18./206. Süda ei unusta
Autor: Siiri Julge
Kirjastus: Eesti Raamat 2026
215lk./ 4276lk./49954lk.
Kirjastus Eesti Raamat väljakutse märts: naine
1944. aasta sügisel, kui Punaarmee jõuab Eestisse ja sakslased põgenevad Hiiumaalt, peab seal elav Jaan tegema raske otsuse. Kas jääda kodumaale ja riskida küüditamisega või põgeneda üle mere Rootsi? Jaan otsustab põgeneda, lootes, et naine Mari ja nende vastsündinud tütar saavad talle peagi järgneda. Paraku läheb kõik teisiti. Raudne eesriie langeb ning pere jääb aastakümneteks lahku. Raamatus jälgitakse paralleelselt Jaani elu Rootsis ja Mari hakkamasaamist Nõukogude Eestis.
Tagantjärele on ju lihtne öelda, milline otsus oleks olnud õige, aga tol ajal ei teadnud keegi, mis järgmisel päeval juhtuda võib. Jaan lootis oma perele paremat tulevikku ja tal oli hirm venelaste ees, sest oli juba kord, 1941 aastal, elanud metsas küüditamise eest varjul. Oli ta ju ikkagi suure talu perepoeg/omanik ja olnud Kaitseliidus. Mari, äsja sünnitanud, kartis rohkem lapse pärast, muutuste pärast, hakkama saamise pärast, teadmatuse ja tundmatuse pärast, kui nõukogude võimu ja otsustas koju tuttavasse keskkonda jääda. Nende kompromissotsus tõi kaasa aastakümnete pikkuse lahusoleku. Mari pidi hakkama saama nii lapse kasvatamise, kui ka uue võimu survega, Jaan teadmatusega, kohanemisega uues riigis.
Kõige kurvem on selle loo juures teadmatus. Tänapäeval on raske ette kujutada, et inimesed võivad elada teineteisest vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel, aga neil puudub igasugune võimalus teada saada, kuidas teisel läheb või kas ta üldse elus on. Ja kui sellele lisanduvad veel teiste inimeste valed ja varjatud tõde, võivad tagajärjed olla pöördumatud.
Jaani käitumine pani kohati mõtlema. Ühest küljest on arusaadav, et inimene tahab oma eluga edasi minna, teisest küljest tekib küsimus, kui kaua võib mineviku eest põgeneda. Kas uus elu ja uus perekond tähendavad, et vana võib lihtsalt seljataha jätta, sügavale enda sisse peita? Mitu aastat on vaja, et kaotada lootus? Mari olukord tundus selles mõttes ebaõiglasem, sest temal ei olnud erilist võimalust valida. Või kui oli, siis halva ja veel halvema vahel.
Raamatu tegevus hõlmab peaaegu viit aastakümmet ning ühe perekonna loo kaudu saab aimu, kuidas sõda ja okupatsioon inimeste saatust mõjutasid. Suur põgenemine ei tähendanud ju ainult neid, kes Eestist lahkusid, vaid ka neid, kes siia maha jäid. Ja sugugi mitte kõik lahkuminekud ei olnud lõplikud ainult sellepärast, et inimesed seda ise tahtsid. Ja paneb mõtlema, kui palju on olnud inimesi, kes on terve elu oodanud vastuseid küsimustele, millele nad neid kunagi ei saanud.
Raamat oli kergesti loetav vaatamata raskele sisule. Ja see lugu tundus täiesti ehtne ja realistlik. Lugedes Mari tundeid Balti keti ajal ja pärast seda, tuli mul silme ette mu oma ema täpselt samal ajal. Hirm ja siiski väike lootus samal ajal lootusetuse tundega, sest aastakümned olid tekitanud hirmu lootagi. Võib olla oleks isegi tahtnud pikemalt ja põhjalikumalt mõlema poole elust lugeda, sest hetkel olid ajasammud edasi üsna pikad. Hea raamat, mulle meeldis.