Surma eest ei põgene

13./161. Punase Surma mask
Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid  
Autor: Edgar Allan Poe 
Tõlkija: Eva Luts, Andrus Igalaan ja Silver Sära
Kirjastus: Fantaasia 2003
83lk./ 3525lk./39549lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 august: Õudus - maailm   

Pole ikka päris minu maitse ei õudukad ega novellid ega ammugi õudusnovellid. Seetõttu ei olnud „Punase Surma mask” just selline raamat, mille lugemist oleksin suure õhinaga nautinud. Edgar Allan Poe mõju õudus- ja müsteeriumikirjandusele on aga vaieldamatu ning kui sunnitakse õudukaid lugeda, mis siis ikka, Poe kõlbab lugeda küll. 
Kogumikus on kaheksa eriilmelist juttu. Kõige tuntum neist on nimilugu „Punase Surma mask”, kus rikas vürst püüab koos oma kaaslastega surmava haiguse eest kindlusesse varjuda. Välismaailma kannatused jäetakse ukse taha ning lossis korraldatakse uhke maskiball. Surma eest ei ole aga võimalik lõputult peitu pugeda. See on sünge ja sümboolne lugu, milles mõjuvad kõige paremini kummaline õhustik ning järjest kasvav ohutunne. Ja eks see ole üsna aegumatu lugu, sest neid pandeemiaid ning pidusid katku ajal jätku ka tänapäeva. 
Ka teistes juttudes leidub surma, kättemaksu, seletamatuid juhtumeid ja üleloomulikke jõude. Mõni neist on üsna selge sündmustikuga, teine aga pigem mõtisklus või kummaline kirjanduslik katsetus. Poe tekstides on tugev sünge õhustik. Mõnes loos juhtub vähe ning tähelepanu on rohkem kirjeldustel, sümbolitel ja meeleolul. Lühikeses tekstis ei jõua tegelased kuigi põhjalikult avaneda ja just see on üks põhjusi, miks novellid mind harva päriselt kaasa haaravad.
Kõige enam jäigi sellest kogumikust meelde nimilugu ja "Kitsikus". Viimane suutis veidi kõhedustki tekitada kui väljakukkunud silm teisele, mis vee peas, silma pilgutas.