu 2024
544lk./2518lk.

Lugemise väljakutse 2025: 49. Aeg - raamatu kaanel on kell

See on tête-bêche romaan, 19. sajandi raamatumeistrite armastatud köitmisviis. Siin köites on koos kaks raamatut: kaks põimuvat lugu, mis on trükitud, seljad vastamisi. Alustad lugemist, loed ära ühe (krimi)loo, jõuad omaarust lahenduseni ja raamatu keskkohta, siis pöörad raamatu ringi ning alustad uue looga. Mida rohkem loed, seda rohkem tekib seotud niite esimese looga ja siis hakkad aru saama, et tegelikult see esimene lugu polnud ikka päris see, mida sa arvasid ennast arvavat. Ja siis jõuad teise (krimi)loo lõppu, aga kas sellega on mõlemad pooled raamatud saanud ikka lõpliku lahenduse või on midagi veel jäämas saladuseks. Detailid on selles loos väga olulised ja esimese osa detailid ei kaota oma olulisust kui keerad raamatu teistpidi. tegelikult need esimese loo detailid on teise loo juures veel ehk isegi olulisemad rollimängijad. Ja teise loo detailid aitavad lahendada ja paika panna esimese loo lugu, ehkki sa esimese loo lõpus arvasid juba kõike teadvat. See on selline tugeva pöördega lugu, aga nutikalt lahendatud nagu kahe raamatu stiilis. Ehk veidi sarnasust on Horowitzi haraka- ja kuulille mõrvade raamatutega, kus ühte raamatusse (reaalsuses toimuvasse) oli peidetud teine raamat (tegelase kirjutatud raamat), mis siis andis vihjeid reaalsuses toimunud mõrvade kohta. See raamat nõudis tähelepanu ja kui olin juba teise küljeni jõudnud, siis tuli mitmeid kordi mõte, et ups, miks ma esimeses pooles sellele asjale ei osanud tähelepanu pöörata või oot, mis rolli tema seal esimeses loos nüüd täpselt mängiski, kuidas see seal täpselt oligi? Seega, kes pole veel lugenud, soovitan soojalt ja lugege esimest poolt tähelepanelikult, see pole pelgalt üks lugu, vaid teise poole vihjed. Mulle raamat meeldis väga. Pehmemat sorti pigem psühholoogiline krimi, mis paneb aju piisavalt kaasa mõtlema ja ise lahendust leidma. Mitmed vihjed küll sai üles leitud ja mõned otsad ka ise kokkuviidud, aga oli ka seda, mis jäigi mu eest saladuseks enne kui kirjanik selle avaldas. Ma arvan, et selle aasta esimene kanditaat lemmikute top nimekirja on loetud. 

Kosmoserännud

8. Ijon Tichy kosmoserändude päevikud
Sari: Loomingu Raamatukogu 22/1962
Autor: Stanisław Lem 
Tõlkija: Olev Jõgi
Kirjastus: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus 1962
92lk./1974lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Soovituses oli „Ijon Tichy kosmoserändude päevikud. Ijon Tichy mälestused“, aga mälestuste poole sellest raamatust lugesin just eelmise aasta lõpus, seega võtsin nüüd lugemisse vaid esimese poole, ehk kosmoserändude päevikute osa. Vaatasin, et selles Loomingu Raamatukogus ei ole järjest kõiki reise, läksin siis võrdlesin uue trüki sisukorraga. Uues trükis on üks reis, number seitse rohkem, aga samas kaks reisi 22. ja 24. puuduvad, seega jäin ikkagi selle Loomingu Raamatukogu variandi lugemise juurde. 

Originaalis on need lood kirjutatud aastal 1957, teadaolevalt esimene inimene jõudis kosmosesse alles viis aastat hiljem, seega see kõik on täielik kirjaniku fantaasia, kuidas üldse on võimalik kosmoses rännata ja mis tingimused seal on, see oli alles tundmatu maa. Vahepeal pani küll muigama, et kosmoserändur tuli laevast välja ja jalutas lihtsalt ümber laeva, et saaks liikuda. Jalutas, nagu kosmoselaeva ümber ei oleks kaaluta olekut ja tühjust vaid kõva pind, mida mööda on võimalik kõndida. Ijon Tichy jõudis väga mitmetesse galaktikatesse ja erinevatele tohutul hulgal seal olevatele planeetidele, mis kõik muidugi olid asustatud. Mitte siis alati inimeste poolt, vaid erinevate mõistuslikke olendite poolt. Kõige kaugem reis võttis tal 30 aastat aega, aga kuna ta pani kohalejõudes kiirendi valesti tööle, siis õnnestus tal lahkuda sealt imikuna ja tagasijõudes oli taas sama vana kui lahkudes. Mulle meeldis kuidas kirjaniku fantaasia oli piiritu, kuidas ta suutis järjest rohkem uusi planeete ja olendeid ning seiklusi, millesse Ijon sattus, välja mõelda ja tõetruult esitada. Muidugi fantaasiatõetruult, mitte reaalse kosmosemaailma oma. Minu lemmikuks siin raamatus sai 22. reis, kus misjonärid üritasid ristiusku võõrplaneetide elanikke pöörata ja millised raskused neil sellega tekkisid. See oli selline paroodiline lugu, mis minu huumorimeelega just kokku sobis ja tekitas mõtte, aaa täitsa loogiline, aga selle väljamõtlemise peale pidi ikka tulema! Lõpupuänt oli ka muidugi hea, kuidas vaesed pärismaalased ennast ohverdasid, et ikka misjonär saaks pühakuks ja märtriks. Kõik ikka oma armastatud õpetaja heaks... Lugege, kellele meeldib must huumor, see oli tõesti hea! 

Kirjanik ja detektiiv

7. Roimarlik rida
Sari: Hawthorne ja Horowitz #3 
Autor: Anthony Horowitz
Tõlkija: Sash Veelma
Kirjastus: Tänapäev 2024
352lk./1882lk.

Lugemise väljakutse 2025: 1. Raamat isiklikust lugemisnimekirjast

Endine politseiuurija Daniel Hawthorne ja kirjanik Anthony Horowitz kutsutakse esinema kirjandusfestivalile Alderney saarel kuigi nende esimene raamat on alles ilmumas. Horowitz arvab, et nüüd ta saab olla omal mänguväljakul ja olla Hawthornest teadmiste poolest üle, kuid nad satuvad otse keset mõrvalugu ja jäävad tapjaga väiksele saarele. Muidugi peab Hawthorne asuma kohalikult politseile appi, sest sellel saarel pole kunagi olnud ühtegi mõrva ja politseil puudub igasugune kogemus uurimisel. Horowitz saab aluse kolmanda raamatu kirjutamiseks.

Ma ei saa öelda, et Horowitz oleks mu lemmik, aga kuidagi on sattunud nii, et kõik tema eesti keeles ilmunud raamatud on loetud ja uued satuvad koheselt ka lugemisnimekirja. Need raamatud sobivad ka mu mehele ja seetõttu ehk satuvad kiiremini ka minu lugemisse, et üks toomine raamatukogust kahele lugejale. Seekord läks mul natuke kauem ära arvamine ja kaasosaline jäigi avastamata. Lõpus äratas kirjanik huvi juba järgmist osa oodata, et kas seal hakkab vaikselt Hawthorne taust selguma, tema saladused paljastuma. Poti ässal oli ka oma lugu selles raamatus täitsa olemas. Mulle meeldis ja soovitan neile, kes ei armasta väga veriseid tapmislugusid. See osa läks veidi kiiremas tempos kui eelmised.

Robotid räägivad muinasjutte

 

6. Robotite muinasjutud
Autor: Stanisław Lem 
Tõlkija: Hendrik Lindepuu
Kirjastus: Päike ja Pilv 2021
272lk./1530lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: märksõna - robotid, androidid

Kui kuuleme/loeme sõna muinasjutt, siis see seostub meil kohe lastega, aga ajalooliselt ei olnud muinasjutud sugugi vaid laste teema, pigem ikka lood, mida jutustati täiskasvanute ringis ja mis olid sageli vägivaldsed ning keerulised. Selle raamatu pealkirjas on muinasjutt, see näeb välja nagu lasteraamat ja leida võib ka seda lasteosakonnast, aga minu arust ei tohiks küll sundida ühtegi last seda lugema, siis kaob tal viimanegi lugemisisu ära. See on ikka pigem nende suurte laste (ulmefännide) lugemislauale sobiv raamat. Miks ma seda arvan? Sest juba sõnavara, mida siin on kasutatud on sellisel tasemel, et üks laps ei näri sellest läbi. Lem on muidugi ka ise suure hulga sõnu välja mõelnud (need asjad, mis ühes loos maailmast ära kaotati ja mida enam üldse ei ole olemas), aga ka olemasolevate sõnade tähendusi ei tea kindlasti paljud täiskasvanudki, lapsest rääkimata. Lugemine ise ei ole ka sugugi kerge ning põhirõhk on ikka inimlikel puudustel ja suhete keerdkäikudel. Tegelasteks siis robotid, aga tundub, et ta kirjanik vahel unustas ära, et ta ikka inimestest ei kirjuta, vaid inimlike iseloomudega robotitest. Siis jälle muidugi tuleb vahel sisse see füüsiline pool ja siis on arusaadav, et ei, see on robot, mitte maine luust-lihast inimene. Üsna raske ja keeruline lugemine oli, lõpupoole lood olid küll lihtsamad ja nauditavamad kui alguse omad. Kuulsin, et nii mõnigi, kellele muidu robotite lood ja Lem meeldib, siis selle raamatu jätsid pooleli. Mina lugesin lõpuni, aga väga head hinnet paraku ei saa.

Islandi saagad

5. Kolm islandlaste saagat. Gísli, Glúmr ja Bárðr
Sari: Hieronymus  
Autor: puudub
Tõlkija: Triin Laidoner
Kirjastus: Ilmamaa 2024
246lk./1258lk.

Lugemise väljakutse 2024: 44. Hieronymuse sarjas ilmunud raamat

Selle sarjaga on mul mingi tõrge, no kuidagi ei kutsu lugema ehk isegi oli eelmise aasta kõige suuremaks väljakutseks leida siia teemasse mõni raamat, mida ma tahaksin lugeda. Otsisin juba kõige õhemat, mis sarjas ilmunud, kui detsembris nägin, et tuleb see Islandi saagade raamat välja. Siis oli selle teemaga korras, sest saagad on midagi, mida ma ikka vahel loen. 2022 oli Islandi kirjanduse väljakutse ja jaanuaris tuli lugeda saagat, tänu sellele ma üldse tegin läbi kogu Islandi kirjanduse väljakutse ja leidsin mõnegi teise huvitava raamatu veel. Seekord siis kolm igiammust saagat väga heas tõlkes. Meeldis, et juurde oli ka selgitatud ikka omajagu Islandi ja tolle ajastu olusid ja kombeid. Gísli Vadakupoja saaga, Tapja-Glúmri saaga ja Barðr Lumemäejumala saaga on XII-XIV sajandil kirja pandud, ohtralt luulega täiendatud kangelaslood. Nagu kõigis saagades, siis on ka seal rohkelt tapmist, võitlusi, tülisid, aga ka armastust ja sõprust. Natuke teeb raskeks lugemise, see korraga õhkupaisatud isikute arv, sest oluline on ju tegelase juures pool suguvõsa üles lugeda. Tegemist siiski ju ajaga, kui mingeid perekonnanimesid ei ole ja seega oluline, kes kelle poeg/tütar, vend/õde või sugulusside on. Ka see ajas mõni hetk segadusse, et ühenimelisi tegelasi oli korraga mitu tegutsemas, aga eks see ju on elu, kus ongi inimestel sama nimi, mitte ilukirjanduslik raamat, kus ikka kõigile mõeldakse välja erinev nimi ja sageli õnneks ka mitte teisega sarnane. Saagad on nagu ajaloo kroonikad tolleaegsete inimeste elust ja tegemistest. Kuidas käidi teistel maadel, kuidas toimusid kohtuprotsessid, suhtlemine naabrite, trollide ja teiste tegelaste ja inimestega, kuidas toimetati kodus, kasvatati lapsi, aumõiste ja kõik sellega kaasneb, kättemaks, veritasu jne. Kuna mulle meeldib kauge ajalugu, siis meeldivad ka saagad aeg ajalt lugeda.

Südamlik lastejutt

4. Päästetud kassipoeg
Autor: Holly Webb
Tõlkija: Marge Paal
Kirjastus: Ersen 2020
128lk./1012lk.

Lugemise väljakutse 2025: 30. Raamatu peal on sõna "kass". Võib olla ka käändes.

Veel päris kassi kaanel pole, alles kassipoeg, aga kuna ta sai ära päästetud, siis küll temast ka üks korralik kass lõpuks kasvab. Kaks tüdrukut kõnnivad koolist koju ja kuulevad järsku tee ääres piiksumist, uurides selgub, et seal on hädas kassipoeg. Aga kus on kassiemme ja mis kassipojaga juhtus ning mis temast edasi saab. Väike kerge lastejutt, südamlik lugu loomadest hoolimisest. Ainus, mis tänapäeva Eestis tekitab küsimust, et kuna kassiemme oli metsik, siis peale kinnipüüdmist ja varjupaika viimist otsustati, et teda ei saa kellelegi koju anda, kuna ei harjuks, siis võeti talt ära võimalus edaspidi poegi rohkem saada ja lasti tagasi lahti hulkuvaks kassiks. See pani kohe otsima, et kui ammu siis see raamat kirjutatud on, ei olnud nii ammu, 2018. Aga järelikult siis Suurbritannias teised kombed hulkuvate kassidega kui Eestis. Näen, et samal autoril on veel palju erinevaid loomalugusid lastele, hetkel rohkem ei plaani lugeda, seegi sattus täiesti juhuslikult kätte ajatäiteks. 

Appi, tühikatk ründab!

3. Tühikatk. Jaht Morrigan Crow'le
Sari: Nevermoor 3
Autor: Jessica Townsend
Tõlkija: Hels Kure
Kirjastus: Eesti Raamat 2021
464lk./884lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 jaanuar: Raamat 2015.aasta väljakutsete teemade nimekirjast

  1. Naisautori raamat - on naine
  2. Ulme või põnevik - laste põnev fantaasiaraamat, seega nii ulme kui põnevik
  3. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud - eelmised osad said loetud 18 ja 19, ilmus 21 ja sellest ajast saadik plaanin lugeda
  4. Raamat koolielust - Vunderkool, aga ikkagi kool, kus on suur osa tegevusest
  5. Raamat maagiast, võluritest - oi, neid selles raamatus jagub, pigem on ilma võluoskuseta isik selles haruldus
  6. Raamat, mida oled kunagi alustanud, aga pole lõpuni lugenud - alustasin 2024 detsemberis, see on ju nüüdseks juba kunagi ja lõpuni lugesin alles jaanuaris 2025

2015.aastal sai kõigi punktide alla ikka ise raamatu loetud, nüüd siis üks, mis sobis vähemalt kuue punkti alla. Täitsa huvi tekkis, mida ma siis nende punktide alla lugesin 2015.aastal:

  1. Naisautori raamat - "Õdede ettekuulutus" Michelle Zink
  2. Ulme või põnevik - "Tuletunnistaja" Lars Kepler (põnevik)
  3. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud - "Ei jäta elamata" Vahur Kersna
  4. Raamat koolielust - "Valge varese anatoomia" Andrea Portes
  5. Raamat maagiast, võluritest - "Meremaa triloogia" Ursula K. Le Guin
  6. Raamat, mida oled kunagi alustanud, aga pole lõpuni lugenud - "Krabat" Otfried Preussler
Aga nüüd raamatust. Tegemist siis kolmanda osaga laste fantaasiasarjast.  Morrigan Crow ja tema sõbrad on üle elanud oma esimese aasta elitaarse vunderlaste seltsi uhkete õpilastena. Nüüd aga seisab Morrigan silmitsi uue põneva väljakutsega: ta peab saama selgeks salapärased vunderkunstid ja õppima ohjama võimet, mis ähvardab teda endasse neelata. Kuid Nevermoori on haaranud kummaline ja hirmuäratav haigus, mis teeb nakatunud vunderloomadest arutud ja kurjad vunderita loomad. Ja kes siis ikka muu, kui peategelane peab asja ära lahendama sattudes suurtesse ja väiksematesse seiklustesse, sest tegemist on siiski vaid lapsega, kes alles tutvub ja õpib oma oskuste, vundermaailma ja muude oluliste väärtustega toime tulema ja tasakaalu leidma. Sageli on raske teha otsust täiskasvanulgi, rääkimata siis lapsest, eriti kui mõjutavad isikud on täiesti vastukäivate arvamustega. Kui esimene osa tundus Potteri lugudest inspireeritud ja sarnasust omajagu, siis nüüdseks on need raamatud ikka rohkem ja rohkem üksteisest eemaldunud ja Nevermoor omanäolisemaks muutunud. Mulle täitsa meeldis, ei olnud selline lapselik lugemine, põnevust ja fantaasiat oli ikka omajagu, sobis täiesti lugeda. Tegelased olid ka üsna usutavad, lapsed ei mõelnud nagu täiskasvanud vaid ikka eakohaselt, arusaamad maailmast olid kõikuvad, oma koha ja piiride otsing nagu selles eas toimubki.
Kes või mis on tühikatk peab ise lugema, aga kuidas ta välja nägi, seda teab vist ainult vundersepp. Aga üks korralik tühikatk võib tegelikult küll nii välja näha, nagu tehisintellekt seda arvas. Mina kardaks küll sellist elukat kui kohtuks temaga.

Kuulsaimad kuningate seas

2. Kuningad ja kuningannad
Koostaja: Imeline Ajalugu
Kirjastus: Äripäev 2024
97lk./420lk.

Lugemise väljakutse 2024: 23. Raamat mõnest kuningapere liikmest

Eelmise aasta väljakutsest jäi lugemata 6 teemat 7 raamatuga. Eks ikka need teemad, mis köitsid vähem ja mille lugemine oli suurem väljakutse. Tuleb nüüd uuel aastal järellugemist siis teha. Esimene teema saigi loetud. Kuningapered pole mind kunagi eriti huvitanud, kuigi olen kaks korda praegust Rootsi kuningat üsna lähedalt näinud. Esimesel korral lihtsalt ootamatult meie teed Haapsalus ristusid, teisel korral käisin lapsele kuningat näitamas, samuti Haapsalus. Teemasse leidsin Imelise ajaloo poolt avaldatud ja siis kokkukogutud artiklid erinevatest kuulsamatest kuningatest ja kuningannadest läbi ajaloo. Eks neid ole veel, kelle nime igaüks kuulnud on. Siin siis valik pigem kaugemast kui uuemast ajaloost.  10 kuningat ja 2 kuningannat, või siis 12 isevalitsejat, sest Venemaal olid ikka tsaarid, mitte kuningad ja mujal vist ka mõned olid keisrid nime järgi. Karl Suur, Friedrich Suur, Edward I, Philippe IV, Henry VIII, Ivan Julm, Louis XIV, Peeter I, August II, Katariina II, Marie Antoinette, Nikolai II. Targad, õilsad ja ettenägelikud valitsejad on oma rahvastele toonud rahu ja jõukust, samal ajal kui võimuhullud ja vägivaldsed türannid on Euroopas läitnud sõdu, mis on hävitanud linnu ja toonud surma tuhandetele inimestele. Ajaloo õpikutest ja muust kirjandusest on ikka kõik need isikud tuttavad, ehk August II, kellest sai Poola kuningas, olin kõige vähem teadlik. Lood olid kõik teadmata, sest ma ei viitsi ajakirju lugeda, kuigi Imeline Ajalugu käis meil ikka palju aastaid kodus, nüüd nad on isegi lootuse kaotanud ja ei helista enam, et moosida edasi tellima. Eks need artiklid olid üsna kuivad ja faktilised, nagu ikka ühed populaarteadusliku ajakirja artiklid, nii, et ma ei saanud kuidagi ka selle raamatuga kuningate meeldimise lainele. Eks ma nendega kohtu ka edaspidi paratamatult erinevates ajaloo raamatutes, sest ajalugu ilma kuningateta paraku ei ole võimalik. Lugemissoovitus - no ega see nüüd nii hull lugemine ka polnud, kellel kuningate ja ajaloo vastu huvi, neil ikka soovitan lugeda. Kellel pigem kuningapere intriigide ja skandaalide vastu huvi, siis neile polnud siin raamatus küll eriti midagi huvitavat.