6./194. Üles taeva poole
Autor: Karen Köhler
Tõlkija: Marge Pärnits
Kirjastus: Hea Lugu 2026
191lk./ 857lk./ 46535lk.
Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse oktoober: loodus või keskkond mängib olulist rolli
Kuigi selles raamatus ei räägita otseselt loodusest, siis mängib see loos siiski olulist rolli. Ühel pool on planeet Maa, kus loo tegevus toimub, oma looduse, rohu, metsa, aia ja kõige elavaga ning teisel pool tohutu universum. Universum, mille üks osake on ka meie planeet.
Kümneaastase Toni ema on hiljuti surnud vähki ning tüdruk püüab kuidagi toime tulla sellega, et inimest, kes oli alati tema kõrval, enam lihtsalt ei ole. Täiskasvanute tavapärased lohutused, et ema on nüüd taevas või muutunud ta kaitseingliks, teda eriti ei aita. Toni tahab teada, kus ema päriselt on. Koos parima sõbra YumYumiga ehitatakse kosmiline raadio ning tüdrukud veedavad öö aias telgis, lootuses saada ühendust Tonile kõige armsama inimesega. Ema asemel vastab neile aga rahvusvahelises kosmosejaamas viibiv astronaut Zanna. Kosmose tohutu suurus annab võimaluse rääkida elust ja surmast natuke teise nurga alt. Astronaudiga vesteldes räägitakse sellest, mida inimene Maast eemal olles igatseb, ning väärtuse saavad väga tavalised asjad. Näiteks nagu kartulikrõpsud või friikartulid, kaks asja, mis on tüdrukute lemmikuteks. Kuidas võib steriilses olukorras pikalt viibides hakata taga igatsema isegi putukaid, keda muidu me peame tüütuteks olenditeks ja üritame neist võimalikult kaugele ennast hoida. Aga siis võib taga igatsema hakata isegi sääski ja puuke. Maa, loodus ja elu sellel planeedil tunduvad kosmose mõõtmatuse kõrval korraga eriti erilised.
Peateemaks on siiski surm ja veel rohkem lein. Mitte ainult Toni lein, vaid ka tema isa oma. Mõlemad on kaotanud sama inimese, kuid kumbki peab selle kaotusega hakkama saama omal viisil. Toni mõtleb, küsib, mäletab ja otsib vastuseid. Isa on endasse tõmbunud ning ei oska alati tütrele toeks olla, sest ta ise ei tule oma valuga toime. Raamatus näidatakse hästi, kuidas ühe inimese surm muudab kogu allesjäänud pere elu ja omavahelisi suhteid. Eriti hästi on edasi antud see, kui raske on surmast rääkida. Täiskasvanud kipuvad kasutama valmis lohutuslauseid, kuid Toni jaoks ei anna need tegelikult vastust ühelegi küsimusele. Tema mõtted on palju otsesemad. Ta tahab aru saada, mis on surm, kus on ema ja kuidas saab keegi ühel hetkel olemas olla ning järgmisel enam mitte. Kuid kõigile küsimustele ei olegi vastuseid.
See on kurb raamat väga kurval teemal, aga hästi kirjutatud. Surma ei muudeta ilusamaks ega püüta sellest kuidagi mööda hiilida. Samas ei ole kogu lugu ainult sünge. Toni ja YumYumi sõprus, nende öine ettevõtmine, kosmos ja vestlused astronaudiga annavad loole kergust, lapselikkust ja humoorikust. Surma kõrval räägib see raamat tegelikult väga palju ka elamisest, märkamisest ja sellest, kui väärtuslikud võivad olla täiesti tavalised asjad seni, kuni need meil olemas on, aga kuidas me ei pruugi seda märgata ega selle olemasolust hoolida. Soovitan lugeda ja mitte ainult lastel.