2./150. Hiljem
Autor: Stephen King
Tõlkija: Silver Sära
Kirjastus: Hea Lugu 2021
238lk./396lk./ 36420lk.
Ulmekirjanduse väljakutse 2026 august: õudus - maailm
Õudusromaan
noorest Jamie Conklinist, kellel on juba väikesest peale kummaline
võime. Ta näeb surnuid ja saab nendega rääkida. Jamie ei saa päriselt
aru, miks just temal selline oskus on, kuid ajapikku on
ta sellega harjunud. Surnud ilmuvad talle pärast surma mõneks ajaks ja
nendega rääkides ei saa nad talle valetada. Esialgu tundub see pigem
veider ja tülikas kui päriselt hirmutav. Jamie on lihtsalt õppinud
sellega elama ja teab, et tavaliselt kaovad surnud
peagi ning tema elu läheb edasi. Alguses
tundub tema võime isegi kasulikuna, sest surnutelt saab teada tõe, mida
elavad inimesed ei pruugi või ei taha rääkida. Üsna kiiresti selgub
aga, et surnutega suhtlemisel on ka teine,
palju süngem pool. Kõik surnud ei
ole rahulikud ega heatahtlikud. Mõned neist jätavad endast maha midagi,
mida Jamie ei oska seletada ja mille eest ta ei saa lihtsalt ära joosta.
Mida vanemaks Jamie saab, seda rohkem hakkab
ta mõistma, et tema võime ei ole ainult kummaline anne, vaid ka suur
vastutus ja oht. Kõige hirmsam polegi see, et ta näeb surnuid, vaid see,
et ta ei saa oma võimet lihtsalt välja lülitada ja kunagi ei tea,
kellega ta järgmisel korral kokku puutub.
See on õudusraamat, aga mitte selline, mida
lugedes pidevalt hirmust värised. King tekitab pigem järjest süveneva
rahutuse ja õõvastava õhustiku. Õudus tuleb vähehaaval ja muutub loo
edenedes aina tumedamaks. Samal ajal on see ka lugu
üksikemast ja tema pojast, nende omavahelisest suhtest ning sellest,
kuidas laps peab toime tulema asjadega, millest täiskasvanud talle
parema meelega ei räägiks. Jamie peab liiga vara mõistma, et
täiskasvanud ei räägi alati tõtt ja mõnikord on neil selleks
päris head põhjused.
Raamat on üsna tempokas ja hästi loetav. Mulle
meeldis, et King ei ehita kogu lugu üles ainult surnute ja üleloomuliku
ümber, vaid räägib ka Jamie kasvamisest ja sellest, kuidas tema eriline
võime mõjutab tema arusaama inimestest ja
maailmast.
Tegelikult sattusin seda raamatut lugema vahetult enne seda, kui
surid kaks minu elus küllaltki olulist inimest ja korraks oleksin isegi
tahtnud omada Jamie võimet. Oleksin mõlemaga veel kord rääkinud. Ühelt
oleksin palunud vabandust, et vaatamata lubadusele
talle külla minna ei jõudnudki. Teiselt oleksin küsinud paar küsimust,
sest nüüd ei oleks tal enam olnud võimalik valetada. Võib-olla ongi
selles raamatus üks kurvemaid mõtteid see, et kui me saaksime surnutega
veel kord rääkida, siis ei küsiks me neilt ilmselt
midagi väga suurt. Tahaksime lihtsalt öelda midagi, mis jäi ütlemata,
või küsida midagi, millele elus piisavat vastust ei saanud.