Kolm muinasjuttu korraga

2./122. Usteta loss
Autor: Inge Kõiv
Kirjastus: Mixi Kirjastus 1995
15lk./239lk./20551lk.
 
3./123. Päikesele külla. Slovaki muinasjutt
Autor: Inge Kõiv (M.Karpenko motiividel)
Kirjastus: Mixi kirjastus 2000
13lk./252lk./20564lk.
 
4./124. Kullaketrajad
Autor: Friedrich Reinhold Kreutzwald
Kirjastus: Avita 2000
28lk./280lk./20592lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 juuni: Raamat, mis on nii õhuke, et sel pole selgagi ja nii ta konutab märkamatult riiulis

Selle kuu koduriiuli väljakutse meeldis mulle väga, neid õhukesi raamatuid ikka leidub riiulites. Kuigi esimene ilmavalgust näinud jõudis hoopis teise väljakutsesse, siis jõudsin järjega Loomingu raamatukogu riiulijupi juurde, jätsin need veel paremaid aegu ootama ja lõpetasin suureformaadiliste raamatute riiulis. Seal need kolm selli teiste vahele märkamatult sattunud olid ja keda sa ikka eelistad, tulid kõik korraga lugemisse. Usteta loss oli mulle täiesti võõras lugu, pole kunagi sattunud kuulma. Päikesele külla lugu tuli tuttav ette, otsisin üles, milline nägi M.Karpenko poolt joonistatud raamat ja olen kindel, et seda 1956 ilmunud väljalaset olen küll lugenud lapsena. Kullaketrajad on tuntud lugu, mida loetud kordavalt ja seda on ikka väga paljudes erinevates variantides välja aja jooksul ka lastud. Mõnusad muinaslood kõik ja kiirelt see väljakutse sel kuul läbitud. Mai kuu raamat aga siia väljakutsesse ikka alles lugemata, aga ehk saan varsti ka selle võla tasa.

Talveplaneet


1./121. Pimeduse pahem käsi
Sari: Mirabilia  
Autor: Ursula K. LeGuin
Tõlkija: Krista Kaer
Kirjastus: Eesti Raamat 1981
224lk./224lk./20536lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 mai: Sash Veelma soovitab

Genly Ai, Oikumeeni saadik läheb Talveplaneedile, et valmistada ette sealse kultuuri liitumist Oikumeeniga. Tegemist on eripärase maailmaga, kus võimutsevad peaaegu aasta ringi lumi ja jää ning inimesed on ühesoolised, omandades eri sootunnused ainult teatud ajavahemikuks. Saadik satub kohalikesse intriigidesse ning teda püütakse ära kasutada võimuvõitluses. Lõpuks sõltub tema enda ellujäämine ning võib-olla isegi Getheni Liigaga ühinemine ühe inimese võimest talle võõrast kultuuri mõista ja sellele vastavalt käituda.

Algus oli mulle nii segane ja igav, et korra juba mõtlesin pooleli jätta. Aga kahju oli kulutatud ajast ja mõtlesin, et siis vaja ju järgmine raamat väljakutsesse leida. Niigi olin juba sellega ajast maas, mai oli läbi saamas/saanud. Pealegi ma ei armasta raamatuid pooleli jätta. Õnneks varsti peale seda hakkas sündmustik rohkem liikuma ning muutus huvitavamaks, hakkasin aru saama, mis mäng seal käib. See oli nüüd sedasorti ulmevärk, mis jälle mulle päris hästi peale ei läinud, samas kõige igavam ja hullem nüüd see raamat ka polnud, hea, et ikka lõpuni vastu pidasin.

Mai 2024 kokkuvõte

Raamatuid: 27

Lehekülgi: 4371
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 141
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 162
 
Kõige õhem raamat: 36
Kõige paksem raamat: 544
 
Lugemise väljakutse teemasid loetud: 4
Muid väljakutseid loetud:
. Koduriiul 0
. Kolmjalga 6
. Soome kirjandus 1
. Ulme kirjandus 0
. Eesti ajalugu 1
. krimikirjandus 3
. LuuleViis 10
Väljakutse vabasid loetud: 2

Loetud kirjanikke: 27
Enim loetud kirjanik: -
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 15
Enim loetud kirjastus:  Eesti Raamat (11)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 8
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (10)
 
Vanim raamat ilmunud: 1924
Uusim raamat ilmunud: 2024
 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 14
Raamatukogust laenatud: 12
Loetud e-raamatuid: 1
 
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,52
10 palli saanud raamatud: Toit pole ravim, Piirideta mõistus

Kas mõistusel on piirid või mahub sinna lõpmatus?

27./120. Piirideta mõistus. Õppida, juhtida ja elada tõketeta
Autor: Jo Boaler
Tõlkija: Raul Kilgas
Kirjastus: AS Äripäev 2021
240lk./4371lk./20312lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #6 (populaarteadus)

Raamat sai loetud küll mai viimastel tundidel, kuid kohe postitust tegema ei suutnud hakata.  Eelmisel aastal lugesin üsna mitmeid aju ja mõistusega seotud raamatuid ja seetõttu kohati tundus see raamat juba tuttavana. Oi, sellest ma juba lugesin, jah, see tundub küll nii olema! Sellised mõtted tekkisid tihti keset lugemist. Enamus meist on veendunud, et meie võimetel on piirid. Teadus aga ütleb, et see pole sugugi nii. Jo Boaleri „Piirideta mõistus“ pakub ohtralt tõendeid, mis kinnitavad, et tegelikult on meie aju ääretult paindlik ja õpivõimeline. Raamat oli suures osas keskendunud matemaatika õppimisele, aga selgitas, et seda on võimalik üldistada ka näiteks kunstile ja muusikale. No matemaatika osas ma võin nõustuda, aga kunsti ja muusika osas siiski mitte. Jah, kuidagi võid sa ju need asjad ka ära õppida, aga no tippmuusikuks sa ikka kuidagi ei saa kui sul täielikult puudub muusikaline kuulmine ja rütmitunne. Võid ju neid ka õppida ja neis paremaks muutuda, aga mitte tipptasemel. Hetkel oskab tehisintellekt igatahes minust hulga paremini muusikat kirjutada, laulda ja joonistada. Seega ma endiselt ei kipu selles valdkonnas tema ega kunstnike-heliloojate-lauljatega võistlema. Matemaatika oli mul koolis alati väga kerge kuni gümnaasiumi lõpuosani. Siis õpetaja kasutas gümnaasiumi õpiku asemel ülikooli ülesande raamatut ja matemaatika ei olnud enam midagi, mis oleks tulnud ilma vaeva nägemata, pingutamata. Mul tuli piir ette ja kahjuks ei osanud siis keegi panna mind mõistma, et mõistusel ei ole piire, mõistus areneb edasi vaid pingutades. Uuringud näitavad, et kui matemaatikapelguril tuleb arvudega pistmist teha, aktiveerub tema ajus hirmukeskus – seesama, mis erutub, kui näeme madu või ämblikku – samas kui probleemilahendamiskeskuste aktiivsus kukub oluliselt. Ma arvan, et mul otseselt ei aktiveerunud hirmukeskus, pigem ütleks, et see oli tülgastuskeskus. Ei olnud piisavalt huvi enam, korraga oli matemaatikat liiga palju ja liiga rasket, ei viitsinud pingutada piisavalt. Aga see muutis minu elu, sest kui enne gümnaasiumit oli huvi minna matemaatikat edasi õppima, siis tänu gümnaasiumi aegsele matemaatikaõpetajale läksin matemaatikast hästi kauget asja proovima õppida ja kukkusin läbi. Raamat aga lükkab üheselt ümber meid kammitsevad väärarusaamad ning selgitab, kuidas iseenda ja teiste potentsiaali paremini avada. Lisaks teaduse viimasele sõnale toob Stanfordi ülikooli professor välja kuus õppimise võluvõtit, mis panevad aju teisiti tööle. Need ei muuda üksnes uskumusi tegelikkusest, vaid ka tegelikkust ennast, sest mõistes oma päris potentsiaali, avanevad küljed, mida siiani eitasime. Kahjuks mina neid võluvõtmeid omal ajal ei tundnud ja ka paljude meesõpetajate endi suhtumine oli, et osade õpilaste pea reaalaineid ei võta ja no nende hulka kuuluvad 100% tüdrukud, või vähemalt 99%. Mäletan siiani oma esimest füüsikaõpetajat, kes kohe esimesele tunnil tegi selgeks, et tema aines tüdrukutel pole võimalustki üle nelja ja kuidas ta siis esimese veerandi hindeid välja pannes (siis tohtis seda veel teha avalikult terve klassi ees) pidi oma sõnu sööma, sest ta pidi mulle hinnet pannes ütlema: "Siin ei ole midagi teha, viis" kuna mul ei olnud veerandi jooksul ühtegi teist hinnet. Edaspidi muidugi ta enam nii lahke ei olnud või siis ma enam nii väga ei viitsinud pingutada õppimisega. Raamatus on küllalt palju just selliseid minuga sarnaseid näiteid, kus meesõpetajad või õppejõud viivadki naistudengid sinnani, et need lahkuvad koolist või tugevamad saavutavad oma eesmärgi peale seda, kui on saanud kelleltki tuge, et nad on võimelised ikkagi, neil on potentsiaali. Raamat on väga huvitav ja soovitan lugeda või anda lugeda oma teismelistele/üliõpilastele, kellel on raskused ning kes ütlevad, et nende pea ei võta ja tahavad midagi katki jätta.


Kevadtuuled tõid saarestikku uue mõrvalaine!

 26./119. Kenad värsked kevadtuuled
 Sari: Krimiraamat. Saarestikumõrvad #4
Autor: Christoffer Holst
Tõlkija: Mari Tuulik
Kirjastus: Foorum Kirjastus (Krimiraamat) 2024
272lk./ 4131lk./20072lk.
 
Krimikirjanduse väljakutse 2024 juuni: muhekrimi
 
Vihjed ühele lahendamata mõrvajuhtumile on Cilla taas saarele toonud. Ning selgub, et veel elus olevatel kunagistel asjaosalistel on ikka veel midagi varjata. Samal ajal kasutab saare rahu toidu- ja veiniasjatundja Julia, et viia ellu oma unistus kirjutada kokaraamat. Ta on tüdinud jälitajast, kes pikka aega ta ellu hirmu on külvanud. Kui ta ühel tormisel õhtul teispool lahte asuvat luksuslikku villat silmitseb, on ta tunnistajaks traagilisele õnnetusele. Küsimus on, kas see oli ikka tõesti õnnetus. Või oli sel mingi seos 50 aasta taguse lahendamata mõrvaga? Kas Cilla suudab lahendada Adami abil ka ammuse mõrva? Kas kuritegelikkus võib geenidega edasi kanduda? Kuidas ära tunda manipulaatorit?
Lisaks mõrvade uurimisele ka igasuguseid suhteprobleeme erinevate paaride vahel. Kuidas aru saada, mida teine vajab, mida tegelikult vajab vaatamata sellele, mida ta ütleb või välja näitab. Sageli me ei saa isegi aru, mida me tegelikult tunneme ja vajame, veel vähem oskame seda oma lähedastele välja näidata. Sageli on kergem suurest murest rääkida kõrvalise inimesega, mitte oma kõige lähedasemaga. Seetõttu ka tahtmatult tekitatakse pingeid ja väärarusaamasid, ning see tekitab lumepalliefekti. Kui ei juleta rääkida probleemidest, siis ühel hetkel võib tekkida olukord, kus on tekkinud sedavõrd probleeme, et neist ei olegi võimalik enam vaid rääkimisega lahti saada, need on sedavõrd kuhjunud ja keeruliseks sasipuntraks muutunud. No ja alati ei ole ka lahenduseks kurjategija relva ette kogemata sattumine.
Kerge, kiire lugemine taas, mulle üldiselt meeldis see sari, kuigi kohati oli veidi naiivne ehk.

Õppida, õppida, õppida!

25./118. Kuidas ma õppisin
Autor: Maksim Gorki
Tõlkija: Enn Murdmaa
Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1951
36lk./3859lk./19800lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #5 (lasteraamat)

Vene kirjanik Maksim Gorki - Aleksei Maksimovitš Peškov (1868-1936) - on mitu korda kõnelnud ja kirjutanud raamatu suurest tähtsusest inimese elus. Raamatust kui võimsast teadmiste allikast kõneldakse ka Gorki käesolevas jutustuses. Biograafiline jutustus, kuidas ta tähed selgeks sai, kuidas õppis lugema. Tema vanaisa õppemeetodid (võmmud pähe) ei olnud nüüd küll väga professionaalsed vaadates tänapäevaseid trende, aga üpris kiiresti õppis poiss lugema nii vene keeles kui vanas kiriku slaavi keeles. Edasi jutustas poiss oma kooliaastatest. Kui ta oli siis sunnitud alustama oma töömehe elu teismelise poisina, siis olid raamatud just need, mille maailma ta põgenes. Jutustuses oli ka ümbritsevate isikute kirjeldused ja tema töö lihtsatele kirjaoskamatutele töömeestele raamatumaailma tutvustamisel. Lõpetuseks oli ajast kui ta juba oli kirjanik ja pandud koduaresti, kuidas siis ikkagi otsiti temaga kontakti, et saada raamatuid ja teadmisi. Andsin raamatu hiljem oma täiskasvanud pojale, alguses viskas kohe eemale, aga siis hakkas lappama ning lõigukesi lugema. Lõpuks hakkas naerma ja võttis koju kaasa, et loeb hiljem läbi. Raamat oli keskmisele ja vanemale koolieale kirjutatud. Tänapäeval kohe kindlasti ei trükitaks ühtegi sellise sisuga raamatut lastele. Ei, seal polnud midagi punast. Lihtne vene ajalooline elu - joomine, suitsetamine, peksmine jne. Aga selles osas ma Gorkiga olen täiesti nõus - raamatud on ühed ülitoredad asjad siin maailmas. 

See raamat jõudis nüüd täiesti huvitaval kombel minuni. Võiks öelda, et elu tõi selle mulle lugeda. Õppimise teema oli siia kuusse välja kuulutatud, mul olid raamatud juba välja mõeldud/olemas, mida lugeda ja siis sattusin tasuta raamatute riiuli juurde ja see raamat vaatas mulle sealt vastu. Kui ma oleks seal selle raamatuga kohtunud natuke varem - siis ma poleks isegi mõelnud selle raamatule, natuke hiljem, siis poleks enam viitsinud seda lugemiseks võtta. Aga tõesti, see raamatuke meeldis mulle ja pani nii mõnelegi asjale järele mõtlema.

Luuleviis mai


20./113. Kiri Maailmale
Autor: Emily Dickinson
Tõlkija: Doris Kareva
Kirjastus: Eesti Raamat 1988
94lk./3463lk./19404lk.
 
21./114.  Kuuvalge õhtulaul
Autor: Juhan Paju
Kirjastus: Anamnesia 2001
72lk./3535lk./19476lk.
 
22./115.  Uneskõndija
Autor: Katrin Väli
Kirjastus: Eesti Raamat 1990
112lk./3647lk./19588lk.

23./116. Valmid. Aisopose elu
Autor: Jean de La Fontaine
Tõlkija: Lauri Leesi
Kirjastus: Eesti Raamat 1993
96lk./3743lk./19684lk.
 
24./117.  Öö valgus
Autor: Eeva Park
Kirjastus: Eesti Raamat 1990
80lk./3823lk./19764lk.

Isiklik väljakutse: Luuleviis mai

Kiri maailmale sisaldab valiku ameerika metafüüsilise luule suurkuju, alles 20. sajandil laialdase tunnustuse võitnud luuletaja Emily Dickinsoni (1830-1886) loomingust. Eluajal ilmus temalt vaid 7 luuletust, kuid 1955.aastal anti välja tema luule kogumik, kus oli 1755 tema luuletust. See on üsna tüüpiline, et kes on oma ajast ees oma loomingiga, see saab kuulsaks alles hulk aega peale oma surma. Minu jaoks oli luuletustes liiga palju surma ja raskuse teemat. 

Kuuvalge õhtulaul on Juhan Paju luulelooming läbi aastakümnete. Vägagi erineva looming võrreldes tema kriminaalromaanidega. Kuigi mulle meeldisid mõlemad. Ja tuli mõte, et peaks ikka need Haapsalu krimkad millalgi taas järjest läbi lugema. 

Luuletaja neljas kogu Uneskõndija on kammerlik, sisekaemuslik, katse tungida reaalse ja irreaalse piirimaale.Mulle meeldis see kogu kõige vähem.

Valimik maailmakuulsa prantsuse kirjaniku, eeskätt aga Euroopa valmikirjanduse suurkuju Jean de La Fontaine'i (1621-1695) loomingust. Valmid olid varasemast tuttavad, aga mulle need meeldisid. Aisopose lugu oli proosas ja mulle tundmatu. Samas kui palju seal tegelikku lugu oli, sest ega keegi täpselt ei tea tema elulugu. Loo juurde oli ka ära märgitud, et mõned faktid ei ole kooskõlas ajalooga, just sel ajal elanud valitsejate nimedega. Aga huvitav lugemine oli ikkagi.

«Öö valgus» on 1950. a. sündinud autori kolmas raamat, ühtlasi teine luulekogu. See seisab koos elu- ja kujutlusmaastikest, millest õhkub rõõmu olevast ning äraigatsust. Taas üks luulekogu, mis päris hästi minu maitsega kokku ei läinud. 

Seekordsest lugemisest said mu lemmikuteks Juhan Paju luuletused ja Jean de La Fontaine'i valmid.

Kas eesmärk pühendab alati abinõu?

19./112. Mõrv novembris
Sari:  Uurija Wilkinsi krimisari
Autor: Simon Mason
Tõlkija: Jüri Kolk
Kirjastus: Varrak 2023
383lk./ 3369lk./19310lk.
 
Krimikirjanduse väljakutse 2024 aprill: tegutseb uurijatepaar

Selles raamatus on kaks uurijat R.Wilkins ja R.Wilkins. Ryan ja Ray(mond). Nad ei ole vennad ega isa ja poeg, isegi sugulased mitte. Ryan on vaesest perest pärit valgenahaline ja Ray rikkast perest pärit mustanahaline. Ryan käib tööl kottis dressipükstega ja näeb välja nagu hilisteismeline nolk, Ray käib ringi stiilsetes ülikondades ja näeb välja igati usaldusväärne ja soliidne. Ray on väga delikaatne ja poliitkorrektne, Ryan on vägagi tuttav distsiplinaarkaristustega, ta läheb kergesti närvi ja võib siis isegi käed käiku lasta. Tema jaoks on oluline tulemus, kuidas selleni jõuda, see on teisejärguline. Ray peab Ryani ohjes hoidma, samal ajal on ikkagi vaja jõuda ka mõrvarini, kuid on  aru saada, et paljud salgavad ja valetavad, ka olulised ja kõrgel kohal olijad. Kuidas siis neilt vajalik info kätte saada, et mõrvar paljastada? Barnabas Hallis kägistatakse rektori kabinetis noor naine. Ryan marsib Barnabase kolledžisse sisse, tegemata väljagi sealse tähtsust täis rektori ootusest, et teda koheldaks äärmise lugupidamisega. Miks oli surnud naine rektori kabinetis? Kas on vaid juhus, et mõrva õhtul võõrustati kolledžis šeik al-Medinat, valitsejat, keda seostatakse inimõiguste rikkumisega kodumaal ja jõleduste toimepanemisega teisteski riikides? Lisaks uurimisele on taustal ka mõlema Wilkinsoni eraelu, nende perekonnalood. Kui palju on seotud inimese lapsepõlv sellega, kes ta on täiskasvanuna. Mis on üldse oluline teise inimese juures, kas tema tugevused või tema puudused? Kas eesmärki (mõrvari leidmine) pühendavad kõik abinõud? Või peab politsei olema alti korrektne, viisakas ja mõistlik? Raamat oli vägagi huvitav ja põnev. Loodetavasti tõlgitakse ka järgmised osad eesti keelde.
 

Ajast, kui Haapsalus sai õpetajaks õppida

18./111. Enne ja pääle Stalini surma: Haapsalus õpetajaks õppimas, 1952–1956
Autor: Aare Laanemäe
Kirjastus: Argo Kirjastus 2017
112lk./2986lk./18927lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #4 (ajalugu)

See raamat tõi minus esile palju mälestusi. Ma küll ei olnud veel sündinudki sel ajal, kui raamatu autor seal koolis käis, kuid sama maja sai minu esimeseks koolimajaks. Siis oli ta Haapsalu 8-klassiline kool, mitte enam Pedagoogiline kool. Ja ka küllaltki palju raamatus nimetatud nii õpetajaid kui eriti õpetajaks õppijaid on mulle tuttavad, paljud neist minu õpetajad mingil hetkel olnud. 

Viimaseid aastaid tegutsenud Haapsalu seminar koondas nii õpilaste kui õpetajate näol väga ärksat ja esinduslikku seltskonda, noorusaeg on vähemalt tagasivaates enamasti ikka ilus ning noored – lihtsalt noored oma unistuste ja püüdlustega, millest osal oli määratud täituda, osal mitte. Kultuuriloolane ja ajaloodoktor Aare Laanemäe meenutab selles raamatus oma õpinguid Haapsalu Pedagoogilises Koolis aastail 1952–1956, hilisstalinismi ja sulale ülemineku ajajärgul. Raamatus on peatükid õpetajatest, kes tema ellu jälje jätsid ja eeskujuks olid kui ka koolikaaslastest. Nii edusammudest kui koolipoiste pahategudest. Kajama jäi nostalgiline meenutus oma kooliajast. Usun, et raamat on huvitav neile, kel autoriga ühised kooliajad või siis kokkupuude inimeste kaudu, kellest seal raamatus on juttu. Teistele võib ehk igavaks jääda, oleks soovinud veidi värvikamat kirjeldust, kohati tundus veidi liiga kuiv. Aga minu jaoks oli omamoodi nostalgiat tekitav raamat.

 

Pika ja täisväärtusliku elu saladused jaapanlaste moodi


17./110. Ikigai. Jaapanlaste pika ja täisväärtusliku elu saladused
Autorid: Héctor García, Francesc Miralles
Tõlkija: Riina Valmsen
Kirjastus: Pegasus 2016
167lk./2874lk./18815lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #3 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #14 (soovituslik)  

Paar päeva tagasi käis Haapsalu kolledžis loengut pidamas jaapanlanna, professor. Loengu teemaks oli vananemine Jaapanis, ikigai. Seetõttu soovitati natuke enne sellega tutvuda, et oskaks pärast küsimusi küsida. Seega saigi see raamat siis mulle nagu õpikuks. Minu jaoks ühest küljest küll õpik ikigai kohta, samas kui seda ikigai filosoofiat ja asju järgida, siis on see õpik kuidas edukalt tervena ja täisväärtuslikult vananeda. Kuidas elu oleks pikk ja täisväärtuslik. Eks Jaapan on küll meie elustiilist erinev ja nende mõtlemine samuti, kuid samas oli selles raamatus kirjas ikka peamised tõed, milleni ka läänemaailmas on jõutud: Ole aktiivne, liigu piisavalt, võimle, võta asju rahulikult, ära pugi kõhtu liiga täis, söö palju köögivilju ja meresaadusi, ümbritse ennast sõpradega, naerata, suhtle teiste inimestega, ära võõrdu loodusest, lõpeta virisemine. Lugemine oli huvitav, sest olles küll varasemalt kuulnud seda sõna, siis ma ei olnud kunagi uurinud, mis selle sõna taga on. Nüüd peale loengut sain aru, et nende endi jaoks on ikigai midagi, mille nimel elada, mis on tema elu eesmärgiks. Selleks on neli suunavat küsimust ja kui nad leiavad need, siis nende keskpunkt ongi ikigai. Need suunavad küsimused on: Mida sa armastad?, Mida maailm vajab?, Mille eest sulle makstakse? Milles sa oled hea? Samas sain aru, et neil omavahel sellest eriti ei räägita, see on midagi isiklikku mida järgitakse ning näiteks loengut pidanud professor, vanem daam ütles, et tema ikigaiks on tema töö. Jaapanlannaga oli kaasas noor meesprofessor, kes ütles, et ta nägi selles loengus ise esimest korda üldse sellist ikigai skeemi, see on ikka pigem läänemaailma inimestele selgitamiseks, et need aimu saaksid, millest jutt. 

Ikigai skeem




Kui kellelgi on huvi selle avatud loengu vastu, siis hetkel on see youtubis nähtaval. Toimub inglise keeles. 



Vanadaam mõrvati metroos!

16./109. Mõrv metroos
Sari: Briti Raamatukogu krimiklassika 
Autor: Mavis Doriel Hay
Tõlkija: Matti Piirimaa
Kirjastus: Tammerraamat 2024
272lk./2707lk./18648lk.

Lugemise väljakutse: 41. Kas või koer? Loe raamatut, mille pea- või tähtsaks kõrvaltegelaseks on kass või koer. Kirjuta tutvustusse ka, miks just see loom

Miss Euphemia Pongleton leitakse Belsize Parki metroojaama trepilt mõrvatuna. Ta on tema oma koera jalutusrihmaga kägistatud. Kuid kellel oli põhjust seda teha? Tagataustal hakkab politsei asja uurima, teave jõuab lugejani aga tegelaste omavahelistest jutuajamistest. Samas lugeja teab midagi muud kui uurija. Kõik salgavad, valetavad, muudavad asju, manipuleerivad. Ühed parajad valetajad need britid. Igatahes selles raamatus küll. Koer on parajalt tähtis tegelane siin raamatus, kellest on korduvalt juttu ja tema rihm oli mõrvarelvaks seekord. Miks koer? Juhus. See raamat just sobis siia teemasse. Tegelikult on mul kunagi nooruspäevil olnud nii kass kui koer. Hetkel pole kumbagi. Seega mul pole ausalt öeldes vahet, kumba mul pole, ei eelista kumbagi. Tegelikult tegin kunagi ühe testi, et oled koera või kassiinimene. Vastuseks sain, et äärmisel juhul kuldkala, aga ei soovitata tedagi. Selle tulemusega olen täitsa nõus. Mulle meeldivad tegelikult küll loomad, aga piltide peal või minust vähemalt kolme meetri kaugusel. 
Ma olen ühe sama kirjaniku raamatu samas sarjas varem ka lugenud, aga see raamat ei sobinud mulle kohe mitte kuidagi. Tundus kerge kiire lugemine, aga osutus tuimaks läbinärimiseks. Peaaegu mittemidagi ei toimunud. Kõik muudkui valetasid ja siis jäid oma valedega vahele. Raamat venis ja keel oli raskepärane. Kui tolleaegne Inglise keel oligi täis mister, missis ja misse, siis pragusel Eesti lugejal oli küll väga raske seda lugeda. Ja siis see sugulusastmete asi, see läheb nüüd küll tõlkija ja toimetaja kapsaaeda. Ma ei räägi siin sõnast sõtse, paljudele on kindlasti see sõna võõras, minu vanavanemad kasutasid, seega ma olen sellega tuttav. Aga, seda oli kohati valesti kasutatud! Mõrvatul oli vennapoeg Basil, kellele mõrvatu oli tõesti sõtse ehk siis isa õde. Aga mõrvatu õetütar Beryl kutsus teda samuti sõtseks, kuid temale oli ta tädi - ema õde. Sõtse on ainult isa õde, mitte ema õde. Ja siis lõpuks saabus Beryl koos tädimehega koju. Kuid see oli Basili isa, järelikult Beryli onu, ema vend, mitte tädimees! Beryli tädimees oleks olnud mõrvatu mees, kuid mõrvatu oli juhuslikult vanatüdruk ja tal polnud meest. Ausalt öeldes ma ei soovita seda raamatut, minu jaoks kole igav ja väga raskepärane keelekasutus.

Võimas hoone, mis meieni jõudnud vaid varemetena

15./108. Pirita klooster
Autor: Villem Raam
Kirjastus: Eesti Raamat 1984
48lk./2435lk./18376lk.

Eesti ajaloo väljakutse mai: Eesti arhitektuur ja ehitus

Pirita kloostri varemed tunneb vist igaüks Eestimaal ära. Aga kui võimas oleks, kui seda suursugust hoonet ei oleks Põhjasõja ajal hävitatud ning hiljem ehitusmaterjalina laiali tassitud. Üllatas, kui palju suudetakse ikkagi välja lugeda esialgsest ehitusest vaid varemete põhjal, kivid siiski räägivad oma loo, aga kas kogu loo? Lühiülevaade Pirita kloostri keerukast ehitusloost tugineb rikkalikel andmeil, mis on kogutud peaaegu poole sajandi jooksul kloostri varemeis pikemate või lühemate vaheaegadega toimunud väljakaevamistel. Oli enamuses see, mida juba varasemalt teadsin, aga oli ka uut. Raamat on küll pisike, aga väga sisutihe ja faktirohke. Ainus, mida selle raamatu lugemise juures oleks tahtnud - vaadata samal ajal 3D mudelit hoonest ja mitte varemetest, vaid just sellest esialgsest hoonest.

 

Kas terrorismi taga on veendumuse avaldamine või isiklik kättemaksuiha?

14./107. Ringi keskel
Sari: Eva Nymani sari 1 
Autor: Arne Dahl
Tõlkija: Heidi Saar
Kirjastus: Eesti Raamat 2024
347lk./ 2387lk./18328lk.

Kui terasetehase osakonnajuhataja leitakse Uppsala lähedalt oma põlenud BMW-st surnuna, peetakse seda õnnetusjuhtumiks. Kui aga toimub veel üks samalaadne plahvatus, saab politseikomissar Eva Nymanile selgeks, et see on osa millestki suuremast, millestki, mis on arvatavasti seotud käimasoleva kliimadebatiga. Tema postkasti hakkavad saabuma masinal toksitud kummalised kirjad maailma hävimisest ja keskkonnast. Evale tundub kirjade stiilist, et tegu võib olla tema endise ülemusega, kes peale ühte ebaõnnestunud politseioperatsiooni tõmbus elust eemale ja läks metsa elama. Ta muutus maailmalõpuks valmistujaks, erakuks. Kuid kus ta hetkel elab ja kas tõesti on tema selle kliimaterrorismi taga? Vihjed saabuvad ning sellest hoolimata ka järgmised inimohvritega plahvatused. Kas terrorist(id) saadakse enne järgmist plahvatust kätte? Võidujooks käib. Ja kes siis ikka on plahvatuste taga? Üks elus pettunud mees või keegi teine? Kas tegu on kliimaprobleemidele tähelepanu tõmbamisega või on plahvatuste taga hoopis isiklik kättemaksuiha? Mis paneb üldse ühe inimese terrorismiakte sooritama? Raamat oli just paraja paksusega. Ei olnud liigset tormamist, samas ei hakanud ka venima. Meeldis ka see, et lugejale avati pidevalt kaarte, ei jäetud vaid uurijate teada a la et ta sai nüüd täpselt aru, mis toimub, aga ta veel enne lõpplikku kokkukutsmist seda kellelegi ei avalikusta, mida ta leidis. Lugeja oli asjaga pidevalt kaasas ja isegi sammukese ehk ees, sest tema oma lugemiskogemuste varal sai kindel olla, et kui asi näeb välja kui part ja teeb häält kui part, siis see kindlasti ei ole part, seal peab mingi keerdkäik veel kirjanikul tulema. Põnevust oli piisavalt, samas ei olnud ka selline raamat, et üldse ei oleks saanud käest ära panna. Kellel lihtsatest tapmiskrimidest vaheldust vaja, siis täitsa soovitan seda raamatut. Paneb natuke ka mõtlema, et millest üldse võib terrorirünnak alguse saada, mis on selle tagapõhjuseks sageli. Ja siin ei ole muhekrimiga midagi tegemist, ikka täiesti verine ja psühholoogiline lugu on.

Mis seal arvutis ikka sees on?

13./106. Tere, Ruby! Teekond arvuti sisemusse
Autor: Linda Liukas
Tõlkija: Hels Hinrikson
Kirjastus: Hea Lugu 2017
96lk./2040lk./17981lk.
 
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #2 (lasteraamat)
 
Rubyl on igav, aga õnneks mõjub isa arvuti alati imeasjana. Ühel päeval ei hakka arvuti tööle – kes leiaks üles kadunud kursori? Ruby ja valge hiir kukuvad arvutisse ning kohtuvad uute põnevate sõpradega. Meie maailma juhivad aina rohkem arvutid. Aga kuidas bitid ja baidid arvuti sisse tekivad? Kuidas elektrist saab loogika, kuidas loogika ühtesid ja nulle loob? Selle looga püütakse lapsi arvutiga tuttavaks teha. See on eelkooliealistele lastele, et teha tutvust arvutiga. Teine sama sarja raamat räägib programmeerimisest hästi lihtsalt. Selles tutvustatakse, mis seal arvutis on (aga võiks isegi peel rohkem rääkida) ja kuidas arvuti kahendsüsteemis töötab. Saab ka teha omale enda paberist arvuti. See on nüüd selline raamat, mida laps peaks kindlasti koos vanemaga uurima, ka siis, kui ta juba ise lugeda oskab, sest kõrvale oleks ikka vaja selgitust. Aga esmaseks arvuti maailma õppeks sobivad need kaks Ruby raamatut hästi.

Kuidas mõelda tõhusalt


12./105.  Tõhusa mõtlemise strateegiad
Sari: Edu võti
Autor: John Adair
Tõlkija: Triin Olvet
Kirjastus: Äripäev 2010
92lk./1944lk./17885lk.
 
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #1 (populaarteadus)
 
Raamat, kuidas õppida ja arendada oma mõtlemist, et sellest ka kasu oleks. Mõtleme me ju kõik, tahame siis seda või ei, aga mõtlemine nii, et sellest midagi sünniks ja nii sünniks, et tulus oleks, on juba raskem. Siin raamatus antakse vajalikke teadmisi, et langetatud otsused oleksid parimad, probleemid lahendatud optimaalsel viisil ning tulevikuäri jaoks ülimalt vajalikud loovideed ja uuendused saaksid vabalt lennelda. Selleks läheb tarvis kolme liiki rakenduslikku mõtlemist: otsustamine, probleemilahendus ja loov mõtlemine. Otsuse langetamise tulemusel valime, millist tegevust rakendada. Probleemilahenduse eesmärgiks on tavaliselt lahendus, vastus või järeldus. Loomingulise mõtlemise väljundiks on aga uued ideed. Kuidas kasutada ajurünnakuid. Kasuks tuleb muidugi ka loogiline mõtlemine. Õppisin sel semestril lahenduskeskset teraapiat ja üllatavalt palju leidsin sarnasust ka selles raamatus. Teadvusta probleemi, kuid mõtle lahendusele. Leia üles ressursid nii endas kui teistes ning rakenda need lahenduse leidmisele. Raamatus oli ka kolm mõistatust, mille kallal oma mõistust teritada. Kaks esimest oli kastist välja mõtlemise strateegiaga, tundub, et kuigi ma leidsin mõlemale kastist välja lahendused, siis raamatu autoril olid veel paremad lahendused, seega mul on vaja mõtlemist veel tõhustada. Kolmanda mõistatusega, mis minu arust vajas pigem loogilist mõtlemist, sain aga kergesti hakkama ja tunduvalt lühema ajaga kui autor eeldas. Kuid samas selliseid mõistatusi olen korduvalt ka varasemalt lahendanud. Täitsa huvitav raamat oli ning kuigi ma siit väga palju uut juurde ei õppinud, siis kordamise seisukohast oli väga asjakohane. Ja kordamine on teadupoolest ju õppimise ema. Tundub, et mu lugemata raamatute riiulis on ikka mõned targad raamatud ka, lisaks suurele hulgale ilukirjandusele.

Durhamis ei ole tütarlastel turvaline üksi liikuda öösel!

11./104. Surm ootab Durhamis
Sari: Kitt Hartley Yorkshire´i müsteeriumid #4
Autor: Helen Cox
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024
240lk./1852lk./17793lk.

Lugemise väljakutse 2024: 19. Raamat, mille tegevus toimub samas valdkonnas, kus sa töötad

Kui raamatukoguhoidja ja värske eradetektiiv Kitt Hartley Durhamis oma endist abi Grace Edwardsit külastab, saab ta teada lahendamata mõrvast. Aasta tagasi jäi kadunuks mehhaanikatudeng Jodie Perkins; kõne, mille ta oli teinud tudengiraadio saatesse, lõppes karjatusega. Kuigi tema surnukeha ei leitud, kahtlustakse siiski, et ta tapeti. Suurest soovist uurimises osaleda veenab Grace Kitti oma värskelt õpitud detektiivioskusi kasutades saladust lahendama. 

Võrreldes eelnevate raamatutega on selles osas küll raamatukogus tegevust vähem, aga selle eest toimub suurem osa tegevusest ülikoolis. Ülikoolis ma küll ei tööta, aga õpin nagu Grace'ki ja töötan raamatukogus nagu Kitt ja Grace enne õppima asumist. Seega on seoseid küll. Durhamis ma ise käinud ei ole, piltide pealt tundub küllalt armas linn olema, peaks plaani panema. 

Kui eelnevates Kitti lugudes on olnud suur osakaal politseinikust armsamal, siis selles loos teda peaaegu ei esinegi. Kitt ja Grace üritavad omal käel selgust majja tuua. Nagu ikka kahtlusalused vahetuvad ja tunduvad vägagi tõesed olema kuni mingi asjaolu toob esile järgmise kahtlusaluse. Mingil hetkel mul hakkas tunduma lõplik tegelane kahtlane, aga üldiselt ega ära ei arvanud küll. Lugu on taas selline muhe muhekrimi, kus vaatamata laibale ja kuriteole on tähelepanu pigem inimvahelistel suhetel ja eluolul, mitte sedavõrd kuritegudel. Mulle see sari meeldib vaatamata tema mõningastele puudustele (kohatistele ebausutavustele) ja ma juba ootan, millal Kitt taas tegutsema hakkab, eriti nüüd kui ta raamatukogu töö koormust on vähendanud, et saaks rohkem detektiivi tööle pühenduda.

 
 

Cherringhami on üks ütlemata ohtlik koht!

10./103.  Mõrv kuuvalgel
Sari: Cherringhami mõistatused #3 
Autorid: Matthew Costello, Neil Richards
Tõlkija: Leena Suits
Kirjastus: Eesti Raamat, Krimiraamat 2024
128lk./1612lk./17553lk.
 
Krimikirjanduse väljakutse 2024 aprill: tegutseb uurijatepaar

Cherringhami heategevusliku jõulukontserdi kooriproovid on täies hoos. Siis juhtub midagi kohutavat: ühel lauljal on tekkinud kodus valmistatud koogile allergiline reaktsioon ja ta leitakse surnult. Jack kutsutakse täiendama hõrenenud ridadega koori ja ta veendub kiiresti, et Kirsty surm ei olnud mingi õnnetus. Sarah on temaga ühel nõul ja peagi on nad sukeldunud Cherringhami koori armukadeduse, rivaalitsemise ja kirgede keerisesse. Sarja kolmas raamat ja minu küll mõtleks hoolega enne järele kui mõnda Inglismaa väikelinna koliksin. Mõne aastaga ei jää sinna vist enam ühtegi loomulikku surma surnut. Eriti kui lubadus oli, et järgmised osad peaksid paarikuulise intervalliga järgnema. Eks selle sarja raamatud on sellised ühe õhtu lugemised. Lugesid, mõnus oli ja paari õhtu pärast enam ei mäleta, mida lugesid. Selletõttu on ka veidi hirm, et sarja väljaandmine vaibub ühel hetkel kuna tõlkimine ja väljaandmine ei too kasumit, aga lugejad jälle ei raatsi selle korraks mõnetunnilise lugemise eest sedavõrd palju raha välja käia. Mina küll isiklikult ei raatsi, samas lugeda on täitsa mõnus. Täitsa muhe krimi. Muhe uurijate paar on ka. Hetkel mul on tunne, et kirjanikepaar veel ei tea, kas armastusteema ka mängu tuua või ei vaatamata vanusevahele. Aga lugu ise meeldib ja jään juba järgmist osa ootama. 

Kaks vahvat plikat tegutsevad

 
9./102. Heinakübar ja Viltsuss
Sari: Heinakübar ja Viltsuss #1
Autor: Sinikka Nopola, Tiina Nopola
Tõlkija: Reet Grosberg
Kirjastus: TEA Kirjastus 2006
56lk./1484lk./17425lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 mai: Soome kirjaniku raamat, millest on Soomes tehtud film

Ma olen varasemalt ka Heinakübara ja Viltsussiga tuttav nende lugude kaudu, aga seekord sai kätte võetud siis kõige esimene lugu. Kuidagi on juhtunud nii, et seda ma pole veel lugenud, samas pole see mind ka siiani seganud. Lood on ikka pigem igas raamatus erinevad. Kusjuures nüüd olles lugenud ka esimese osa ära, siis mulle tundub, et see on kõige kesisem, vähem naljakam mu jaoks. Muidu on need mõnusad absurdikad lasteraamatud. Filmi ei ole näinud, aga andmebaas kinnitab, et see on juba 2002 aastast saadik olemas.Filmiplakatil olevad tüdrukud tunduvad väga armsakesed, just sellised, kes oma süütuslikes ja lapselikes naljades tunduvad nii nunnud, et ei saa nendega pahandada ka kui nad midagi kokku keeravad või ära kaovad. Raamatuillustratsioonid mulle ei meeldi, seal nad pigem kutskilised teismelised, kui väikesed tüdrukud. Tehisintellekt joonistas mu kirjelduse järgi ka oma/minu nägemuse tüdrukutest enne kui ma seda filmiplakatit olin näinud. Vahva humoorikas lastesari, soovitan ka suurematele, mitte vaid lastele. Üldse on Soome lastekirjanduses väga palju toredaid humoorikaid lastelikke raamatuid. Nopolate raamatud on üks kindla peale minek, kui tahta mõnusat humoorikat kiiresti loetavat raamatut lugeda.

Järjekordne mõrv lükkab pulmad edasi!

8./101. Mõrv Keyhaveni lossis
Sari: Stella ja Lyndy mõistatused 3 
Autor: Clara McKenna
Tõlkija: Nele Mikk
Kirjastus: Eesti Raamat 2023
269lk./1428lk./17369lk.
 
Ajaloolise kriminaalromaani tegevus toimub Inglismaal New Foresti piirkonnas 1905. aastal. Tegemist sarja kolmanda osaga. Isepäise Ameerika pärijanna Stella Kendricku ja vikont Lyndy Lyndhursti pulmadeni on kõigest paar päeva, kas nüüd läheb kõik nii, nagu noored plaanivad või tuleb neil taas mõne mõrva ja mõrvariga kokku puutuda? Nojah, juba pealkirigi reedab, et seal lossis on tegemist järjekordse mõrva, mitte pulmadega. Kes on need tegelased, kes pulmade nimel kohale jõuavad, nii kutsutult kui kutsumata. Ja mis salapärased tegemised ümberringi toimuvad, eks seal ole ikka ka taas hobused mängus. 
Tegemist sellise kergema ajaloolise krimilooga, kus tähtsal kohal nii armastus, hobused, võidusõit kui igasugused suhted ja isiksused. Peategelased on sümpaatsed, kuid mõnda kõrvaltegelast tahaks ikka kohe raputada. Tegevus toimub aristokraatlikul Inglismaal mis põrkub oma konservatiivsuses kokku uuendusliku Ameerikaga. Täitsa mõnusad kerged raamatud, saab aimu sajandi tagusest elust ning armastus-suhted on krimist ehk isegi olulisemal kohal. Kerge krimi austajatele soovitan väga. 
 
 

Kuidas väärinfo kahjustab tervist


7./100. Toit pole ravim
Autor: Joshua Wolrich
Tõlkija: Krista Eek
Kirjastus: Rahva Raamat 2023
336lk./1159lk./17100lk.
 
Lugemise väljakutse 2024: 35. Raamat, kus on sees mõni toidu- või joogiretsept

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #13 (vabatahtlik) 

Dr Joshua Wolrichi eesmärk on toitumislolluseid kummutada. Ta teab omast käest, kui negatiivselt mõjuvad dieedid, ning usub, et igaüks meist väärib head ja elutervet läbisaamist oma keha ja toiduga. Kuid kuidas aru saada, et tegemist on järjekordse toitumislolluse või -hullusega, kui kõik väidavad, et nüüd see ja ainult see on see kõige olulisem ja õigem toitumise viis, ainult see päästab su elu, elad igavesti (või noh vähemalt 100 aastaseks) ning muutud üleöö saledaks, nooreks ja ilusaks. Ta selgitab, keda või mida sa võiksid uskuda kui kavandad oma toitumist. Tegelikult ei kirjutanud ta mitte midagi väga uut. Ta pani kirja kõik põhitõed: rohkem köögivilja ja puuvilja, vähem küllastunud rasva ja lisatud suhkruid. Kuid ta selgitas ilusti ja humoorikalt, miks kõik need dieedid ja toitumiskavad, kus minnakse äärmusse, kus välistatakse mingi toitainete grupp on läbinisti väärad. Läbi raamatu kõlas ütlemine: söö kõike, söö mitmekesiselt! Toit ei ole vaid süsivesikud, rasvad ja valgud, toit on on palju enamat. Ja selleks, et saada täisväärtulikult kõike, mida meie organismil on vaja, on vaja süüa hästi mitmekesiselt. Ja toit ei ole ravim! Erinevad toidud võivad küll toetada meie organismi, aga need ei ravi. Ja mingeid ajakirjanduses lubatud supertoiduaineid, mis kõikide maailma haiguste ja hädade vastu on, pole olemas. Viimane, mis sellest raamatust läbi kõlas kui ta lahkas erinevaid tehtud uuringuid, mis enamuses on tehtud kõik hiirte peal, mitte inimeste, et inimene ei ole hiir! Kui hiirte uurimisel võib miski tõesti tunduda, et on ühtemoodi, siis inimete uurimisel, nende peal katsetades ei ole kunagi saadud sarnaseid tulemusi. Eelkõige juba selle tõttu, ette hiirtega katseid tehes ei ole oluline, kas hiir ka selle katse ikka tõepoolest üle elab. Tegelikult siin raamatus otseselt toiduretsepte ei olnud, aga olid toitumisretseptid, mis on veel olulisemad kui toiduretseptid. Seda raamatut soovitan küll lugeda. Eriti kui on plaanis mõnda dieeti pidama hakata - kiiresti suveks saledaks stiilis.






 

Mõrvalugu mõrvaraamatust

6./99. Minu harakamõrvad
Sari:  Susan Ryeland #1
Autor: Anthony Horowitz
Tõlkija: Martin Leis
Kirjastus: Tänapäev 2022
544lk./823lk./16764lk.

Lugemise väljakutse: 49. Küsi omal vabal valikult kelleltki Lugemise väljakutse grupist raamatusoovitust (sõnumiga). Hiljem, enda raamatumuljet kirja  pannes, kirjuta ka, kellelt soovituse küsisid

Kui toimetaja Susan Ryeland hakkab lugema tuntud krimikirjaniku Alan Conway viimast romaani, pole tal mingit põhjust arvata, et miski oleks teistmoodi kui tavaliselt. Ta on Conwayga juba aastaid koostööd teinud ning tunneb tema detektiivi, Atticus Pündi, kes lahendab mõrvajuhtumeid unistes Inglismaa külades. Atticus Pündi sari, mis on kirjutatud Briti ajatute krimiklassikute vaimus, on tohutult menukas. Sellel ülipõneval raamatul, mida Susan loeb, on aga lõpp puudu! Ja ootamatult selgub, et menuautor on end oma häärberi katusetornist surnuks kukutanud. Toimetusse saabub tema hüvastijätukiri. Aga … miski nagu ei klapi. Susan hakkab lahendama korraga kahte mõrva, seda, mis raamatus jäi pooleli ning kirjaniku oma. Ta saab aru, et üks on seotud teisega, kui lahendab ühe, laheneb ka teine. Aga Susanil pole eriti oskusi kuidas peaks ühte mõrva lahendama, ning kas kirjaniku surm oli ikka enesetapp või mõrv? Kord tunduks nagu üks, siis teine.

Lugesin eelnevalt Horowitzi sarja „Hawthorne and Horowitz“ esimest raamatut, kus kirjanik oli ennast ise krimiuurija abilise rolli sisse kirjutanud. Seekord siis taas temalt ebatavalisem krimiraamat, raamat, mis sisaldab tegelikult kahte raamatut, kahte erinevat mõrvamüsteeriumit ja siis kuidas reaalne elu ja väljamõeldu on omavahel seotud. Kuidas kirjanik kirjutab oma raamatusse teda ümbritseva keskkonna ja inimesed. Kes ja mis on selgemalt äratuntav ja kelle tuvastamine võtab rohkem aega. Kuid üldjoontes saavad kirjanikud, ka krimikirjanikud, ikka inspiratsiooni reaalsest maailmast, mitte ei mõtle lihtsalt asju suvaliselt välja. Seega kui seda lugu lugeda, siis saab kaks raamatut korraga loetud ja kaks müsteeriumi korraga lahendatud. Kohati jäi see raamat minu jaoks venima. Raamatus olev raamat oli veidi tempokam, aga see raamatu reaalsus olev uurimine oli kohati veidi aeglane liiga. Samas ma saan aru, et autor üritabki Poirot või miss Marple stiilis neid raamatuid kirjutada ja seega on teadlikult võetud pigem rahulikumalt ja aeglaselt kulgev stiil, kus lugeja saab nii mitmedki asjad teada alles lõpulahenduse juures. Teine osa on ka ootel, aga hetkel on terve hulk õhemaid raamatuid, mis on kas väljakutsete jaoks või lihtsalt uutena kättesaadult vaja kiiremas korras enne läbilugeda.Seega soovitan selle sarja ette võtta juhul, kui teil on rahulikult aega lugeda.

Aprilli luuleviis, mis loetud siiski mais

1./94. Rõõm, naer ja luule
Autor: Weix
Kirjastus: autor ise 2001
59lk./59lk./16000lk.
 
2./95. Veel ju vist
Autor: Hasso Krull
Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus 2012
67lk./126lk./16067lk.
 
3./96.  Telg
Autor: Elo Vee
Kirjastus: Eesti Raamat 1990
63lk./189lk./16130lk.

4./97. Visitatsioon
Autor: Jaanis Prii
Kirjastus: autor ise 2000
43lk./232lk./16173lk.

5./98. Pesapuu
Autor: Eino Sepp
Kirjastus: Eesti Raamat 1986
47lk./279lk./16220lk.

Isiklik väljakutse LuuleViis aprill
 
Avastasin aprilli kokkuvõtet tehes, et see väljakutse ununes aprillis tegemata, mis siis muud, kui mai esimesel päeval kribinal krabinal kähku luuleraamatud ritta ja lugema. Ütleme nii, et ükski ei olnud sada protsenti minu maitse. Samas ka kõige kehvemad ei olnud. Weixi lugedes oli aru saada, et tegemist on noore autoriga, kelle esimesed luulekatsetused, kohati naivistlikud ja väga püüdlikud, mitte vabad ja loomingulised. Aga temast võib saada edaspidi täitsa luuletaja, kui huvi ja tahtmist jätkub. Kõige rohkem meeldis ehk Visitatsioon, lihtsalt haakusin selle stiiliga enim.

Aprill 2024 kokkuvõte

Raamatuid: 18

Lehekülgi: 3190
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 106
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 177
 
Kõige õhem raamat:30
Kõige paksem raamat: 422
 
Lugemise väljakutse teemasid loetud: 4
Muid väljakutseid loetud:
. Koduriiul 1
. Kolmjalga 8
. Soome kirjandus 1
. Ulme kirjandus 1
. Eesti ajalugu 1
. krimikirjandus 1
. LuuleViis 0
Väljakutse vabasid loetud: 1

Loetud kirjanikke: 15
Enim loetud kirjanik: Luca Novelli (3)
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv:12
Enim loetud kirjastus:  Argo (5)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 7
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (7)
 
Vanim raamat ilmunud: 1997
Uusim raamat ilmunud: 2024
 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest:7
Raamatukogust laenatud:9
Loetud e-raamatuid: 2
 
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,22
10 palli saanud raamatud: Kuuvalgus, Uruhiir, kes vaatas kuud, Eesti rahva rõivad, Tervislik toitumine

Tartu Ülikooli arstiteadusest

18./93. Kuno Kõrge- sisehaiguste professor
Autor: Margus Lember
Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus 2013
191lk./3190lk./15941lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga aprill: suurmehed #7 (populaarteadus)

Kuigi ma eelistan lugeda paberraamatuid, siis viimasel ajal on pidevalt ka üks e-raamat ikka lugemises, et täita ära väljaspool kodu sellised ajavahemikud, kus ei ole otsest mõtet raamatut kaasas kanda, aga võib tekkida olukord, et saab lugeda. Üritan siis ikka mõne väljakutse teema alusel selle raamatu otsida. Kuna silmapiiril ei olnud ühtegi sobilikku paberraamatut siia teemasse, siis lappasin läbi e-raamatud, aga ausalt öeldes valik oli väga kesine. Lõpuks valisin raamatu, et rohkem saada teada eesti oma suurkujudest ja pealegi arstidega puutume me ju alati kokku, tahame seda siis või ei. Paraku läks selle raamatu lugemine nüüd küll väga vaevaliselt. Ja lõppkokkuvõttes kui hakkan järele mõtlema, mida ma temast teada sain? Peaaegu mitte midagi. Jah, hea arst, väga suured teadmised ja oskused sisehaiguste osas, andekas inimene, hea õppejõud, kes tudengitesse hästi suhtus, tore inimene, aga edasi? Kui kakskümmend inimest kirjutab mälestusi kellesti, siis võiks ikka rääkida lugusid seoses selle inimesega. Hetkel olid vaid üks ühele sarnased kiidulaulud ja nii tekkis juba tunne, et me ei räägi inimesest vaid mingist arstiteaduslikust robotist. Sellest sain aru küll, et kõik vaatasid talle alt üles ja seda ka peale tema surma, nende kirjutajate jaoks oli ta mingi püha graal, keda nad on saanud näpuotsagi puutuda. Mis jäi aga kõikidest nendest mälestustest lugejale meelde - paarirealine lugu, kuidas ta kojuminnes akna alt möödudes kuulis, et teisel on sünnipäev ning naases, et teda õnnitleda ja alles siis läks koju. See väike seik andis palju rohkem teada inimesest kui lehekülgede pikkused kiidulaulud. Raamat on välja antud tema 100nda sünniaastapäeva puhul, aga tekkis korra küsimus, kelle jaoks see välja anti? Tavalugeja jaoks küll mitte, sest kohati olid lood täis arstiteaduslikke termineid, mida oli raske isegi kokkuveerida, rääkimata, et oleks neist midagi aru saanud. Tänu nõukogude korrale ei saanud Kuno Kõrge realiseerida oma potensiaali, olla maailmatasemel arst ja teadlane, aga vähemalt raamatu oleks võinud kirjutada mitte nii, et sellest jäi tunne, nagu nõukogude aja tsensuuri all olevast teosest, ilmus see ju siiski juba vabas Eestis. Uusn, et tegemist oli tõesti Eesti suurkujuga, aga paraku väga kehva raamatuga. 

Kirja ja trükikunsti ajalugu

17./92. Roosulest arvutitekstini
Sari: Asjade ajaloost 
Autor: Anita Ganeri
Tõlkija: Meeli Kalman
Kirjastus: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000
30lk./ 2999lk./15750lk.

Lugemise väljakutse 2024: 17. Sooduspakkumiselt soetatud raamat (või raamat, mis oli mõnes kampaanias müügis)

Teen tööl graafilise disaini ringi ja olen oma teemadega jõudnud tüpograafiani. Kiri ja selle ajalugu on minu jaoks väga põnev. Muidugi on see maailm palju suurem, kui siia väikesesse lastele mõeldud raamatusse mahub, aga mingi ülevaate lapsed siit kindlasti saavad. Kuna üritasin leida huvitavaid fakte ja pilte teema kohta, siis lugesin uuesti läbi ka selle raamatu. Tegelikult tuli mõte, et peaks vist teised selle sarja raamatud ka läbi lugema, saaks kiiresti ülevaateid mitme teema kohta. Vahel võib ka lasteraamatust uusi teadmisi ja huvitavaid fakte teada saada või siis mälusoppidest välja tuua.