11./135. Kukerpall
Sari: Peadpööritav sari 1
Autor: Vuokko Hurme
Tõlkija: Kristiina Kass
Kirjastus: Rahva Raamat 2026
222lk./2797lk./ 32920lk.
Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: Fantaasia maailm
Kujutage ette, olete kodus, lamate oma voodis ja loete raamatut. Järgmisel hetkel teeb maailm kukerpalli. Te lamate laes ja voodi on teie peal. Kui oli raske voodi, siis võib olla olete lömastunud. Aga kui läks õnneks ja suudate pehme kerge voodi enda pealt ära lükata ja püsti tõusta, siis seisate laes laelambi kõrval ja vaatate aknast välja ning näete taevast - ei mitte pilku üles tõstes nagu tavaliselt, vaid hoopis pilku alla lastes, seal, kus varasemalt oli maapind. Nüüd on maapind üleval - või see, mis sellest järel on, sest kõik lahtine, mis maapinnal oli, see kukkus alla, taevasse. Kui teie maja ei olnud tugevalt vundamendiga maa küljes kinni, siis lendasite koos majaga. Kui olite õues, siis tõenäoliselt te sattusite vabalangemisse kuhugi, millest keegi ei tea kuhu täpselt. Seega kõik, mis enne oli põrandal on nüüd laes. Kõik mis oli lahtiselt maapinnal, seda enam pole. Sündmus, mida kutsuti Kukerpalliks, oli kõik sassi ajanud. Sellest hoolimata olid inimesed õppinud oma pahupidi maailmas toime tulema ja edasi elama, isegi lapsi saama. Lenna on elanud kõik oma elu 8 aastat Kardumi linnas, maailmas, mis oli pöördunud tagurpidi. Lenna elab koos isa, ema, nelja aastase õe ja kanaga suures seitsme korruselises majas, kus elab veel kaks inimest, abielupaar ja sageli toob isa naabermajas elava sama vana poja sinna, kuni ise käib toitu, vett ja muud eluks vajalikku hankimas. Linnas saab ringi liikuda mööda trosse, mis on pandud majade vahele, kuid vahel võivad need ka katkeda. Lenna jutustab oma elust, mõtetest, arusaamadest, kohatud inimestest ja kõigest muust. Milline saatus Lennat ja ta pere ees ootab? Kuidas on võimalik tagurpidimaailmas elada ning kas see on jätkusuutlik või langeb ühel hetkel kõik teadmatusse?
Tore lugemine oli, parajalt kõhe, parajalt põnev, parajalt köitev, parajalt huvitav, parajalt lihtne, parajalt kiire, parajalt mõtlemapanev, parajalt lapselik, parajalt kõike, mis ühes heas laste fantaasiaraamatus olema peab. Aga ei ole sugugi igav ka suurele lugejale, eriti kui suuta seda endale silme ette kujutada. Igatahes treppe ma nüüd hakkan eriliselt silmitsema, kas on ikka ilusti poolsed või mitte (järelikult pole projekteerija sugugi maailma kukerpalliga arvestanud). Ootan juba järge sellele raamatule.