Unustatud Eesti krimi

2./213. Mõrv Metsamõisas

Sari: Meisterdetektiivid

Autor: Vassili Randmets

Kirjastus: Kuldsulg 1995

103lk./167lk./36761lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse september: Eesti autori krimka

Raamatu tutvustuses on kirjas: "Selle kriminaalromaani lugejat ootavad kaks mõistatust: esiteks tavapärane - kes on kurjategija? ja teiseks tavatu - kes on autor? Sest V. Randmetsa nime ei leia entsüklopeediatest ega biograafilistest leksikonidest, raamatukogudes pole tema teisi teoseid. Oli see ehk varjunimi? Või jäi edukalt debüteerinu üheainsa raamatu autoriks?". 

See pani muidugi kohe otsima, kes see Vassili Randmets siis oli. Tuli välja, et täiesti eksisteerinud inimene ja kelle kohta on ajalehtedes ikka mitmeid artikleid. Elas aastatel 1900-1984. Legendaarne muhulane nagu artiklis kirjas. Omandas Tartu ülikoolis 2,5 kõrgharidust: majandusteaduskonnas kaubanduse erialal (1926, cum laude), õigusteaduses (1932), seejärel aga õppis filosoofiateaduskonnas kaheksa semestrit rahvaluulet (ei lõpetanud). Piiril asunud Muhu keskkooli rajamise initsiaator, kool sai keskkooli õigused 1946. aastal. Vastuolulisem on Randmetsa tegevus üliviljaka kirjamehena: käsikirja jäid tema 56 romaani, 12 näidendit, 11 kodu-uurimust ja hulk artikleid. Kuigi ta oma belletristikat korduvalt ka kirjastamiseks pakkus, ei peetud selle kunstilist taset vastuvõetavaks. 1937 anti välja kirjastuse Kaja poolt tema kriminaalromaan “Mõrv Metsamõisas”. Selle raamatu kohta ei saanud nüüd küll öelda, et see poleks tasemel olnud. Täitsa Eesti krimikirjanduse tasemel. Ei midagi erakordset, aga täitsa loetav. Mõrv toimub, armastust leidub, uurijad on nii politsei poolt kui kogemata asjasse segatu, kahtlusaluseid on mitu ja need muutuvad loo käigus, küsimusi tekitavad nii mõrvatu kui tema kaaslased (naine, tütar) ja kurjategijad sogavad ka vahepeal ikka vett. Arvestades, et see raamat on kirjutatud pea sada aastat tagasi, siis ma ütleks, et hästi kirjutatud, ei jää tänastele krimidest maha üldse. Eriti kui arvestada, et siis polnud peale lauatelefoni, mis käis läbi keskjaama ja oli kergesti pealtkuulatav, muid tehnilisi abivahendeid saada ning uurijad pidid vaid oma aju kasutama kõige väljaselgitamiseks. Selles suhtes oli hea, et kuu algas pühapäevaga ja siis ei saanud kohe raamatukokku tormata, pidi kõigepealt oma kodust raamaturiiulit tuulutama ja nii sai leitud ka see riiuli sügavusse peitunud raamat siia väljakutsesse.

Smuulist ja Randmetsast ehk Vastuseks Katrin Pautsile

Vassili Randmetsa elust 1.osa 

Vassili Randmetsa elust 2.osa 

Vassili Randmetsa elust 3.osa

Vassili Randmetsa elust 4.osa 
 

Kunstnik põrgust ja taevast ühekorraga

1./212. Eduard Viiralt. Inimene ja nägemus. Loodus ja fantaasiad

Koostanud: Tõnis Vint

Kirjastus: Kunst 1983

64lk./64lk./36658lk.

Eesti ajaloo väljakutse september: Eesti kujutav kunst ja kunstnikud.

Mulle meeldis selle raamatu avalause: " Viiralt - saatanluse selgeltnägija ja valgusingellik kunstnik". Tema tööd on jah põrgust taevani, vahepeal maa peale ka ära eksivad. Pean tunnistama, et minu lemmikkunstnike hulka ta ei kuulu, kuid tal on mõned väga head tööd. Olgu, ju tal on neid häid töid ikka hulga rohkem, kui neid, mis mulle meeldivad. Selles raamatus oli nii ühte kui teist. Teksti oli vähevõitu, rohkem räägib ju kunstnikust ikka tema teosed kui jutt. Kuid tema kunstnikuteekond oli ka raamatus ilusti kirjas. Vaieldamatult on te Eesti kujutava kunsti tiptegijate seas. Lugedes jäin mõtlema, et mis temast oleks saanud, kui ta oleks pidanud piirduma Eestimaaga, kui ta poleks saanud minna edasi Pariisi õppima ja kunsti tegema? Kas temast ikka oleks tulnud kuulus Eesti kunstnik? Mulle on alati tundunud, et Viiralt elas kunagi väga väga ammu ja nüüd ta sünniaastat vaadates avastasin, et mu vanaisa oli tema sündides mõne kuune... ja vanaisa oli ju minu lapsepõlve aegne, kes mitte ei elanud väga väga ammu. Kuidas lähedane ja kauge võivad olla inimese jaoks hoopis erinevas proportsioonis ajas paigutatud.
 

August 2024 kokkuvõte

 Raamatuid: 25

Lehekülgi: 5517

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 178

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 221

 

Kõige õhem raamat: 33

Kõige paksem raamat: 460

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud: 1

Muid väljakutseid loetud:

. Koduriiul 2

. Kolmjalga 10

. Soome kirjandus 2

. Ulme kirjandus 4

. Eesti ajalugu 1

. krimikirjandus 4

. LuuleViis 0

Väljakutse vabasid loetud: 1

Loetud kirjanikke:   25

Enim loetud kirjanik: -

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 17

Enim loetud kirjastus: Argo (4)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 5

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (13)

 

Vanim raamat ilmunud: 2000

Uusim raamat ilmunud: 2024

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 3

Raamatukogust laenatud: 19

Loetud e-raamatuid: 3

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,16

10 palli saanud raamatud: Tuttav või tundmatu?, Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis

Taksonautide töömailt lõbusalt ja kurvalt

25./211. Elu läbi taksopeegli

Autor: Alan Adojaan

Kirjastus: Pilgrim 2015

159lk./5517lk./36594lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 juuli: Selle raamatu esikaanel on kasutatud vähemalt kahte erinevat fonti

Takso on märgiliselt mitmefunktsiooniline ja mitmetähendusliku olemusega. Takso kui ühenduslüli algpunkti ja eesmärgi vahel, takso kui abivahend kuskile jõudmiseks, kõikvõimalikes kohtades käimiseks, kuskilt tulemiseks. Takso kui olukorra või aja päästja, teinekord ka elupäästja – seda nii kaudses kui vahel ka lausa otseses mõttes. Taksot võib vaadelda kui laeva, mis kruiisib erinevate maailmade vahel – maailmast, kus asud praegu, maailma, kuhu soovid minna. Selle sümboolse laeva kiiluvees segunevad veealune ja veepealne maailm. Veealune ehk allmaailm: kus toimuvad hämarad asjad, patuelu ning öised sündmused, kus elavad koletised ja veidrad elukad, ja veepealne maailm, kus käiakse töö ja kodu vahet, aetakse igapäevaseid asju ja elatakse igati kombekalt ning kõik tundub normaalne ja inimesed ontlikud. Taksolaeva kaptenil, kes algelist teleporditeenust pakub, on samuti palju rolle, mida tööpäeva jooksul tuleb sujuvalt sisse-välja lülitada. Taksojuht peab olema teenindaja, probleemilahendaja, abiline, psühholoog, kriisitöötaja, ja nagu siinsetest lugudestki lugeda, tuleb esineda veel kümnetes väga kummalistes rollides. Taksojuhid peavad tegelema seksiteenuste otsijatega, veavad surnuid, päästavad lemmikloomi ja võtavad vastu sünnitusi.

Autor on läbi aastate küsinud ja kuulanud erinevaid taksojuhtide mälestusi erikummalistest, ohtlikest ja lõbusatest juhtumistest. Lugeda oli üsnagi lõbus. Millest puudust tundsin - aastaarvudest (kasvõi umbkaudsetest) lugude juures. Sest taksondus on ju kardinaalselt muutunud ja seda oli ka lugudest tunda. Ühes loos nad suplesid rahas ja järgmises käis vingumine kuidas ei tule ots otsaga välja. Ühes loos polnud veel mobiiltelefone ja järgmises oli juba äpp kasutusel. Aga eks juua täis inimesed, kes olid peamised nende lugude peategelased, ole ikka läbi aastakümnete sama targad (loe lollid). Ja nagu mitmedki ütlesid, lollidelt peabki raha ära võtma. Seega avaldasid mõned juhid ka oma mitte nii ausaid tegusid, samas kui teised olid ja jäid läbinisti ausateks. Samuti pole see keeleprobleem nüüd küll kuidagi vähemaks jäänud, pigem ikka hullemas, samas äpiga sõites polegi vaja juhil enam reisijast aru saada, gps viib ju kliendi poolt sisestatud kohta ära. Samas oli lõbus lugu, mis kirjeldas Tallinna tänavate nimede väänamist ja pööramist ning siltide veerimist. Oli paremaid lugusid, oli kehvemaid, aga kiiresti läks see raamat. Sain jälle ühe vana võla kaelast ära. Nüüd veel sellesse väljakutsesse mai kuu raamat jäänud, no kohe kuidagi ei taha õnnestuda selle lugemine... 

 

Kass, kes oli kuningas või kuningas, kes oli kass?

24./210. Kass, kes oli kuningas Salomon

Autor: Mall Jaakson

Kirjastus: SE&JS 2013

96lk./5358lk./36435lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 august: Raamat, mille seljal, esi- või tagakaanel on autori pilt.

Autori pilt on tagakaanel. Kass pildil ei ole Salomon ja kuningas vist ka pole, aga siiami kass küll nagu raamatus tegutsev kass Salomon. Omapärane raamat. Esmapilgul vaatad, et luuletus, aga tegelikult on proosatekst lühilausetes, mis on igaüks ise realt kirjas. Selline spiraalne tekst, mis läheb läheb edasi ja siis läbib taas mõne punkti, milles oli juba olnud. Korduvad motiivid erinevates olukordades ja üks olukord erinevas kohas meenutatud. Põhiliselt kassist, aga ka muid kohti ja olukordi ja ajaloolisi tegelasi on sisse põimitud. Ning kassidest on üsna palju pilte sees. Selline kerge lugemine.

 

Liivahaldjas Psammead

23./209. Viis last ja tema

Autor: Edith Nesbit

Tõlkija: Terje Täpsi

Kirjastus: Härmametsa Talu Kirjastus 2000

148lk./5262lk./36339lk.

Lugemise väljakutse 2024: 7. Klassikaks peetav lasteraamat, mida sa pole veel lugenud

Mitte ainult, et ma pole lugenud, ma polnud isegi kuulnud sellest raamatust enne, kui see minuni juhuslikult jõudis. Aga raamatu kaanel on väide, et kuulub lastekirjanduse klassika hulka. Edith Nesbit (1858–-1924) on maailmas hinnatud ja korduvalt avaldatud lastekirjanik. Tema sulest on ilmunud mitmeid kogupere- ja võlujutte. Esmakordselt ilmus see raamat 1902.aastal ja on triloogia esimene osa. Tegelasteks viis ühe pere last: Robert, Cyril, Anthea, Jane ja Talleke (tal oli päris nimi ka, aga keegi ei kutsunud teda sellega). Ainsana oli kirjas Tallekese kohta, et ta oli kahe aastane poiss. Teiste laste vanused puudusid, aga nad olid juba üsna iseseisvad tegutsejad ning tassisid seda kaheaastast aegajalt süles ringi, seega väga väikesed ei saanud enam olla. Kuid nende tegevus ja juhtumised olid siiski hästi lapselikud, seega pakuks, et vanim poistest, kes "peaaegu mehemõõdu välja andis" oli ehk kusagil 12-13 aastane. Lapsed kolivad uude kohta elama, see asub maakohas ja kirjelduse järgi tundub ikka trööstitu paik olema. Ühel pool maja ja aeda on mahajäetud kruusakarjäär, teisel pool kriidikaevandus. Kui ühes peatükis taheti lõket teha, siis mitte kusagil ei olnud mitte mingit puitu, mida oleks saanud kasutada. Seega tühi liiv ja igav väli ja seal keskel üksik valge maja viie lapse, ema, isa ja kahe teenijaga. Aga kui lapsed lähevad kruusakarjääri (kirjelduse järgi siiski pigem liivakarjäär) avastama, siis satuvad nad imelise olendi peale. Tehisintellekt üritas raamatusse toodud kirjelduse järgi seda mulle üles joonistada. Ega raamatus oleva pilt ka palju selgem pole. Igatahes üks kummaline olend, aga tema võimuses oli iga päev täita mõni laste poolt soovitud soov. Aga nende soovidega oli nii, et kas ei osanud lapsed õigesti soovida, mõni soov lipsas välja kogemata või lihtsalt pingutas liivahaldjas üle. Igatahes lõppesid kõik soovid nii, et lapsed said pragada, sattusid sekeldustesse ja lõpuks ootasid nad pingsalt päikeseloojangut, sest siis soovi mõju kadus ja kõik oli taas endine. Täitsa tore raamat oli. Lisaks väikesele põnevusele ja seiklustele ka veidi moraliseeriv ja väärtushinnanguid lugevates lastes hariv. See on muidugi väga omas ajas ja tänapäeva lapsed ei pruugi üldse selle raamatuga haakuda. Aga mulle meeldis, lapsed oli lapselikult toredad ja Psammead omamoodi nunnu toriseja.   

 Esimene katse kui ma ütlesin, et joonista liivahaldjas kruusakarjääris.

Teine katse, kui palusin joonistada liivahaldjas Psammeadi.

See oli üks nunnumatest variantidest, mille ta suutis mulle joonistada.

Linnuaju - kas totu või taibu?

22./208. Geniaalsed linnud

Sari: Looduse lood  

Autor: Jennifer Ackerman

Tõlkija: Helen Urbanik

Kirjastus: Tänapäev 2018

384lk./5114lk./36191lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #7 (populaarteadus)

Pikka aega on üldiselt arvatud, et linnud on lollid. Viimase kahekümne aasta jooksul on aga tulnud hulganisti näiteid linnuliikidest, kes on vaimselt võimelised primaatide sarnasteks saavutusteks. On lind, kes suudab emaste ligimeelitamiseks luua marjadest, klaasitükkidest ja õitest värviküllaseid kujundeid. On liik, kes lahendab klassikalise mõistatuse sama kiiresti kui viieaastane laps, ja liik, kes on lukkude lahtimuukimise ekspert. Kuidas aga mõõta lindude intelligentsust, nende taiplikust? Kas inimene oskab alati õigesti asjadest aru saada, sest teadupoolest linnud ei oska inimesele arusaadavalt asju lahti seletada. On küll linde, kes oskavad inimkeelt jäljendada ja muid hääli ka. Kuidas oskavad ikka linnud orienteeruda ja lennata tuhandete kilomeetrite taha kus nad pole võib olla veel kordagi käinud? Leida kodutee kusagilt täiesti võõrast paigast, kuhu inimene on ta viinud? Milline on linnu aju ja kuidas see erineb erinevatel linnuliikidel. Kas suurem aju on alati vajalik ning näitab suuremat taibukust? Kuidas on arenenud lindude värvitaju ja miks läik-lehtlalind armastab sinist ja vihkab punast? Kuidas emaslinnud otsivad omale just seda õiget kaasat ja mida vaesed isaslinnud kõik peavad ära tegema, et löögile pääseksid? Kes lindudest on parimad kohastujad inimeste poolt muudetava elukeskkonnaga ja mis saab neist, kes ei suuda nii hästi areneda? Tegelikult jäi selles raamatus palju küsimusi õhku, mida teadlased ei ole veel välja selgitada suutnud.

Selles sarjas ilmunud raamatud mulle meeldivad ja nüüdseks olen vist enamuse ka jõudnud läbi lugeda. Lindude raamat oli pikalt ootel, sest olen selle kohta kriitilist tagasisidet lugenud. Kuid kui pole ornitoloogiaga otseselt sinasõber ja enamus lindudest on lihtsalt mingi lind, siis mulle sobis lugeda. Huvitas pigem just see, kuidas üldse teadlased midagi teada on saanud, kuidas nad linde uurivad. Samas ei olnud see raamat nii lihtne ja kiire lugemine kui eelnevalt loetud loomalood. Kohati tundus nagu liiga pikalt ühe ja sama teema juurde kinni jäämine, nagu autor oleks endale üritanud teemat põhjalikult kirjutamise käigus selgeks teha.Aga looduse ja loomade huvilisele on see kindel sari, mida soovitada.

Loomad, kes on ajalooürikutes ja kunstis jäädvustunud

21./207. Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis

Sari: Acta Universitatis Tallinnensis. Artes  

Autorid: Juhan Kreem, Ivar Leimus, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo

Kirjastus: TLÜ Kirjastus 2023

208lk./4730lk./35807lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #6 (ajalugu)

Kui ma hakkasin sellesse väljakutsesse raamatuid otsima, siis selle raamatuga teadsin kohe, et seda ma tahan kindlasti lugeda. Kuid tuli välja, et ma polnud ainus lugemishuviline ja nii ootasin pikalt, kas saan ikka enne kuu lõppu raamatu kätte või ei. Sain. Lugemine ise oli nii nauditav ja huvitav, et peaaegu ühe päevaga sai loetud. Raamatus kajastati esiteks uurimust, kui palju on mingeid loomi nimetatud keskajal Liivimaal käibinud viies talurahvaõiguses, kolmes lääni- ja maaõiguses ning kolmes linnaõiguses. Osutus, et üldiselt vähe, eelkõige neid, kes kasulikud, olulised või väärtuslikud. Eelkõige siis hobused. Loomad olid üldiselt ühes pajas muu varaga. Teine peatükk uuriski Saksa ordu hobuseid, palju, millised ja kus. Kuigi keskaegsed allikad olid selles osas üpris napid ja puudulikud. Kuid mingi kaardi nende rohkusest/vähesusest ja paiknemisest saadi. Raamatus on ka tulemuseks saadud kaart. Kolmas peatükk uuris loomi, mida kingiti ja pärandati. Taas enamuses ikka hobuseid. Teised loomad olid muu vara hulka kuuluvad pärandamisel. Hobused olidki enamasti just sellepärast välja toodud, et neid kingiti või pärandati eraldi muust varast. Aga siia peatükki jõudsid ka mõned eksootilised imeloomad nagu kaamel või kalkun. Jah, kalkun oli imeloom, aga miks, seda peate ise raamatust lugema. Neljas oli loomad kaubanduses ja eks neid hobuseid ikka osteti ja müüdi taas kõige rohkem. Aga kellele ja miks neid ei müüdud ja palju need maksid, jääb taas lugeja enda teada saada. Viies peatükk rääkis loomadest, kes sattusid ärasöömiseks erinevatele toidulaudadele. Eelkõige muidugi pidulaudadele ja tähtsate tegelaste omadele, sest nende toidu ostmise tšekke on ikka omajagu arhiivis veel tallel. Seega ärge visake poe tšekke minema, mitme sajandi pärast teadlastel hea uurimistööd taas teha, mida praegusaja inimesed sõid. Parim fakt, mille teada sain oli, et kobras oli loom, aga koprasaba oli kala. No jutt ikka sellest sabast, mis loom kopra taga on niikaua kuni ta elus on. Aga kui maha löödi, siis paastu ajal kui liha oli keelatud süüa, siis kopra saba võis, sest see oli kala. Keskaegsetel inimestel oli hea loogika ja fantaasia. Muide, hülged olid ka kalad, neid võis ka paastu ajal süüa, aga neid sõid siiski peamiselt lihtsad rannainimesed, mitte nii väga ülikud. Viimane, kõige pikem on loomadest Liivimaal olevatel maalidel ja raidkividel. Kui muus osas oli raamatu kangelasteks kohalikud koduloomad, siis nüüd olid peategelasteks lõvid ja draakonid. Need, kes jaksasid deemonite vastu inimesi kaitsta ikka. Viimane oli tegelikult minu jaoks kõige igavam ja vähem uut infot sisaldav. Kuid üldiselt väga huvitav raamat oli kuidas on keskkaegne inimene suhtunud loomadesse, kes olid talle nii olulised, et seda kusagil kirjapildis või visuaalses vormis ära märkida/kujutada, kes olid teisejärgulised ja kes üldse tähtsusetud. See raamat jõuab kindlalt minu selle aasta parimate loetud raamatute nimekirja.
 

Alla 65 kohustuslik, mitte keelatud

20./206. Alla 65 keelatud

Autor: Jaak Aru

Kirjastus: Otto Wilhelm 2024

128lk./4522lk./35599lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #7 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #17 (vabatahtlik)    

Mis sellel raamatul õppimisega seost on? Esiteks õpin ma magistriõppes hetkel kogukonnatööd vananevas ühiskonnas ja see raamat on täpselt sellest, mida me esimene aasta õppinud oleme. Teiseks just täna lugesin Eesti Päevalehe artiklit, et miks meid ei õpetata vanaks saama? Igasugu muid asju õpetatakse, aga seda kuidas saada edukalt hakkama vananemisega ja mis see kõike võib kaasa tuua, seda mitte. Seetõttu, ma parandaks selle raamatu pealkirja ära. Alla 65 kohustuslik. Kui mitte varem, siis neljakümnendates tasuks küll juba seda raamatut uurima hakata, siis on veel võimalik oma elus mitmeidki asju muuta nii, et pensionäri staatusesse jõudes oleks valutum muutuseid vastu võtta või jätkata vanal moel. See on üpris pealiskaudne raamat tegelikult, puudutab küll paljusid valdkondi, aga pinnapealselt. Seega on just paras raamat teha algust teadmistega, mida elu edaspidi võib tooma hakata, kui jõuda vanusesse 65+. Lõpus viimane peatükk on tegelikult mõeldud neile, kes peavad maid jagama pessimistlike ennast diskrimineerivate vanemaealistega. Kuigi autor on töötanud eakate arstina ja seega erudeeritud mees, siis ta kasutab väga lihtsat keelt asjade kirja panemiseks ning kohati kasutab slängväljendeid nagu penskar. Kas te teate mis asi on reietamine? Ei tea, aga siis peategi selle raamatukese läbi lugema, et teada saada. Igatahes soovitan seda raamatut kui lühike algõpetus vananemisse ja lugeda siis, kui peate ennast veel nooreks, hiljem on juba hilja. Üldjoontes mulle raamat meeldis ja need super ägedad tehisaru poolt joonistatud pildid seal raamatus!!! Kuna ma olen selles teemas juba veidi edasijõudnum, mitte enam algaja, siis mulle jäi kohati liiga pinnapealseks, oleks tahtnud sügavamale sisse minna mõnda teemasse. Huumorit veidi oli, aga oleks tegelikult isegi oodanud veidi tugevamat ja mustemat kohati. Just tänu pealkirjale ja nendele piltidele. Ühesõnaga, soovitan lugeda. 

Artikkel: „Mind pole kellelegi vaja...“ Miks meid ei õpetata vanaks saama?
 

Kambriumi plahvatus ja selgrootud fossiilid

19./205. Imeline elu. Burgess Shale ja ajaloo olemus

Sari: Loodusteaduste klassikuid 5 

Autor: Stephen Jay Gould

Tõlkija: Oive Tinn

Kirjastus: Argo 2024

383lk./4394lk./35471lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #5 (populaarteadus)

Autor oli solvunud kellegi peale, kes nimetas paleontolooge margikorjajateks. No sel juhul on nad margikorjajad, kes tuvastavad, mis on margil selle liimipoolse külje järgi, ilma teist poolt nägemata. Palentoloogia on üldiselt mulle võõras teema kuigi ajalugu huvitab küll. Aga noh need kivistised, hallid ja igavad. Seda raamatut lugedes oli kahetine tunne. Huvitav oli sellest teemast lugeda ja kuidas üldse toimub palentoloogide töö (sorry, väga igavalt ja rutiinselt ja aega nõudvalt). Burgess Shalest polnud ma ka midagi oma elus kuulnud, nüüd siis vähemalt see lünk eemaldatud teadmistest. Samas nendest ebamaistest eelajaloolistest tuvastatud ja mitte nii hästi tuvastatud loomadest oli mu jaoks ikka veidi kole igav lugeda. Kuigi samas ma saan aru kuidas palentoloogidel võisid iga selle avastuse juures silmad põlema ja süda hüppama hakata küll. Seega läks mul selle raamatu lugemisega üksjagu aega, sest kohati ikka ei edenenud raamat sugugi. Viga muidugi minus, mitte raamatus. Õnneks oli sel rohkesti fantastilisi pilte, muidu vaid kirjelduste lugemisega oleks vist mul pooleli jäänud. Seega võib olla kui ma reaalselt seal kivististe ja nende väljapuhastatud tulemite seas oleks, siis äkki ei oleksi nii igav kui vaid lugedes. Ehk see ongi pigem visuaalne teema, mitte lugemise teema. Sest need tegelased seal piltidel olid küll ägedad. Eriti kui ma oma vaimusilmas nägin neid hulga suuremana veel. Saaks ikka õudsama filmi sealt vist kui see Jurrasic Park. Kuidas üldse geoloogilises ajaskaalas elurikkus kujuneb jäi aga ka peale seda raamatut ikka mulle täiesti müstiliseks teemaks. Minu arust on see läbi ajaloo lihtsalt suures osas oletuste rida olnud, kuidas keegi on suutnud veenvalt teistele seda ära seletada, kuid aja möödudes arvamused ja teadmised muutuvad ning asjad pannakse taas mingil muul moel järjekorda ning liikidesse ja hõimkondadesse ja ajastutesse.

Kas vahel võib kuritegu olla õigustatud?

18./204. Viimane Londoni rong

Sari: Cherringhami mõistatused #5

Autorid: Matthew Costello, Neil Richards

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

130lk./4011lk./35088lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi

Meeldiv vanahärra Otto Brendl, kes mängis igal suvel lastele nukulavastust, suri ootamatult südamerabandusse. Jack ja Sarah on esimesed, kes jõuavad kohale kui mees leitakse ning üritavad teda elustada kuid see ei õnnestu enam. Elustamise ajal näeb Jack midagi, mis paneb tal taustal ohutule põlema, et kas Otto oli ikka see, keda kogu Cherringham tundis. Kes ta tegelikult oli enne kui Cherringami saabus? Alguses süütuna tunduv uurimine võtab järjest rohkem tuure üles ja selgub nii mõndagi vanahärra minevikust. 

Tüüpiline kiire ühe õhtu lugemine, hea lõõgastumisraamat. Mõned asjad oli aimata, mõned asjad selgusid lugemise käigus alles. Seekordne lugu ei olnud väga ettearvatav, nii mõnigi keerdkäik oli loos. Ning lõpus jäi üles küsimus, kas vahel võib juhtuda, et mõni kuritegu on õigustatud, õigust saab mõista rohkem kui ühel moel? 

 

Müüdid ja teooriad loomade kohta läbi ajaloo

17./203. Ootamatu tõde loomadest. Voorivankritäis vääritimõistetuid

Autor: Lucy Cooke   

Tõlkija: Aldo Randmaa

Kirjastus: Varrak 2022

368lk./ 3881lk./34958lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #4 (ajalugu)

Läbi ajaloo on ilmunud tarku raamatuid, kus kirjas imelised ja mitte nii imelised loomad. Nendes raamatutes on olnud erinevaid teooriaid loomade kohta. Kui inimene nägi või kuulis mingist loomast, siis kunagi olid ta teadmised täis valgeid laike selle looma kohta. Aga kuidas ikka targas raamatus kirjutada, et ei tea. Tihti tekitasid segadust mitmete eri allikate poolt tulnud vastuoluline teave. Siis tuligi sinna panna kirja oma fantaasiad või teooriad nende loomade kohta ning ikka nii, et nii see ongi. Läbi ajaloo on järgmised loodusteadlased ikka vaikselt neid teooriaid üritanud ümber lükata. Vahel on see ilusti õnnestunud, seal samas on tekkinud loomauurijate vahel kahes või veel enamas leeris ikka korralikud sõjad. Mõned müüdid on aga jõudnud välja ka tänapäevani, kuigi nüüd päris utoopilisi asju vähemalt tarkadesse raamatutesse enam kirja ei panda. Käesolevas raamatus vaadatakse lähemalt kolmeteist looma-lindu-kala. Autor toob välja, millised müüdid ja teooriad on selle liigi kohta läbi ajaloo olnud, kuidas need on põrmustatud ja kelle poolt ning põrmustab ise veel viimasedki müüdid. Lisaks on nende teoorite ümberlükkamiseks ta uurinud põhjalikult neid loomi ning selgitab lihtsalt ja arusaadavalt, kuidas ikka tegelikult on. Kas laiskloom on ikka laisk loom. Kuidas angerjas kuulsat Aristotelest ninapidi vedas. Kuidas on lood kopra ja tema oskusega munandid endal ära hammustada, et küttide käest põgeneda. Kas hüaan on ikka ühel aastal isane ja teisel emane. Miks pani üks teadlane konnadele pükse jalga. Miks arvatakse, et toonekurg toob lapsi. Kuidas kirjeldada looma, keda pole ükski loodusteadlane veel oma silmaga näinud ja aluseks on vaid fantastilised kuuldud kirjeldused. Kas põder on kurvameelne loom ning pandad kehvad seksijad ning valivad sööjad. Ja kes on see iseäralikku laadi elukas, keda inimene ei saa vaadata ilma iseendale mõtlemata. Kõigile neile küsimustele saab vastused sellest raamatust ja veel paljudele teistele küsimustele ka. Inimestel on olnud tung pidada loomi inimese peegelpildiks ja otsustada nende kõlbluse üle religiooni või inimlike voorusnormide alusel. Seega on loomad, keda ajaloos peeti vooruslikeks ja need, kes said halastamatu hukkamõistu osalisteks. Soov loomi inimestada püsib visalt ka tänapäeval. Kui loomad ei ole sellised, nagu inimene tahab, siis näeb inimene viga vaid loomades, mitte enda käitumises, mitte selles, et ta on hävitanud loomade igipõlised elukohad ja looduslikud kooslused ning ei võimalda loomadel elada loomade seaduste alusel. 

Raamat oli huvitav, müüte purustav ja teadmisi erinevate loomade kohta andev. Autor on näinud vaeva, et kõikide nende loomadega, kellest ta kirjutab, ise kohtuda ja neid põhjalikult uurida.  Kirjutatud nii, et igaüks saab aru, ei pea olema loodusteadlane. Raamatus on ka pildid loomadest, erinevate uurijate poolt joonistatud läbi ajaloo. Mõned nende loomad näevad ikka väga fantastilised välja. Kuid eks teadus ja teadmised peavadki muudkui arenema ja uuemaks ning täiuslikumaks muutuma.

Rahus ja tasakaalus maailm - kas see on ulme?

16./202. Hingede aeg

Sari: Neetud taevakivi 3 

Autor: Tuuli Tolmov

Kirjastus: Fantaasia 2024

297lk./3513lk./34590lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Aulembi ja Säde seiklused saavad otsa. Kas neil õnnestub tuua maa peale tagasi rahu ja tasakaal. Eelmises osas Põhja nõid eksis ja Maaema peatamise katses hoopis tegi asja hullemaks ning elevate ja surnute vaheline piir kärises. Nüüd on maa täis Toonelast lahkunud kodukäijaid, külmkingi ja hingeudu. Kokkupuutel elavatega  viimased haigestuvad ja surevad. Ravi selle vastu ei ole. Kas kogu inimsugu hävib või suudavad noorukid maailma päästa ning mis on selle hind? Kolmas raamat seikluslikust etnofantaasia sarjast. Kolmest raamatust meeldis see mulle kõige enam. Kuidagi selgem ja konkreetsem oli lugu, osa tegelastest ka juba siitilmast lahkunud ning seetõttu vähem erinevaid liine kirja panna. Enam polnud ka teadmatust, mis siis maailmas ikka toimub ja millised on taevaisa, maaema, teiste jumalate, haldajate, surma ja inimeste vahelised jõujooned, tahtmised ning piirid. Palju oli Eesti mütoloogiat, aga ka Skandinaavia oma. Meeldis ka, et lõpus oli järelsõnana autor selgitanud oma inspiratsiooni allikaid, milliseid kohti pidas silmas, kui need loosse kirjutas ja kes on kes Eesti mütoloogias, keda ta kasutas antud sarjas. Raamatusari mulle meeldis, selline parajalt seikluslik, parajalt müsteeriline, parajalt reaalne, parajalt õudne. Loodetavasti maailmas ikka jääb tasakaal säilima.

On siin mänguasjapood või ei ole siin mänguasjapoodi?

15./201. Kadunud mänguasjapood

Sari: Gervase Feni krimilugu

Autor: Edmund Crispin

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

240lk./3216lk./34293lk.

Krimikirjanduse väljakutse 2024 august: ajalooline krimka

Aasta 1938. Richard Cadogan, luuletaja ja isehakanud elunautleja, jõuab oma vanasse ülikoolilinna Oxfordi, enda meelest lõõgastavat puhkust nautima. Paraku leiab ta juba esimesel ööl mänguasjapoes lamamas eaka naise surnukeha ja saab hoobi vastu pead. Teadvusele tulles avastab mees, et mänguasjapood on kadunud ja selle asemele on tekkinud toidukauplus. Politsei suhtub ta juttu arusaadavatel põhjustel skeptiliselt, kuid Richardi kunagine koolikaaslane Gervase Fen, Oxfordi ülikooli õppejõud ja amatöördetektiiv, teab, et tõde on sageli kummalisem kui kirjandus ning hakkab seda lugu vaikselt harutama. Kohati aeglase kulgemisega, siis kiiresti edasi tormav. Ühel hetkel jääb targutamisse kinni ja järgmisel läheb peadpööritavalt edasi. Raamat on esmakordselt ilmunud aastal 1946, seda annab raamatu stiilist aimata. Selline klassikaline eelmise sajandi esimese poole inglise krimilugu, filmilik, lugedes tekib kohe peas ettekujutus loost. Lemmikuks ei saa, aga lugeda täitsa kõlbas, segadust oli täitsa suur ports selles loos. Pigem neile, kellele meeldivad aeglased klassikalised inglise krimilood.

 

Hingevaras tassib taas tittesid sohu!

14./200. Härjasoo hingevaras

Autor: Lille Roomets

Kirjastus: Tänapäev 2024

208lk./2976lk./34053lk.

Krimikirjanduse väljakutse 2024 august: ajalooline krimka

Eesti oma ajalugu taas ühte krimiraamatusse kirja pandud. 1905.aasta jaanuar, just on toimunud Verine pühapäev ja kardetakse, et mässamine hakkab jõudma järsku nüüd ka Eestimaa pinnale. Abja-Paluoja kohalik urjadnik Ado Luuk on elanud siiani üpris vaikset elu. Ta tunneb kõiki enda piirkonna elanikke, vahel pigistab, vahel paneb silma kinni, vahel laseb asjal omasoodu minna. Talle meeldib tema töö ja seda eelkõige selletõttu, et seal on rahulik ja vaikne võrreldes koduga, kus viis pisikest last kasvamas. Kuid pärast Verist Pühapäeva määratakse talle abiliseks hoopis uute kommete ning meetoditega Max Rawell, kes toob endaga kaasa isegi jäljekoera. Luuk ei usalda Rawelli kartes, et tegemist on tsaaririigi spiooniga, kes ihaldab tema mõnusat ametikohta. Kuid kas järsku hakkas tegutsema rahvajuttudest tuntud Härjasoo hingevaras ning varastas mõned tited, vedades need sohu, või on tegemist mõne kurikaelaga? Kuid miks varastada üks titt, kui neid tittesid on niigi igal pool, ei saa lapserohke isa Ado Luuk aru. Kuid tuleb suure jaanuarikülmaga siiski välja minna ja asja uurima hakata ning üritada Rawelli endast kaugel hoida, samas teda uurimisse kaasates, et teine midagi ei kahtlustaks. Ladus lugu ja kuigi lugeja taipab enne urjadnikke, kes asja taga on, siis mõned nüansid jäid siiski ka raamatust avastada. Ja polnud see lugu midagi lihtlabane, ikka mitmeid keerdkäike oli sisse pikitud. Ladus kiire lugemine, mulle meeldis. Ja minu arust oli vägagi ajastutruu, vähemalt nii palju, kui ma sellest ajajärgust lugenud olen. 

Ulmeklassika

13./199. Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas

Autor: Douglas Adams

Tõlkija: Kati Metsaots

Kirjastus: Rahva Raamat 2022

207lk./2768lk./33845lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 august: Mann Loperi lugemissoovitused

Seda raamatut olen juba vägagi pikalt plaaninud lugeda. Kutsekooli üks meesõpetaja ükskord loengus viskas õhku killu, mille peale klass jäi imestunud nägudega teda vaatama. Tema vaatas siis vastu klassi sama hämmastunult, et kas siis keegi tõesti ei ole seda raamatut lugenud. Ei olnud. Siis plaanisin kindlasti seda kunagi lugeda. No nüüd siis aastaid hiljem jõudis lugemisjärg selleni. Seetõttu väga meeldivad need ulmekirjanduse soovitused, et sealt leiab nii klassikat kui uusi asju ning on põhjust lugeda asju, mis muidu kuidagi ei taha jõuda lugemisjärjega kätte, muudkui mingid muud raamatud jõuavad ennast vahele pressida. Ma enam ei mäleta, mis see kild tookord oli, äkki siis see „42“? Või oli midagi muud sellest või siis järgedest. Lihtsalt ei mäleta. Aga seda saan nüüd küll aru, miks just selle inimese jaoks võis see raamat olla kultusteos, täiesti temalik raamat.

Ütlen kohe ära, et mulle meeldis. Meeldis väga. Selline minu huumorisoonega sobiv naljakas absurdikas. Kohati pani mõtlema, et kas ajapikku muutub see raamat pigem rohkem või vähem absurdsemaks lugejatele. Sest paljud asjad mis seal olid, on ju hoopis teiseks muutunud, mõned reaalsemaks, mõned ebareaalsemaks.  

Arthur Denti jaoks oli see täiesti tavaline neljapäeva pärastlõuna, kuni tuldi tema maja maha lõhkuma. Üsna pea pärast seda lasti õhku terve planeet Maa, et teha ruumi Galaktika uuele kiirteele. Arthuri parim sõber on just äsja teatanud, et on tegelikult tulnukas. Ja praegu kihutavad nad mööda kosmost, kaasas vaid käterätt ja pealtnäha kahjutu raamat, millele on suurte sõbralike tähtedega kirjutatud: ÄRA SATU PAANIKASSE.

Aga paanikasse satuvad tegelased nii mitmelgi juhul, pole sellest raamatust sugugi niipalju kasu. Aeg ajalt on loogika mingil erilisel orbiidil, füüsikaseadused ümber kirjutatud ja ei kehti enam ning aeg keeratud ümber sõrme või galaktika. Aeg ajalt kerkivad keset absurdsust esile mõningad mõttekohad elu ja olu üle, võib olla mõnikord isegi sellises kohas, mida kirjanik ette ei plaaninud või ei osanud veel plaanida või siis plaanis kuidagi teisiti olenevalt ajast. Kas ka järgmised galaktilised reisid saab pöidlaküüdiga ette võetud, ei tea, aga hetkel kaldun arvama, et võiks ju. Loodetavasti keegi järgnevatest siis paneb oma soovituste nimekirja järgnevad osad.  

 

Jaapani varjundiga Eesti ulme

12./198. Hinged mõõgateral

Sari: Teaduse kaardivägi. Eesti ulmeromaan 5

Autor: Rait Piir

Kirjastus: Lummur 2021

368lk./2561lk./33638lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 august: raamat kirjastuselt Lummur

Neljast lühiromaanist koosnev antoloogia. Kaks neist kujutavad keskaegset Jaapanit ja selle mütoloogiast inspireeritud fantaasiamaailma, millest ei puudu ka samuraid, lahingud ja võimumängud. Kahes teises teoses viiakse lugeja aga Ceresele ja Veenusele – küberpungist, neuroliidestest ning transhumanismist läbipõimunud tulevikku.  

Küllaltki erinevad lood olid kõik. Need Jaapani ainetel meeldisid mulle rohkem. Parajad õudukad. Eriti see viimane Nukumeister. Nukud on üldse ühed kahtlased tegelased, eriti kui nad on hingega nukud. Lisaks see Jaapani auenesetappude asi, no see on minu jaoks ikka täielik müstika. Kosmose lood jäid minu jaoks veidi kesisemaks, lihtsalt kuna see maailm mind sedavõrd ei paelu. Seiklusi ja põnevust seal muidugi oli, ehk veidi liigselt verd ja peksmist ja muid selliseid värke ka. Kindlasti on neile omad fännid olemas.

Lugeda oli üldiselt üpris kerge ja ladus, ei olnud väga spetsiifiliseks ja keeruliseks isegi neid kosmose lugusid aetud, sai tavalugeja ka aru, mitte ainult suur ulmefänn. Jaapani stiilis õudukaid võiks isegi rohkem lugeda temalt. Need olid sellised reaalsuse ja fantaasia piiri peal hõljuvad lood, mis mulle eriti sobivad. Eriti see viimane lugu hakkas mul filmina silmade taga elama ja kohati isegi muutus minu fantaasianägemuses liigagi õudsaks kätte ära.  

Tehisintellekt vallutas maailma!

11./197. Inglite linn

Sari: Teaduse kaardivägi. Eesti ulmeromaan 7
Autor: Mann Loper

Kirjastus: Lummur 2022

200lk./2193lk./33270lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 august: Mann Loperi lugemissoovitused või raamat kirjastuselt Lummur

See sobib nüüd mõlemasse kategooriasse. Mann Loper ise soovitab ja Lummuri kirjastuse poolt väljaantud raamat on ka.

Noorte fantaasiaraamat. Maailmalõpu raamat. Tehisintellekti ja masinate ülemvõimu raamat. Kunagi juhtus midagi ja masinad vallutasid maailma. Raamatus kutsutakse seda rikkeks. Inimesed on endiselt olemas, kuid neid on vähe ja nad peituvad kusagil oaasides, kindlustus, kuhu masinad oma jalga ei tõsta. Kuid selleks, et leida toitu ja muid vaja minevaid esemeid, peab minema linna prügimägedele. Hiigellinn, mis nüüdseks on varemetes. Hiigellinn, kus toimetavad masina, kes õgivad inimesi. Pead olema osav ja julge, et nende eest pääseda ning oma kogukonnale süüa ja tarbeesemeid hankida. Lonni on teismeline tüdruk. Juba tavaelus on teismelise elu keeruline, sa ei ole enam laps, ega ka veel täiskasvanu. Kord oodatakse sult lapsena, kord täiskasvanuna käitumist. Kuid kui sa oled suletud kindlusse ja ohtlik maailm väljaspool seda siiski tõmbab, siis on valikud rasked. Sind nähakse lapsena, sa pead toimetama igavate asjadega, kui samal ajal teised käivad väljas, muretsevad kogukonnale kraami ning neid nähakse kangelastena. Tüdruk koos kahe kaaslasega otsustab siiski ette võtta riskantse teekonna ja näidata, et nad on juba suured ning saavad hakkama, neist on kasu ja teised noorukid, ei saa enam üleolevalt neisse suhtuda. Kuid enne koju tagasi pääsemist läheb asi valesti ning Lonni on ainus, kes pääseb tagasi kaitsvate kindlusseinte vahele. Siiani oli tema see kõige arem ja nõrgem, keda kaaslased kaasa ässitasid ja togisid. Nüüd on tema maailm muutunud. Lonnit painab pidevalt mõte, mis seal linnas ikka toimus, miks see kujunes selliseks, nagu see on, kas mujal on ka veel inimesi järgi. Lonni on tüdruk, kes lihtsalt ei võta asju nii nagu need on, vaid üritab igati taustast aru saada, miks need on nii nagu need on.  

Küllalt põnev raamat. Seiklusi on küllaldaselt. Samas ei ole see lihtsalt seiklusraamat, siin on palju mõtlemist inimeseks olemise, väärtuste ja suhete vallas. Kas see ongi üks stsenaarium, mis võib inimkonda ees oodata? Või suudavad inimesed seda vältida ning muuta oma maailm paremaks ja helgemaks paigaks. Mulle tavaliselt need maailmalõpu raamatud eriti peale ei lähe, aga see oli küll hästi kirjutatud. Taust oli igati raamatu sõnumit toetav. 

Kuidas inimene suudab nägusid tuvastada

10./196. Tuttav või tundmatu? Näotuvastus psühholoogias ja õiguses

Sari: Elav teadus 45 

Autor: Kristjan Kask

Kirjastus: Argo kirjastus 2024

191lk./1993lk./33070lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #9 (populaarteadus)

Kui ma tavaliselt loen ikka niipidi, et enne teema ja siis raamat, siis seekord oli vastupidi. Teadsin, et tahan seda raamatut lugeda ja siis vaatasin, et oi, see sobib ju ilusti ohuteemasse. Raamat suures osas räägib ju kurjategijatest ja nemad on ühiskonnas ohuks. Samas see raamat tõi välja ka küsimuse, kumb on halvem, kas see oht, et kurjategija jääb tuvastamata või oht, et süütu inimene tuvastatakse kurjategijana ja peab kandma karistust kellegi teise eest. Ma ei tea kui palju seda Eestis juhtub, autor ei olnud seda raamatus välja toonud, aga Ameerikas on ikka väga palju neid, kes süütult aastaid ja aastakümneid trellide taga süütult istuvad, sest keegi kusagil tuvastas valesti, keegi jättis oma töö krrektselt tegemata, keegi kallutas tunnistajat jne. Kurjategija näotuvastuses mängib väga palju asju rolli. Millises olukorras see toimus, sageli ju halvas valguses, kiiresti, hirmuolukorras, mitu kurjategijat, maskides, liikumises, küljelt jne. Kui tegemist on relvasituatsiooniga, siis jälgitakse pigem relva kui kurjategija nägu. Ja see inimese mälu, see pole ju kunagi usaldusväärne, eriti veel pingelises olukorras. Raamatus on küll suuresti juttu eksperimentidest, kuid minu arust eksperiment laboritingimuses või reaalses olukorras toimuv kallaletung - need on ikka kaks erinevat asja ja suudad neid fikseerida erinevalt, samuti mällu salvestada erinevalt. Ning igakord kui mõne mälestuse mälust esile kutsud, siis paratamatult see mälestus veidi moondub. Ja mingid detailid paratamatult mälust hääbuvad. Seega kui usaldusväärne on mälu tundmatu näo suhtes, mida oled hirmusituatsioonis vilksamisi näinud kuude pärast, kui kurjategija peaks olema kinni võetud? Juttu oli ka fotorobotitest ja kuidas nende tulemusel on leitud kurjategijad. Kuidas kunagisest kunstniku joonistusest on fotorobotitega tehtavad näod väga palju edasi arenenud ja nüüdseks sageli vägagi tuvastatavateks muutunud. Huvitav oli ka see, kuidas näiteks piirivalvurid peavad suutma inimese ja tema dokumendifoto sarnasuse tuvastada. On küll juba kasutusel automaatsed tuvastajad, aga need ei pruugi inimest tuvastada kui tal on dokumendis aastate tagune foto (iga aastane passivahetus?). Igatahes kusagil lennujaamas üritasin ka ise sellisest automaadist läbi pääseda ja see suunas ikkagi läbi piirivalvuri mind, ju siis mu passipilt ei läinud kuidagi minuga kokku. Kuid tehnika areneb ja tehisintellekt samuti, seega ehk on tulevikus siiski lihtsam inimesi tuvastada ja kaob ära inimlik eksimisfaktor. Väga huvitav raamat, soovitan lugeda. Sain raamatust teada, et mul on assotsiatiivne prosopagnoosia, seega vabandust, kui ma ei tunne kedagi kogemata ära, keda peaks. 

Loomad, kes on käinud sõjas

9./195. 77 lugu lahingutes osalenud loomadest

Autor: Allan Espenberg

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2021

160lk./1802lk./32879lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #3 (ajalugu)

Ajaloost ja ka tänapäevast on teada palju loomi, kes on millegi huvitava, põneva, ebahariliku, kasulikuga hakkama saanud. Sellesse raamatusse on kogutud lood sellistest loomadest, kes on osalenud ja silma paistnud sõdades, lahingutes ja nendele sarnanevates olukordades. Muidugi pole kõik nendest loomadest alati ise lahingus osalenud vaid sageli lihtsalt olnud sõjatandril olevate meeste lemmikloomaks. 

Raamatus on kirjas selliste loomade lood: 29 koera, 17 hobust, 8 kassi, 4 tuvi, 3 siga, 2 ahvi, kaamelit, karu, lõvi ja elevanti, 1 kits, hani, kilpkonn, alligaator, pingviin ja eesel. Mulle olid suures osas need loomad kõik tundmatud. Osalesid erinevates sõdades läbi ajaloo, alates enne meie ajaarvamist ajast kuni tänapäevani. Koerad on ikka pigem olnud need, kes on otseselt sõdimisele kaasaaidanud, otsinud lõhkeainet ja peitunud vaenlasi. Hobused on viinud oma ratsanikud lahingusse ja seal neid kandnud. Tuvid on edastanud teateid kui muud sidevahendid on lakanud töötamast. Kaamelid ja elevandid on tassinud raskuseid. Kasside peamiseks ülesandeks on olnud laevades võidelda rottidega, aga ka olla lihtsalt lemmikloomaks. Paljud erilised loomad pole oma jalaga lahingusse tõstnud, nad on olnud lihtsalt maskotiks. 

Raamat muutus pikapeale veidi igavaks, sest ega midagi vapustavalt uut sealt ei tulnud, lood hakkasid mingil määral korduma juba. Kuidagi kuivalt oli kirjutatud ka minu arust ning nii mõnegi looma kohta tekkis küsimus, kas ta ikka on õiges raamatus. Aga kindel on see, et sellises depressiivses ja ärevas kohas nagu sõda või sõjaseisukord on vaja kedagi, kes aitaks sõduritel ennast maandada, neid seoks normaalse tavaeluga ning selleks on loomad väga head abivahendid. Vähemalt neile, kes loomi armastavad. Samas nii mõnegi loo puhul jäi kõlama inimese kalk loomus, kui hüljati neid abistanud loomad kui neid enam vaja polnud. Ei saa ju rääkida koerajuhi ja koera suurest ja heast ühendusest kui koerajuht peale sõjaolukorda ei kontakteeru enam kunagi selle koeraga ja laseb sel lihtsalt kusagil surra. Siia raamatusse on kogutud need loomad, kellel oli nimi ja kellest on jäänud maha märkmed, mälestused, filmid. Kuid kui palju on neid anonüümseid nimeta või nimega loomi, kellest midagi ei teata ja kes on aidanud inimesi sõdades. 

Kuidas maitseb Eestimaa?

8./194.  Eesti maitselaegas : toit, teadmised ja lood gastronoomilisest pärandist 

Koostaja: Raivo Kalle

Kirjastus: Universita di Scienze Gastronomiche 2021

157lk./1642lk./32719lk.

Eesti ajaloo väljakutse august: Eesti joogid ja söögid, köögid, sööklad ja restoranid

Ark of Taste kriteeriumite järgi loetakse pärandiks toodet, mis on elavas käibes olnud vähemalt ühe inimpõlve ehk 30 aastat. Sellesse raamatusse on koondatud 60 erinevat taime, looma, kala mida Eestis on väga pikka aega kasvatatud ja söödud, mis on jõudnud Ark of Taste nimekirja, aga ka mõned valmistooted nagu soolapekk, hapukurk, linnaseõlu, korp, kaeraküpsis, tangumakk, kama jt. Iga asja juures on kirjas mis ta on, kuidas teda kasutatakse toiduks, ajalooline, kultuuriline ja majanduslik tähtsus ning ohustatus. Enamus seal toodust on selline, mida olen söönud/maitsnud, aga ka mõned asjad mida veel pole. Kuid mõni maitse on selline, mida ikka ja jälle tarbin, sest see on sedavõrd hea. Samas mõne asja juures pani õlhu kehitama, kas ikka on selline põline toit, ehk siiski pigem selline, mis kunagi oli laialdasem ja nüüd üpris kadunud meie söögilaualt siiski. Raamat oli huvitav ja mõne sordi kohta sai uut ka teada.

Inimene ilma varjuta

 

7./193. Varjud 1. Kõlin

Autor: Timo Parvela

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Helios 2022

172lk./ 1485lk./32562lk.

Soome kirjanduse väljakutse august: Tove Jansson 110 - Soome kirjaniku lasteraamat

Kui oluline on, et sul oleks vari. Kas sa üldse paned tähele oma varju ja milleks see kasulik on? See on ju selline tühine asi ja kui selle üraandmisest sõltuks kellegi elu, siis poleks ju kahju seda ära anda, sellest ei muutuks ju midagi? Või ikka muutub? Pete Valo on ahastuses. Sara, tema parim ja tegelikult ainus sõber on raskesti haige ning paranemislootust ei ole. Viimases hädas sosistab kolmeteistkümneaastane Pete oma südamesoovi kaubamaja jõuluvanale kõrva. Talle lubatakse, et tüdruk paraneb, aga ainult ühel tingimusel: vastutasuks peab Pete loobuma oma varjust. See tundub nii suure kingituse eest tühiasi, aga peagi selgub, et seda on siiski palju rohkem, kui keegi oleks osanud ette kujutada. Seiklus läheb lahti, aga esimeses osas veel kuigi kaugele ei jõuta, vaja varsti ka järgmised osad lugemisse haarata... Ahjaa, varju võib ära anda ka palju vähema eest nagu botased või mobiiltelefon või ... Seega kui kohtad kedagi, siis piilu, kas temal on vari ikka olemas... Timo Parvela on kindlalt Soome kirjanikest minu lemmik. Lasteraamatud, aga alati põnevad ja naljakad lugeda ka täiskasvanule.

Kui muumisid saab liiga palju su ellu

6./192. Tove! Tove Janssoni teekond vabadusse ja maailma otsa

Sari: Soome supernaised 

Autor: Leena Virtanen

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Sinisukk 2024

33lk./1313lk./32390lk.

Soome kirjanduse väljakutse august: Tove Jansson 110 - Soome kirjaniku lasteraamat

Kui muumisid sai natuke liiga palju ja nad hakkasid juba muud elu ja loomingut takistama, siis asuski Tove koos oma elukaaslase Tootiga ümbermaailmareisile. Nende esimeseks sihtpunktiks sai Jaapan, kus Tooti ostis kitsasfilmikaamera, mis jäädvustas Tove ümbermaailmareisi: Hawaiil, iidsetes templites Mehhikos ja Ameerika Ühendriikides. Reisi ajal leidis Tove vabaduse ja inspiratsiooni loomaks uut. See on lugu julgusest ja innust asuda uuele teekonnale. 

Ega selles raamatus väga palju juttu ei olnud ja Tovest teada ei saanud. Asja tegid paremaks tsitaadid tema raamatutest ja kirjadest. Eks ta kirjutas Muumidesse sisse palju iseennast ja teda ümbritsevaid lähedasi inimesi. Kiire lugemine, aga ega midagi eriti teada ei saanud küll.

Kas karu kakab metsa alla või läheb WC-sse?

5./191. Kas karu kakab metsa all?

Autor: Huw Lewis Jones

Tõlkija: Triin Olvet

Kirjastus: Argo 2023

48lk./ 1280lk./32357lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #2 (lasteraamat)

Mis loom see karu on, mida ta sööb ja kuidas elab? Palju erinevaid karuliike üldse on ja kus nad elavad? Millised liigid on välja surnud, väljasuremise ohus ja milliseid on maailmas hetkel piisavalt. Väga huvitav ja äge karuraamat. Muidugi kakast on palju juttu, aga eks üks suur loom, kes palju sööb, see peab ka palju seda teist asja tegema. See raamat peaks nüüd küll iga väikese loomasõbra lugemislauale jõudma ja läbi uuritama. Tõsiselt vahva raamat toredate piltidega ning uute teadmistega. tegelikult, palju üks tavaline täiskasvanugi karudest õieti teab, seega ei tee paha ka täiskasvanutel veidi seda raamatut uurida.  

Kes elavad meie metsades?

4./190. Meie lapse loomaraamat. Imetajad

Autor: Marko Mägi

Illustraator: Grete Alt

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2021

104lk./1232lk./32309lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #1 (lasteraamat)

Lastele Eestimaa imetajatest, kellest suur hulk on mingid hiired või hiirelaadsed tegelased. Lihtsalt ja lastepäraselt, aga asjalikult ja teadmisi andvalt. Lapsed on vanaema juures maal ja kõrvaltalus elab sooloom (zooloog) Toomas, kes siis lastele imetajaid tutvustab ning laste lõpututele küsimustele vastab. Kus mingi loom elab, millest toitub, milline välja näeb. Paar pisilooma oli sellist, kellest ma kuulnud enne polnud, sai mõne lünga taas teadmistes kustutatud. Mõne looma kohta oli mõni fakt ka teadmata. Loomi ennast ma olen ikka natuke näinud ja seda looduses, mitte vaid loomaaias. Samas ma ei kipu sugugi nendega nende endi kodus kohtuma, samas ega loomad ka ei taha nii väga inimesega kohtuda, nende suurte ja koledate ohtlike ettearvamatute loomadega, kes ennast looduse krooniks peavad. Lasteraamat, mis oli täis tarkust loomade kohta, loodushuvilistele lastele soovitan küll. Pildid on ka raamatus ilusad, täpsed, mitte multifilmilikud.