11./183. Eesti wanad roimad
Autor: Dagmar Lamp
Kirjastus: Rahva Raamat 2026
320lk./2549lk./44485lk.
Raamatusse on kogutud tõestisündinud kuriteod sõdadevahelisest Eestist. Siin on mõrvu, kadumisi, armukadedusest ja kättemaksust alguse saanud tragöödiaid, perevägivalda, vargusi ning ka veidi kummalisemaid juhtumeid. Lood on üsna lühikesed ja annavad ülevaate sellest, mis juhtus, kuidas kurjategijani jõuti ning milline oli asja edasine käik. Sageli saab teada ka kohtuprotsessist ja karistusest.
Üsna huvitav on lugeda, kuidas peaaegu sada aastat tagasi kuritegusid uuriti. Tänapäevaseid võimalusi politseil muidugi polnud, kuid sellest hoolimata suudeti päris palju välja selgitada. Mõnikord mängisid olulist rolli tunnistajad ja inimeste tähelepanelikkus, teinekord üsna lihtsad jäljed või kurjategija enda rumalad vead. Samuti liikusid väikestes kohtades jutud kiiresti ning naabrid teadsid sageli üksteise tegemistest rohkem, kui asjaosalised oleksid soovinud.
Kuritegude põhjused pole aga saja aastaga kuigi palju muutunud. Ikka on mängus raha, armukadedus, viha, kättemaks, alkohol ja keerulised peresuhted. Mõne loo puhul tekib küsimus, kuidas sai olukord üldse nii kaugele minna, sest tagantjärele vaadates tundub kuriteoni viinud sündmuste jada kohati lausa arusaamatult rumal. Teisalt tuleb arvestada tolle aja eluolu, vaesuse, ühiskondlike olude ja inimeste hoopis teistsuguste võimalustega. Autor ei keskendu ainult kurjategijatele, vaid püüab nähtavaks teha ka ohvrid ja nende lood. Raamat annab päris hea pildi ka tolleaegsest Eestist. Kuritegude kõrval tulevad välja inimeste elutingimused, omavahelised suhted, suhtumine naistesse, perekonda ja vägivalda ning seegi, kuidas kuritegudest ajalehtedes kirjutati. Mõnikord ongi ajastu kirjeldus huvitavam kui kuritegu ise.
Minu jaoks jäi raamat siiski veidi liiga kiirülevaatlikuks. Juhtumeid on palju ja ühelt loolt liigutakse üsna kiiresti järgmise juurde. Oleksin pigem eelistanud vähem lugusid, aga põhjalikumalt käsitletuna. Rohkem tausta, uurimise detaile, kohtuprotsesse ja infot selle kohta, mis asjaosalistest hiljem sai, oleks muutnud lood minu jaoks palju huvitavamaks. Eks see ole mul nagu ilukirjandusegagi. Eelistan pigem ühte pikemat romaani, kuhu saab korralikult sisse elada, kui tervet hulka lühijutte. Aga lugeda tasub, eriti kui on arvamus, et esimese Eesti Wabariigi ajal oli kõik lilleline ja nüüd on olukord hull, inimesed hukas ja kuritegevus suur. Raamatus oli ka kirjas ühes kohas, et mitu tapmist oli selle aasta jooksul. Lugege ja otsige see arv üles, õnneks on see ikka tublisti tänapäeval väiksemaks jäänud.