7./155. Ajavalvur
Sari: Ajapatrulli jutud 2
Sari: Orpheuse raamatukogu 67
Autor: Poul Anderson
Tõlkija: Tatjana Peetersoo
Kirjastus: Fantaasia 2023
226lk./2242lk./ 38266lk.
Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuli: Sci-fi maailm
Ulmeraamat, milles ajas rändamine ei ole lihtsalt võimalus minevikku piiluda, vaid väga vastutusrikas töö. Ajapatrulli agendid liiguvad erinevates ajastutes selleks, et hoida ajalugu sellisena, nagu see olema peab. Tulevikust pärit organisatsioon peab takistama neid, kes tahavad minevikku muuta ja sellega kogu edasist ajalugu ümber kirjutada. Iga vale samm võib tähendada terve rahva või tsivilisatsiooni kadumist.
Raamat sisaldab kahte lühiromaani, mis viivad lugeja üsna erinevatesse paikadesse. „Elevandiluu ja ahvid ja paabulinnud“ viib muistse Foiniikia tähtsasse sadamalinna Tüürosesse ligi tuhat aastat enne meie ajaarvamise algust. Teises loos „Goot Odini kurbus“ jõutakse 4. sajandisse, Rooma impeeriumi lagunemise aega, kus hunnide surve sunnib gooti hõime üle Doonau liikuma.
Esimene lugu mõjub eelkõige oma ajaloolise miljöö tõttu. Kaubandus, võim, erinevate rahvaste kokkupuuted ja tolleaegne maailmapilt annavad sündmustele oma näo. Ajapatrulli agendid peavad tegutsema ettevaatlikult, sest nad ei saa minevikus lihtsalt kõike oma äranägemise järgi parandada. Ajalugu tuleb kaitsta, kuid samal ajal tuleb seda ka seestpoolt mõista.
„Goot Odini kurbus“ on tumedama tooniga. Siin on rohkem sõda, rahvaste liikumist ja tunnet, et üks ajastu hakkab lõppema. Rooma impeeriumi piirialadel toimuv näitab hästi, kui keeruline on ajalugu ühe sündmuse või ühe rahva järgi seletada. Samuti on seal peaküsimuseks kui minnakse mingite legendide jälgedes minevikku, kas ei või siis osutuda, et need legendid saavad alguse hoopis sellest tuleviku ajapatrulli tegelasest. Ja kui palju ta siis edaspidi tohib sekkuda ja ajaloo kulgu väänata. Ajarändamine ei muuda ajalugu kuidagi lihtsaks. Vastupidi, mida rohkem Ajapatrulli agendid minevikust teada saavad, seda ettevaatlikumad nad peavad olema. Nad teavad, milleni teatud sündmused tulevikus viivad, kuid nende ülesanne ei ole inimesi päästa iga hinna eest. Mõnikord tuleb lubada ajaloolistel sündmustel toimuda ka siis, kui lugejana teame, kui traagilised võivad tagajärjed olla.
Raamat sobib neile, kellele meeldivad ulme ja ajalugu korraga. Siin ei ole põhirõhk tehnoloogial ega suurejoonelisel tulevikumaailmal, vaid ajaloolistel perioodidel ja küsimusel, kui palju võib inimene sekkuda ajaloo kulgu. Kaks lühiromaani on erineva miljöö ja meeleoluga, kuid neid ühendab sama mõte. Minevik ei ole lihtsalt koht, kuhu saab tagasi minna. Iga sekkumine muudab midagi ja selle tagajärgi ei pruugi olla võimalik enam kontrollida.
Raamat sisaldab kahte lühiromaani, mis viivad lugeja üsna erinevatesse paikadesse. „Elevandiluu ja ahvid ja paabulinnud“ viib muistse Foiniikia tähtsasse sadamalinna Tüürosesse ligi tuhat aastat enne meie ajaarvamise algust. Teises loos „Goot Odini kurbus“ jõutakse 4. sajandisse, Rooma impeeriumi lagunemise aega, kus hunnide surve sunnib gooti hõime üle Doonau liikuma.
Esimene lugu mõjub eelkõige oma ajaloolise miljöö tõttu. Kaubandus, võim, erinevate rahvaste kokkupuuted ja tolleaegne maailmapilt annavad sündmustele oma näo. Ajapatrulli agendid peavad tegutsema ettevaatlikult, sest nad ei saa minevikus lihtsalt kõike oma äranägemise järgi parandada. Ajalugu tuleb kaitsta, kuid samal ajal tuleb seda ka seestpoolt mõista.
„Goot Odini kurbus“ on tumedama tooniga. Siin on rohkem sõda, rahvaste liikumist ja tunnet, et üks ajastu hakkab lõppema. Rooma impeeriumi piirialadel toimuv näitab hästi, kui keeruline on ajalugu ühe sündmuse või ühe rahva järgi seletada. Samuti on seal peaküsimuseks kui minnakse mingite legendide jälgedes minevikku, kas ei või siis osutuda, et need legendid saavad alguse hoopis sellest tuleviku ajapatrulli tegelasest. Ja kui palju ta siis edaspidi tohib sekkuda ja ajaloo kulgu väänata. Ajarändamine ei muuda ajalugu kuidagi lihtsaks. Vastupidi, mida rohkem Ajapatrulli agendid minevikust teada saavad, seda ettevaatlikumad nad peavad olema. Nad teavad, milleni teatud sündmused tulevikus viivad, kuid nende ülesanne ei ole inimesi päästa iga hinna eest. Mõnikord tuleb lubada ajaloolistel sündmustel toimuda ka siis, kui lugejana teame, kui traagilised võivad tagajärjed olla.
Raamat sobib neile, kellele meeldivad ulme ja ajalugu korraga. Siin ei ole põhirõhk tehnoloogial ega suurejoonelisel tulevikumaailmal, vaid ajaloolistel perioodidel ja küsimusel, kui palju võib inimene sekkuda ajaloo kulgu. Kaks lühiromaani on erineva miljöö ja meeleoluga, kuid neid ühendab sama mõte. Minevik ei ole lihtsalt koht, kuhu saab tagasi minna. Iga sekkumine muudab midagi ja selle tagajärgi ei pruugi olla võimalik enam kontrollida.
Ei olnud päris minu tassike teed kuigi mulle üldiselt meeldivad nii ulme kui ajalugu. Kuidagi segaseks jäi see lugu, ei saanud hoogu üles ja põnevust nappis.