Tuntuse poole alles esimesi samme tegev kunstnik Skyler Moore on täielikus jahmatuses, kui saab teada, et keegi talle sisuliselt võhivõõras mees on talle päranduse jätnud. See kõlab nagu halb nali või eksitus, sest miks peaks keegi, kellega tal pole mingit sidet, talle midagi pärandama. Alles hiljem selgub, et nende teed on tõepoolest kord tosin aastat tagasi üheks ööks ristunud. Aga isegi siis ei muutu asi palju selgemaks. Üks öö ei ole põhjus päranduseks. Või vähemalt ei tundu see Skyleri jaoks loogiline. Esmane arvamus, et tegemist on kellegagi, kes soovib tema kunstnikuteed toetada, osutub vääraks (kuigi raamatus on palju juttu Skylerist kui kunstnikust). Nii ongi Skyler sunnitud hakkama kaevama toonastes mälestustes, mis on ajaga tuhmiks kulunud, ja uurima mehe tausta, et aru saada, miks ja kuidas see kõik juhtus. Paralleelselt kulgeb lugu kahes ajas: praegune hetk, kus Skyler püüab mõista, mis toimub, ja mälestused toonastest päevadest ja öödest, mis tasapisi hakkavad lahti rulluma. Kild killu haaval hakkab pilt selginema. Minu jaoks oli lõpp veidi rabe. Ilma ühe konkreetse ülestunnistuseta oleks kõik jäänudki poolikuks ja saladuseks. Oleksin pigem eelistanud, et killud oleksid loomulikult oma kohtadele libisenud ja tervikpilt oleks tekkinud orgaaniliselt. Praegu suruti viimane, suur tükk justkui jõuga pildile ja alles siis said kõik teised tükid selguse. Skyler ise oli kohati minu jaoks üsna vastuoluline tegelane. Tema käitumine ja olemine kõikusid, vahel oli ta enesekindel, vahel ebakindel, vahel impulsiivne, vahel liiga passiivne. Samas on selge, et tema lapsepõlv ja varasemad kogemused on teda tugevalt mõjutanud, nii et see vastuolulisus on mingis mõttes loogiline. Natuke teistsugune lugemine, nii ülesehituselt kui olemuselt. Ei midagi hiilgavat, aga täiesti loetav. Pigem neile, kellele meeldivad psühholoogilised lood, kus saladused, minevik ja sisemised pinged mängivad suuremat rolli kui välised sündmused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar