5./177. Kuu kannul
Autor: James Norbury
Tõlkija: Sash Veelma
Kirjastus: Tänapäev 2026
176lk./1268lk./43204lk.
Üks väike koer ja vana hunt lähevad kuu kannul ning sellest saab lugu, kus on palju elu peale mõtlemist. Raamat meeldis mulle väga. Lihtne lugu, aga sugugi mitte lihtsatest asjadest.
Koerakutsikas Amaya on lumetormi järel vanematest lahku jäänud ning eksleb üksinda metsas. Ta on hirmul ega oska veel omapäi toime tulla. Siis kohtub ta vana hundiga, kes talle appi tuleb. Koos asuvad nad teele, et järgneda kuule. Nende teekonnal tuleb ette raskusi ning tasapisi õpivad nad teineteist tundma ja muutustega toime tulema. Kuu kannul minek tundub ju üsna lootusetu ettevõtmine, aga vahel ongi vaja kõigepealt midagi, mille poole liikuda. Kõiki vastuseid ei ole kohe kuskilt võtta.
Amaya ja hunt on huvitav paar. Üks alles õpib maailma tundma, teine on juba vana ja üsna pahur. Ometi tuleb just tema kutsikale appi. Siin on mõttekoht, kui palju ütleb kellegi kohta tema esialgne olek ja kui palju see, mida ta päriselt teeb. Sõbralikkust on lihtne välja näidata, aga teise pärast oma teekonda muuta ja tema eest vastutada on juba midagi muud. Nende ühises minekus saab hoolimine üsna konkreetse tähenduse.
Lugu räägib kaotusest, üksindusest, sõprusest ja sellest, kuidas pärast valusaid muutusi edasi elada. Tegemist on pigem täiskasvanutele mõeldud mõistulooga, kuigi loomtegelased ja pildid võivad esmapilgul lasteraamatut meenutada. Oluline on just muutustega leppimise mõte. Väga tahaks ju vahel, et kõik saaks jälle endiseks. Saab mõistusega aru küll, et ei saa, aga sellest arusaamisest üksi veel ei piisa. Amaya teekonda võibki lugeda kui tasapisi õppimist, kuidas elada edasi olukorras, mida ise valida ei saa.
Ka see, et kõike ei saa oma tahtmise järgi sättida, on lihtne mõte, millega päriselus sugugi nii lihtne leppida pole. Ikka kipub tunduma, et peaks veel midagi tegema, rohkem pingutama või kuidagi õige lahenduse leidma. Siin saab mõelda ka sellele, millal oled enda poolt võimaliku juba ära teinud. Edasi liikumiseks ei pea ju tingimata kogu ülejäänud teed ette teadma.
Norbury enda illustratsioonid kuuluvad selle loo juurde sama loomulikult kui tegelased. Piltidega raamat annab võimaluse korraks teksti juurest kõrvale vaadata ja loetu üle mõelda. Väga ilus ja samas kurb raamat. Mõnda asja peabki endale aeg-ajalt uuesti meelde tuletama.