19./143. Kaotatud ja jäänudki leidmata
Autor: Simon Mason
Tõlkija: Jüri Kolk
Kirjastus: Varrak 2026
326lk./ 4661lk./ 34784lk.
See on uurija Wilkinsi sarja
kolmas raamat ja kõik kolm osa on olnud põnevad ning eripärased. Autor
suudab endiselt üllatada nii looga kui ka tegelastega.
Seekord
saab kõik alguse sellest, et keset ööd teatab kuulus seltskonnatäht
Zara Fanshawe häirekeskusele, et kaotatud ja jäänudki leidmata. Mõni aeg
hiljem leitakse tema avarii teinud luksusauto mahajäetuna, kuid naist
ennast ei ole kusagil. Samal ajal kaob jäljetult ka kodutu mees, keda
Oxfordis hästi tunti. Esialgu näivad need kaks kadumist täiesti
seosetud, kuid üsna kiiresti saab selgeks, et juhuseid on loos natuke
liiga palju.
Endiselt on sarja kõige suuremaks tugevuseks
kaks peategelast. Ryan ja Ray Wilkins on täielikud vastandid. Ryan on
impulsiivne, ütleb välja kõik, mis pähe tuleb, ja rikub vajadusel
reegleid. Ray on rahulik, viisakas ja kaalub enne tegutsemist iga sammu. Nad käivad teineteisele närvidele, aga just see muudab nende omavahelise suhtlemise huvitavaks. Kui
nüüd öelda, et üks on valge- ja teine mustanahaline, siis
stereotüüpselt peame kohe Ryanit musta- ja Rayd valgenahaliseks. Kuid
autor on need stereotüübid rikkunud ning meeste nahavärvi vastupidiseks
muutnud. Samas kipub ikka olema lugeja sümpaatia vist Ryani poole
kaldu, mul küll vähemalt. Sest vaatamata ta ATH-le, suhtlemis- ja
käitumishäiretele on ta tark ning südamlik mees, kes ülekõige armastab
oma pisikest poega. Tegelased ei ole täiuslikud. Ryan teeb valesid otsuseid ja satub ikka ja jälle probleemidesse. Ray eraelu ei ole samuti sugugi muretu. Nad mõjuvad päris inimestena ning just see teeb kogu sarja usutavaks.
Autor
ei kirjuta ainult kuriteost. Sama oluline on Oxford ise. Ühel pool
uhked kolledžid, vanad kivimajad ja jõukad elanikud, teisel pool
kodutud, ääremaad ja inimesed, kellest enamik lihtsalt mööda vaatab. See
vastandamine annab loole palju juurde ning linn muutub peaaegu omaette
tegelaseks.
Lugu ei kihuta kogu aeg täiskiirusel edasi. Autor laseb uurimisel rahulikult areneda ning viskab lugejale paraja aja tagant uusi infokilde. Pigem tekkis mõnus tunne, et puslet pannakse tükkhaaval kokku ning lugejal on võimalik koos uurijatega kaasa mõelda.Lõpplahendus oli minu jaoks igati veenev. Kõik olulised niidiotsad said kokku seotud, kuid autor ei lahendanud kõike liiga lihtsalt. Põnev lugu, hästi kirjutatud tegelased ja mõnusalt britilik õhkkond tegid sellest järjekordse väga hea lugemiselamuse. Vähemalt kaks raamatut veel selles sarjas olemas, ootan pingsalt tõlget.