Fantaasiaga saatusemerele purjetama

29./259. Saatusemerel purjetaja

Sari: Elrici saaga #2

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Jaana Peetersoo

Kirjastus: Fantaasia 2002

146lk./ 4924lk./45158lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Kui olin esimese Elrici loo, mida väljakutsesse soovitati läbi lugenud, siis mõtlesin, et võiks ikka teised raamatud ka selles sarjas läbi lugeda. Ja nii jõudsid ülejäänud eesti keelde tõlgitud raamatud mu öökapile. Siis tekkis probleem, et millises järjekorras ikka need raamatud on. Sain aru, et päris õiget järjekorda polegi, nii jäin Goodreadsi Elrici saaga järjekorra juurde. Seega Saatusemerel purjetaja lugesin teisena. Elric lahkus oma riigist aastaks, et tundma õppida teisi riike ja saada teada neist rohkem. Muidugi satub ta erinevatesse seiklustesse, sest ega Melnibonlasi mujal ei armastata nii väga. Selle raamatu kolm lugu on ajaliselt peaaegu selle aasta lõpuosas, kus ta on vangis ja siis õnnestub põgeneda. Teda korjab peale üks väga kummaline laev ja saavadki teoks kolm reisi: tulevikku, olevikku ja minevikku. Kõik lood on üsna verised ja sõjakad, milles kaotab palju asjaosalisi elu. Elric mitte, sest kolm raamatut ootab ju veel lugemist. Loos on palju müstilisi olendeid ja jumalaid, midagi läheb paika, midagi läheb paigast ära. Nõidust jagub mõlemasse leeri ja see võetakse alati abiks kui oma jõud nõrgaks jäävad. Ma ei tea, kuidagi on mulle hetkel need lood sobinud. Võtan aga järgmise käsile, kui juba raamatukogust koju toodud on ja uue kuu teemad alles avalikustamata.

Kas elame unenäo jumala unenäos?

28./258. Unenägude jumal

Autor: Andre Trinity

Kirjastus: Kadikas 2002

223lk./4778lk./45012lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: Lüüli Suuk soovitab

Kust tulevad unenäod? Kes neid meile saadab? Unenägude jumal? Kes ta selline on? Kas ta ise ka teab, et ta on jumal? Või siis, kas ta teab, mida ta teeb? Kas me elame reaalselt või siis hoopis kellegi unenäos? Unenäo jumala unenäos? Unenäod on üldse üks müstiline valdkond ja selles raamatus reaalsus ja fantaasia põimuvad unenägudega. Esimene lugu puudutab minategelase identiteedikriisi ja tema võimet teiste mõtteid lugeda ning unenägudes rännata, mis loob loo mitmetasandilisuse. Pealegi, kui ta ise arvab, et ta loo alguses suri ära? Raamatut lugedes tekkis küsimus unenägude ja tegelikkuse suhtest, mis lugedes vaid segasemaks ja küsitavamaks muutus. Raamatus oli viis erinevat jutustust. Kõige rohkem meeldisid mulle esimesed kaks, Unenägude jumal ja Meeleparandaja. Kiire ja sujuv lugemine. Kuigi ma pigem ei eelista jutustusi, vaid ikka pikemat lugu, siis selles raamatus olid need jutustused just paraja pikkusega, ei üleliia ega puudu. Pigem sellised lood, mis lugemise hetkel olid ühel tasapinnal ja hiljem hakkavad kusagil taustal oma elu elama, no unenägudes trikitama. Kokkuvõttes mulle meeldis, hea, et lõpuks sain põhjuse see raamat läbi lugeda.

Õppimine on raske töö, ka kunsti õppimine

27./257. Kunstiõpik gümnaasiumile

Autorid: Jaak Adamson, Andres Adamson

Kirjastus: Argo 2002

211lk./4555lk./44789lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #14 (populaarteadus)
 

Kas õpik just on populaarteadus, aga lasteraamat see pole kohe kindlasti. Isegi mul oli seda väga raske lugeda, kohutavalt palju keerulisi ja võõraid sõnu. Mulle isiklikult tundub, et gümnaasiumi õpikus oleks võinud ikka asi lihtsamalt kirja pandud olla. Saab ju keerulistest asjadest rääkida ka lihtsalt, nii, et kõik lugejad, olenemata oma varasematest teadmisest aru saavad. Üks hea õpik võiks olla arusaadav ka siis, kui keegi suur ja tark seda kõrval lahti ei seletaks, kui lihtsalt seda lugeda. Selle õpiku tekst oli küll väga keeruline ja seda isegi siis, kui selgitati lihtsaid asju. Samas ülesehistus  oli hea. Lihtsamatest vormidest keerukamateni, morfoloogiast läbi süntaksi ekspressiooni ja analüüsi. (kujutamisvahenditest läbi kunstiteose ülesehituse ehk kompositsiooni väljenduslikkuse ja analüüsini - neile, kes eelmisest lausest aru ei saanud, tõlge eesti keelde). Iga peatüki, mis ei olnud väga pikk, lõpus olid praktilised ülesanded, mida siis said õpilased ise katsetada ja proovida, mis pidid neile õpitud teadmised kinnistama. Ülesandeid oli küll küllaltki vahvaid ja need oli üsna üksipulgi lahti selgitatud koos näidetega pildilisel kujul. Minu jaoks veidi liiga palju kollaaži, aga sain aru, et seda on lihtsam tunnis organiseerida kui klassis on palju õpilasi korraga tunnis. Ise ma praktilisi ülesandeid järgi ei katsetanud küll. Ma arvan, et kui selle teksti saaks lihtsamaks ära toimetada (rohkem lihtsamasse eesti keelde tõlkida, et need 7 lehekülge olulisemaid võõrmõisteid ei oleks lahti seletatud raamatu lõpus vaid saaks lihtsalt arusaadavaks juba iga peatüki käigus), siis oleks see üks väärt õppimise raamat mitte ainult gümnaasiumi noortele vaid igas eas algajatele kunstihuvilistele.

Oma advokaadi usaldamine on kindlasti keelatud!

26./256. Sihvakasääreliste modellide juhtum

Sari: Perry Masoni lood

Sari: Meisterdetektiivid  

Autor: Erle Stanley Gardner

Tõlkija: Aino Jõgi

Kirjastus: Kuldsulg 1995

173lk./4344lk./44578lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 oktoober: raamat, mis on kollaste või oranžide kaantega

Minu jaoks oli sel korral tegu ühe nõrgema Perry Masoni looga, kuid huvitav oli ikkagi. Kuidagi ehk liiga klitšilikud tegelased olid seekord mängu toodud. Perekonna lugu, kus kõik arvasid, et keegi on süüdi ja siis lavastasid asja nii, nagu paistaks, et hoopis nemad on süüdi. Ja ära mitte kunagi usalda oma advokaati, mis sellest, et ta üritab sind võllast või vangist päästa! See on kohe rangelt keelatud, vähemalt Perry Masoni lugudes küll. Samuti, kui sa midagi arvad ja kahtlustad, siis viimane asi, mida teha on maha istuda ja asjaosaliste vahel asi selgeks rääkida. Loomulikult ei saa seda teha, sest siis poleks ju lugejal midagi lugeda, kõik laheneks iseenesest juba paari lehekülje jooksul ära. Neid sihvakasäärelisi modelle oli loos kolm, kõik riburadapidi ühe mehe armumised. Kuritegu sai ka muidugi lahenduse, sedakorda taas kohtus, kus viimasel lõunal jõudis viimane killuke infost Masonini ja ta selle loo puzzle kokku pani. Ja politsei jäi taas lolliks, nagu nendes lugudes ikka. Kiire, kerge lugu, põnevust ikka veidi ka. 

Melniboné fantaasiamaailma esimene raamat

25./255. Elric Melnibonést

Sari: Elrici saaga #1

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 1999

147lk./4171lk./44405lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: Lüüli Suuk soovitab

Elric Melnibonést on Michael Moorcocki loodud fantaasiasaaga esimene raamat, mis jutustab loo Elricust – valge juustega, haiglase välimusega ja füüsiliselt nõrgast Melniboné valitsejast. Elric erineb oma eelkäijatest nii välimuse kui ka moraali poolest: ta on intelligentne, mõtlik ja tunneb kaastunnet, mis teeb temast oma rahva seas pigem erandi kui eeskuju. Raamatu süžee keskendub Elricu sisemisele võitlusele ja küsimustele võimu ja eetika üle. Ta on sunnitud oma sünnimaa, Melniboné, julma ja autoritaarse kultuuri väärtusi ümber hindama, leides end vastuolulisest positsioonist – kas kaitsta oma rahvast või mässata nende väärtuste vastu.
Raamatu maailm on täis maagilisi olendeid, kus valguse ja pimeduse piire ületatakse pidevalt. Peategelane on dilemma ees, kas kasutada nõidust ja deemonite ja muude teise maailma tegelaste abi ja jääda neid teenima, olema nende poolt manipuleeritud ja kaasatud nende omavahelistesse võitlustesse ja intriigidesse või jätta kasutamata ja kaotada, jääda alla teistele, kes neid kasutavad.
Elric Melnibonést on  fantaasiateos, mis pakub moraalset sügavust, psühholoogilist keerukust ja mõtlemapanevaid hetki. See raamat on enamat kui lihtsalt fantaasiaseiklust. Elric on keerukas ja huvitav tegelane, kelle sisemised konfliktid ja moraalsed dilemmad muudavad ta köitvaks tegelaseks. Lugeda ei olnud kõige kiirem ja ladusam, võttis aega, et saada ülevaade nii tegelastest kui kujutatud maailmast. Kirjanik lõi küll oma fantaasiamaailma pildi, aga küllaltki palju oli vaja aru saada lugedes detailidest, milline see siis ikka tegelikult on ja see oma fantaasiamaailmaga paika loksutada. Esimese raamatu kohta ma ei saa öelda, et see oli midagi vapustavat, kuid eesti keeles on veel neli selle sarja raamatut ilmunud ja mis nüüd kõik mu kapi peal oma järge ootavad. Teise raamatu algus igatahes lubab põnevat jätku Elricu seiklustele ja olemistele. 

Naiste kangus viib sihile

24./254. Üdini tungimine

Koostanud Kati Murutar

Kirjastus: Elmatar 2008

91lk./4024lk./44258lk.

Lugemise väljakutse 2024: 50. Raamat, mille peategelane on naisteadlane

Hele Everaus on arst, professor, luuüdi siirdaja, tänu kellele meie meditsiin on võrdväärne selles osas muu maailmaga. Kes mitmetele vastuoludele vaatamata võitles välja esimese ühe voodikoha ja ühe meditsiiniõe, et viia ellu oma teadmised ja unistused. Kes ei jätnud oma jonni, kui öeldi, et ikka ei ole raha ja võimalusi. See raamat on ilmunud luuüdi siirdamise 15.aastapäeva auks, kui oli päästetud juba palju inimesi tänu sellele, et omal ajal üks kange naine oma unistused ja teadmised teoks tegi. Kahjuks on raamat kole halvasti kirjutatud. Enamuses on mingitest kuivadest esitlustekstidest koostatud. Lisatud on ka mälestusi ja ma ütleks, et vaid ühe tavainimese, ehk naise, kes tänu sellele luuüdi siirdamisele on vähi võitnud, mälestused olid emotsioonikas. Teised kõik on kuidagi emotsioonita kiidulaulud. Vähemalt lugedes tundus nii. Ma ei ole selle maailmaga kokku puutunud ja ei teadnud ka kes Hele Everaus on, nimigi oli täiesti võõras, selles suhtes oli hea teada saada, sellest maailmast ja ühe naise enesekindlast võitlusest, kuid oleks tahtnud rohkem teada saada temast kui inimesest, kui naisest kui emast, mitte vaid kui jõulisest ja sihikindlast arstist ja oma veendumiste eest võitlejast. Kindlasti on ta ära teeninud kiidulaulud, kuid siiski oleks rohkem eelistanud teada saada ka sellest, mis selle kiidulaulu taga on, inimesest endast. 

Ühe ajalehe sada aastat

23./253. «Päevaleht» ja tema ajastu

Koostanud Krista Aru ja Aavo Kokk

Kirjastus: Eesti Päevaleht 2005

254lk./3933lk./44167lk.

Eesti ajaloo väljakutse oktoober:  Eestlase memuaarid või kirjad

Raamatul on neli autorit. Krista Aru kirjutatud on esimene periood, 1905-1941. Selles osas on tuginetud palju kirjalikele materjalidele, erinevatele kirjavahetustele ja avalikele kirjadele ajalehtedes. Mitmete ajalehega seotud isikute, nende mälestuste ajalehe tegemisest ja antud on ka väga hea taustainfo, mis ühiskonnas ja eriti ajakirjanduses sel ajajärgus toimus. Väga hästi kirjutatud ülevaade, kohe mõnus lugemine. Sain mitmestki asjast ja inimesest teada. Tõepoolest nautisin lugemist, kõik oli tasakaalus, nii taustainfo, inimesed kui faktid. Kõik artiklid-kirjad andsid ülevaatele juurde, olles kirsiks tordil. Siis järgnes Noorte Hääle periood 1940-1990, kirja pannud Tõnu Vare. Stiil koheselt kukkus, pigem oli vaid faktid, kes ja mis, natuke ka ehk miks. Aga lugeda oli nagu mingit teaduslikku ülevaadet. Nüüd kirjutasid need ja need ja lehes oli seda ja toda. No seda punast asja ikka rohkem kui toda muud elu. Aga kuidas toda ka ikka järjest rohkem kirja sai kuni jõudis kätte aasta 1990 ja ajalehest sai taas Päevaleht. Kirja pannud Margus Mets. Sinna osasse jõudis juba rohkem tausta ja mälestusi. Eks see oligi uus olukord, kus vanad reeglid enam ei toiminud ja uute reeglite paika saamiseni läks veel aega. Loetav, aga ei midagi erilist. Viimases osas, 2001-2005 ja Eesti Päevaleht, mille on kirja pannud Priit Hõbemägi on juba esiplaanil äri, mitte enam niivõrd ajakirjandus. Meenutused, kuidas see äri siis üles alla käis ja mis muutusi tehti, et ellu jääda. Minu jaoks taas üks kehvematest osadest. Ja eks see äri on siis jäänudki domineerima ka viimase kahekümne aasta jooksul, mis raamatu kirjutamisest järgmisel aastal möödub. Äri ja digimaailma võidukäik, mille tõttu paberil enam sellist lehte kui Päevaleht enam ei eksisteerigi, kui LP-d reedeti mitte arvestada. Selle Krista Aru Eesti Wabariigi aegse kirjutamise pärast tasus selle raamatu lugemine kindlasti ära. Ja ega ma sellest ajakirjanduse ja ajalehtede maailmast seestpoolt ju ka eriti midagi ei teadnud, mingi ülevaate läbi ajaloo Päevalehe näitel nüüd sain. Mõningaid kirju selles raamatus oli ja koosneski see eestlaste memuaaridest, kuidas nad olid tegevad ühe ajalehe juures ja selle ajalehe maailmast omas ajas. Valisin selle raamatu lugemiseks, sest see oli kodu riiulisse ükskord sattunud tasuta raamatute riiulist, täiesti tutika uue raamatuna.

Ammuste aegade fotograafia

22./252. Kaagjärve Veenus

Autor: Tiit Meren

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

287lk./3679lk./43913lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #13 (ajalugu)

 

Esmalt tänan kirjastust Argo, kes selle raamatu ühel aastal lugemise eest kinkis. Nüüd siis jõudis selle kord jõuda väljakutsesse. 

Raamatu ajendiks olid sajad 100-120 aastat tagasi tehtud fotod külaelust, maainimestest, nende igapäevatöödest, pidulikest hetkedest, matustest, lastest, noortest ja vanadest, koguni aktid ja ülesvõtted Saksa Ida-Aafrikast, kus üks fotode autoreist aastaid misjonärina töötas. Autoriteks Valgamaa koolmeistrid Johannes ja Carl Luckin, kelle hobi korras tehtud fotodest tekkinud kogusid peeti aastakümneid hävinuks või vähemalt lootusetult kadunuks. 

Raamat tutvustab neid kahte venda ja ülejäänud nende lähisugulasi. Millega nad tegelesid ja millised nad olid. Fotograafia oli nende hobiks, mitte tööks. Sel ajal ei olnud palju hobifotograafe, sest varustus oli kallis ja korraliku pildi saamiseks pidi pikalt vaeva nägema, mitte klõps ja suvaline pilt valmis. Eks seetõttu ole ka palju grupipilte, sest pidi tegemiseks valmistuti ja enamasti tehti pilt ikka mingi tähtsa päeva puhul. Kas oli see siis rõõmus või kurb päev. Kuid need mehed tegid vahel ka pilte lihtsalt neid ümbritsevast elust. Mõnikord on poseeritud pildile jäänud kaadri äärde midagi või kedagi, kes või mis ei poseerinud ja polnud plaanitud sinna jääma. Sageli jõudis ka piltnik ikka ise pildile minna. Neid vanu pilte oli väga huvitav vaadata, aga kõige rohkem pani see raamat mind mõtlema, et kui palju väärtuslikke pilte on tegelikult ajaloo vältel hävinud. Nagu siingi raamatus, kui naisel oli valida, kas jätta alles klaasnegatiiv või paigata sellega aknaid, siis jäi peale ikka viimane, sooja oli ju vaja hoida. Kui palju hävitasid inimesed ise uue despootliku režiimi kartuses, kui palju nende omanikke viidi minema ja nende varad hävitati või mindi ise minema ja kaasa sai võtta vaid kõige olulisema. Need fotonegatiivid ei olnud ju pisikestel rullidel ega väiksel mälukaardil, vaid klaasplaatidel. Kõigil ei olnud ju järeltulevaid põlvkondasid, kes hoole ja armastusega peitsid ja hoidsid alles. Ja teine mõte, kui väärikad olid need inimesed, kes neil piltidel olid. Korralikult hästi riides, sätitud, ka neil fotodel, mis justkui juhuslikult olid üles võetud. Fotografeerimine ei olnud ju midagi möödaminnes juhuslikult tehtud klõps, selleks sätiti, see võttis aega. Huvitav raamat neile, keda huvitab ajalugu, oma kohalik eluolu. 

Raamat mängusõltlastele, kes ei saa mängida

21./251. Muinaskuningas Online 1. Manatar

Sari: Teaduse kaardivägi. Eesti ulmeromaan 12 

Autor: Maniakkide Tänav

Kirjastus: Lummur 2024

288lk./3392lk./43626lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: Lüüli Suuk soovitab

Sain teada, et selle raamatu žanr on LitRPG. Mis asi see LitRPG on, oli ilusti raamatu lõpus lahti selgitatud ja kellele see mõeldud on. Tegelikult ma tean veel ühte seltskonda, kellele. Sellistele, nagu mina. Mis asi on mängusõltuvus, tean. Õnneks suutsin ennast sellest lahti ühendada. Mängisin online mängu kusagil 25 aastat tagasi, jõudsin top 10 mängija hulka, mängule kulus juba vähemalt korralik tööpäev, et kõike kontrolli alla hoida ja lõpuks ühel selguse hetkel võtsin, muutsin parooli nii ära, et peale ei vaadanud. Sisse enam ei saanud, kõik korras. Edaspidi suutsin näpud eemal hoida sellistest pikaajaliselt ja pidevat tegutsemist nõudvast mängust. Siis läksid mängud graafiliselt keerukamateks ja õnneks või õnnetuseks ma neid mängida ei saa. Seda muinaskuninga mängu ka ei saaks. Ma lihtsalt läheksin esimese kümne minutiga oksendama, või veel kiiremini. Samal põhjusel ei saa näiteks vaadata ka ühtegi videod, mis on kõndimise pealt tehtud. Seega, mina olen selles mängusõltlaste rühmas, kes ise mängida ei saa, kõrvalt vaadata ei saa, järelikult jääb järgi vaid lugemine. Niisiis, palun järgmisi osasid, esimene raamat sai liiga kiiresti otsa. 

Kati, endine professionaalne e-sportlane, on saanud virtuaalmänge mängides ajukahjustuse, mis ravita jäämise korral võib ta tappa. Summa, mis tuleb ravi eest välja käia, on Kati jaoks liiga suur. Kati saab teada, et tema poeg Lauri tahab hakata ema ravi jaoks raha teenima verivärskes MMORPG mängus „Muinaskuningas online“. Ta otsustab poja toetamiseks oma haigust trotsides ka ise uude virtuaalsesse mängumaailma sukelduda. Raamatu tegevus toimubki kahes maailmas - reaalses ja virtuaalses. Tegelikult see virtuaalne maailm on ikka huvitavam ja ma saan aru, miks Kati, sealt vahel ei taha reaalsesse maailma naasta. Eriti kui reaalse maailmaga kaasnevad valud. Virtuaalset mängumaailma suutsin ma väga hästi enda vaimusilmas ettekujutada, sedavõrd hästi kirjutatud raamat. Ja kas ma juba ütlesin, et nüüd oleks kiiresti vaja järgmist osa, ma tahan edasi "mängida!".

Kes on kes kunstimaailmas lastele

20./250. Minu esimene kunstiajaloo raamat

Joonistused: Eleonora Barsotti

Tekstid: Mare Toompere

Kirjastus: Otto Wilhelm 2021

48lk./3104lk./43338lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #12 (lasteraamat)

Leidsin veel ühe huvitava lasteraamatu. Hästi lihtsalt ja lühidalt erinevatest kunstistiilidest ja kuulsatest kunstnikest.   Raamat teeb tuttavaks 22 kunstniku või kunstistiiliga kiviajast popkunstini. Igal leheküljel on ka mingi tegevusülesanne lapsele, mis aitab kinnistada, seda, mida ta just luges/talle loeti. Eelkooliealistele ja algklasside lastele sobilik.

Spioonikrimi

19./249. V või W

Sari: Öölane 61 

Autor: Agatha Christie

Tõlkija: Maia Planhof

Kirjastus: Elmatar 2001

240lk./3056lk./43290lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse oktoober: Põnevik või krimka, mis on originaalis ilmunud enne 1950.aastat

Agatha Christie kirjutas «V või W» 1941. aastal. Loos endas on aasta 1940. See on teise maailmasõjaaegne spioonilugu, mis eristub Christie tavapärastest mõrvalugudest, kuid loos on mitmeid krimi elemente. Mina ütleks, et tegemist on spioonikrimiga.

Loo keskmes on abielupaar Tommy ja Tuppence Beresford, kes soovivad tagasi tegevusse asuda, kuid nende vanus tundub olevat takistus. Nende nooruslik energia ja seiklushimu pole vähenenud, kuid sõjavägi eelistab nooremaid agente. Isegi haiglaõdedeks valitakse noori kogemusteta tüdrukuid, mitte esimese maailmasõja haiglatöö kogemustega naisi. Kui nüüd arvate, et Tommy ja Tuppence on loos mingid 65+ tegelased, siis ei, nad pole isegi veel 50sed, vaid 40ndate teises pooles. Ja siis räägitakse, et vanemaealsite diskrimineerimine tööle saamisel on uuema aja nähtus...

Tommy saab aga salajase ülesande – tuvastada V ja W, kaks kõrgetasemelist Saksa spiooni, kes tegutsevad Inglismaal ja plaanivad invasiooni. Tommy saadetakse väikesesse mereäärsesse külalistemajja Sans Souci, kuhu ka Tuppence endale koha leiab, hoolimata sellest, et Tommy pidi tegutsema salaja. Siinkohal jäi minule arusaamatuks, miks on inglise keelsest pealkirjast N or M saanud eesti keeles V või W. Pealegi raamatus endas on jäänud korduvalt see N või M täht sisse, mitte ei ole veedeks muudetud.

Romaanis pinget ja saladust, aga keskne teema on patriotism ja kahtlustamine – sõjaaja meeleolu tungib iga tegelase motivatsioonidesse ja käitumisse. Külalistemaja elanikud on kõik potentsiaalsed kahtlusalused, ning Tommy ja Tuppence peavad rakendama nii oma nutikust kui ka tähelepanelikkust, et tõde välja selgitada. Spioonilugu ise on põnev, kuni peaaegu lõpuni pole päris kindel, kes siis ikka on need V ja W ja kas nad tabatakse enne, kui on hilja. 

Lisaks vanuselisele diskrimineerimisele on Christie siia sisse toonud ka soolise diskrimineerimise. Tommyle antakse salajane ülesanne, millest ei tohi isegi Tuppence midagi teada. Kuigi nad on kogu aeg töötanud paaris ja täiendanud teineteist, siis Tommy ei räägi asjast naisele, vaid läheb salaja oma ülesannet täitma. Loomulikult on naine kavalam ja mängib mehed üle. Ka lahenduseni ehk spioonide tabamiseni tegelikult jõutakse just tänu naisele. Seega Christie näitab, et naised ei ole sugugi rumalamad kui mehed kuigi tol ajal oli veel ikka rohkem see arvamus, et mees on tähtis ja taibukas. Eks seda arvamust ole ka tänapäeval mõnedel inimestel, nojah, meestel, nagu ka siis.

Raamat oli kaasahaarav kiire kerge lugemine. Spioonid ja mõned keerkäigud suutsin ära tabada, aga mõni asi jäi ka tabamatuks. Eks see olenes ka sellest, kui tugevaid vihjeid oskasid välja lugeda. Samas segas ta ka mõnede tegelaste juures vett sel määral, et jäidki uskuma, et ongi see, kellena teda raamatus kirjeldatakse. Pärast muidugi selgus, et ikka ei ole küll. Üsna mitmed tegelased mängisid kahenäolist osa ses loos. Kokkuvõtteks, mulle meeldis, veidi vaheldust tema tavalistele puhastele krimidele.

Kunst teenib raha või raha teeb kunsti?

18./248. Haip! Kunst ja raha

Autor: Piroschka Dossi

Tõlkija: Hanna Miller

Kirjastus: Argo 2021

269lk./2816lk./43050lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #11 (populaarteadus)

Raamat räägib kaasaegse kunstituru ja selle seotuse kohta rahamaailmaga, kuidas kunsti väärtustamine ja hind on sügavalt seotud majanduslike ja sotsiaalsete teguritega. Autor paljastab, kuidas turumehhanismid, kuulsus ja turundus mõjutavad kunsti väärtust, sageli rohkem kui selle esteetilised või intellektuaalsed omadused. Dossi kirjeldab, kuidas kunstikaupmehed, oksjonimajad, galeriid ja kogujad on koondunud süsteemi, mis loob kunstile hinnalise aura ja samal ajal manipuleerib sellega. Kuid raamatus on ka näiteid kunstnikest, kes selle süsteemi on rakendanud oma kunsti müümiseks ja raha teenimiseks. Autor väidab, et kunstimaailma edu sõltub üha enam sellest, kui hästi suudetakse kunstnik ja tema teosed turule müüa, mitte tingimata nende loomingulisest väärtusest. Mõned kunstnikud, kes on kuulsad oma provokatiivsete ja sageli kallite teoste poolest, on näiteks sellest, kuidas kunst võib muutuda luksusbrändiks. Ja luksusbrändide puhul on nii, et mida kallim, seda ihaldatavam ja seda paremini see müüb. Ta tõstatab olulise küsimuse: kas kunsti eesmärk on endiselt pakkuda kultuurilist ja esteetilist kogemust või on see muutunud vaid varanduse kasvatamise ja prestiiži suurendamise vahendiks? Kas oluline on kunst või raha, kas olemine või omamine? Kunst kui rahapaigutus, staatusesümbol, jahitrofee, elustiili aksessuaar ja spekulatsiooniobjekt. Kas ka kunst kui lihtsalt kunst? Autor pöörab suurt tähelepanu ka sellele, kui vähe on kaasaegne kunstiturg reguleeritud. Ta toob esile, et kunstiteoste hinnad on tihti subjektiivsed ja mõjutatud väheste võimupositsioonil olevate isikute või institutsioonide otsustest, mis võivad suunata kogu turgu. See annab võimsa ülevaate sellest, kui ebakindel ja läbipaistmatu on kunstiturg. Raamat keskendub suures osas kunstituru negatiivsetele aspektidele. See raamat on suurepärane lugemine neile, kes soovivad paremini mõista, kuidas kunsti väärtustamine ja müümine tänapäeva maailmas toimib.

Mulle see raamat väga meeldis, üks selle aasta parimate raamatute topi jõudev raamat. Polegi kunagi paljudele asjadele seoses kunstiga sedasi mõelnud. Rääkisin raamatust oma kunstnikust pojaga, kes ei ole raamatut lugenud ja põhimõtteliselt sain vastuseks, et täpselt nii see asi ongi, ega Eestis pole ka teisiti. Ta tõi näiteks, et ilma Enn Kunilata ei teataks ka Konrad Mäge, kelle maalidest suur osa on Kunila kunstikogus. Kahjuks ongi sageli nii, et kui keegi rikas kunstikoguja ei avasta kunstnikku enda jaoks, siis see kunstnik vaid oma kunstiga jääb vaeseks ja tundmatuks. 

 

Iga meie liigutus võib muuta maailma

17./247. Vaikuse meri

Autor: Emily St. John Mandel

Tõlkija: Triin Tael

Kirjastus: Varrak 2024

239lk./2547lk./42781lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: raamat kirjastuselt Varrak

Raamat, mille tegevus ulatub mitme sajandi peale, ühendab mitmekesiseid tegelasi ja ajajooni, paneb mõtlema inimeste suhtele ajaga ja omaenda olemasoluga. 

Romaan algab1912. aastal Vancouveri saarel ja viib viissada aastat hilisemasse Kuu asundusse. Edwin St. Andrew on kaheksateist, kui ta aurulaevaga Atlandi ookeani ületab. Peenema seltskonna uks on pidulikul õhtusöögil kuuldavale toodud ägeda sõnavõtu pärast tema ees nüüdsest kinni. Kanada metsikust loodusest lummatuna seab Edwin sammud laande, kuid kuuleb äkki õhulaevaterminalis kaikuvaid viiulihelisid. See hetk raputab teda hingepõhjani.
Kaks sajandit hiljem on Olive Llewellyni nimeline kuulus kirjanik Maal raamatuturneel. Tema kodu asub kunstlikust ilust pakataval Teisel kuuasundusel. Olive’i pandeemiateemalise bestselleri veergudel on veider lõik: mees mängib õhulaevaterminali koridoris viiulit, ümberringi kõrgumas metsapuud. Kui musta taevaga Öölinnas värvatakse Gaspery-Jacques Roberts Põhja-Ameerika laanes aset leidnud anomaaliat uurima, seisab ta silmitsi võimalusega teha midagi erilist.

Romaan paneb mõtlema, kuidas meie valikud ja kogemused, olgu need suured või väikesed, mõjutavad meie tulevikku ja suhteid üksteisega. Aeg on peamine teema - kuidas see mõjutab meie mälu, meie suhteid ja meie arusaamu maailmast. Kuidas kõik on siin maailmas seotud ja millegi muutmine ühes ajastus võib muuta palju mõnes teises ajastus. Kuid kas kõik muudatused on siiski alati halvad? Eriti pani mõtlema, palju muutis muudatus, kus mees ei surnud grippi vaimuhaiglas vaid kaks päeva hiljem oma kodus. Ajalooliselt põhimõtteliselt ei midagi, kuid kui palju andis see sellele mehele! Teadmine, et sa ei ole hull, vaid täitsa normaalne ja see, mida sa kogesid, oligi tõestisündinud anomaalia tulevikust. Või kui sul oleks tulevikus teadmine, et inimene sureb ja sa teaksid, et vaid üks sinu lause võib ta päästa? Kui sa kohtud selle inimesega, kas sul on südant talle see lause ütlemata jätta isegi siis, kui tead, et saad selle eest karistada hiljem? Raamat annab iga järgneva peatükkide grupiga aimu, mis ja kes on see ühendav lüli kogu raamatu ajateljel, kuid lõplik kokkujõudmine ja kõikide tükkide täpselt omale kohale sattumine tuleb ikka alles viimases peatükis. Väga emotsionaalne raamat, mis paneb mitmelegi asjale mõtlema. Raamat, mis oma tulevikus toimuva ja ajarännetega liigitub ulme valdkonda, kuid mis on täis väga realistlikke ja inimlikke teemasid. Tegemist ei ole põnevikuga, vaid üpris vaikse ja aeglase kulgemisega raamatuga, kus toimub üllatavalt palju, rohkem kui sõnades on kirja pandud. Peale selle raamatu lugemist on tunne, et oledki sinna vaikuse merre jupiks ajaks ära uppunud, aga see on selline mõnus rahulik tunne. See on selline ulme raamat, mida minu arust võivad lugeda ka need, kes ulmet ei armasta. See on raamat inimeseks olemisest eelkõige.

Värvid värvivad maailma ilusaks

16./246. Värviõpetus teoorias

Autor: Marje Tammert

Kirjastus: Aimwell 2002

128lk./2308lk./42542lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #10 (populaarteadus)

Kunst ilma värvideta? Jah, saab ikka ja on tehtud ka, aga kui kogu kunst oleks ilma värvideta, siis läheks ju igavaks. Värv on see, mis loob suures osas emotsioone. Kuid kas värv on ainult värv, või see räägib meiega? Mis keeles räägib mingi värv, milliste emotsioonidega on see seotud, mida tähendab erinevates kultuurides ja ajastutel? Kus seda värvi leida võib? Nii palju küsimusi, mis mul oli tekkinud, sest värvid ja nende psühholoogia on mind juba mitu aastat väga huvitanud. Kuid mis on õige parem õppimismeetod? Eks ikka õpetamine. Kui mul avanes võimalus teha Tallinna Keskraamatukogus ürituste sari mingil teemal, siis valisin selleks ühtseks teemaks värvid. Värvide keel kultuuris ja kirjanduses. Toimub kord kuus neljapäeviti. Nüüdseks on läbi uuritud punane ja sinine värv. Mõlemasse uputud, sest ma ei kujutanud ette, kui palju need värvid tegelikult ikka lobisevad. Paotad kusagil pisike prao, piilud sisse ja kolinal langeb sealt see värv kaela. Kui alguses mõtlesin, et ehk ikka  kuidagi tunnikese välja vean, siis nüüdseks võin öelda, et koos erineva illustreeriva materjaliga võiks terve tööpäeva peaaegu ära sisustada. Seda siis ühest värvist, mitte neist kõigist. Värvid on tõesti ühed suured lobamokad. Aga millelegi peab ju toetuma, ei saa päris kõike, mis internetis ka uskuda. Ja nii olen aluseks võtnud mitu värvide teemalist raamatut. See värviõpetuse raamat on üks neist. Kui ma siiani otsisin vaid konkreetse värvi kohta käivaid lõike, siis nüüd otsustasin, et loen otsast lõpuni läbi ja märgin erinevate värvide kohad juba ära, siis edaspidi lihtsam selle raamatuga töötada. Samal autoril on muidugi veel mitmeid värvide teemalisi raamatuid ja ka internetis on tema õppematerjale. Raamat annab värviõpetuse baasteooriast ja mõistetest ülevaate ja räägib ka erinevatest värvidest. Seda raamatut loen tükati kindlasti kuni suveni veel uuesti.

Mida ma olen enda juures avastanud, siis ma näen nüüd järjest igal pool värve. Igas raamatus hüppavad värvinimed kohe eriti ette, nagu oleksid paksus kirjas muu teksti sees. Ja see kuu, millal valmistan järgmise korra värvist rääkima, siis ma näen enda ümber palju enam just seda ühte värvi, hakkab kuidagi eriti silma. Kuni 21.novembrini elan parajalt lillas maailmas.

Pühak on pühak või kurjategija?

15./245. Pühak

Sari Hammarby  #4

Autor Carin Gerhardsen  

Tõlkinud Heidi Saar 

Kirjastus Foorum Kirjastus (Krimiraamat) 2024

316lk./2180lk./42414lk.

Sarja neljas raamat. Kriminaalkomissar Conny Sjöberg kogub kokku töörühma, millesse kuulub nüüd ka kaks uut kolleegi: sarmikas rokkar Odd Andersson ja ettearvamatu Hedvig Gerdin. Tapetud on Sven-Gunnar Erlandsson. Kõigi sõnul oli ta soe ja helde inimene, kes edendas laste ja noorte jalgpalli ning tegeles heategevusega. Ainsad juhtlõngad on ohvri põuetaskust leitud sedel laialivalgunud tekstiga ja neli mängukaarti. Teda on tulistatud selga ja kuklasse, nagu oleks tegemist hukkamisega. Aga miks? Uurijad hakkavad kild killu haaval lugu kokku panema. Kuni leitakse mõrvar, aga ka siis, kas lugu on ikka lõppenud, või vajavad uurimist edasi ka uurimise käigus pinnale kerkinud teised inimesed ja nende lood? Ja kes siis on see raamatupealkirjas mainitud pühak? Ja kas ta ikka on pühak või hoopis kurjategija? Lugedes saab teada.

Minu jaoks põnev sari, seekordses loos küll veidi vähem uurijate seltskonna oma tausta ja probleeme, kuid vaikselt läheb ka see lugu edasi. Nüüd tuleb ootama jääda järgmist osa, sest lõppes vägagi intrigeerival kohal. Soovitan neile, kes loevad pigem verisemaid krimisid.

Kui epideemia vallutab maailma

14./244. Elusad inimesed

Autor: Jana Vagner   

Tõlkija: Jaana Peterson 

Kirjastus Varrak 2021

264lk./1864lk./42098lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: raamat kirjastuselt Varrak

See on taas raamat, mis on mitu aastat mu lugemisjärjekorras oodanud. Vaatasin, et esimese osa olen lugenud neli aastat tagasi (Vongozero) ja kui nägin, et ilmus teine osa, siis oli kohe plaanis seda lugeda, aga läks siis ikkagi kolm aastat selleni. Mulle ikka meeldivad igasugused väljakutsed, õnnestub meelde tuletada omale raamatuid, mida olen tahtnud lugeda ja need kätte võtta. Selle raamatu tegevus läheb edasi sealt, kus eelmine pooleli jäi. Harjumuspärast maailma ei ole enam, see on ahenenud lähima maja seinteni. Kes seal varjuvad – elusad või surnud, sõbrad või vaenlased? Kas inimene on inimesele päästja või hunt? Suletud ruum muudab helid läbilõikavamaks, värvid erksamaks ja tunded äärmuseni teravaks.Üksteist inimest – kaheksa täiskasvanut ja kolm last – peidavad end epideemia eest tillukesel Karjala saarel. Nad on elus, ent muust maailmast ära lõigatud. Neil tuleb üle elada talv, nälgida ja õppida tihedalt külg külje kõrval eksisteerima. Võib olla ongi kõige raskem õppida elama küllaltki võõrastel inimestel tihedalt külg külje kürval. Elades kõik ühes majas, kahes pisikeses toas, olles koos ööpäeva ringselt, saamata mingitki privaatsust. Ja kui veel kokku satuvad väga erineva iseloomu ja taustaga inimesed, siis on kerged konfliktid tulema. Mehed saavad veel mingite toimetuste tõttu eemalduda, aga naised ja lapsed on enamasti just ahistavate seinte vahele üheskoos surutud, sest väljas on südatalv koos jää ja pakasega. Kõige hullem, et pole teada, mis tulevik toob, millal on ohutu saarelt lahkuda. Raamatus käis läbi mõte, et vangid, kes ei tea oma vangistuse pikkust on rohkem hullumas kui need, kes teavad, et on vangis veel aastakümneid. Teadmatus on väga suur jõud, mis teeb inimesed ebakindlaks, võtma hulljulgeid riske või vastupidi paneb neid täielikku apaatiasse. See osa on aeglasema, pideva kulgemisega raamat, kus ikka aeg ajalt tuleb ette erinevaid ootamusi. Pigem on see raamat rohkem orienteeritud inimeste omavahelisele suhtlemisele ja konfliktidele, erinevatele iseloomudele, mõtetele, tõekspidamistele. Me tegelikult ei tea keegi ette, kuidas me mingis situatsioonis tegelikult käitume või oleme, enne, kui see situatsioon on käes. Võime küll spekuleerida ja arvata oma varasemate kogemuste najal, aga kui täpselt sellist kogemust pole kusagilt võtta, siis me ei tea kindlalt. Ja veel vähem me teame, kuidas keegi teine selle situatsiooniga toime tuleb. Üks asi on lühiajaline olukord, teine pikki pikki päevi ja kuid kestev. Kuigi esimene osa ehk meeldis sutike rohkem, siis ka see osa oli täitsa mulle meelepärane lugemine. Hästi pingeline raamat.
 

Eesti naiskunstnikud

12./242. Mari Rääk

Autor: Mari Pill

Kirjastus: Kunst 1988

88lk./1504lk./41738lk.

 

13./243. Malle Leis. Maal, serigraafia, akvarell

Autor: Evi Pihlak

Kirjastus: Kunst 1988

96lk./1600lk./41834lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #8 ja #9 (ajalugu)

Kaks raamatut kahest Eesti naiskunstnikust. Kui Malle Leisi nimi ja tööd ei olnud mulle tundmatud, siis Mari Räägu nime kuulsin esmakordselt. 

Mari Rääk (28. oktoober 1907 Tarvastu – 28. august 1986 Tartu) oli eesti keraamik ja metallikunstnik. 1930. aastatel hakkas ta Eestis esimesena maalima keraamikat saviglasuuridega. Metallehistöös ehete valmistamisel kasutas ta tehnikana hõbe- ja vaskpleki kohrutamist, peamisteks dekoorimotiivideks olid inimene ja loodus. 1970.a sai temast Eesti NSV teeneline kunstnik. Raamatus oli ülevaade tema elust ja loomingulisest teekonnast, mis üldsegi ei olnud ilus sirgjooneliselt vaid ülespoole liikuv, kuid siiski loominguline ja katsetav, üha uusi tehnikaid prooviv. Mulle tema keraamika meeldis, metalltööd samas mitte. Jäin mõtlema, et järsku tema elu ja loomingut varjutas siiski suures osas see, millises ajas ta elas. Sündis tsaaririigis, noorusaeg möödus Eesti Vabariigis ja kesk- ning vanemiga Nõukogude Eestis.

Malle Leis (7. juuli 1940 Viljandi – 9. august 2017) oli eesti maalikunstnik. Alates 1969. aastast oli ta Kunstnike Liidu liige. Õppinud kunstnikuks ja kogu elu tegelenud kunstiga. Tema maalidel on üsna äratuntav käekiri. Selliseid kunstnikke ei ole Eestis minu arust väga palju, kelle peaaegu ükskõik millisele tööle peale vaadates võib väita, et tegemist on täpselt selle kunstnikuga. Isegi siis, kui oled üsna kunstivõhik. Mulle tema loomingu juures meeldib, et talle meeldisid värvid ja kontrastsed, tugevad värvid. Lisaks muidugi esmased märksõnad tema loomingu juures on lilled ja hobused. Raamat andis ülevaate tema loomingust kuid kuna ta looming jätkus ka peale seda raamatut, siis võiks isegi ehk anda välja uue, täiendatud raamatu, kus oleks kajastatud ka hilisem looming. 

Mõlemad raamatud meeldisid ja sain teada nii mõndagi nendest naistest ja nende kunstist.
 

Mis on puulõike ja puugravüüri vahe

10./240. Jaapani puugravüür. Ukiyo-e koolkond

Autor: Mart Helme

Kirjastus: Kunst 1977

56lk./1288lk./41522lk.

 

11./241. XV-XVI sajandi saksa puulõikeid Tartu Riikliku Ülikooli teaduslikust raamatukogust

Autor: Tiina Nurk

Kirjastus: Kunst 1988

128lk./1416lk./41650lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #6 ja #7 (ajalugu)

 

Puulõige ja puugravüür. Kas need on üks see sama või mitte? Puulõige ja puugravüür kuuluvad mõlemad kõrgtrükitehnikate alla ja uurides sain teada, et ikka kaks erinevat tehnikat, lihtsalt neid mõlemaid ühendab, et tehakse puidule. ​
​Puulõike tehnikas lõigatakse kujutis piki süüd pehmemasse puusse. Kujutis maalitakse või joonistatakse otse puuplaadi peale ja kõik üleliigne uuristatakse kujutise ümbert ära. Peenikeste detailide jaoks kasutatakse spetsiaalseid nuge, suuremad alad eemaldatakse õõnespeitliga. Reljeefi paksus oleneb soovitud kujutisest: vabad pinnad peab lõikama sügavamale kui peenikesed detailid, et värvimisel värv vabale pinnale ei ladestuks. Puuplaadilt võib erinevate nugadega kiude eemaldada või seda kraapida, et töösse huvitavaid tekstuure luua. Värvilise puulõike jaoks kasutatakse iga värvi jaoks eraldi puuplaati. Puulõike tehnika on üks vanimaid trükitehnika liike. Puulõiget hakati viljelema 9. sajandil Hiinas ja alles 13. sajandil Euroopas. Esmalt kasutati puidust templeid et kaunistada tekstiile ja tänu paberi valmistamise oskusele 15. sajandil, sai alguse raamatute illustreerimine puulõigetes tehtud töödega. Sajandi lõpuks arenes tehnika juba iseseisvaks kunstivormiks. Puulõike tehnikas tehti peamiselt mängukaarte ja religioosseid pilte. Traditsiooniliselt kujundas kunstnik vaid oma puulõikes tehtava töö ning kujutise välja lõikamise jättis hoopis spetsialistide teha.

Puugravüüri tehnikas graveeritakse kujutis kõvemast puidust lõigatud puuklotsile süüga risti. Kujutise graveerimiseks kasutatakse spetsiaalset graveerimise nõela ehk uuritsat. Puugravüür võimaldab peenekoelisemat käsitlust ja suuremat tiraaži kui puulõige. Jaapani puugravüür erines tunduvalt Euroopa meistrite omast. ​Kõige tuntum Jaapani meister puulõike alal oli Hokusai (1760–1849). Ta oli äärmiselt produktiivne kunstnik, kes tegi oma eluajal ligikaudu 35 000 joonistust ja tõmmist. Oma loomingus huvitas teda nii ajalugu, mütoloogia, loomad kui ka maastik. Jaapani puugravüürid on oma tasapinnalisuse, mahedate värvide ja eksootilisusega mõjutanud ka juugendstiili kunstnikke. Viimane suur meister Jaapanis oli Hiroshige (1797–1858), kes kujutas oma loomingus peamiselt maastikke, lilli ning loomi. Oma töödes püüdis ta tabada kaduva hetke olemust. 

Saksa puulõiked raamatus olid must-valged, Jaapani puugravüürid nii must-valged kui värvilised. Isegi teadmata, mis nende tehnikate vahe on, siis oli arusaadav, et need on ikka üsna erinevad. Peab mainima, et mulle meeldisid enam need Saksa lõiked, kuidagi harjumuspärasemad silmale vaadata. Mõlemas raamatus oli juttu eelkõige kunstnikest, kes neid teinud on ja tutvustatud nende töid. Lisaks tekstile ka muidugi palju pilte. Mõlemast raamatust sai üsna hea ülevaate asjast. Kui alguses võtsin kätte, et need kaks raamatut räägivad ju ühest ja samast ja panengi kokku, siis olles raamatud läbi lugenud sain aru, et tegemist ikka jah üsnagi erineva asjaga.

Läänemaaga seotud kunstnikud

8./238. Süda silmis. Helju Sarnet Zaurami mälestused ja looming

Autor: (kirja pannud) Hillar Tatar

Kirjastus: Läänemaa Kunstivara 2013

120lk./1096lk./41330lk.

9./239. Läänemaa kunstialbum

Autor: (koostaja) Aita Mölder

Kirjastus: Läänemaa Kunstivara 2009

136lk./1232lk./41466lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #4 ja #5 (ajalugu)

Kui sul on oma laps kunstnik (varjatud varjamatu reklaam - hetkel tal avatud näitus Kumus veebruarini 2025), siis neid kunstiraamatuid ikka jagub koduriiulitesse. Ja leidub ka neid, mida ma vaadanud ehk isegi olen, aga otsast lõpuni läbi lugenud mitte. Ja miks siis mitte tänu sellele teemale nendega lähemalt tutvuda. 

Esimene raamat on Helju Sarnet Zauramist. Minu esimene teadmine temast on see, et ta oli kohal kõikidel teatrietendustel, mis Haapsalus toimusid. Ja nad istusid mehega alati kusagil esiridades. Ma muidugi ei tea, kas see täpselt nii alati oli, aga selline mulje mulle jäi. Läbi aastakümnete. Seega teadsin teda juba kusagil 40 aastat tagasi. Kuna ma ise lapsena kunstiga ei tegelenud ja kunstinäitusi ei külastanud, siis ma vaid teadsin, et tegemist oli kunstnikuga. Ühte seltskonda sattusin temaga aga juba hulga hiljem, kusagil 15 aastat tagasi. Seltskonnas oli ta pigem vaikne ja tagasihoidlik, kuid ka tema vanus oli siis juba üsna suur. Kui sageli on nii, et kunstnik saab oma raamatu alles peale surma, siis temal vedas, et tal nii head sõbrad olid, kes selle raamatu välja andsid nii, et kunstnik ka ise seda nägi. Ta suri 2017. aasta lõpus 95 aastasena. Tema loomingu osas on mul vastuolulised tunded. Mulle meeldib see, mis ta tegi varasematel aastatel, eriti 50.-60.ndatel, aga viimase elujärgu kunst mitte, kui ta pühendus erinevatele kollaažidele ja ei maalinud enam. Aga see selleks, ega kõik ei peagi kõigile meeldima ja küll on ka neid, kellele just see kollaažide periood meeldib. 

Teine raamat, mis on seotud Läänemaa kunstiga on Läänemaa kunstialbum, kuhu on koondatud kunstnikud, kellel on Läänemaaga mingi side, siin sündinud, koolis käinud, elanud või omab suvekodu. Lühike tutvustus kunstniku kohta koos tema tööde näidistega, mõnel rohkem, mõnel vaid üks teos. Alates siis Ants Laikmaast kuni väljaandmis aegsete kunstnikeni välja. Võib olla olid mõned ka välja jäänud, eks see olenes koostajast. Oli nimesid, keda teadsin, kellega olen Haapsalus kokku puutunud siis kas oma õppimiste või muude tegemiste kaudu. Oli neid, keda teadsin, aga kokkupuutunud ei ole ja tegelikult mulle üllatavalt suur hulk inimesi, keda ma üldse ei tundnud. Osa neist küll juba ka lahkunud meie seast. Ülevaate kindlasti see raamat annab ja mulle meeldib, et seal on lihtne kunsti harrastav inimene kõrvuti diplomeeritud kunstnikuga, keda ei ole ära põlatud ja vaid "päris" kunstnikke ritta pandud. Tegelikult võiks selliseid albume anda välja tihedamalt, sest kasvab ju noori kunstnikke järjest peale, kes ka vajaksid tutvustamist.

 

Mees, kes oli oma ajast ees

7./237. Leonardo da Vinci. Kunstniku elu ja loomingu tutvustus

Sari: Kuulsaid kunstnikke

Autor: Antony Mason

Tõlkija: Karel Zova

Kirjastus: Koolibri 1997

34lk./976lk./41210lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #3 (lasteraamat)

Renessansi raamatule on loogiliseks järjeks lugeda, mida on lastele kirjutatud ühest renessansi aegsest kuulsaimast kunstnikust, kelle looningust teab ka inimene, kes on vägagi kunstikauge. Teos jälgib kunstniku elu alates õpipoisipõlvest Toskaanas kuni viimaste eluaastateni. Tema autoportree on vägagi tuntud ja teada. Portree vanast ja väsinud mehest. Hästi vanast mehest, võib isegi öelda, et raugast. Kui vana aga kunstnik on sellel joonistusel? Mõelge, mida pakuksite? See on dateeritud aastasse 1513, seega 6 aastat enne surma ja suri ta 67 aastaselt. Seega umbes 60 aastane! Kas panite vanusega täppi? Mina ei pannud ja seega kontrollisingi järgi, millal ta siis ikka elas ja kui vanaks. Elas 1452-1519. Suri 67.aastaselt. Aga see, millise pärandi ta on maailmale jätnud, on ikka väga suur. Ja me veel ei tea, palju on tegelikult kaduma läinud sajandite jooksul. Praeguseks on tema teoseid säilinud umbkaudu 15, seega ei ole otseselt tema maalid need, mis on saanud maailmakuulsaks (no need ikka ka, eriti see üks). Pigem see, kui palju ta oli oma ajast eest, kui palju joonistusi, teaduslikke arutelusid ja mõtteid maalimise kohta ta kirja pani, kui palju tehnoloogilisi uuendusi välja mõtles. Enamikku ta kavandeist ei olnud võimalik ta eluajal teostada, kuid mõned väiksemad leiutised, nagu automatiseeritud vända üleskeeraja ja traadi tugevuse kontrollija, leidsid laialdast kasutust. Teadlasena parandas ta suuresti teadmisi anatoomiast, tsiviilehitusest, optikast ja hüdrodünaamikast. Ta oli igatahes huvitav ja väga suure fantaasiaga mees.