Ulmekirjanduse väljakutse 2026 august: õudus - maailm
Päris minu raamat see ei olnud, aga omamoodi lõbus lugemine siiski. Lastele, kellele meeldivad natuke õudsed, natuke jaburad ja musta huumoriga lood, võib see ilmselt märksa rohkem meeldida. Vähemalt saab pärast lugemist omaenda koolile otsa vaadata ja mõelda, et tegelikult polegi seal asi nii hull. Raamatu lõpus oli kolme jutu algused ja oli vaja need ise lõpuni kirjutada. Andsin selle ülesande oma loomingulisele sõbrale. Tema looming:
Ühe kooli keldris elas hiiglasuur koletis. Keegi ei teadnud seda. Ainult kooli direktor kahtlustas halba. Kuid ei rääkinud sellest kellelegi. Direktor kavatses koolis remonti teha ja kartis, et ehitajad ei taha koletisest kuuldes kooli remontima hakata.
Ükskord õhtul, kui kõik õpetajad ja õpilased olid koolist lahkunud, võttis direktor elektriga töötava taskulambi ja hakkas laskuma keldrisse.
Keldritrepp oli pikk. Palju pikem kui direktor mäletas. Ta luges astmeid.
Seitseteist.
Kaheksateist.
Üheksateist.
Sada kakskümmend kolm.
Direktor jäi seisma.
Koolimajal oli ainult kolm korrust ja kelder. Sada kakskümmend kolme trepiastet ei saanud kuidagi olla.
Ta vaatas üles.
Trepp tema selja taga oli kadunud.
Selle asemel oli sein.
„See on halb,“ ütles direktor.
Sein vastas:
„Jah.“
Direktor oleks tahtnud karjuda, aga direktorid ei karju. Vähemalt mitte tööajal. Ta võttis taskust kooli kodukorra ja luges kiiresti läbi. Seal polnud kahjuks midagi selle kohta, mida teha rääkiva keldriseinaga.
Siis kostis pimedusest matsutamist.
Mats.
Mats.
Mats.
„Kes seal on?“ küsis direktor.
„Mina,“ vastas miski.
„Kes mina?“
„Kelder.“
Direktor taganes.
Taskulambi valgus hakkas vilkuma. Korraks valgustas see põrandat ja direktor nägi seal sadu väikeseid valgeid asju.
Need olid hambad.
Mõnel oli veel breket küljes.
„Need ei ole ometi...“
„On küll,“ ütles kelder.
Seejärel kustus taskulamp.
Pimeduses hakkas midagi direktori poole roomama. See oli nii suur, et selle kõht lohises mööda põrandat ja pani terve koolimaja värisema.
Direktor süütas taskulambi uuesti.
Tema ees oli koletis.
Sellel oli seitse pead, kakskümmend kolm silma ja üks väga väike nina. Ühel peal olid direktori asetäitja prillid. Teisel oli peas vana kehalise kasvatuse õpetaja vile. Kolmanda suust rippus välja klassipäevik.
„Kas sina sööd meie kooli töötajaid?“ küsis direktor.
Koletis raputas kõiki seitset pead.
„Ei. Nad maitsevad kriidi järele.“
„Aga need hambad?“
„Õpilaste omad.“
Direktor muutus näost valgeks.
Koletis hakkas naerma.
„Piimahambad! Lapsed viskavad neid kogu aeg igale poole. Ma korjan kokku.“
Direktor hingas kergendatult.
„Siis polegi sa nii hirmus.“
„Ma pole veel lõpetanud,“ ütles koletis.
Ta avas suu.
Suu sees oli teine suu.
Teise suu sees oli kolmas suu.
Kolmanda suu sees istus väike mees laua taga ja sõi suppi.
„Tere,“ ütles mees.
Direktor minestas.
Kui ta ärkas, istus ta koletise ees toolil. Koletisel olid nuga ja kahvel käes.
„Palun ära söö mind,“ ütles direktor.
„Miks ma peaksin sind sööma?“
„Sul on nuga ja kahvel.“
„Ma söön kartulit.“
Koletis tõstis laualt üles hiiglasliku keedukartuli.
Direktor ohkas jälle kergendatult.
Siis vaatas kartul talle otsa.
„Appi,“ ütles kartul.
Direktor minestas teist korda.
Hommikul leidsid õpetajad direktori oma kabinetist. Ta istus laua taga, oli näost hall ja kirjutas paberile suurte tähtedega:
KELDRISSE SISENEMINE RANGELT KEELATUD!
„Mis juhtus?“ küsis matemaatikaõpetaja.
„Mitte midagi,“ vastas direktor.
„Aga remont?“
„Keldrit me ei remondi.“
„Miks?“
Direktor vaatas ukse poole.
Ukse alt roomas aeglaselt välja pikk must kombits. See haaras põrandalt mahakukkunud kustukummi ja tõmbas selle ukse alla.
Kostis matsutamist.
„Niiskuskahjustus,“ ütles direktor.
Sellest päevast alates oli koolis üks kummaline reegel. Mitte ükski laps ei tohtinud keldrisse minna.
Loomulikult tähendas see, et kõik lapsed tahtsid sinna minna.
Kõigepealt läksid seitsmenda klassi poisid.
Nad tulid tagasi kahe minuti pärast.
Üks oli täiesti kiilakas.
Teisel oli kolm kulmu.
Kolmas rääkis ainult ladina keeles, kuigi koolis ladina keelt ei õpetatud.
„Mis seal oli?“ küsisid teised.
Poisid ei vastanud.
Kolmas ütles ainult:
„Fugite!“
Keegi ei teadnud, mida see tähendab, aga igaks juhuks joosti minema.
Järgmisel päeval kadus keldrisse kooli koristaja. Ta tuli välja seitse tundi hiljem ja teatas, et kelder on nüüd puhas.
Koletis tuli tema järel ja ütles:
„Ta sundis mind põrandat pesema.“
Pärast seda kartis koletis koristajat rohkem kui lapsed koletist.
Kõik oleks võinudki rahulikult lõppeda, kui kooli poleks saabunud ehitajad.
Nad puurisid seina sisse ühe augu.
Sein karjatas.
Ehitajad puurisid teise augu.
Kelder urises.
Kolmanda augu juures neelas sein puuri alla.
„Imelik maja,“ ütles ehitusmeister ja võttis suurema puuri.
Seda poleks ta pidanud tegema.
Koolimaja värises.
Põrand paisus üles.
Keldriuks lendas hingedelt.
Ja sealt hakkas välja tulema midagi nii suurt, et kõigepealt tuli üks jalg.
Siis teine.
Siis kolmas.
Siis tuli veel nelikümmend seitse jalga.
Lõpuks ilmus pea.
See polnud keldrikoletis.
Keldrikoletis jooksis selle ees trepist üles, kõik seitse nägu hirmust valged.
„PÕGENEGE!“ karjus ta.
„Mis see on?“ hüüdis direktor.
Koletis peitis ennast direktori selja taha.
„Minu ema.“
Keldrist kostis mürin.
„KES JÄTTIS OMA MUSTAD SOKID PÕRANDALE?“
Kõik vaatasid keldrikoletise poole.
„Mina mitte,“ ütles koletis.
„Valetab,“ ütles sein.
Sellest päevast alates oli kooli kelder väga puhas.
Keldrikoletis koristas seda igal õhtul. Tema ema kontrollis.
Remont jäi ära.
Ainult keldriuksele pandi uus silt:
KELDRISSE SISENEMINE KEELATUD. ERITI SOKKIDEGA.
Aga kui sa käid selles koolis ja kuuled tunni ajal põranda alt vaikset kraapimist, siis ära muretse.
Tõenäoliselt on see ainult koletis.
Kui aga kuuled, kuidas keegi sosistab sinu nime...
siis vaata kõigepealt, kas sul on mõlemad jalanõud alles.
Üks vene keele õpetaja hoiatas viienda klassi õpilasi, et homme tuleb etteütlus. Aga kui ta järgmisel päeval klassi astus, polnud seal ühtegi õpilast, nagu üks mees olid viiendikud etteütlust kartma löönud ega olnud tundi tulnud. Õpetaja määras uue etteütluse aja, kuid viiendikud ei tulnud taas. Õpetaja heitis kurvastusest tõvevoodisse ja varises pärast rasket pikka haigust manalasse. Alguses viienda klassi õpilased küll põdesid, et olid oma õpetaja hauda ajanud, kuid ajapikku unustasid ta ära ja rahunesid maha. Ja nüüd ükskord...
...juhtus nii, et vene keele tund pidi algama, kuid uut õpetajat ei tulnud.
Lapsed ootasid viis minutit. Siis kümme.
„Äkki jääb tund ära,“ rõõmustas Martin.
Samal hetkel läks klassiuks ise lukku.
KLAKK!
Kõik jäid vait.
Tahvlile ilmus kriidiga üks sõna.
ETTEÜTLUS
„Kes selle kirjutas?“ sosistas Liisa.
Keegi ei vastanud.
Kriit tõusis õpetaja laualt õhku ja kirjutas tahvlile:
VÕTKE VIHIKUD VÄLJA.
„Mina küll ei võta,“ ütles Martin.
Tema koolikott hüppas põrandalt lauale, avanes ja sülitas vene keele vihiku talle otse näkku.
Siis hakkas klassis külm.
Nii külm, et aknad kattusid jääga. Lambid kustusid. Õpetaja tool hakkas aeglaselt keerlema.
Ühe ringi.
Teise.
Kolmanda.
Siis tool peatus.
Sellel istus nende surnud vene keele õpetaja.
Ta oli kahvatu nagu koopiapaber. Juuksed olid täis ämblikuvõrke ja ühe kõrva taga oli punane pastakas. Kõige jubedam oli aga see, et õpetaja naeratas.
„Tere, lapsed,“ ütles ta.
Keegi ei vastanud.
„Ma usun, et meil jäi üks väike töö pooleli.“
„Meil on praegu matemaatika!“ karjus Martin.
Õpetaja vaatas tunniplaani.
„Tõesti.“
Ta tõmbas taskust punase pastaka ja parandas tunniplaanil sõna „matemaatika“ sõnaks „etteütlus“.
„Nüüd enam ei ole.“
Õpetaja tõusis püsti.
„Kirjutage pealkirjaks „Minu kõige hirmsam päev“.“
Lapsed hakkasid kirjutama.
„Esimene lause,“ ütles õpetaja. „Ühel pimedal õhtul koputas keegi aknale.“
Kõik kirjutasid.
KOP-KOP-KOP.
Keegi koputas aknale.
Lapsed vaatasid ehmunult sinna. Klass asus kolmandal korrusel.
Akna taga polnud kedagi.
„Teine lause. Aknast vaatas sisse ilma peata mees.“
Kõik tardusid.
„Mina seda ei kirjuta,“ sosistas Martin.
„Kirjuta,“ ütles Liisa. „Kohe.“
Martin kirjutas.
Akna taha kerkis ilma peata mees.
Tal polnud küll pead, aga millegipärast kandis ta prille.
„Kuidas tal prillid ees püsivad?“ küsis Martin.
Õpetaja mõtles.
„Hea tähelepanek.“
Ta tegi Martini vihikusse punase plussi.
„Jätkame. Mees ronis aknast sisse.“
„EI!“ karjus terve klass.
Liiga hilja.
Aken avanes.
Ilma peata mees ronis klassi.
Ta kobas natuke ringi, sest ilma peata oli väga raske näha, kuhu minna. Siis komistas ta prügikasti otsa ja kukkus.
„Ai,“ ütles ta.
„Kuidas sa räägid, kui sul pead pole?“ küsis Liisa.
Mees tõusis püsti.
„Ma ei tea.“
Kõik vaatasid õpetajat.
Õpetaja kehitas õlgu.
„See on jubejutt. Kõik ei pea olema loogiline.“
Siis jätkus etteütlus.
Iga asi, mille õpetaja ette ütles ja lapsed üles kirjutasid, muutus päriseks.
Klassi roomasid seitse karvast ämblikku, igaüks suurem kui koolikott.
Kraanikausist hakkas voolama rohelist lima.
Klassikapi seest kostis kellegi naeru.
Seinal olev maailmakaart hakkas hingama.
Prügikast kasvatas hambad.
Ja lõpuks ütles õpetaja:
„Viimane lause. Klassiruumi põrand avanes ja kõik õpilased kukkusid sügavasse musta auku.“
„ÄRGE KIRJUTAGE!“ karjus Liisa.
Kõik panid pastakad käest.
Õpetaja nägu muutus.
„Kirjutage.“
Keegi ei liigutanud.
„KIRJUTAGE!“
Aknad purunesid. Lauad hüppasid. Kapid värisesid. Ilma peata mees puges hirmuga õpetaja laua alla.
Siis tõstis Martin käe.
„Õpetaja?“
„Mis on?“
„Kui me teeme etteütluses vea, siis te parandate selle ära, eks?“
„Loomulikult.“
Martin haaras pastaka ja kirjutas kiiresti:
Klassiruumi põrand ei avanenud ja õpilased ei kukkunud sügavasse musta auku.
„See pole see lause!“ karjus õpetaja.
„Ma tegin vea.“
Õpetaja haaras punase pastaka.
„Siis ma parandan selle!“
Ta tõmbas sõna ei maha.
Põrand avanes.
„MARTIN!“ karjusid teised.
„Ups.“
Terve klass kukkus alla.
Nad langesid ja langesid, kuni prantsatasid pehmele pinnale.
See oli tohutu paberihunnik.
Nende ümber kõrgusid lõputud riiulid, mis olid täis vanu vihikuid.
Iga vihiku kaanel oli mõne kunagise õpilase nimi.
Liisa avas ühe.
See oli etteütlus aastast 1973.
Teise aastast 1956.
Kolmanda aastast 1912.
„Kui vana meie õpetaja üldse oli?“ sosistas Martin.
Pimedusest kostis tuttav hääl.
„Palju vanem, kui te arvate.“
Riiulite vahelt hakkas nende poole liikuma punane pastakas.
Täiesti üksinda.
Lapsed jooksid.
Nad jooksid mööda lõputuid riiulivahesid, kuni nägid viimaks ust.
Sellel seisis:
VÄLJAPÄÄS. AINULT NEILE, KELLE ETTEÜTLUSES POLE ÜHTEGI VIGA.
Kõik vaatasid oma vihikuid.
Liisa oigas.
Martin kahvatas.
Ühel poisil oli juba pealkirjas kolm viga.
Punane pastakas tuli järjest lähemale.
Krips.
Kraps.
Krips.
Kraps.
Siis märkas Martin ukse kõrval väikest silti:
ÕPETAJATE TUBA
Ta rebis ukse lahti.
Toas istusid kümned kummitusõpetajad.
Üks jõi läbipaistvat kohvi. Teine parandas kontrolltöid. Kolmas magas laua peal.
„Vabandust,“ ütles Martin. „Meie õpetaja sunnib meid surnuna etteütlust kirjutama.“
Üks vana kummitusõpetaja tõstis pea.
„Jälle tema?“
Ta ohkas.
„Kas ta pole ikka veel sellest etteütlusest üle saanud?“
„Ei.“
„Ma räägin temaga.“
Vana õpetaja astus koridori.
„ALEKSANDRA IVANOVNA!“
Kõik jäi vaikseks.
Punane pastakas kukkus põrandale.
Surnud vene keele õpetaja ilmus laste ette.
„Jah?“ küsis ta vaikselt.
„Mitu korda ma pean sulle ütlema, et pärast surma ei anta koduseid ülesandeid ega tehta etteütlusi!“
„Aga nemad alustasid.“
„Õpetajate tuppa. Kohe.“
„Aga...“
„KOHE!“
Vene keele õpetaja langetas pea ja läks.
Hetkega kadusid riiulid.
Lapsed istusid taas oma klassis.
Kõik oli endine.
Ainult tahvlile oli kirjutatud:
ETTEÜTLUS JÄÄB ÄRA.
Lapsed juubeldasid.
Järgmisel hommikul tuli direktor klassi ja vaatas neid väga tõsise näoga.
„Mul on teile halb uudis.“
Lapsed kahvatasid.
„Mis juhtus?“
Direktor pani lauale paksu paberipaki.
„Kuna eilne vene keele tund jäi ära, otsustas matemaatikaõpetaja teha teile täna kaks kontrolltööd.“
Klassist kostis õudne karjatus.
Seda oli kuulda isegi surnuaeda.
Ja ühe hauakivi alt kostis vaikne naer.
Õpilastele öeldi, et neil toimub täna kahe viimase tunni ajal ekskursioon mööda kallist kodulinna. Õpilased rõõmustasid, istusid bussi, mis neile järele tuli, ja sõit läks lahti. Mõne aja pärast võttis bussijuht mikrofoni, millega tavaliselt peatusi kuulutatakse, ja hoiatas lapsi, et nad ei ehmuks, sest nüüd sõidab buss tunnelisse ja mõnda aega on pime.
Keegi muidugi ei ehmunud, vastupidi, kõik hakkasid pimedas naerma ja teineteist nätsu- ja kommipaberitega pilduma.
Ent tunnel ei lõppenud ega lõppenud. Lapsed jäid ajapikku vaikseks ja hakkasid juhi käest uurima, millal see pimedus ükskord otsa saab. Kuid neile ei vastanud keegi, sest juhitoolis ei istunud juba ammu enam mingit juhti.
Juhita buss kihutas aina kiiremini ja kiiremini. Püüdes midagigi näha, liibusid ehmunud lapsed vastu bussi aknaid. Ja nad nägid, et...
...tunneli seintel olid aknad.
See oli väga imelik, sest tunnelites ei ole ju aknaid.
Veel imelikum oli see, et iga akna taga oli klassiruum.
Esimeses klassiruumis istusid lapsed täiesti liikumatult pinkides. Kõigil olid käed laual ja pead pööratud mööduva bussi poole.
„See olen mina!“ karjatas üks tüdruk.
Ta osutas aknale.
Tõepoolest. Klassis istus tema ise.
Ainult et akna taga istuval tüdrukul polnud silmi.
Buss kihutas edasi.
Järgmise akna taga oli jälle klassiruum. Seal istusid nemad kõik. Seekord olid lapsed väga vanad. Mõnel oli pikk hall habe. Üks magas laua peal. Teine kudus sokki.
„Mina küll vanana sokki ei koo,“ ütles Martin.
„Sa oled poiss,“ sosistas tema kõrval istuv Liisa.
„No ja siis?“
„Ei midagi.“
Järgmise akna taga polnud klassiruumi.
Seal oli nende buss.
Täpselt samasugune buss nagu see, milles nad praegu istusid.
Teise bussi lapsed tagusid vastu aknaid ja karjusid midagi.
„Mida nad tahavad?“ küsis keegi.
Liisa surus näo vastu klaasi.
Teise bussi aknale ilmus kiri. Üks laps oli selle sõrmega udusesse klaasi vedanud.
ÄRGE VAADAKE BUSSI TAHA!
Loomulikult vaatasid kõik kohe bussi taha.
Viimases reas istus bussijuht.
„Te tulite tagasi!“ hüüdis üks poistest.
Juht ei vastanud.
Ta istus täiesti liikumatult.
Siis pööras ta aeglaselt pea laste poole.
Nägu tal ei olnud.
Seal, kus pidid olema silmad, nina ja suu, oli ainult sile nahk.
„AAAAAA!“ karjusid lapsed.
Näota bussijuht tõstis mikrofoni.
Kõlaritest kostis tuttav hääl.
„Järgmine peatus: kool.“
Kõik ohkasid kergendatult.
„Jumal tänatud!“
„Palun väljuda tagumisest uksest,“ jätkas hääl.
Bussi tagumine uks avanes.
Selle taga polnud tunnelit.
Seal oli nende kooli koridor.
„Me oleme kohal!“ hüüdis Martin.
Lapsed tormasid bussist välja.
Koridor oli tühi.
Täiesti tühi.
Nad jooksid oma klassi.
Ka klass oli tühi.
Tahvlil seisis kuupäev.
november 2086.
Lapsed vaatasid üksteisele otsa.
„Mis aasta praegu peaks olema?“ küsis keegi.
„Mitte see,“ vastas Liisa.
Koridorist kostis kolinat.
Klong.
Klong.
Klong.
Midagi lähenes.
Lapsed pugesid laudade alla.
Uks avanes.
Klassi astus väga vana mees. Tal oli pikk valge habe ja käes sokk, mida ta parajasti kudus.
Martin vaatas teda õudusega.
„Ei.“
Vana mees vaatas Martinit.
„Jah.“
„Sina oled...“
„Sina.“
Martin minestas.
Vana Martin ohkas.
„Ma mäletan seda. Ma minestasin ka.“
„Mis siin toimub?“ küsis Liisa.
Vana Martin istus õpetaja toolile.
„Kuuskümmend aastat tagasi läks meie klass ekskursioonile. Buss sõitis tunnelisse ja kadus. Kõik arvasid, et me saime surma.“
„Aga sina oled siin!“
„Muidugi olen. Mina tulin bussist välja.“
„Aga meie?“
Vana Martin vaatas neid kurvalt.
„Teie ei tulnud.“
Kõik jäid vait.
„Kuidas nii?“ sosistas Liisa.
„Sest see pole kool.“
Klassiruumi seinad hakkasid värisema.
Tahvel kukkus põrandale.
Selle taga polnud seina.
Selle taga oli tunneli pimedus.
Ja pimedusest vaatas sisse midagi hiiglaslikku.
Selle üks silm oli suurem kui klassiuks.
„Mis see on?“ sosistas Martin.
Vana Martin võttis kudumisvardad tugevamini pihku.
„Tunnel.“
„Tunnel ei saa elus olla.“
„Seda arvasime meie ka.“
Seinad hakkasid kokku tõmbuma.
Aknad muutusid hammasteks.
Põrand läks märjaks.
„Kas me oleme...“
„Tema suus,“ ütles vana Martin.
„Öäk,“ ütles üks poiss.
„Praegu pole öögitamiseks aega. Jookske!“
Kõik tormasid koridori.
Kool oli muutunud.
Trepikoda läks üles, alla ja külgedele. Uksed jooksid eest ära. Garderoobis rippusid jopede asemel nahkhiired. Söökla menüüs seisis ainult üks toit:
TÄNA: VIIENDA KLASSI ÕPILASED
„Mina ei ole viiendast!“ hüüdis üks kuuenda klassi poiss rõõmsalt.
Menüü muutus.
TÄNA: KÕIK ÕPILASED
„Oleksid võinud vait olla,“ ütles Liisa.
Kuskilt kostis kellahelin.
Vana Martin kahvatas.
„Peitke ennast!“
„Miks?“
„Algab tund.“
Kõik klassiuksed paiskusid korraga lahti.
Neist tulid välja õpetajad.
Vähemalt nägid nad välja nagu õpetajad.
Ühel oli kaheksa kätt ja igas käes kontrolltöö.
Teisel oli pea asemel gloobus.
Kolmanda suu oli nii suur, et ulatus kõrvast kõrvani.
„TUNDI!“ möirgasid nad.
Lapsed jooksid.
Koridori lõpus nägid nad bussi.
„Sinna!“
Kõik hüppasid sisse.
Vana Martin jäi uksele seisma.
„Kas sa ei tule?“ küsis Martin.
„Ei saa.“
„Miks?“
Vana mees naeratas.
„Keegi peab ju siia jääma, et teile kuuekümne aasta pärast seletada, mis juhtus.“
„Aga see pole ju loogiline!“
„Sa oled tunnelis, mis sööb busse. Ära praegu loogika pärast muretse.“
Uks sulgus.
Buss sööstis pimedusse.
Seekord ei vaadanud keegi aknast välja.
Mõne minuti pärast paistis valgus.
Buss sõitis tunnelist välja.
Lapsed juubeldasid.
Väljas oli nende kodulinn. Kõik nägi välja täpselt nagu enne.
Buss peatus kooli ees.
Direktor ootas neid trepil.
„Noh, kuidas ekskursioon meeldis?“
„KOHUTAV!“ karjusid kõik korraga.
Direktor vaatas kella.
„Aga te olite ära ainult kaksteist minutit.“
Lapsed tardusid.
Martin vaatas oma käsi.
Need olid jälle noored.
„Kas meil on nüüd tunnid läbi?“ küsis ta ettevaatlikult.
Direktor raputas pead.
„Ei. Ekskursioon lõppes varem. Teil on veel matemaatika.“
Kõik oigasid.
Siis märkas Liisa midagi.
Kooli ees seisis nende buss.
Selle juhitool oli tühi.
Aga tagumises reas istus väga vana valge habemega mees ja kudus sokki.
Ta tõstis pilgu.
Naeratas.
Ja kirjutas sõrmega udusesse aknasse:
ÄRGE HOMME BUSSI MINGE.
Järgmisel hommikul teataski õpetaja rõõmsalt:
„Mul on teile üllatus! Täna läheme ekskursioonile.“
„Kuhu?“ küsis Martin.
„Linnast välja. Buss juba ootab.“
Akna taga seisis buss.
Selle roolis istus mees, kellel polnud nägu.