3./191. Alla 65 lubatud
Autor: Jaak Aru
Kirjastus: Otto Wilhelm 2026
96lk./454lk./46132lk.
Kui esimese tema raamatu „Alla 65 keelatud“ kohta arvasin, et see peaks olema alla 65 kohustuslik, siis nüüd „Alla 65 lubatud“ raamatu kohta arvan, et see peaks olema lugemiseks just üle 65-stele ning kõikidele ametnikele sõltumata vanusest.
Üldiselt ootasin sellest raamatust palju enamat. Teema iseenesest on oluline ja sutor toob välja päris mitu probleemi, millest tasub rääkida. Vanemaealiste osakaal ühiskonnas suureneb, kuid suhtumine vananemisse ja vanemaealistesse ei ole sellele järele jõudnud. Liiga sageli vaadatakse inimest eelkõige tema vanuse kaudu ning eeldatakse automaatselt, mida ta enam ei oska, ei suuda või ei peaks tegema. Samal ajal räägitakse aktiivsest vananemisest, elukestvast õppest ja sellest, et inimesed peaksid võimalikult kaua ühiskonnaelus osalema. Liiga palju on ühiskonnas vanusega seotud eelarvamusi. Inimene ei muutu 65. sünnipäeval järsku kellekski teiseks. Üks 70-aastane võib õppida uusi tehnoloogiaid, töötada ja reisida, samal ajal kui teine vajab igapäevaelus rohkem abi. Vanus üksi ütleb inimese võimete, huvide ja vajaduste kohta üsna vähe.
Kohati muutus tekst minu jaoks üsna kuivaks ja virisevaks. Seetõttu jäi lugemisel veidi vastuoluline tunne. Raamatu põhisõnumiga olen suuresti nõus ning vanemaealiste alahindamisest ja vanuse põhjal inimeste lahterdamisest tuleb rääkida. Probleemidele tuleb pöörata tähelepanu, aga kas see teos oli just see, kus seda teha. Mingid hetked jäi tunne, et kuna ta ei ole saanud seda, mida on tahtnud, siis nüüd selles raamatus sai ametnikele ette heita, mis kõik valesti meie süsteemides on ja millele üldse ei mõelda. Asi õige, aga äkki oleksid need kirjatükid sobinud siiski enam kuhugi ajalehe veergudele aruteluks rahvale ja ametnikele.