13./137. Kadunud professor
Autor: Hella Riisalu
Kirjastus: Tänapäev 2026
376lk./ 3189lk./ 33312lk.
See raamat oli minu jaoks üks paras sasipundar. Üritasin ära aimata aasta millal tegevus toimus. Loost käis läbi, et Eesti ei olnud veel Schengeni viisaruumi liige, seega toimub tegevus enne 2007. aastat. Samas oli Eesti selleks ajaks juba päris hästi jalad alla saanud, nii et päris 1990. aastatesse see lugu ka ei sobinud. Seega pigem umbes 2000-2005 kusagil?
Kriminaalpolitsei juurde on loodud eriüksus, kelle liikmeid kutsuvad kolleegid naljatades ufoloogideks. Nende ülesanne on uurida Eesti riigi mainele delikaatseid juhtumeid nii, et avalikkus neist võimalikult vähe teada saaks. Grupiga liitub noor uurija Antonia Tuuleveski, kes on hiljuti autoõnnetuses kaotanud oma mehe, maailmakuulsa mustkunstniku Jörgeni. Sellest hetkest alates tal iga natukese aja tagant tuleb jälle meelde, kui väga ta oma meest igatseb, kuidas nutab ta järele, kuidas kõik oli ja kuidas kõik on nüüd puudu. Mingil hetkel muutus see veidi tüütuks, nagu lugeja alahindamiseks, et ta ei mäleta naise leina ja ei saa sellest aru, ikka peab muudkui uuesti ja uuesti meelde tuletama seda. Grupis töötab peale tema veel viis meest. Neist nelja nimi on Andres. Jah, neli Andrese-nimelist tegelast ühes väikeses uurimisgrupis. Kui alguses tundus see lihtsalt veider, siis üsna ruttu muutus see tülikaks. Kohati jäi isegi mulje, et autoril endal läksid need Andresed segi, rääkimata lugejast ning tüütust lisandist iga Andrese ees või taga, et neil vahet teha.
Kadunud professor peaks justkui olema loo keskpunkt, aga tegelikult toimub samal ajal veel terve rida muid uurimisi. Kõrgete kirikutegelaste mürgitamine, kadunud Briti poissmees, kindrali kadunud portfell ja kaitseministri kokkupõrge karuga. Kõik need lood tahavad samuti tähelepanu ja jõuavad suuremal või vähesemal määral meeste käest Antonia kätte. Vahepeal jäi tunne, et uurijad lihtsalt kulgevad ühe juhtumi juurest teise juurde ja väga palju tegelikult ei toimugi, väga palju ei uurita, pigem oodatakse asja enda iseeneselikku lahendust. Eks raamatu lõpuks harutati kõik need sasipuntrad siiski lahti ja kõik juhtumid said lahenduse. Muidu poleks ju saanudki raamatut lõpetadagi. Minu jaoks oli aga kõrvalepõikeid, liigseid tegelasi ja täiesti ebavajalikke detaile veidi liiga palju.
Päris halvaks ma seda raamatut siiski ei pea, sest olen lugenud ka märksa kehvemaid krimisid. Aga see jäi minu jaoks lihtsalt liiga aeglaseks. Muhekrimi võibki olla rahulikuma tempoga, kuid siin jäi põnevust väheks. Liiga palju oli pahna ja vahtu, liiga palju segadust. Sellest loost oleks saanud palju parema raamatu, kui see oleks olnud kompaktsem ja kiirem, vähemalt minu jaoks.