Mis seal Cherringhamis siis lõppude lõpuks toimub!?

1./156. Märg haud

Sari: Cherringhami mõistatus #1 

Autorid: Matthew Costello, Neil Richards

Tõlkija: Nele Mikk

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2021

250lk./ 250lk./25751lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi

Ööl pärast kooli lõpupidu leitakse üks õpetaja Thamesist surnuna. Kõik viitab sellele, et tegemist on õnnetusega, mille põhjus uimastite kuritarvitamine. Järjekordne märk, et Cherringhami keskkool on kontrolli alt väljumas. Ent uus direktor on veendunud, et õpetaja surma taga on veel midagi, ja kutsub salaja asja uurima amatöördetektiivi Sarah Edwardsi. Ja kus on Sarah, seal on ikka ka Jack, kuigi alguses on ta tagasi Ameerikas. Ja siis nad hakkavad selles sasipuntras lõngaotsi harutama, et leida see õige, mis lahendab loo. Muidu õnnestub neil ka muid asju sealjuures lahendada. Cherringhami mõistatus ja Cherringhami mõistatused - need sarjade nimetused on mind parajalt segadusse ajanud. Kuid selles paksemas sarjas, kus on hetkel kaks raamatut (teine juba ootab kapi peal lugemist) ja mis on ilmunud varasemalt on tegelikult järjed mõistatustele, neile õhukestele raamatukestele, mida on mitu saanud lugeda ja mida loodetavasti ikka edasi muudkui ilmub. Selles raamatus oli palju vihjeid neile väikeste raamatute lugudele. Seekordne lugu oli minu jaoks üsna paras segapudru ning kuigi ma kahtlustasin üsna palju, siis õige mõrvar jäi ikka avastamata minu poolest. Raamatud on sellised mõnusad muhekrimid, kus ikka toimub ja ei toimu ka midagi. Küllaltki palju on ka omavahelisi suhteid inimeste vahel ja muuidugi peategelaste ning nende pereliikmete vahel. Mulle see Cherringham täitsa meeldib ning loen neid raamatuid edasi kuni sinna linna enam ei jää ühtegi inimest, sest kõik on mõrvatud. Oki, kolm jäävad - Sarah, Jack ja viimane mõrvar. 

Juuni 2024 kokkuvõte

 Raamatuid: 35

Lehekülgi: 5189

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 173

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 148

 

Kõige õhem raamat: 8

Kõige paksem raamat: 536

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud: 3

Muid väljakutseid loetud:

. Koduriiul 3

. Kolmjalga 5

. Soome kirjandus 1

. Ulme kirjandus 4

. Eesti ajalugu 1

. krimikirjandus 4

. LuuleViis 5

Väljakutse vabasid loetud: 9

Loetud kirjanikke:   34

Enim loetud kirjanik: Inge Kõiv (2)

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 22

Enim loetud kirjastus: Harte (6)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 6

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (22)

 

Vanim raamat ilmunud: 1933

Uusim raamat ilmunud: 2024

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 8

Raamatukogust laenatud: 12

Loetud e-raamatuid: 15

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,46

10 palli saanud raamatud: Arv ja number, Paari kättemaks, Allumatuse protokoll

Tallinnas juhtub nii mõndagi

35./155. Tallinna intsidendid

Autorid: Thomas Hoeps ja Jac Toes

Tõlkija: Andrus Simsel

Kirjastus: Tänapäev 2022

253lk./ 5189lk./ 25501lk.

Lugemise väljakutse 2024: 27. Saksa (või Austria) kirjaniku teos

Lugema hakates küll selgus, et üks autoritest on sakslane, teine on hoopis hollandlane, aga näppu jäi see teos mulle rahvusraamatukogus Saksa kirjanduse riiulist ning tõlgitud on ka saksa keelest. Seega ikka läheb siia teemasse. Muidugi jäi see raamat näppu just Tallinna tõttu, et mis need sakslased siis Tallinnas korda saadavad, mis intsidendid neil siin toimuvad. Marie Vos töötab Brüsselis Euroopa Liidu julgeolekuosakonnas. Talle tehakse ülesandeks uurida spionaažijuhtumit, mis ohustab tähtsa lepingu sõlmimist Tallinnas. Vos lendab rahvusvahelise töögrupi koosseisus Tallinna ja asub toimuvat uurima. Märksõnadeks Tallinna Vesi, ärastamine, venelased, varifirmad, korruptsioon, altkäemaks, tapmine, autohangeldus, armastus, poliitiline meelsus, äärmuslus, ümber sõrme keeramine, valskus, pettus jne. Neid märksõnasid seal raamatus tuli ikka ette. Natuke Eesti ajalugu ja Tallinna linna ka. Tegelikult oleks neist viimastest ikka veidi rohkem isegi tahtnud lugeda, mitte ainult sellest väljamõeldud korruptsiooni ja spionaažijuhtumist. Raamat oli loetav, aga algus venis ja venis, lõpuks sai küll korraliku hoo sisse, aga siis tuli lõpp. Kusjuures see lõpp jättis otsad sedavõrd lahti, et mulle tundub, autorid plaanisid sellele järge kirjutada. Hetkel küll ei tuvastanud, et oleks kirjutatud.

Mõrtsukbot tegutseb taas!

34./154. Allumatuse protokoll

Sari: Mõrtsukboti päevikud 3 

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Iris-Barbara Jeletski

Kirjastus: Fantaasia 2024

150lk./4936lk./25248lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Mõrtsukbot – nii nimetab end vaikselt ja endamisi üks planeediekspeditsioone turvav android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et inimesed ta rahule jätaksid, et ta saaks omaette seebiseriaale vaadata. Aga tuleb välja, et südametul tapamasinal tekib kohutavalt palju moraalseid dilemmasid. Antisotsiaalne tehisintellekt on sunnitud uuesti tegutsema asuma – seekord on ta eesmärk aidata oma Säilitusliidu sõpru ja hankida süütõendeid GrayCrisi korporatsiooni vastu. Ja muidugi peab ta enda ja inimeste elu eest võitlema asuma, sest need inimesed - need on ju nii abitud ja saamatud ja totud, nad ei oska, ei suuda ja ei mõista midagi. Ja siis peab üks vaene rahulikku elu sooviv tehisbot end taas jalule ajama ning võitlema, et inimesed ellu jääksid. Sest ilma tema mõistuse ja osavuseta nad ei jääks. Ja neid peab igati abistama, see on juba sisemine sund. Tegelikult on selle raamatu peategelasega jube dilemma, kuidas sa ütled, et mõrtsukbot on nii nunnu, kui ta järgmisel hetkel hävitab terve botiarmee ja lisaks paar pahalast inimeste seast. Aga siis järgmisel hetkel on tema sisemine tekst taas selline nunnu, et paneb su muigama ja teda kohe kangesti armastama. Põnev on ka, millega need inimesed siis jälle hakkama saavad ja kuidas botike nad ära päästab ja mida kurjamid on välja mõelnud ja millised kuribotid loonud ja kuidas üks botike hulga vastu neist naljalt hakkama saab, sest tema on nii osav ja kartmatu ja taibukas. Igatahes palun nüüd ja kohe järgmised osad ka. Eesti keeles mõistagi. Ma pean ju kohe teada saama, kuidas see lugu edasi läheb.  

Maaema on endiselt kuri

33./153.  Põhja nõid

Autor: Tuuli Tolmov

Kirjastus: Fantaasia 2021

322lk./4786lk./25098lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Järg raamatule Neetud taevakivi. Kuigi neetud taevakivi on hävitatud ja haldjad pole enam inimestele ohtlikud, on Maaema veel ärkvel, valmis kättemaksuhimuliselt vastaseid hävitama. Võetakse ette teekond kuulsa Põhja Nõia juurde, et leida viis, kuidas Maaemast jagu saada. Muidugi ei lähe teekond lihtsalt ja ladusalt, vaid ette tuleb palju seiklusi ja tagasilööke. Ja kes siis on see kuulus Põhja nõid? Üks surematu erivõimetega ülbik? Vähemalt sellise mulje ta kipub selles loos jätma. Raamatu ainseks on Eesti ja põhjamaade mütoloogiad. Seekord siis seigeldakse mööda Soomet üles põhja poole, läbi külma ja lume. Raamat on üsna tempokas ja isegi kui midagi väga ei toimu, siis midagi ikka toimub. Ka psühholoogiliselt tegelastel omavahel või enesesse vaadates. Muinasfantaasia maailm tundub täitsa usutava fantaasia maailmana, see ei ole liiga keerukas, aga samas on kõik nagu paigas. Tegelased on oma heade külgede ja puudustega usutavad. Ei ole, et tegelased oleks vaid head või vaid halvad, igas on mõlemat poolt. Raamatus on nii reaalsust kui müstikat, kohtutakse erinevate mütoloogiliste tegelastega, aga ka satutakse ka reaalsete orjakaupmeestega kokku. Mulle meeldis see osa rohkem kui esimene. Vaatasin ka oma päevikus, mida olen kirjutanud esimese osa kohta. Seal oli kirjas: "Kokkuvõttes oli aga ladus kiire lugemine ja kindlasti mitte halb. Arenguruumi on ja kuna raamat lõppeb nii, et aimata on järge, siis loodetavasti tuleb teine raamat veel parem. Lugeda võivad aga isegi need, kes tavaliselt fantaasiakirjandust ei loe." Seega võin küll kinnitada, et areng on toimunud ja teine osa on samuti kiire ja ladus ning täitsa hea. Kolmanda osa võtan ka varsti lugemisse kindlasti, sest vaja ju teada kuidas Säde ja Aulembi seiklused lõppevad. 

Veel ühed Egiptuse aarded kurikaelte käest päästetud!

32./152. Seiklejad ja tagaajamine Euroopas

Sari: Seiklejad  #4

Autor: Jemma Hatt

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Eesti Raamat 2024

173lk./4464lk./24776lk.

Seiklejad on just sõitmas puhkust veetma, kui Maye annab neile teada kahtlasest tegevusest Pariisis. Sündmused võtavad ootamatu pöörde ja peagi polegi seiklejatel muud valikut, kui asja omal käel uurima hakata. Kuritegeliku jõugu kannul jõuavad nad nii Prantsuse Alpidesse, Rooma iidsete varemete juurde kui ka paljudesse teistesse põnevatesse paikadesse.

Lustlik lasteseikluste raamat, kus lapsed sattuvad kokku järjest kurikaeltega ning päästavad lõpuks taas mingid Egiptusest röövitud vanaaegsed aarded. Seekordne lugu viis Inglismaalt läbi Prantsusmaa ja Itaalia välja Portugali. Hästi värvikad tegelased ja lõbusad lood. Lastele kindlasti põnev ja veidi õpetlik, sest saab teada nii erinevate maade kohta kui ka ajaloost. Ja seda nii möödaminnes, ilma mingite spetsiaalsete õpetuste või leheküljepikkuste targutusteta. Mulle sari meeldib ja seega kuna nägin, et neljas osa on eesti keeles ilmunud, pidin seda kohe lugeda saama. :)
 

Juuni luuleviis

27./147. Provintsiluule

Sari: Värske raamat 6 

Autor: Triin Tasuja

Kirjastus: Värske Rõhk 2009

62lk./3961lk./24273lk.

28./148. Maailma avastamine

Autor: Eda Ahi

Kirjastus: Varrak 2021

64lk./4025lk./24337lk.

29./149. Kõik linnud valgusele

Sari: Loomingu Raamatukogu 2022/10 

Autor: Tõnis Vilu

Kirjastus: Kultuurileht 2022

80lk./4105lk./24417lk.

30./150. Heureka

Autor: Maarja Kangro

Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus 2008

74lk./4179lk./24491lk./

31./151. Tünsamäe tigu

Autor: Vahur Afanasjev

Kirjastus: Tartu NAK 2015

112lk./4291lk./24603lk.

Isiklik väljakutse: Luuleviis juuni

Isiklik eelistuse järjekord:

Maailma avastamine - palju emadusega seotud luulet

Tünsamäe tigu - kohaluule

Heureka -

Kõik linnud valgusele -

Provintsiluule - kohutav noore inimese mäslemine, huvitav, kui paljud täiskasvanuna oma noorpõlve mässamisele tagasivaatavalt seda oma loomingut põlgama hakkavad ja paljud mõtlevad, et ok, see periood on õnneks möödas.

 

Kuidas elada kui tead, et sind ühel päeval mõrvatakse?

26./146. Kuidas lahendada omaenda mõrva

Autor: Kristen Perrin

Tõlkija: Tiina Kanarbik

Kirjastus: Hea Lugu 2024

349lk./3899lk./24211lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi

1965. aastal, kui Frances Adams oli seitseteist, ütles ennustaja talle laadal, et ühel päeval ta mõrvatakse. Sellest sai alguse tema eluaegne püüd seda kuritegu ära hoida. Kuuskümmend aastat ei võtnud keegi Francest tõsiselt – kuni ta mõrvati päeval, kui ta oli kutsunud mõisa kokku koosoleku, et teha teavaks oma testament. Tema pärijaks saab see, kes lahendab tema mõrva. Londonist saabub mõisa Annie, et kohtuda esmakordselt oma vanatädiga, aga ta jääb hiljaks. Seega tuleb tal asuda detektiivi rolli, et päästa mõis kinnisvarahaide käest ning teada saada, kes ikkagi ta vanatädi mõrvas ning miks. 

Täitsa loetav raamat oli, kohati küll veidi kaheldav, kas tegelased oleks ikka nii päriselus käitunud, aga tavapärase kriminulli tasemel. Ei midagi hiilgavat, aga täitsa loetav ja lõpplahendusele ma ikkagi ei tulnud. Raamat on ladusalt kirjutatud ja sai kiiresti loetud. Täitsa muhekrimi, kus külakogukonnas kõik tunnevad kõiki, kõik on kõigiga seotud ja kõigil on ikka mingi luukere kusagil peidus, aga kogukond on sedavõrd ühtne, et ametivõimudele saladusi ei avaldata, vaid omavahel kasutatakse vahel manipuleerimiseks neid ära. Annie on küll külale võõras, aga kuna teatakse tema ema (ta on nii ema moodi, et eakamad elanikud ajavad neid segi) ja vanatädi, siis võetakse ta kiiresti omaks. Tegelikult on ikka hea elada, kui sa ette ei tea, kuidas sa sured, ei pea liialt muretsema ja üritama vältida olukordi, kus see võiks juhtuda. Frances oleks võinud kuuskümmend aastat elada rõõmsalt ja muretult ja võib olla oleks ka see mõrv olemata jäänud, kui ta nii väga poleks selle pärast muretsenud ja üritanud seda vältida.

 

Kas mõrvana näiv enesetapp või enesetapuna näis mõrv?

25./145. Madal haud

Sari: Karavani detektiivi lood  #2

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat 2024

170lk./3550lk./23862lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi

„Karavani detektiivi lugude“ teises raamatus läheb Aadi Lumiste appi oma kunagistele klassikaaslastele, keda tabab karm süüdistus naabritelt, kelle poeg leitakse viis aastat peale kadumist surnuna kahe talukoha piirimail olevast madalast hauast. Ametlik juurdlus kinnitab, et poisi surma põhjuseks oli enesetapp, kuid naabrid ei lepi sellega ja süüdistavad oma poja surmas naabrinaist, kellega nende poeg tihedalt suhelnud oli. Kas tegemist on mõrvana paistva enesetapuga või enesetapuna näiva mõrvaga? Tõde selgub, aga selleks on vaja käima panna nii tehisintellekti poolt juhitav valedetektor kui inimdetektor. Ja muidugi tekib Aadil taas uus silmarõõm mängu. Lugu pole eriti keeruline ja saaks kiiresti oma õige lahenduse, kui kõik kohe kogu loo ära räägiks, aga ikka on vaja kõigil salata ja varjata ja valetada. Ja no inimpsühholoogia tuleb ka mängu, kuidas lein ja soovunelm muudab valet nii, et inimene ise hakkab seda sedavõrd usukuma, et petab isegi kõik valedetektorid ära. Inimesi endid petta on siiski veidi raskem. Väga aeglased lood minu jaoks, Ira Teveri sari meeldis veidi enam, tundus rohkem loogiline kui see karavanidetektiiv. Aga sellegi poolest ootan järgmist osa.

Tõest koorunud väljamõeldis

24./144. Liblika karje. Mõrvad Noodasaarel

Autor: Tarmo Pikner

Kirjastus: Euromaja 2024

223lk./3380lk./23692lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse mai: Tõsielusündmustel põhinev krimi

Mosaiikromaani aluseks on autor valinud kaks kunagises Kingissepa rajoonis toimunud tõsielulist kuritegu. Üks neist kuritöödest toimus 1968. aastal, kui mõrvati julmalt kaks päris noort inimest. Teine kuritöö, ahistamisjuhtum, pandi umbes samal ajal toime ühes koolis. Mõlemast juhtumist ei teadnud avalikkus nende toimumise ajal mitte midagi ja need on tänaseni avalikustamata. Autor on uurimuste tulemusena ja oma ettekujutuse läbi need kaks traagilist lugu, mida poleks tohtinud juhtuda, põiminud juhuslike sündmuste kaudu üheks tervikuks.

Ma ei tea, kui palju selles raamatus oli tõtt ja kui palju väljamõeldist. Samas kui need oleks täiesti väljamõeldised olnud, siis oleks ehk lugu ladusam olnud. Hetkel jäid traagelniidid kohati paistma, kuidas oli üritatud kõik tegelased kuidagi omavahel ühendada, kuidas kahest eraldiseisvast väidetavalt tõestisündinud loost sai tegelaste kaudu seotud lood. Ei olnud kõige põnevam ja kaasakiskuvam, aga samas ega käest ära panema ka ei kippunud. Kiire lugemine hästi suurekirjaline tekst. Et kui raamatu paksus muidu välja ei anna, siis teeme kirja ja reavahe suureks. Aga eks ole ka neid, kes väikest kirja ei näe lugeda ja neile on see kindlasti abiks. Kuigi autor muutis mõned kohanimed ära, siis Noodasaare tegeliku nime suutsin ikka üsna kiiresti välja mõelda. Vahelduseks sobis lugeda tegelikult küll, just selle kodumaisuse tõttu ja eks siit tuli veidi ka ajalugu välja, et milline see eluolu 1968 ühel okupeeritud saarel ikka oli. Minu lugemisse jõudis see raamat peamiselt selle tõttu, et mai kuu krimi raamat oli endiselt lugemata ja lubati, et see põhineb tõsielulistel sündmustel.

 

Viis e-raamatut veel kiiresti ELLU viimastel elupäevadel

19./139. Võlutud koovitaja

Autor: Edla Vanamölder

Illustreerinud: Richard Kivit

Kirjastus: Harte 2016

80lk./3023lk./23335lk.

 

20./140. Viisk, põis ja õlekõrs

Autor: Ado Piirikivi

Illustratsioonid: Richard Kivit

Kirjastus: Harte 2015

8lk./3031lk./23343lk.

 

21./141.  Piibelehe-neitsi

Autor: August Kitzberg

Illustreerinud: Richard Kivit

Kirjastus: Harte 2018

15lk./ 3046lk./23358lk.

 

22./142. Lugu kolmest põrsast

Autor: tundmatu

Illustreerinud: Richard Kivit

Kirjastus: Harte 2014

31lk./3077lk./23389lk.

23./143.  Don Quijote

Autor: Miguel de Cervantes Saavedra

Illustreerinud: Richard Kivit

Kirjastus: Harte 2014

80lk./3157lk./23469lk.

Aegade jooksul olen ELLUs ära märkinud mõned raamatud, mis tundusid huvitavad. Nende hulka sattusid ka  omaaegse kirjastuse Loodus esimese Eesti Vabariigi ajal ilmunud lasteraamatute digitaliseeritud väljaanded. Originaal pildid ja tekst raamatust. Nüüd kui ELLU varsti oma uksed suleb, vaatasin üle, mida võiks veel kiiruga läbi lugeda sealt ja nende viie lasteraamatu lugemine ei võtnud sugugi kaua aega. Viis ühe hoobiga põhimõtteliselt. Võlutud koovitaja lugu oli mulle täiesti võõras, polnud üldse kuulnudki. Vennad Jaku ja Peka elavad üksikus metsatares suure Oju soo veerel Hundisilmal, kus nad karjatavad küla loomi. Lastel on unistus leida vanaisa kadunud varandus, mille kratt kandis sohu. Kuid ühel päeval kadunud lehma otsides satub hoopis Peka ise soovaimude kätte. Tema ja tema pere lugu see raamat ongi. Raske teemaline lasteraamat, kuid annab ajaloolist aimu tolleaegsest elust. Viisu, põie ja õlekõrre laulu teab vist pea iga eestlane peast, ma mõtlen neid vanema põlvkonna eestlasi, tänapäeva lastesse ja noortesse mul siiski pole sedavõrd usku. Piibelehe neitsi lugu on ka teada ja tuttav, korduvalt erinevates variantides loetud. Kolme põrsakese lugu oli aga üllatus. Seda ka väga palju loetud-kuuldud, kuid selles raamatus oli hoopis erinev versioon kui teistes. Põhiosa muidugi kattus. Don Quijotega on mul sellised lood, et see on üks raamat, mida ma oma elu jooksul lugeda ei ole suutnud rohkem kui mõned leheküljed. Ja selliseid raamatuid on ikka vähe! Ausalt öeldes isegi selle lasteraamatu variandiga oli tegemist, et lõpuni jõuda. No ma ei tea, no ei sobi mulle kohe kuidagi see tegelane ega lugu. Aga illustratsioonid on ägedad, nende pärast juba tasub neid omaaegseid lasteraamatuid lugeda.

Vaieldamatu Eesti koomiksi kuningas

18./138. Ootamatu pärandus

Autor: Olimar Kallas

Kirjastus: Harte 2018

24lk./2943lk./23255lk.

Kraapsule kukkub sülle ootamatu pärandus, kuid testamendis on ka üks imelik tingimus. Kuidas olukord laheneb ja kas lugu ka seekord kriminaalseks läheb?

Olen lugenud teisi Kallase koomikseid ja raamatus tegutseva seltskonnaga tuttav. Ma ei tea, kas ma pole lihtsalt enam õiges eas või e-raamatuna koomiks ei ole ikka see õige asi, aga seekordset lugu ma nagu üldse ei nautinud. Ma siiski arvan, et viga oli minus, mitte selles loos. 

 

Põlatust kõigi lemmikuks

17./137. Metskits Lembi ja verevennad

Autor: Jaan Rannap

Kirjastus: Varrak 2020

112lk./2919lk./23231lk.

Lugemise väljakutse 2024: 8. Mäletame Jaan Rannapit ühe toreda teosega

Neljateistaastane Eedi viiakse suvevaheajaks maale vanaisa juurde. Seal kohtub ta üle pika aja samaealise sõbra ja verevenna Madisega. Üheskoos võetakse ette jalgrattaretk, mis lõpeb mahajäetud talukoha avastamisega. Kuid sellega avastused ei piirdu – sealtsamast leitakse ka lumivalge albiino metskits, kelle ema on maha jätnud. Kitseke saab endale nimeks Lembi. Poisid hakkavad teda toitma ja kasvatama, kuid haruldane loomake ei jää saladuseks ning seetõttu satuvad poisid seiklustesse. 

Kuigi olen üsna palju Jaan Rannapi raamatuid lugenud, siis on need lugemised jäänud ikka pigem aastakümnete tagusesse aega. Tema uuemate kirjutistega polegi tuttav, aga tundus endiselt olema sellist Rannaplikku stiili nagu mäletan tema lugusid. Lisaks poiste seiklustele näpuotsaga õpetlikkust, loodus ja oma rahva ajalugu. Täitsa tore lasteraamat, samas mulle tundub, et pigem natuke noorematele kui peategelased.

Kaks kriminäidendit

16./136. Trimmerdaja surm

Sari: Kriminaalne raamatukogu 4  

Autor: Indrek Hargla

Kirjastus: Mooses 2024

257lk./2807lk./23119lk.

Kaks kriminaalnäidendit, mida on mitmel suvel edukalt etendatud Kuressaare teatris. 

Näidendi „Testamenditäitjad“ keskmes on dilemma õigusemõistmise ja moraali vahekorrast. Mida peab tegema inimene, kes usub, et toime on pandud kuritegu, aga tõendeid ei ole enam võimalik koguda ja puuduvad igasugused seaduslikud võimalused kurjategija karistamiseks? Üksildases talus kogunevad sugulased, et mälestada nende tädi esimest surma-aastapäeva. Üks inimene on kindel, et tädi hoopis mõrvati. Ta on otsustanud astuda meeleheitliku sammu ja seadnud üles lõksu, et mõrtsukas paljastada. 

Näidendi „Trimmerdaja surm“ tegevus toimub Riigikogu liikme Ott Pärgmaa sünnipäevapeol. Pidulised tuvastavad suure ehmatusega, et keegi nende seast peab olema tapnud trimmerdaja, kes nende koosviibimist valju trimmerdamisega segas. Kuna mõrvalooga seostamine võib hävitada nende avaliku maine ja ühiskondliku staatuse, otsustavad nad kuritegu varjata. Ainult üliõpilane Ursula ei suuda sellega leppida ja tahab kurjategija ise üles otsida.

Näidendi lugedes saab hulga kiiremini läbi kui seda teatris vaadates, samas jääb ikka väga palju puudu ja seetõttu ka lugemine kahvatumaks kui oleks teatris vaadates sellest loost mulje jäänud. Väga palju oleneb ikka sellest, kuidas näitlejad ja lavastaja on suutnud lisaks sõnadele kõike edasi anda tegevuse ja kehakeele abil, ka paus on lavastuses palju sõnakam kui näidendi tekstis võib olla paar lehekülge. Mulle meeldib rohkem siiski näidendeid vaadata kui lugeda, aga kuna olen seda sarja sattunud lugema juba, siis on plaanis ka edaspidi selles ilmuvad teosed läbi lugeda olenemata žanrist. Tegelikult lugeda täitsa kõlbas, aga tahaks ka laval neid näha, nüüd küll jääks lõpplahendused kahvatuks kuna mõlema loo mõrvarid ju juba teda saadud.

Oli siis Atlantis olemas või ei olnud?

15./135.  Viimane inimene Atlantisest

Sari: Orpheuse raamatukogu 1/2013

Autor: Aleksander Beljajev

Tõlkija: Kati Karu

Kirjastus: Fantaasia 2013

128lk./2550lk./22862lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Atlantise hukust rääkivas romaanis on kaks erinevat ajaplaani: Atlantise tsivilisatsiooni pärandi avastamine Atlandi ookeani põhjast 20. sajandi alul ja põnev ja dramaatiline lugu Atlantise kontinenti tabanud looduskatastroofist, viimasest Atlantise inimeste põlvkonnast, orjade ülestõusust, traagilisest armastusest ning hiiglasliku laevastikuga ookeanisügavustesse vajuvalt mandrilt põgenemisest. Raamatu lõpus saab teada veel lisaks, millistes raamatutes on Atlantise teemat käsitletud. Tundub, et see teema on ikka üsnagi populaarne olnud ja neid raamatuid ikka omajagu. Sellest müstilisest Atlantisest on ikka kõik midagi kuulnud, kui palju selle olemasolusse keegi usub on iseasi. Ja keegi ei tea, kus ta täpselt kunagi asus, kui ta olemas oli, kui oli. Aga lugeda sellest on täitsa huvitav, kuidas erinevad kirjanikud on suutnud seda omale ettekujutada ning vägagi detaiselt ja realistlikult lugejateni tuua. 

Raamat oli täis verd ja vägivalda, aga sai üsna kiiresti loetud. Huvitav oli just, et ei olnud vaid üks lugu, see Atlantise huku oma, vaid ka selle otsingu lugu oli ilusti teise loo sissejuhatuseks kirjas. Loetav, põnevust oli, aga jah, ma eelistan siiski natuke helgemaid ja positiivsemaid raamatuid.

Mis on piiriks oma lapse kaitsmisel kiusaja eest?

14./134. Paari kättemaks

Autor: Daniel Hurst

Tõlkija: Ülle Jälle

Kirjastus: Ersen 2024

216lk./2422lk./22734lk.

Vahel satuvad iseenesest mõned raamatud kätte, ilma et oleks plaan neid lugeda või keegi soovitaks. Juhtus, et oli vaja tunnike aega parajaks teha kedagi oodates ning kõige paremaks kohaks selleks oli rahvusraamatukogu. Uudiskirjanduse riiulit uurides nägin kohe seda raamatut, vaatasin, et koolikiusamisest ja panin tagasi. Kui olin kõik läbi vaadanud, siis võtsin uuesti kätte - no ikka põnevik on, mitte ainult kiusamine, no vaatame - hakkasin kohapeal lugema, siis tuli see minuga koju kaasa ja samal õhtul sai kohe ka lõpuni loetud. Raamat aga kummitab mind siiani. Mitte selle pärast, et väga hästi oleks kirjutatud, aga teema oli sedavõrd mõtlemapanev. Eriti kui sul on laps (olenemata tema hetke vanusest). Võib-olla oled ka mingil hetkel (kooli)kiusamisega kokkupuutunud. Tänapäeval räägitakse sellest üsna palju, nii, et kujutage ette, et teil on laps, kes tuleb koju ja te saate aru, et keegi on teda kiusama hakanud, füüsiliselt kiusama. Ja te teate, et see kiusaja ei ole algaja, tal on varemgi ohvreid olnud ning selletõttu on ta ka kooli vahetanud ja hetkel käib teie lapsega koos ühes koolis. Ja nüüd on ta teie lapse oma sihtpunktiks valinud, kelle kallal oma võimu näidata. Mida te teete, mida ette võtate, kui kaugele olete valmis minema, et oma last tema käest päästa? Kas on veel mingit muud võimalust kui kättemaks? Ja kui ei, siis mis oleks sedavõrd mõjus, et oma laps päästa? Väga psühholoogiline põnevik, paneb tihti mõtlema ja võrdlema endaga oma peas. Raamatut on raske käest panna, aga samas ongi ühe päeva lugemise maht tal. Lõpp läks küll minu jaoks usutamatuks, aga sain aru, et kirjanikul oli ju vaja kuidagi see serveerida, et tõde välja tuleks. Tavalistes kriminullides saab lõpuks detektiiv kokku kutsuda kõik ühte ruumi ning siis loo ja tegelaste tegevuse üksipulki lahti rääkida, selles loos seda võimalust ei olnud, seega kirjanik pidi leidma mingi muu lahenduse, aga kas kõige usutavama, see on iseasi. Psühholoogiliste põnevike austajatele soovitan lugeda, aga lahendusena koolikiusamistele kindlasti mitte.

Millal siis ikkagi sai Tallinn alguse ja linnaks?

13./133. Muinas-Tallinna otsimas

Autor: Jaan Tamm

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

190lk./2206lk./22518lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuni: igivana #4 (ajalugu)

Esimene kirjalik teade Tallinna kohta pärineb aastast 1219: misjonärina Liivimaale rännanud preester Henrik, Eesti ja Läti varase ajaloo tähtsaima allika autor, märgib, et suure väega Rävalasse seilanud taanlased „asusid Lyndanisesse, mis oli varem olnud revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama”. Ent mis täpsemalt asus sellel kohal enne taanlaste tulekut? Oli seal muinaseestlaste linnus, hooajaline kaubitsemiskoht või hoopis kultuspaik? Baltisaksa ja Eesti ajaloolased, arheoloogid ja linnauurijad on Tallinna linnaks saamise kohta avaldanud erinevaid, sageli lausa vastukäivaid mõtteid juba enam kui sajandi.

Millal üldse saab asulast linn? Ei ole ju nii, et teatud ruutmeetrite või elanike arvu täitumisel nüüd pole enam asula vaid on linn. Enamasti tähistatakse mingi linna vanust selle esmakordsel mainimisel kusagil dokumendis/kroonikas, aga kas linna siis tekkis just sellel mainimise päeval? See linn/asula võis seal kohal paikneda sajandeid enne kui seda kusagil märgiti, sest kirjaoskus ei olnud igiammustel aegadel veel elementaarne oskus nagu tänapäeval. Igal juhul on Tallinn üks igivana linn, mitte tekkinud viimasel sajandil. Kui dokumendid eriti rääkida ei mõista, siis arheoloogia räägib kohtade ja sealse elutegevuse kohta enam. Samas küll on aegade jooksul palju hävinenud/hävitatud. Vanad asjad ja ehitised pole ju alati olnud mingi väärtus, vaid sageli taaskasutatav ehitusmaterjal või täiesti praht ja prügi, mis vajas likvideerimist. Lisaks on kultuurkihile peale ehitatud hooned ning me ei saa teada, mis seal all kõik peidus võib olla (või mis ehituste käigus läbi sajandite hävitati). Raamatus on selleks, et aru saada, mis toimus Tallinnas, vaadeldud lähinaabreid, et leida sarnasusi, võrrelda leitud materjali Tallinnast leituga. Palju on räägitud erinevatest arheoloogilistest väljakaevamistest läbi aegade, nii plaaniliste kui päästekaevamisi erinevate ehitustegevuste ja kaevamiste juures. Minu jaoks oli kõige igavam lugeda kuidas on aegade jooksul Tallinna piirkonna geoloogiline muutus toimunud, kuidas on muutunud rannajoon. Samas selle peatüki pildid olid jälle kõige huvitavamad. Siin tuli välja selgelt, et üks pilt on hulga enam kui tuhat sõna. Lugedes ma ei saanud mingit pilti omale silmade ette, aga pildil oli kõik vägagi huvitav jälgida. Tallinna ajaloo kohta veidi kuiv, aga vägagi huvitav raamat.

 

Kui kriminull ja tõsielu kuritegu on omavahel seotud

12./132. Kuulillemõrvad

Autor: Anthony Horowitz

Tõlkija: Martin Leis

Kirjastus: Tänapäev 2023

536lk./2016lk./22328lk.

Krimikirjanduse väljakutse 2024 juuni: muhekrimi

„Minu harakamõrvade“ järg. Taas raamat raamatus. Pärast krimikirjanik Alan Conway surmaga seotud vapustusi toimetamisest loobunud Susan Ryeland elab koos armastatuga Kreetal ja peab seal hotelli. Kuid siiski tunneb ta, et midagi on puudu ta elus ning kui hotelli saabub abielupaar Inglismaalt, siis on ta valmis kohe sõitma Inglismaale ning võtma vastu väljakutse leida seos ühe Atticus Pündi raamatu, kadunud naise ja kaheksa aasta taguse mõrva vahel. Aastaid tagasi toimunud mõrv ja naise kadumine on jälle seotud Alan Conwayga. Mõrvaohver Frank Parris oli kirjaniku lähedane tuttav ning ta oli hotelli külastanud. Veel hullem, selgub, et ta on pannud nii hotelli kui selle elanikud oma raamatusse „Atticus Pünd võtab juhtumi vastu“. Ja selles raamatus peitub vihje mõrvarile, mille kadunud naine just enne kadumist avastas, aga ei jõudnud veel välja rääkida. Kui vihje ja mõrvar on käes, siis ehk selgub ka naise saatus. 

Kui eelmine kord oli Pündi raamat kohe alguses ja siis sai hakatud niite tõmbama päriseluga ning mõrva uurima, siis seekord juba tekkis tunne, et no kaua võib venitada sellega, millal ta hakkab juba lõpuks seda raamatut lugema, ehk läheb huvitavamaks ja saab lõpuks mingeid vihjeid juba. Aga minu jaoks olid need lood niivõrd erinevad, et mina küll ei osanud paralleele tõmmata kahe loo vahel nagu kirjanik. Ju siis mul polnud nii hea fantaasia või nägemus asjast. Lõppu ka ei osanud ära arvata. Need raamat raamatus kaks raamatut on olnud omapärased, aga minu jaoks veidi liiga venitatud. Samas seetõttu ma panengi ta muhekrimi hulka - keegi asjaarmastaja muudkui käib ja räägib ja kõik toimub üsna aeglases tempos. Lugeda kõlbab, lemmikuks ei saa kindlasti, samas kui peaks ilmuma järgmine osa, siis ikka loeks läbi, kuigi seda raamatut lükkasin ka muudkui edasi, õhemad raamatud trügisid järjest vahele.

Kuidas sai alguse koolihariduse jagamine Eestimaal

11./131. Eesti kooli ajalugu

Sari: Tartu Üliõpilaskonna toimetised 5
Autor: Peeter Põld

Kirjastus: Akadeemiline Kooperatiiv 1933

164lk./1480lk./21792lk.

Eesti ajaloo väljakutse juuni: Eesti koolid, haridus, õpetajad

Peeter Põllu loengud Eesti kooli ajaloost. Loengud on kronoloogiliselt alates kõige varasemast ajast kuni Eesti Vabariigi algusaegadeni. Kui 19.sajandi koolidest ja venestusajast on ennegi saanud lugeda, siis minu jaoks oli huvitavam just see varasem 16.-18.sajandi kooli ajalugu. Kuidas õpetajaks oli inimene, kes oli kirjaoskamatu, 12.aastane poiss, või hiljem inimene, kes osas lugeda, aga mitte kirjutada. Mis hariduse siis võisid saada need lapsed, kui juba õpetajate endi tase oli alla arvestust, samas olid nad ikka ärksamad inimesed ju. Kuidas käis mõisate, kirikute ja valdade vahel see kemplemine, kes siis ikka peab õpetajat ja kooli üleval ning kas lapsed ikka peavad minema kooli ning millal. Kui lapsed kooli saata, kes siis tööd (mõisateod) ära teevad? Teine pool oli keel - kuidas erinevatel aegadel saksa või vene keel olid ikka need esmased ja olulised ja see eesti keel teisejärguline või suisa keelatud. Samas kuidas enne kui venestamine suure võimu sai, siis käis ikka kemplemine saksa ja vene vahel ning selle varjus õnnestus eesti keelel natuke suuremalt võimu võtta. Juttu on ka erinevatest koolidest, kooliastmetest, ülikoolist, õpetajate õpetamisest. Millised olid mingil ajal õppeained, millal käidi koolis, mis vanuses oli kohustuslik, palju oli mingil ajajärgul kirjaoskajaid jne. Kuna tegemist oli loengutega ülikooli jaoks, siis oli hästi faktiline lugemine, aga sain üsna palju uut teada ja küllaltki huvitav oli ka.

Pildil: Kahel parempoolsel pildil on Eesti vallakooli pildid, võetud internetist. Vasakpoolsel pildil ees reas valges on minu vanatädi, kes on sündinud 1906 oma kooliga Tartu linnas. Täpsemaid andmeid kooli kohta kahjuks ei tea.  

Võimalik lugeda tasuta digarist: "Eesti kooli ajalugu"

 

Minu Lasnamäe - midagi rohkemat kui hingega magala

 

10./130. Minu Lasnamäe. Hingega magala

Sari: Minu-sari

Autor: Anete Kruusmägi

Kirjastus: Petrone Print 2024

248lk./1316lk./21628lk.

Lugemise väljakutse 2024: 39. Mis tänaval (talus) sa elad? Loe raamatut, mis haakub su tänava nimega

Minu tänav haakub selle raamatuga, sest see on üks Lasnamäe linnaosasse jääv tänav. Lasnamäe on minu ümber igapäevaselt. Aga minu Lasnamäe ei ole kindlasti sama Lasnamäe kui Anete oma, sest minu Lasnamäe on siiski enamat kui magala. Samas ma ei ela kaugeltki selles nõukaaegses kivilinnas seal Lasnamäe südames ega lõpus. Anetet ja tema maja ümbritsev keskkond on midagi muud kui mind ja minu maja ümbritsev. 

Ma ei armasta eriti Minu-sarja lugeda. Selle raamatu võtsin kätte just Lasnamäe pärast. Kuid Lasnamäge oli siin raamatus küll ääretult vähe. Õigem pealkiri oleks sellele raamatule olnud Minu lapsepõlv. Tegelikult peaaegu poleks olnud vahet, millises Tallinna paneelmajade mäel see raamat oleks kirjutatud olnud, sedavõrd vähe oli selles seda elukoha olustikku mainitud. Oleks tahtnud tõesti rohkem sellest omaaja Lasnamäest lugeda või siis tänapäevasest Lasnamäest. Hetkel eelkõige pigem oma koolipõlve mälestused ja lapsepõlve sõbrad seal kirjas. Aga jutt jooksis ja kiiresti ning soravalt oli raamat loetav. Kuna mu oma poeg on enam vähem sama ajajärgu laps, siis tulid nii mitmedki tema lapsepõlve mängud ja mänguasjad vägagi tuttavad raamatust ette. Kui ma ei oleks sellest raamatust Lasnamäed tahtnud leida, siis oleks mu mulje kindlasti jäänud hulga etem. Kõige igavam oli lõpp, kus ta rääkis oma õpingutest ja rändamistest üle maailma - no see ei haakunud ju raamatu teemaga üldse!

Foto tegin Lasnamäe majaka otsast suunaga sinna päris Lasnamäe poole, minu Lasnamäe jääb sellest vasemale, Kadrioru poole, seetõttu pole see minu Lasnamäe päris ehtne Lasnamäe, vaid Lasnamäe algus, kus Kesklinn otsa saab ja Lasnamägi algab, kus ronid mööda treppe üles paepealsele, et vaadata ülevalt alla muule Tallinnale, kus näed aknast nii merd kui parki kui vanalinna kui majakat ja natuke ikka seda magalat ka, aga veidi kaugemal, sest minu aknast ei näe keegi sisse ja ka mul endal ei õnnestu eriti kellegi akendesse vaadata (olgu, mõnedesse ikka näen).

Õpetus, kuidas varastada muuseumist haruldane nuga.

9./129. Vanemuise väits

Sari: Salaselts Rampsu #11

Autor: Mika Keränen

Kirjastus: Kirjastus Keropää OÜ 2020

221lk./1068lk./21380lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 juuni: Soome-Eesti, Eesti-Soome kirjanik

Ma märgin oma lugemise statistika juurde alati ka mis riigi kirjanikuga on tegemist ja alati valmistavad mulle raskust need, kes oleks nagu korraga kahe riigi kirjanikud. Kas arvestada neid sünnimaa järgi või elukohariigi järgi. Kuna Keränen kirjutab eesti keeles, siis ma olen teda pidanud eestistunud kirjanikuks ja ka teave tema kohta ütleb, et Soome päritolu Eesti kirjanik. 

Salaseltsi lugude 11. raamat. Tegelikult olen lugenud vaid kahte raamatut, 10. ja 11. Peaks vist kätte võtma kunagi ja lugema ka esimesed raamatud läbi, sest salaselts on täitsa tore ja asjalik seltskond, kes toimetab ringi ning lahendab kuritegusid politseist osavamalt. Toredad seikluslikud lasteraamatud. Ja kuigi kahtlus oli, siis ma päris kindel ei olnud, kes siis ikka tegelikult varas oli. Vaheldus suurte krimkadele. Ja kriminulli jaoks ei pea ju alati kedagi mõrvatama? piisab ka kergema kaliibriga kuriteost?

Eesti Rahva Muuseumis pandi toime jultunud kuritegu – keegi varastas väärtusliku dekoratiivnoa. Varas tegutses Aleksis Kivi "Seitsme venna" etenduse ajal, kui "Uurali kaja" näituse valvesüsteem oli välja lülitatud. Muuseumidirektori palvel hakkavad rampslased asja uurima. Kas kurikael on ERMi töötaja, muuseumikülastaja või hoopis keegi etenduse ajal ringi hulkunud inimestest?

Kuidas kulges vanasti aeg ning millega seda mõõdeti?

8./128. Eestlase aeg. Uurimus eesti rahvapärase ajaarvamise ajaloost

Autor: Lauri Vahtre

Kirjastus: Varrak 2000

183lk./847lk./21159lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuni: igivana #3 (populaarteadus)

 

See raamat on ajast, aja tajumisest ja aja arvamisest. Aeg on üks igivana asi, aga inimesed on seda tajunud hoopis erinevalt. Olid ajad, kui aega ei arvestatud, aeg lihtsalt kulges. 

Esimene peatükk «Eesti rahvapärase ajaarvamise ühikud», on oma käsitluslaadilt etnograafilise kallakuga. Eraldi on käsitletud erinevaid ajaühikuid -- ööpäeva, nädalat, kuud ja aastat, osutades ühtlasi nende kujunemise ja ümberkujunemise ajaloolistele eeldustele ja põhjustele. Raamatu teine peatükk vaatleb eesti rahvapärast ajaarvamist Eesti ajaloo taustal, kuidas arvati aega rahvakalendri põhjal, kui veel täpsel päeval ja tunnil, rääkimata minutitest ja sekunditest, ei olnud suurt olulisust maarahva elus. Kuid olulised olid siiski põllutööde verstapostid, millal oli millegi tegemiseks just see õige aeg. Ja kuidas jõudis talurahvani vajadus teada oma täpset vanust. Kalendrite tekkimisest ning nende seotusest kiriku ja varasema rahvakalendriga, sarnasus ning erinevus naaberriikidega. Täitsa põnev lugemine oli, kuna tegemist oli väitekirjaga, siis kohati jäi veidi kuivaks see lugemine, aga sain mitmeidki asjaolusid teada ja mõtteid, millele pole varasemalt taibanud mõelda. Esimene pool oli minu jaoks põnevam, see kalendrite võrdlemine teises pooles oli sutike igavam. Aga ma täitsa soovitan ajaloo huvilistele, kui tahtmist teada kuidas esivanemad ajaga toime tulid. 

Kas täielikku tõde toidu kohta on üldse maailmas olemas?

 

7./127. Purustatud toidumüüdid. Miks meie senised tõekspidamised toidust on enamasti valed

Autor: Tim Spector

Tõlkija: Triinu Lööve

Kirjastus: Pegasus 2023

288lk./ 664lk./20976lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #13 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #15 (vabatahtlik)   

Kui hakkasime ettevalmistama koolis vanemaealistele tervisepäeva ja kavas oli neile rääkida toidumüütidest ning mõned neist purustada, siis sai kõrvale otsitud mõned raamatud, et ikka oleks, millele tugineda. Ja mis raamat sinna ikka paremini sobiks kui Purustatud toidumüüdid. Siiski jäi selle raamatu lugemine mul pooleli ning alles nüüd, hulk aega peale tervisepäeva jõudsin lõpuks nende toidumüütide purustamisega lõpuni. Lugedes tekkis pidevalt mõte, et kui Tim purustab sedavõrd julgelt neid müüte, siis kes on järgmine, kes purustab need Timi müüdid? Päris kõik tema müüdipurustused ei klappinud sellega, mida me koolis olime õppinud, kuid paljud müüdid küll. Ta paljastab, kui vähestel teaduslikel andmetel paljude riikide tervise- ja toitumisalased suunised põhinevad ja mil määral toidutööstus tegelikult neid poliitilisi juhiseid mõjutab. Raamat seab kahtluse alla levinud toitumiskavad ja dieedid, terviseametite soovitused, imeravid ja toidupakendite märgistused ning innustab meid tõsiselt järele mõtlema, kui tähtis on toit meie tervise seisukohalt. Ja eelkõige mulle meeldis tema mõte, et meist mitte keegi ei ole see keskmine inimene, kelle jaoks igasuguseid soovitusi tehakse. Kõik peavad ikka ennast vaatama ja jälgima, Mitte ükski soovitus ei ole sada protsenti sobilik kõigile, või no siis need päris päris põhitõed toitumise juures - köögivili jne.  Kuid kui palju on toitumise kohta teaduslikult tõestatud ja seda inimkatsetega, mitte hiirte peal. Nagu Joshua Wolrich oma Toit pole ravim raamatus korduvalt rõhutas, inimesed ei ole hiired! Samal veendumusel oli ka Tim Spector. Kuid vastupidiselt Joshuale väidab Tim, et toit on kõige olulisem ravim. Ta ütleb, et "Toit on kõige parem, aga ka kõige keerulisem ravim. Me ei tohi enam jätta mindagi nii olulist kui toit suurfirmade, riigiametnike, blogijate või kuulsuste hoolde. Me kõik peaksime isiklikult midagi ette võtma, et kõigest sellest rohkem teada saada. Teadmised on meie suurim lootus." Ja sellega ma nõustun täielikult ja veel on oluline, et meie teadmised ei jääks vaid teoreetilisteks, vaid jõuaksid kenasti ka praktikasse ehk meie suhu ja kõhtu.

Ajast, kui inimesti veel polnud

6./126. Eelajalooline elu

Sari: Mitmepalgeline maailm  

Autor: Theodore Rowland-Entwistle

Tõlkija: Teet Martin

Kirjastus: Koolibri 1996

64lk./ 376lk./20688lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuni: igivana #2 (lastekirjandus)

Eelajalooline elu tutvustab Maa ajalugu, elu algust, evolutsiooni ning liikide teket ja arengut. Kõik on ju kunagi koolis õpitud, kuid kes see ikka enam nii väga täpselt mäletab, millal ja mis järjekorras need ajastud olid ning kes siis elasid ja millised taimed kasvasid. Seega väga hea meeldetuletus. Pealegi, kui räägime eelajaloolisest elus, siis kes meile ikka esimesena meelde tulevad? Dinosaurused! Täpselt sama on ka tehisintellektiga. Kuigi tegelikult läks ikka kohutavalt palju aega, kuni need suured loomad meie maale sündisid ja siin elasid. Varasemate ajastute loomadest on teada vaid kivististe kaudu, aga need, kes ei kivistunud, palju neid veel kunagi olla võis. Igatahes väga hariv raamat ja mitte ainult lastele.

Arvud ja numbrid, matemaatikat me armastame

5./125. Arv ja number. Kuidas inimesed arvutama õppisid

Sari: Populaarteaduslik sari 

Autor: Georgi Berman

Tõlkija: Julius Elango

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1952

32lk./312lk./20624lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuni: igivana #1 (lastekirjandus)

Tegelikult tõmbasin selle raamatu küll riiulist välja tänu koduriiuli väljakutsele. Mul pole üldse aimu, kust ja kuidas see raamatuke on mu riiulisse saanud ja ma ei mäletanud ta olemasolu. Kuid vaatasin, et see oleks sobinud ka eelmise kuu kolme jala väljakutsesse, sest alapealkirjaks kuidas inimesed arvutama õppisid. Kuid numbrid ja matemaatika on nüüd küll üks igivana teema. Üllatavalt asjalik raamat oli, kui sissejuhatuse esimene lehekülg välja rebida ja punase leegiga ära põletada. Raamatus räägiti kuidas arvutati väga iidses minevikus, kuidas tekkis praegune positsiooniline arvusüsteem, kui suuri arve üldse minevikus tunti. Kirjutatakse ka kuidas tekkisid erinevad numbrisüsteemid. Kui rooma ja araabia numbreid teame me kõik, siis Babüloonia kiilkirja numbritega on ehk vaid kusagil ajalootunnis kokku puututud. Ning numbrisüsteem, millega mina täitsa esimest korda oma elus kokku puutusin oli slaavi numeratsioon. See tuletas mulle kohe meelde hiljuti loetud Maksim Gorki raamatu, kes maadles slaavi tähestikuga. Aga, et asi veel segasem oleks, siis A ehk az on nii tähestiku esimene täht A kui ka esimene number ehk 1. Numbreid märgitigi tähtedega, selleks, et aru saada, kas on tegu tähe või numbriga, siis esimesele numbrile märgiti peale kriips. Mul hakkab nüüd peale seda lugemist küll nendest omaaja vene lastest hale, kes seda keerukat lugemise süsteemi pidid õppima ja tuleb välja, et arvutamise süsteem oli veelgi keerulisem. Hea, et meil on ikka nüüd kasutusel araabia numbrid ja kümmendsüsteem, mitte mingi kuuekümnend, kaheksa või kaheteistkümne süsteem. No IT- inimestel ka kahendsüsteem, kuid see pole üldse keeruline tegelikult kui süsteemi tead. 

Kuigi selles raamatus pole sõnagi, et oleks mõeldud lastele, siis ma paigutaks ta ikka lastekirjanduse alla. Lihtsalt sedavõrd õhuke teine. Kuigi sari on populaarteaduslik - seega sobiks ka selleks ning raamat ise on täis ajalugu. Aga las olla, lasteraamatuks märgime. Aga pean mainima, et aeg ajalt võib pauk tulla luuavarrest, ehk leida midagi väga põnevat ja omapärast ka nõukaaja populaarteadusest.