21./169. Hukkasaaja
Sari: Loomingu Raamatukogu 2021/35-36
Autor: Thomas Bernhard
Tõlkija: Mati Sirkel
Kirjastus: Kultuurileht 2021
111lk./ 5161lk./ 41185lk.
Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse: Saksa keeleruumi autor, keda oled kartnud või vältinud, aga nüüd loed
Mõtlesin, mis mõtlesin, aga ühtegi Saksa keeleruumi autorit, keda ma kardaks või väldiks ma välja ei suutnud mõelda. No ehk Karl Marx, aga ärme nüüd päris ekstreemseks ka selle väljakutsega lähe. Ma üldiselt üldse ei karda kirjanikke. On vaid mõned, keda ma enam kunagi ei loe, sest ei haaku kuidagi minuga, aga ega ma neid sellepärast veel ei karda. Mul on peotäis väljakutsesse sobilikke raamatuid, mida ma ühe sorteerimise käigus oma raamaturiiulist leidsin ja jätsin ootele, et mis teemad veel tulevad. Võtsin nüüd need kätte ja vaatasin, et mis neist on selline raamat, mida ma kõige väiksema tõenäolisusega kunagi ilma väljakutseta loeksin. Ja nii ma sellesse teemasse raamatu leidsingi. No peale lugemist on niinimetatud välditavate autorite nimekirjas siis veel üks kirjanik juures, Austria kirjanik Thomas Bernhard. Ma ei tea, kas just sedapidi oli selle väljakutse eesmärk, aga nii see igatahes juhtus. Teda tuntakse unikaalse, monoloogilise ja korduva stiili poolest ning tema teosed käsitlevad sageli surma, üksindust, kunsti mõttetust ja Austria ühiskonna kriitikat. Hukkasaaja on painajalik, obsessiivne ja sügavalt filosoofiline sissevaade geeniuse olemusse, kadedusse ning enesehävitusse.
Raamatu tegevus saab alguse 1953. aastal Salzburgis, kus kuulsa pianisti Vladimir Horowitzi meistrikursusel kohtuvad kolm noort andekat klaverimängijat: jutustaja, Wertheimer ja Glenn Gould. Glenn Gouldi ületamatu, lausa ebainimlik geniaalsus (eriti tema ikooniline J. S. Bachi "Goldbergi variatsioonide" esitus) mõjub kahele ülejäänud sõbrale laastavalt. Mõistes, et nad ei küündi kunagi Gouldi tasemele, loobuvad mõlemad kohe klaverimängust. Kui jutustaja kohaneb olukorraga ja hakkab ennast nimetama "maailmavaatekunstnikuks", siis Wertheimer ei suuda läbikukkumisega leppida. Ta satub aastate pikkusesse vaimsesse langusse ning alustab 28 aastat kestvat teekonda vältimatu enesetapu ehk "hukumängu" poole. Kogu romaani tekst on jutustaja katkematu sisemonoloog pärast Wertheimeri (ehk "hukkasaaja") matuseid, kus ta harutab lahti oma sõbra vaimse hääbumise tagamaad.
Tegelikult oleks selle raamatu saanud kirjutatud ka ühe leheküljelise lühijutuna, sellest oleks piisanud kogu loo sündmustiku kokkuvõtteks. Ei mingeid taandridu kogu raamatu jooksul! Ei ühtegi rida otsest kõnet. Loed ja kujutad ette kuidas mingi vanamees peab pikka kõnet, monotoonselt, ilma ühegi väikseima emotsioonita, ilma ühegi hääletõstmise, langetamise, kiirenduse või aeglustuseta. Ja samas iga paari kolme lause tagant kordab jälle seda, mida ütles, lisaks kasutab pidevalt samu sõnu, mis muutuvad juba nagu parasiitsõnadeks. Jube raske oli lugeda, eriti minusugusel, kes armastab sündmuste ja põnevuse tulevärke. Aga kindlasti on tal oma austajaskond, kellele selline stiil meeldib. Mina see ei ole ja rohkem teda enam ei loe.