4./176. Iseäranis vastik juhtum
Autor: Adam Kay
Tõlkija: Jana Linnart
Kirjastus: Tänapäev 2026
351lk./1092lk./ 43028lk.
Lapiteki väljakutse 2026 september: Suur väljakutse 8. Ebameeldiva või eemaletõukava pealkirjaga raamat
Haiglas toimuv mõrvalugu, mis esmapilgul ei tundugi mõrvana, võiks ju olla põnev, aga see kõik siin oli täiega üle võlli pingutatud lugu. Ikka nii üle võlli, et oleks võimalikult pöörane ja piinlik ning soovitatavalt seksiga seotud. Minu jaoks sai seda kõike liiga palju, lõppkokkuvõttes lihtsalt võlli alt läbi kukkumine pigem.
Raamat räägib arst Eitan Rose’ist, kes naaseb pärast vaimse tervisega seotud pausi tööle. Kui tema ülemus ootamatult südamerabandusse sureb, hakkab Eitan kahtlustama, et tegemist võis olla mõrvaga. Politsei ega teised asjaosalised tema kahtlusi ei jaga. Nii asub ta ise uurima, kuigi tema enda elu on paras segadus ning sõbrad ja kolleegid muretsevad hoopis tema tervise pärast. Ühest küljest võib Eitan märgata arstina midagi, mis teistel kahe silma vahele jääb. Teisest küljest tekib küsimus, kui palju tema järeldusi usaldada saab. Siin on ka mõttekoht. Kui inimesel on olnud vaimse tervise probleeme, siis kui kergesti hakatakse kõike selle kaudu seletama, pidama haige inimese paranoiaks? Tal võib ju mõnes asjas õigus olla ka siis, kui ta ise oma eluga kuigi hästi toime ei tule. Eitani uurimine viib teda olukordadesse, kus laipadega toimetamine, seks ja narkootikumid peaksid ilmselt ühtaegu nii naerma ajama kui ka jahmatama. Minul tekkis pigem tunne, et autor püüab kogu aeg veel midagi juurde keerata. Mõni jabur olukord võiks ju toimida, aga kui neid saab liiga palju üksteise otsa, kaob nende mõju ära. Siis ei tundu järgmine pöörasus enam üllatav, vaid lihtsalt järjekordne ja isegi ohkama panev.
Ka geisuhete ja seksiga seotud teemat oli minu maitse jaoks liiga palju. Sellises koguses muutus see minu jaoks tüütuks. Eitan ise on keeruline tegelane, kelle puhul võiks tema ebakindlus ja probleemid kaasaelamist tekitada. Samas muudab kogu see üle võlli käitumine tema tõsiselt võtmise raskeks. Kui tegelane satub aina uutesse jaburustesse, tundub autor pingutavat vägisi nalja teha selle asemel, et näidata lugu ja inimesi selles ning lugejat mõtlema või meelt lahutama panna.
Raamat ei meeldinud mulle eriti. Mõrvaloo algidee oleks andnud küll põhjust huviga edasi lugeda, aga selle ümber kogunenud sekeldused väsitasid ära. Kõike ei pea ju viimase piirini keerama, et oleks naljakas.