Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: Õudus - Eesti
Vaatasin oma ulmekirjanduse väljakutse alamžanrilisuse üle ja selges suures vähemuses olid õudukad. Ega ma neid eriti ei armasta lugeda jah, sest mulle pigem tunduvad need igavad, paraku mitte õudsad. Aga nagu teada, siis ei peagi üks õudukas olema lugejale õudne, peaasi, et on tegelastele õudsad. Ja no ehk ka siis autorile. Seega tuulasin veidi õudukate kategoorias ringi ja üritan siis mõned lugeda lisaks, et tasakaalu suurendada. Esimesena sattus kätte laste jubejutud. Ega ma enne raamatu avamist ei süvenenudki, kelle kirjutatud need olid. Kui laste ju siis ikka lastele mõeldud, sellised kergemad ja vähem jubedad. Aga selgus, et mitte ainult, need olid samal ajal ka laste endi kirjutatud. Raamatusse on kogutud Eesti laste endi kirjutatud fantaasiarikkad, humoorikad ja kõhedad lood, mis saadeti ajakirja Täheke jubejuttude võistlustele aastatel 2018–2021. Mõned olid tõesti pigem naljakad, mõned veidi igavad, samas mõned võisid küll lastele kõheduse peale ajada. Huvitav, kuhu kaob laste fantaasia kui nad suuremaks kasvavad? See raamat oli ju täis lühikesi laste fantastilisi fantaasia ilminguid. Ja autoriteks ikka väikesed, algklasside lapsed. Mõned lood vägagi asjalikud. Mõned vägagi originaalsed. Mõned lapselikud. Mõned oleks vajanud veel veidi lihvi, aga polnud ühtegi otseselt halba jutukest. Aga eks need on ka välja valitud parimad lood, mis olid saadetud võistlusele. Ning taas arusaam, et alati ei ole pikkus oluline, äge ja kõhe lugu võib olla ka vaid üks lause pikk!