24./172. Hildur
Sari: Hildur 1
Autor: Satu Rämö
Tõlkija: Toomas Tallo
Kirjastus: Eesti Raamat 2023
353lk./ 5912lk./ 41936lk.
Kirjastuse Eesti Raamat väljakutse 2026 mai: HeadReadil osalenud autori raamat
Island ja krimilugu tunduvad päris hea kombo. Külm, pimedus, hõredalt asustatud piirkonnad ja väikesed kohad, kus kõik kõiki tunnevad. Hildur Rúnarsdóttir töötab Islandi Läänefjordides politseinikuna. Lapsepõlves kadusid jäljetult tema kaks nooremat õde ja vastust küsimusele, mis nendega juhtus, pole siiani. Nüüd tegeleb Hildur ise muu hulgas kadunud laste juhtumitega. Lisaks saabub Soomest politseipraktikant Jakob, kelle enda elus on paras segadus. Ja siis leitakse esimene laip.
Tegelikult on siin mitu lugu korraga. Üks on muidugi mõrvade uurimine, teine Hilduri minevik ja kolmas Jakobi üsna keeruline eraelu. Õnneks ei hakanud need omavahel võistlema, vaid sobisid päris hästi kokku. Osa asju saab raamatu jooksul lahendatud, aga osa jääb õhku. Eks sari tahab ju jätkamist.
Hildur ise oli täitsa sümpaatne tegelane. Tal on küll kohustuslik krimiuurija raske minevik olemas, aga vähemalt ei ole ta järjekordne alkohoolikust ja kõigi peale vihane politseinik. Tema käib hoopis jääkülmas meres surfamas. Minu jaoks kõlab see küll rohkem enesepiinamise kui lõõgastumisena, aga ilmselt on paljudel teised arusaamad. Igatahes on Hildur piisavalt omamoodi tegelane, et tema edasine käekäik huvitama hakkaks.
Jakob, soomlane, suur habemikust politseinik, kes koob Islandi kampsuneid. Tema kaudu saab Islandit natuke ka võõra pilguga vaadata. Samal ajal pole ta lihtsalt Hilduri paariline, vaid tal on oma lugu ja omad probleemid. Eriti lapsega seotud teema muutub päris oluliseks ja annab tegelasele rohkem sisu kui lihtsalt Soomest saabunud praktikant.
Ja muidugi Island. Läänefjordid, väikesed asulad, ilm, meri, mäed ja pikad vahemaad ei ole lihtsalt taustaks, vaid mõjutavad päriselt seda, kuidas inimesed elavad ja kuidas politsei oma tööd teeb. Island on ilus küll, aga seal elamine ei paista alati sugugi nii romantiline.
Krimilugu ise oli veidi liiga aeglane mu jaoks. Alguses võtab raamat aega, et tegelased ja nende taust paika panna, aga siis oleks võinud ju veidi kiiremaks ja põnevamaks tempo kruvida. Samas ei olnud siin ka meeletut hulka kunstlikke pöördeid lihtsalt selleks, et lugejat iga paarikümne lehekülje järel ninapidi vedada.
Rahulikuma ja vähem verise krimi austajale peaks täitsa sobima, mulle jäi kohati veidi liiga aeglaseks ja väheke põnevusetuks, samas plaanin ikka ka järgmised osad lugemisse võtta.