Falkenberg, Lõuna Rootsi, 1993. Jõgi annab välja tundmatu noore naise surnukeha ja sellest hetkest hakkab kõik liikuma aeglases, raskes rütmis, mis ei lase lugejal mugavalt ennast tunda. Märgid viitavad vangistamisele, aga kes ja kus ja miks. Küsimusi on hulga enam kui vastuseid, sest isegi naise isik jääb saladuseks. Uurija Björling püüab pärast naise surma uuesti hakkama saada, kuid tema reaalsus on hakanud muutuma. Ta näeb oma naist igalpool, ta räägib temaga pidevalt ja see murrab teda seestpoolt. Johanna riigi kriminaalpolitseist on sama haavatav, ta naaseb kohta, kust ta omal ajal põgenes, oma kodukohta. Siis kaob Björlingi tütar Malin. Üks tavaline telkimisretk muutub hetkega õuduseks. Björling ja Johanna hakkavad koos uurima ja üritavad tüdrukut leida enne kui ta elu kaotab. Lugu ei paku lohutust. See ei püüa näida lihtsana ei uurijatele ega lugejatele. Kuigi lugejad on siiski paremas olukorras ja rohkem teadlikumad, kui uurijad. Kuhu inimene liigub, kui kõik tugipunktid vaikselt ära libisevad, kui lootus muutub ajaga lootusetuks. Lõpp lagunes minu jaoks ära, muutus vähe usutavaks, muidu oli üsna hea aeglane pinev psühholoogiline krimi, mitte põnev verine kiire krimi, samas ka mitte muhekrimi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar