Aegade jooksul olen ELLUs ära märkinud mõned raamatud, mis tundusid huvitavad. Nende hulka sattusid ka omaaegse kirjastuse Loodus esimese Eesti Vabariigi ajal ilmunud lasteraamatute digitaliseeritud väljaanded. Originaal pildid ja tekst raamatust. Nüüd kui ELLU varsti oma uksed suleb, vaatasin üle, mida võiks veel kiiruga läbi lugeda sealt ja nende viie lasteraamatu lugemine ei võtnud sugugi kaua aega. Viis ühe hoobiga põhimõtteliselt. Võlutud koovitaja lugu oli mulle täiesti võõras, polnud üldse kuulnudki. Vennad Jaku ja Peka elavad üksikus metsatares
suure Oju soo veerel Hundisilmal, kus nad karjatavad küla loomi. Lastel
on unistus leida vanaisa kadunud varandus, mille kratt kandis sohu. Kuid ühel päeval kadunud lehma otsides satub hoopis Peka ise soovaimude kätte. Tema ja tema pere lugu see raamat ongi. Raske teemaline lasteraamat, kuid annab ajaloolist aimu tolleaegsest elust. Viisu, põie ja õlekõrre laulu teab vist pea iga eestlane peast, ma mõtlen neid vanema põlvkonna eestlasi, tänapäeva lastesse ja noortesse mul siiski pole sedavõrd usku. Piibelehe neitsi lugu on ka teada ja tuttav, korduvalt erinevates variantides loetud. Kolme põrsakese lugu oli aga üllatus. Seda ka väga palju loetud-kuuldud, kuid selles raamatus oli hoopis erinev versioon kui teistes. Põhiosa muidugi kattus. Don Quijotega on mul sellised lood, et see on üks raamat, mida ma oma elu jooksul lugeda ei ole suutnud rohkem kui mõned leheküljed. Ja selliseid raamatuid on ikka vähe! Ausalt öeldes isegi selle lasteraamatu variandiga oli tegemist, et lõpuni jõuda. No ma ei tea, no ei sobi mulle kohe kuidagi see tegelane ega lugu. Aga illustratsioonid on ägedad, nende pärast juba tasub neid omaaegseid lasteraamatuid lugeda.
Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
Viis e-raamatut veel kiiresti ELLU viimastel elupäevadel
Vaieldamatu Eesti koomiksi kuningas
Kraapsule kukkub sülle ootamatu pärandus, kuid testamendis on ka üks imelik tingimus. Kuidas olukord laheneb ja kas lugu ka seekord kriminaalseks läheb?
Olen lugenud teisi Kallase koomikseid ja raamatus tegutseva seltskonnaga tuttav. Ma ei tea, kas ma pole lihtsalt enam õiges eas või e-raamatuna koomiks ei ole ikka see õige asi, aga seekordset lugu ma nagu üldse ei nautinud. Ma siiski arvan, et viga oli minus, mitte selles loos.
Põlatust kõigi lemmikuks
Lugemise väljakutse 2024: 8. Mäletame Jaan Rannapit ühe toreda teosega
Neljateistaastane Eedi viiakse suvevaheajaks maale vanaisa juurde. Seal kohtub ta üle pika aja samaealise sõbra ja verevenna Madisega. Üheskoos võetakse ette jalgrattaretk, mis lõpeb mahajäetud talukoha avastamisega. Kuid sellega avastused ei piirdu – sealtsamast leitakse ka lumivalge albiino metskits, kelle ema on maha jätnud. Kitseke saab endale nimeks Lembi. Poisid hakkavad teda toitma ja kasvatama, kuid haruldane loomake ei jää saladuseks ning seetõttu satuvad poisid seiklustesse.
Kuigi olen üsna palju Jaan Rannapi raamatuid lugenud, siis on need lugemised jäänud ikka pigem aastakümnete tagusesse aega. Tema uuemate kirjutistega polegi tuttav, aga tundus endiselt olema sellist Rannaplikku stiili nagu mäletan tema lugusid. Lisaks poiste seiklustele näpuotsaga õpetlikkust, loodus ja oma rahva ajalugu. Täitsa tore lasteraamat, samas mulle tundub, et pigem natuke noorematele kui peategelased.
Kaks kriminäidendit
Kaks kriminaalnäidendit, mida on mitmel suvel edukalt etendatud Kuressaare teatris.
Näidendi „Testamenditäitjad“ keskmes on dilemma õigusemõistmise ja moraali vahekorrast. Mida peab tegema inimene, kes usub, et toime on pandud kuritegu, aga tõendeid ei ole enam võimalik koguda ja puuduvad igasugused seaduslikud võimalused kurjategija karistamiseks? Üksildases talus kogunevad sugulased, et mälestada nende tädi esimest surma-aastapäeva. Üks inimene on kindel, et tädi hoopis mõrvati. Ta on otsustanud astuda meeleheitliku sammu ja seadnud üles lõksu, et mõrtsukas paljastada.
Näidendi „Trimmerdaja surm“ tegevus toimub Riigikogu liikme Ott Pärgmaa sünnipäevapeol. Pidulised tuvastavad suure ehmatusega, et keegi nende seast peab olema tapnud trimmerdaja, kes nende koosviibimist valju trimmerdamisega segas. Kuna mõrvalooga seostamine võib hävitada nende avaliku maine ja ühiskondliku staatuse, otsustavad nad kuritegu varjata. Ainult üliõpilane Ursula ei suuda sellega leppida ja tahab kurjategija ise üles otsida.
Näidendi lugedes saab hulga kiiremini läbi kui seda teatris vaadates, samas jääb ikka väga palju puudu ja seetõttu ka lugemine kahvatumaks kui oleks teatris vaadates sellest loost mulje jäänud. Väga palju oleneb ikka sellest, kuidas näitlejad ja lavastaja on suutnud lisaks sõnadele kõike edasi anda tegevuse ja kehakeele abil, ka paus on lavastuses palju sõnakam kui näidendi tekstis võib olla paar lehekülge. Mulle meeldib rohkem siiski näidendeid vaadata kui lugeda, aga kuna olen seda sarja sattunud lugema juba, siis on plaanis ka edaspidi selles ilmuvad teosed läbi lugeda olenemata žanrist. Tegelikult lugeda täitsa kõlbas, aga tahaks ka laval neid näha, nüüd küll jääks lõpplahendused kahvatuks kuna mõlema loo mõrvarid ju juba teda saadud.
Oli siis Atlantis olemas või ei olnud?
Ulmekirjanduse väljakutse juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia
Atlantise hukust rääkivas romaanis on kaks erinevat ajaplaani: Atlantise tsivilisatsiooni pärandi avastamine Atlandi ookeani põhjast 20. sajandi alul ja põnev ja dramaatiline lugu Atlantise kontinenti tabanud looduskatastroofist, viimasest Atlantise inimeste põlvkonnast, orjade ülestõusust, traagilisest armastusest ning hiiglasliku laevastikuga ookeanisügavustesse vajuvalt mandrilt põgenemisest. Raamatu lõpus saab teada veel lisaks, millistes raamatutes on Atlantise teemat käsitletud. Tundub, et see teema on ikka üsnagi populaarne olnud ja neid raamatuid ikka omajagu. Sellest müstilisest Atlantisest on ikka kõik midagi kuulnud, kui palju selle olemasolusse keegi usub on iseasi. Ja keegi ei tea, kus ta täpselt kunagi asus, kui ta olemas oli, kui oli. Aga lugeda sellest on täitsa huvitav, kuidas erinevad kirjanikud on suutnud seda omale ettekujutada ning vägagi detaiselt ja realistlikult lugejateni tuua.
Raamat oli täis verd ja vägivalda, aga sai üsna kiiresti loetud. Huvitav oli just, et ei olnud vaid üks lugu, see Atlantise huku oma, vaid ka selle otsingu lugu oli ilusti teise loo sissejuhatuseks kirjas. Loetav, põnevust oli, aga jah, ma eelistan siiski natuke helgemaid ja positiivsemaid raamatuid.
Mis on piiriks oma lapse kaitsmisel kiusaja eest?
Vahel satuvad iseenesest mõned raamatud kätte, ilma et oleks plaan neid lugeda või keegi soovitaks. Juhtus, et oli vaja tunnike aega parajaks teha kedagi oodates ning kõige paremaks kohaks selleks oli rahvusraamatukogu. Uudiskirjanduse riiulit uurides nägin kohe seda raamatut, vaatasin, et koolikiusamisest ja panin tagasi. Kui olin kõik läbi vaadanud, siis võtsin uuesti kätte - no ikka põnevik on, mitte ainult kiusamine, no vaatame - hakkasin kohapeal lugema, siis tuli see minuga koju kaasa ja samal õhtul sai kohe ka lõpuni loetud. Raamat aga kummitab mind siiani. Mitte selle pärast, et väga hästi oleks kirjutatud, aga teema oli sedavõrd mõtlemapanev. Eriti kui sul on laps (olenemata tema hetke vanusest). Võib-olla oled ka mingil hetkel (kooli)kiusamisega kokkupuutunud. Tänapäeval räägitakse sellest üsna palju, nii, et kujutage ette, et teil on laps, kes tuleb koju ja te saate aru, et keegi on teda kiusama hakanud, füüsiliselt kiusama. Ja te teate, et see kiusaja ei ole algaja, tal on varemgi ohvreid olnud ning selletõttu on ta ka kooli vahetanud ja hetkel käib teie lapsega koos ühes koolis. Ja nüüd on ta teie lapse oma sihtpunktiks valinud, kelle kallal oma võimu näidata. Mida te teete, mida ette võtate, kui kaugele olete valmis minema, et oma last tema käest päästa? Kas on veel mingit muud võimalust kui kättemaks? Ja kui ei, siis mis oleks sedavõrd mõjus, et oma laps päästa? Väga psühholoogiline põnevik, paneb tihti mõtlema ja võrdlema endaga oma peas. Raamatut on raske käest panna, aga samas ongi ühe päeva lugemise maht tal. Lõpp läks küll minu jaoks usutamatuks, aga sain aru, et kirjanikul oli ju vaja kuidagi see serveerida, et tõde välja tuleks. Tavalistes kriminullides saab lõpuks detektiiv kokku kutsuda kõik ühte ruumi ning siis loo ja tegelaste tegevuse üksipulki lahti rääkida, selles loos seda võimalust ei olnud, seega kirjanik pidi leidma mingi muu lahenduse, aga kas kõige usutavama, see on iseasi. Psühholoogiliste põnevike austajatele soovitan lugeda, aga lahendusena koolikiusamistele kindlasti mitte.
Millal siis ikkagi sai Tallinn alguse ja linnaks?
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuni: igivana #4 (ajalugu)
Esimene kirjalik teade Tallinna kohta pärineb aastast 1219: misjonärina Liivimaale rännanud preester Henrik, Eesti ja Läti varase ajaloo tähtsaima allika autor, märgib, et suure väega Rävalasse seilanud taanlased „asusid Lyndanisesse, mis oli varem olnud revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama”. Ent mis täpsemalt asus sellel kohal enne taanlaste tulekut? Oli seal muinaseestlaste linnus, hooajaline kaubitsemiskoht või hoopis kultuspaik? Baltisaksa ja Eesti ajaloolased, arheoloogid ja linnauurijad on Tallinna linnaks saamise kohta avaldanud erinevaid, sageli lausa vastukäivaid mõtteid juba enam kui sajandi.
Millal üldse saab asulast linn? Ei ole ju nii, et teatud ruutmeetrite või elanike arvu täitumisel nüüd pole enam asula vaid on linn. Enamasti tähistatakse mingi linna vanust selle esmakordsel mainimisel kusagil dokumendis/kroonikas, aga kas linna siis tekkis just sellel mainimise päeval? See linn/asula võis seal kohal paikneda sajandeid enne kui seda kusagil märgiti, sest kirjaoskus ei olnud igiammustel aegadel veel elementaarne oskus nagu tänapäeval. Igal juhul on Tallinn üks igivana linn, mitte tekkinud viimasel sajandil. Kui dokumendid eriti rääkida ei mõista, siis arheoloogia räägib kohtade ja sealse elutegevuse kohta enam. Samas küll on aegade jooksul palju hävinenud/hävitatud. Vanad asjad ja ehitised pole ju alati olnud mingi väärtus, vaid sageli taaskasutatav ehitusmaterjal või täiesti praht ja prügi, mis vajas likvideerimist. Lisaks on kultuurkihile peale ehitatud hooned ning me ei saa teada, mis seal all kõik peidus võib olla (või mis ehituste käigus läbi sajandite hävitati). Raamatus on selleks, et aru saada, mis toimus Tallinnas, vaadeldud lähinaabreid, et leida sarnasusi, võrrelda leitud materjali Tallinnast leituga. Palju on räägitud erinevatest arheoloogilistest väljakaevamistest läbi aegade, nii plaaniliste kui päästekaevamisi erinevate ehitustegevuste ja kaevamiste juures. Minu jaoks oli kõige igavam lugeda kuidas on aegade jooksul Tallinna piirkonna geoloogiline muutus toimunud, kuidas on muutunud rannajoon. Samas selle peatüki pildid olid jälle kõige huvitavamad. Siin tuli välja selgelt, et üks pilt on hulga enam kui tuhat sõna. Lugedes ma ei saanud mingit pilti omale silmade ette, aga pildil oli kõik vägagi huvitav jälgida. Tallinna ajaloo kohta veidi kuiv, aga vägagi huvitav raamat.
Kui kriminull ja tõsielu kuritegu on omavahel seotud
Krimikirjanduse väljakutse 2024 juuni: muhekrimi
„Minu harakamõrvade“ järg. Taas raamat raamatus. Pärast krimikirjanik Alan Conway surmaga seotud vapustusi toimetamisest loobunud Susan Ryeland elab koos armastatuga Kreetal ja peab seal hotelli. Kuid siiski tunneb ta, et midagi on puudu ta elus ning kui hotelli saabub abielupaar Inglismaalt, siis on ta valmis kohe sõitma Inglismaale ning võtma vastu väljakutse leida seos ühe Atticus Pündi raamatu, kadunud naise ja kaheksa aasta taguse mõrva vahel. Aastaid tagasi toimunud mõrv ja naise kadumine on jälle seotud Alan Conwayga. Mõrvaohver Frank Parris oli kirjaniku lähedane tuttav ning ta oli hotelli külastanud. Veel hullem, selgub, et ta on pannud nii hotelli kui selle elanikud oma raamatusse „Atticus Pünd võtab juhtumi vastu“. Ja selles raamatus peitub vihje mõrvarile, mille kadunud naine just enne kadumist avastas, aga ei jõudnud veel välja rääkida. Kui vihje ja mõrvar on käes, siis ehk selgub ka naise saatus.
Kui eelmine kord oli Pündi raamat kohe alguses ja siis sai hakatud niite tõmbama päriseluga ning mõrva uurima, siis seekord juba tekkis tunne, et no kaua võib venitada sellega, millal ta hakkab juba lõpuks seda raamatut lugema, ehk läheb huvitavamaks ja saab lõpuks mingeid vihjeid juba. Aga minu jaoks olid need lood niivõrd erinevad, et mina küll ei osanud paralleele tõmmata kahe loo vahel nagu kirjanik. Ju siis mul polnud nii hea fantaasia või nägemus asjast. Lõppu ka ei osanud ära arvata. Need raamat raamatus kaks raamatut on olnud omapärased, aga minu jaoks veidi liiga venitatud. Samas seetõttu ma panengi ta muhekrimi hulka - keegi asjaarmastaja muudkui käib ja räägib ja kõik toimub üsna aeglases tempos. Lugeda kõlbab, lemmikuks ei saa kindlasti, samas kui peaks ilmuma järgmine osa, siis ikka loeks läbi, kuigi seda raamatut lükkasin ka muudkui edasi, õhemad raamatud trügisid järjest vahele.
Kuidas sai alguse koolihariduse jagamine Eestimaal
Autor: Peeter Põld
Eesti ajaloo väljakutse juuni: Eesti koolid, haridus, õpetajad
Peeter Põllu loengud Eesti kooli ajaloost. Loengud on kronoloogiliselt alates kõige varasemast ajast kuni Eesti Vabariigi algusaegadeni. Kui 19.sajandi koolidest ja venestusajast on ennegi saanud lugeda, siis minu jaoks oli huvitavam just see varasem 16.-18.sajandi kooli ajalugu. Kuidas õpetajaks oli inimene, kes oli kirjaoskamatu, 12.aastane poiss, või hiljem inimene, kes osas lugeda, aga mitte kirjutada. Mis hariduse siis võisid saada need lapsed, kui juba õpetajate endi tase oli alla arvestust, samas olid nad ikka ärksamad inimesed ju. Kuidas käis mõisate, kirikute ja valdade vahel see kemplemine, kes siis ikka peab õpetajat ja kooli üleval ning kas lapsed ikka peavad minema kooli ning millal. Kui lapsed kooli saata, kes siis tööd (mõisateod) ära teevad? Teine pool oli keel - kuidas erinevatel aegadel saksa või vene keel olid ikka need esmased ja olulised ja see eesti keel teisejärguline või suisa keelatud. Samas kuidas enne kui venestamine suure võimu sai, siis käis ikka kemplemine saksa ja vene vahel ning selle varjus õnnestus eesti keelel natuke suuremalt võimu võtta. Juttu on ka erinevatest koolidest, kooliastmetest, ülikoolist, õpetajate õpetamisest. Millised olid mingil ajal õppeained, millal käidi koolis, mis vanuses oli kohustuslik, palju oli mingil ajajärgul kirjaoskajaid jne. Kuna tegemist oli loengutega ülikooli jaoks, siis oli hästi faktiline lugemine, aga sain üsna palju uut teada ja küllaltki huvitav oli ka.
Pildil: Kahel parempoolsel pildil on Eesti vallakooli pildid, võetud internetist. Vasakpoolsel pildil ees reas valges on minu vanatädi, kes on sündinud 1906 oma kooliga Tartu linnas. Täpsemaid andmeid kooli kohta kahjuks ei tea.
Võimalik lugeda tasuta digarist: "Eesti kooli ajalugu"
Minu Lasnamäe - midagi rohkemat kui hingega magala
Lugemise väljakutse 2024: 39. Mis tänaval (talus) sa elad? Loe raamatut, mis haakub su tänava nimega
Minu tänav haakub selle raamatuga, sest see on üks Lasnamäe linnaosasse jääv tänav. Lasnamäe on minu ümber igapäevaselt. Aga minu Lasnamäe ei ole kindlasti sama Lasnamäe kui Anete oma, sest minu Lasnamäe on siiski enamat kui magala. Samas ma ei ela kaugeltki selles nõukaaegses kivilinnas seal Lasnamäe südames ega lõpus. Anetet ja tema maja ümbritsev keskkond on midagi muud kui mind ja minu maja ümbritsev.
Ma ei armasta eriti Minu-sarja lugeda. Selle raamatu võtsin kätte just Lasnamäe pärast. Kuid Lasnamäge oli siin raamatus küll ääretult vähe. Õigem pealkiri oleks sellele raamatule olnud Minu lapsepõlv. Tegelikult peaaegu poleks olnud vahet, millises Tallinna paneelmajade mäel see raamat oleks kirjutatud olnud, sedavõrd vähe oli selles seda elukoha olustikku mainitud. Oleks tahtnud tõesti rohkem sellest omaaja Lasnamäest lugeda või siis tänapäevasest Lasnamäest. Hetkel eelkõige pigem oma koolipõlve mälestused ja lapsepõlve sõbrad seal kirjas. Aga jutt jooksis ja kiiresti ning soravalt oli raamat loetav. Kuna mu oma poeg on enam vähem sama ajajärgu laps, siis tulid nii mitmedki tema lapsepõlve mängud ja mänguasjad vägagi tuttavad raamatust ette. Kui ma ei oleks sellest raamatust Lasnamäed tahtnud leida, siis oleks mu mulje kindlasti jäänud hulga etem. Kõige igavam oli lõpp, kus ta rääkis oma õpingutest ja rändamistest üle maailma - no see ei haakunud ju raamatu teemaga üldse!
Foto tegin Lasnamäe majaka otsast suunaga sinna päris Lasnamäe poole, minu Lasnamäe jääb sellest vasemale, Kadrioru poole, seetõttu pole see minu Lasnamäe päris ehtne Lasnamäe, vaid Lasnamäe algus, kus Kesklinn otsa saab ja Lasnamägi algab, kus ronid mööda treppe üles paepealsele, et vaadata ülevalt alla muule Tallinnale, kus näed aknast nii merd kui parki kui vanalinna kui majakat ja natuke ikka seda magalat ka, aga veidi kaugemal, sest minu aknast ei näe keegi sisse ja ka mul endal ei õnnestu eriti kellegi akendesse vaadata (olgu, mõnedesse ikka näen).
Õpetus, kuidas varastada muuseumist haruldane nuga.
Soome kirjanduse väljakutse 2024 juuni: Soome-Eesti, Eesti-Soome kirjanik
Ma märgin oma lugemise statistika juurde alati ka mis riigi kirjanikuga on tegemist ja alati valmistavad mulle raskust need, kes oleks nagu korraga kahe riigi kirjanikud. Kas arvestada neid sünnimaa järgi või elukohariigi järgi. Kuna Keränen kirjutab eesti keeles, siis ma olen teda pidanud eestistunud kirjanikuks ja ka teave tema kohta ütleb, et Soome päritolu Eesti kirjanik.
Salaseltsi lugude 11. raamat. Tegelikult olen lugenud vaid kahte raamatut, 10. ja 11. Peaks vist kätte võtma kunagi ja lugema ka esimesed raamatud läbi, sest salaselts on täitsa tore ja asjalik seltskond, kes toimetab ringi ning lahendab kuritegusid politseist osavamalt. Toredad seikluslikud lasteraamatud. Ja kuigi kahtlus oli, siis ma päris kindel ei olnud, kes siis ikka tegelikult varas oli. Vaheldus suurte krimkadele. Ja kriminulli jaoks ei pea ju alati kedagi mõrvatama? piisab ka kergema kaliibriga kuriteost?
Eesti Rahva Muuseumis pandi toime jultunud kuritegu – keegi varastas väärtusliku dekoratiivnoa. Varas tegutses Aleksis Kivi "Seitsme venna" etenduse ajal, kui "Uurali kaja" näituse valvesüsteem oli välja lülitatud. Muuseumidirektori palvel hakkavad rampslased asja uurima. Kas kurikael on ERMi töötaja, muuseumikülastaja või hoopis keegi etenduse ajal ringi hulkunud inimestest?
Kuidas kulges vanasti aeg ning millega seda mõõdeti?
Kas täielikku tõde toidu kohta on üldse maailmas olemas?
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #15 (vabatahtlik)
Kui hakkasime ettevalmistama koolis vanemaealistele tervisepäeva ja kavas oli neile rääkida toidumüütidest ning mõned neist purustada, siis sai kõrvale otsitud mõned raamatud, et ikka oleks, millele tugineda. Ja mis raamat sinna ikka paremini sobiks kui Purustatud toidumüüdid. Siiski jäi selle raamatu lugemine mul pooleli ning alles nüüd, hulk aega peale tervisepäeva jõudsin lõpuks nende toidumüütide purustamisega lõpuni. Lugedes tekkis pidevalt mõte, et kui Tim purustab sedavõrd julgelt neid müüte, siis kes on järgmine, kes purustab need Timi müüdid? Päris kõik tema müüdipurustused ei klappinud sellega, mida me koolis olime õppinud, kuid paljud müüdid küll. Ta paljastab, kui vähestel teaduslikel andmetel paljude riikide tervise-
ja toitumisalased suunised põhinevad ja mil määral toidutööstus
tegelikult neid poliitilisi juhiseid mõjutab. Raamat seab kahtluse alla levinud toitumiskavad ja dieedid,
terviseametite soovitused, imeravid ja toidupakendite märgistused ning
innustab meid tõsiselt järele mõtlema, kui tähtis on toit meie tervise
seisukohalt. Ja eelkõige mulle meeldis tema mõte, et meist mitte keegi ei ole see keskmine inimene, kelle jaoks igasuguseid soovitusi tehakse. Kõik peavad ikka ennast vaatama ja jälgima, Mitte ükski soovitus ei ole sada protsenti sobilik kõigile, või no siis need päris päris põhitõed toitumise juures - köögivili jne. Kuid kui palju on toitumise kohta teaduslikult tõestatud ja seda inimkatsetega, mitte hiirte peal. Nagu Joshua Wolrich oma Toit pole ravim raamatus korduvalt rõhutas, inimesed ei ole hiired! Samal veendumusel oli ka Tim Spector. Kuid vastupidiselt Joshuale väidab Tim, et toit on kõige olulisem ravim. Ta ütleb, et "Toit on kõige parem, aga ka kõige keerulisem ravim. Me ei tohi enam jätta mindagi nii olulist kui toit suurfirmade, riigiametnike, blogijate või kuulsuste hoolde. Me kõik peaksime isiklikult midagi ette võtma, et kõigest sellest rohkem teada saada. Teadmised on meie suurim lootus." Ja sellega ma nõustun täielikult ja veel on oluline, et meie teadmised ei jääks vaid teoreetilisteks, vaid jõuaksid kenasti ka praktikasse ehk meie suhu ja kõhtu.
Ajast, kui inimesti veel polnud
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuni: igivana #2 (lastekirjandus)
Eelajalooline elu tutvustab Maa ajalugu, elu algust, evolutsiooni ning liikide teket ja arengut. Kõik on ju kunagi koolis õpitud, kuid kes see ikka enam nii väga täpselt mäletab, millal ja mis järjekorras need ajastud olid ning kes siis elasid ja millised taimed kasvasid. Seega väga hea meeldetuletus. Pealegi, kui räägime eelajaloolisest elus, siis kes meile ikka esimesena meelde tulevad? Dinosaurused! Täpselt sama on ka tehisintellektiga. Kuigi tegelikult läks ikka kohutavalt palju aega, kuni need suured loomad meie maale sündisid ja siin elasid. Varasemate ajastute loomadest on teada vaid kivististe kaudu, aga need, kes ei kivistunud, palju neid veel kunagi olla võis. Igatahes väga hariv raamat ja mitte ainult lastele.
Arvud ja numbrid, matemaatikat me armastame
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuni: igivana #1 (lastekirjandus)
Tegelikult tõmbasin selle raamatu küll riiulist välja tänu koduriiuli väljakutsele. Mul pole üldse aimu, kust ja kuidas see raamatuke on mu riiulisse saanud ja ma ei mäletanud ta olemasolu. Kuid vaatasin, et see oleks sobinud ka eelmise kuu kolme jala väljakutsesse, sest alapealkirjaks kuidas inimesed arvutama õppisid. Kuid numbrid ja matemaatika on nüüd küll üks igivana teema. Üllatavalt asjalik raamat oli, kui sissejuhatuse esimene lehekülg välja rebida ja punase leegiga ära põletada. Raamatus räägiti kuidas arvutati väga iidses minevikus, kuidas tekkis praegune positsiooniline arvusüsteem, kui suuri arve üldse minevikus tunti. Kirjutatakse ka kuidas tekkisid erinevad numbrisüsteemid. Kui rooma ja araabia numbreid teame me kõik, siis Babüloonia kiilkirja numbritega on ehk vaid kusagil ajalootunnis kokku puututud. Ning numbrisüsteem, millega mina täitsa esimest korda oma elus kokku puutusin oli slaavi numeratsioon. See tuletas mulle kohe meelde hiljuti loetud Maksim Gorki raamatu, kes maadles slaavi tähestikuga. Aga, et asi veel segasem oleks, siis A ehk az on nii tähestiku esimene täht A kui ka esimene number ehk 1. Numbreid märgitigi tähtedega, selleks, et aru saada, kas on tegu tähe või numbriga, siis esimesele numbrile märgiti peale kriips. Mul hakkab nüüd peale seda lugemist küll nendest omaaja vene lastest hale, kes seda keerukat lugemise süsteemi pidid õppima ja tuleb välja, et arvutamise süsteem oli veelgi keerulisem. Hea, et meil on ikka nüüd kasutusel araabia numbrid ja kümmendsüsteem, mitte mingi kuuekümnend, kaheksa või kaheteistkümne süsteem. No IT- inimestel ka kahendsüsteem, kuid see pole üldse keeruline tegelikult kui süsteemi tead.
Kuigi selles raamatus pole sõnagi, et oleks mõeldud lastele, siis ma paigutaks ta ikka lastekirjanduse alla. Lihtsalt sedavõrd õhuke teine. Kuigi sari on populaarteaduslik - seega sobiks ka selleks ning raamat ise on täis ajalugu. Aga las olla, lasteraamatuks märgime. Aga pean mainima, et aeg ajalt võib pauk tulla luuavarrest, ehk leida midagi väga põnevat ja omapärast ka nõukaaja populaarteadusest.
Kolm muinasjuttu korraga
Talveplaneet
Ulmekirjanduse väljakutse 2024 mai: Sash Veelma soovitab
Genly Ai, Oikumeeni saadik läheb Talveplaneedile, et valmistada ette sealse kultuuri liitumist Oikumeeniga. Tegemist on eripärase maailmaga, kus võimutsevad peaaegu aasta ringi lumi ja jää ning inimesed on ühesoolised, omandades eri sootunnused ainult teatud ajavahemikuks. Saadik satub kohalikesse intriigidesse ning teda püütakse ära kasutada võimuvõitluses. Lõpuks sõltub tema enda ellujäämine ning võib-olla isegi Getheni Liigaga ühinemine ühe inimese võimest talle võõrast kultuuri mõista ja sellele vastavalt käituda.
Algus oli mulle nii segane ja igav, et korra juba mõtlesin pooleli jätta. Aga kahju oli kulutatud ajast ja mõtlesin, et siis vaja ju järgmine raamat väljakutsesse leida. Niigi olin juba sellega ajast maas, mai oli läbi saamas/saanud. Pealegi ma ei armasta raamatuid pooleli jätta. Õnneks varsti peale seda hakkas sündmustik rohkem liikuma ning muutus huvitavamaks, hakkasin aru saama, mis mäng seal käib. See oli nüüd sedasorti ulmevärk, mis jälle mulle päris hästi peale ei läinud, samas kõige igavam ja hullem nüüd see raamat ka polnud, hea, et ikka lõpuni vastu pidasin.
Mai 2024 kokkuvõte
Kas mõistusel on piirid või mahub sinna lõpmatus?
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #6 (populaarteadus)
Raamat sai loetud küll mai viimastel tundidel, kuid kohe postitust tegema ei suutnud hakata. Eelmisel aastal lugesin üsna mitmeid aju ja mõistusega seotud raamatuid ja seetõttu kohati tundus see raamat juba tuttavana. Oi, sellest ma juba lugesin, jah, see tundub küll nii olema! Sellised mõtted tekkisid tihti keset lugemist. Enamus meist on veendunud, et meie võimetel on piirid. Teadus aga ütleb, et see pole sugugi nii. Jo Boaleri „Piirideta mõistus“ pakub ohtralt tõendeid, mis kinnitavad, et tegelikult on meie aju ääretult paindlik ja õpivõimeline. Raamat oli suures osas keskendunud matemaatika õppimisele, aga selgitas, et seda on võimalik üldistada ka näiteks kunstile ja muusikale. No matemaatika osas ma võin nõustuda, aga kunsti ja muusika osas siiski mitte. Jah, kuidagi võid sa ju need asjad ka ära õppida, aga no tippmuusikuks sa ikka kuidagi ei saa kui sul täielikult puudub muusikaline kuulmine ja rütmitunne. Võid ju neid ka õppida ja neis paremaks muutuda, aga mitte tipptasemel. Hetkel oskab tehisintellekt igatahes minust hulga paremini muusikat kirjutada, laulda ja joonistada. Seega ma endiselt ei kipu selles valdkonnas tema ega kunstnike-heliloojate-lauljatega võistlema. Matemaatika oli mul koolis alati väga kerge kuni gümnaasiumi lõpuosani. Siis õpetaja kasutas gümnaasiumi õpiku asemel ülikooli ülesande raamatut ja matemaatika ei olnud enam midagi, mis oleks tulnud ilma vaeva nägemata, pingutamata. Mul tuli piir ette ja kahjuks ei osanud siis keegi panna mind mõistma, et mõistusel ei ole piire, mõistus areneb edasi vaid pingutades. Uuringud näitavad, et kui matemaatikapelguril tuleb arvudega pistmist teha, aktiveerub tema ajus hirmukeskus – seesama, mis erutub, kui näeme madu või ämblikku – samas kui probleemilahendamiskeskuste aktiivsus kukub oluliselt. Ma arvan, et mul otseselt ei aktiveerunud hirmukeskus, pigem ütleks, et see oli tülgastuskeskus. Ei olnud piisavalt huvi enam, korraga oli matemaatikat liiga palju ja liiga rasket, ei viitsinud pingutada piisavalt. Aga see muutis minu elu, sest kui enne gümnaasiumit oli huvi minna matemaatikat edasi õppima, siis tänu gümnaasiumi aegsele matemaatikaõpetajale läksin matemaatikast hästi kauget asja proovima õppida ja kukkusin läbi. Raamat aga lükkab üheselt ümber meid kammitsevad väärarusaamad ning selgitab, kuidas iseenda ja teiste potentsiaali paremini avada. Lisaks teaduse viimasele sõnale toob Stanfordi ülikooli professor välja kuus õppimise võluvõtit, mis panevad aju teisiti tööle. Need ei muuda üksnes uskumusi tegelikkusest, vaid ka tegelikkust ennast, sest mõistes oma päris potentsiaali, avanevad küljed, mida siiani eitasime. Kahjuks mina neid võluvõtmeid omal ajal ei tundnud ja ka paljude meesõpetajate endi suhtumine oli, et osade õpilaste pea reaalaineid ei võta ja no nende hulka kuuluvad 100% tüdrukud, või vähemalt 99%. Mäletan siiani oma esimest füüsikaõpetajat, kes kohe esimesele tunnil tegi selgeks, et tema aines tüdrukutel pole võimalustki üle nelja ja kuidas ta siis esimese veerandi hindeid välja pannes (siis tohtis seda veel teha avalikult terve klassi ees) pidi oma sõnu sööma, sest ta pidi mulle hinnet pannes ütlema: "Siin ei ole midagi teha, viis" kuna mul ei olnud veerandi jooksul ühtegi teist hinnet. Edaspidi muidugi ta enam nii lahke ei olnud või siis ma enam nii väga ei viitsinud pingutada õppimisega. Raamatus on küllalt palju just selliseid minuga sarnaseid näiteid, kus meesõpetajad või õppejõud viivadki naistudengid sinnani, et need lahkuvad koolist või tugevamad saavutavad oma eesmärgi peale seda, kui on saanud kelleltki tuge, et nad on võimelised ikkagi, neil on potentsiaali. Raamat on väga huvitav ja soovitan lugeda või anda lugeda oma teismelistele/üliõpilastele, kellel on raskused ning kes ütlevad, et nende pea ei võta ja tahavad midagi katki jätta.
Kevadtuuled tõid saarestikku uue mõrvalaine!
Õppida, õppida, õppida!
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #5 (lasteraamat)
Vene kirjanik Maksim Gorki - Aleksei Maksimovitš Peškov (1868-1936) - on mitu korda kõnelnud ja kirjutanud raamatu suurest tähtsusest inimese elus. Raamatust kui võimsast teadmiste allikast kõneldakse ka Gorki käesolevas jutustuses. Biograafiline jutustus, kuidas ta tähed selgeks sai, kuidas õppis lugema. Tema vanaisa õppemeetodid (võmmud pähe) ei olnud nüüd küll väga professionaalsed vaadates tänapäevaseid trende, aga üpris kiiresti õppis poiss lugema nii vene keeles kui vanas kiriku slaavi keeles. Edasi jutustas poiss oma kooliaastatest. Kui ta oli siis sunnitud alustama oma töömehe elu teismelise poisina, siis olid raamatud just need, mille maailma ta põgenes. Jutustuses oli ka ümbritsevate isikute kirjeldused ja tema töö lihtsatele kirjaoskamatutele töömeestele raamatumaailma tutvustamisel. Lõpetuseks oli ajast kui ta juba oli kirjanik ja pandud koduaresti, kuidas siis ikkagi otsiti temaga kontakti, et saada raamatuid ja teadmisi. Andsin raamatu hiljem oma täiskasvanud pojale, alguses viskas kohe eemale, aga siis hakkas lappama ning lõigukesi lugema. Lõpuks hakkas naerma ja võttis koju kaasa, et loeb hiljem läbi. Raamat oli keskmisele ja vanemale koolieale kirjutatud. Tänapäeval kohe kindlasti ei trükitaks ühtegi sellise sisuga raamatut lastele. Ei, seal polnud midagi punast. Lihtne vene ajalooline elu - joomine, suitsetamine, peksmine jne. Aga selles osas ma Gorkiga olen täiesti nõus - raamatud on ühed ülitoredad asjad siin maailmas.
See raamat jõudis nüüd täiesti huvitaval kombel minuni. Võiks öelda, et elu tõi selle mulle lugeda. Õppimise teema oli siia kuusse välja kuulutatud, mul olid raamatud juba välja mõeldud/olemas, mida lugeda ja siis sattusin tasuta raamatute riiuli juurde ja see raamat vaatas mulle sealt vastu. Kui ma oleks seal selle raamatuga kohtunud natuke varem - siis ma poleks isegi mõelnud selle raamatule, natuke hiljem, siis poleks enam viitsinud seda lugemiseks võtta. Aga tõesti, see raamatuke meeldis mulle ja pani nii mõnelegi asjale järele mõtlema.
Luuleviis mai
Isiklik väljakutse: Luuleviis mai
Kiri maailmale sisaldab valiku ameerika metafüüsilise luule suurkuju, alles 20. sajandil laialdase tunnustuse võitnud luuletaja Emily Dickinsoni (1830-1886) loomingust. Eluajal ilmus temalt vaid 7 luuletust, kuid 1955.aastal anti välja tema luule kogumik, kus oli 1755 tema luuletust. See on üsna tüüpiline, et kes on oma ajast ees oma loomingiga, see saab kuulsaks alles hulk aega peale oma surma. Minu jaoks oli luuletustes liiga palju surma ja raskuse teemat.
Kuuvalge õhtulaul on Juhan Paju luulelooming läbi aastakümnete. Vägagi erineva looming võrreldes tema kriminaalromaanidega. Kuigi mulle meeldisid mõlemad. Ja tuli mõte, et peaks ikka need Haapsalu krimkad millalgi taas järjest läbi lugema.
Luuletaja neljas kogu Uneskõndija on kammerlik, sisekaemuslik, katse tungida reaalse ja irreaalse piirimaale.Mulle meeldis see kogu kõige vähem.
Valimik maailmakuulsa prantsuse kirjaniku, eeskätt aga Euroopa
valmikirjanduse suurkuju Jean de La Fontaine'i (1621-1695) loomingust. Valmid olid varasemast tuttavad, aga mulle need meeldisid. Aisopose lugu oli proosas ja mulle tundmatu. Samas kui palju seal tegelikku lugu oli, sest ega keegi täpselt ei tea tema elulugu. Loo juurde oli ka ära märgitud, et mõned faktid ei ole kooskõlas ajalooga, just sel ajal elanud valitsejate nimedega. Aga huvitav lugemine oli ikkagi.
«Öö valgus» on 1950. a. sündinud autori kolmas raamat, ühtlasi teine luulekogu. See seisab koos elu- ja kujutlusmaastikest, millest õhkub rõõmu olevast ning äraigatsust. Taas üks luulekogu, mis päris hästi minu maitsega kokku ei läinud.
Seekordsest lugemisest said mu lemmikuteks Juhan Paju luuletused ja Jean de La Fontaine'i valmid.
Kas eesmärk pühendab alati abinõu?
Selles raamatus on kaks uurijat R.Wilkins ja R.Wilkins. Ryan ja Ray(mond). Nad ei ole vennad ega isa ja poeg, isegi sugulased mitte. Ryan on vaesest perest pärit valgenahaline ja Ray rikkast perest pärit mustanahaline. Ryan käib tööl kottis dressipükstega ja näeb välja nagu hilisteismeline nolk, Ray käib ringi stiilsetes ülikondades ja näeb välja igati usaldusväärne ja soliidne. Ray on väga delikaatne ja poliitkorrektne, Ryan on vägagi tuttav distsiplinaarkaristustega, ta läheb kergesti närvi ja võib siis isegi käed käiku lasta. Tema jaoks on oluline tulemus, kuidas selleni jõuda, see on teisejärguline. Ray peab Ryani ohjes hoidma, samal ajal on ikkagi vaja jõuda ka mõrvarini, kuid on aru saada, et paljud salgavad ja valetavad, ka olulised ja kõrgel kohal olijad. Kuidas siis neilt vajalik info kätte saada, et mõrvar paljastada? Barnabas Hallis kägistatakse rektori kabinetis noor naine.
Ryan marsib Barnabase kolledžisse sisse, tegemata väljagi sealse
tähtsust täis rektori ootusest, et teda koheldaks äärmise
lugupidamisega. Miks oli surnud naine rektori kabinetis? Kas on vaid
juhus, et mõrva õhtul võõrustati kolledžis šeik al-Medinat, valitsejat,
keda seostatakse inimõiguste rikkumisega kodumaal ja jõleduste
toimepanemisega teisteski riikides? Lisaks uurimisele on taustal ka mõlema Wilkinsoni eraelu, nende perekonnalood. Kui palju on seotud inimese lapsepõlv sellega, kes ta on täiskasvanuna. Mis on üldse oluline teise inimese juures, kas tema tugevused või tema puudused? Kas eesmärki (mõrvari leidmine) pühendavad kõik abinõud? Või peab politsei olema alti korrektne, viisakas ja mõistlik? Raamat oli vägagi huvitav ja põnev. Loodetavasti tõlgitakse ka järgmised osad eesti keelde.
Ajast, kui Haapsalus sai õpetajaks õppida
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #4 (ajalugu)
See raamat tõi minus esile palju mälestusi. Ma küll ei olnud veel sündinudki sel ajal, kui raamatu autor seal koolis käis, kuid sama maja sai minu esimeseks koolimajaks. Siis oli ta Haapsalu 8-klassiline kool, mitte enam Pedagoogiline kool. Ja ka küllaltki palju raamatus nimetatud nii õpetajaid kui eriti õpetajaks õppijaid on mulle tuttavad, paljud neist minu õpetajad mingil hetkel olnud.
Viimaseid aastaid tegutsenud Haapsalu seminar koondas nii õpilaste kui
õpetajate näol väga ärksat ja esinduslikku seltskonda, noorusaeg on
vähemalt tagasivaates enamasti ikka ilus ning noored – lihtsalt noored
oma unistuste ja püüdlustega, millest osal oli määratud täituda, osal
mitte. Kultuuriloolane ja ajaloodoktor Aare Laanemäe meenutab
selles raamatus oma õpinguid Haapsalu Pedagoogilises Koolis aastail
1952–1956, hilisstalinismi ja sulale ülemineku ajajärgul. Raamatus on peatükid õpetajatest, kes tema ellu jälje jätsid ja eeskujuks olid kui ka koolikaaslastest. Nii edusammudest kui koolipoiste pahategudest. Kajama jäi nostalgiline meenutus oma kooliajast. Usun, et raamat on huvitav neile, kel autoriga ühised kooliajad või siis kokkupuude inimeste kaudu, kellest seal raamatus on juttu. Teistele võib ehk igavaks jääda, oleks soovinud veidi värvikamat kirjeldust, kohati tundus veidi liiga kuiv. Aga minu jaoks oli omamoodi nostalgiat tekitav raamat.
Pika ja täisväärtusliku elu saladused jaapanlaste moodi
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #3 (populaarteadus)
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #14 (soovituslik)
Paar päeva tagasi käis Haapsalu kolledžis loengut pidamas jaapanlanna, professor. Loengu teemaks oli vananemine Jaapanis, ikigai. Seetõttu soovitati natuke enne sellega tutvuda, et oskaks pärast küsimusi küsida. Seega saigi see raamat siis mulle nagu õpikuks. Minu jaoks ühest küljest küll õpik ikigai kohta, samas kui seda ikigai filosoofiat ja asju järgida, siis on see õpik kuidas edukalt tervena ja täisväärtuslikult vananeda. Kuidas elu oleks pikk ja täisväärtuslik. Eks Jaapan on küll meie elustiilist erinev ja nende mõtlemine samuti, kuid samas oli selles raamatus kirjas ikka peamised tõed, milleni ka läänemaailmas on jõutud: Ole aktiivne, liigu piisavalt, võimle, võta asju rahulikult, ära pugi kõhtu liiga täis, söö palju köögivilju ja meresaadusi, ümbritse ennast sõpradega, naerata, suhtle teiste inimestega, ära võõrdu loodusest, lõpeta virisemine. Lugemine oli huvitav, sest olles küll varasemalt kuulnud seda sõna, siis ma ei olnud kunagi uurinud, mis selle sõna taga on. Nüüd peale loengut sain aru, et nende endi jaoks on ikigai midagi, mille nimel elada, mis on tema elu eesmärgiks. Selleks on neli suunavat küsimust ja kui nad leiavad need, siis nende keskpunkt ongi ikigai. Need suunavad küsimused on: Mida sa armastad?, Mida maailm vajab?, Mille eest sulle makstakse? Milles sa oled hea? Samas sain aru, et neil omavahel sellest eriti ei räägita, see on midagi isiklikku mida järgitakse ning näiteks loengut pidanud professor, vanem daam ütles, et tema ikigaiks on tema töö. Jaapanlannaga oli kaasas noor meesprofessor, kes ütles, et ta nägi selles loengus ise esimest korda üldse sellist ikigai skeemi, see on ikka pigem läänemaailma inimestele selgitamiseks, et need aimu saaksid, millest jutt.
Ikigai skeem |
Kui kellelgi on huvi selle avatud loengu vastu, siis hetkel on see youtubis nähtaval. Toimub inglise keeles.