See on nüüd esimene arekeelne raamat, mida ma lugenud olen. Olen arekeelest lugenud ja tean, et see on lihtsustatud lihtlauseline keel, kus puuduvad keerulised sõnad, kujundid jne. Aga otseselt selles keeles kirjutatud raamatut polnud enne kätte sattunud. Tegelikult ma seda ka teadlikult ei valinud, vaid kui rüüstasin uusi lasteraamatuid raamatukogus enne puhkust, siis sattus ka see sekka. Olgu, mõtlesin, et tutvun siis sellega. Jah, saan aru, et on kindel sihtgrupp, kellele see raamat on mõeldud ja kellele vägagi sobiv. Keelt alles alustanud õppijad, erivajadusega isikud jne., aga tavalugeja jaoks jääb see kõik ikka veidi primitiivseks. Ma pigem loen ikka edasi neid normaalkeelega raamatuid, vähemalt eesti keeles. Aga lugu oli valus. Ühe pere laps jääb külmal lumisel õhtul kadunuks. Keegi ei tea kuhu ta läks või miks ta ühendust ei võta ning telefonile ei vasta. Politsei hakkab otsima, aga poiss on nagu tina tuhka kadunud. Lõpuks ikka jõuab lugu kuhugi välja, aga kas see ka hea lõpp on, on iseasi. Muidugi on kõige halvem teadmatus, teadmine, kas siis heast või halvast, on ikkagi parem.